Veebruari algus pauguga

Koju tulles otsustasin midagi kasulikku teha. Ennast nii arvuti, kui teleekraanist eemale hoida. Nagunii kipub vasak silmalaug mitmendat päeva tõmblema. Ilma naljata. Stress ja magneesiumipuudus, lugesin netist. Magneesiumi saab õnneks sisse võtta, aga stressi sain kuhjaga juurde.

Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.