Plirtsplärtsmärts

Öösiti külmetab ja hommikuti on väga libe, peab ettevaatlik, et koeri õue viies pikali ei lenda. Päeval tõuseb temperatuur plusspoolele ja lumekiht kahaneb, tuues välja samblakihi. Pori meil ei ole, peale võsa mahavõtmist kas kuivabki paremini kui varem või oli sel aastal lihtsalt lund vähem. Samblavaibad paljanduvad. 

Kivilas on ka veel lund, aga kaktused tunduvad elus olevat.

Kuna aias midagi huvitavat peale endiselt jäätunud maa ei olnud, lumikellukestele ja nõiapuudele uusi õitsejaid pole lisandunud, siis läksin mere äärde. Huvitav, eelmine kord ma neid tuulepesasid ei näinudki.

Jääpurikad on suuremaks ja pikemaks kasvanud, aga on nii mõmelgi aastal veel uhkemad olnud.

Meri oli tüüne ja rahulik

tagasiteel avastasin esimesed pajutibud, pilt jäi udune, aga jäädvustamist vajab sellegipoolest.

Seda võsavaba vaadet kodule imetlen ikka iga kord koju saabudes

Suured pungad on näsiniinel

ja ronival hortensial on minu meelest pungad detsembrist saadik

Kändudele olid talvega mingid lahedad seened kasvanud, neid peaks proovima ka vaiku panna. Kui millalgi vormid saab.

Näoraamatust vaatan, et mõned juba riisuvad ja koristavad, no mind sellise temperatuuriga küll aiatöödele ei aja ja kavatsen veel mõne nädala mõnusas aianduslikus talveunes veeta. Isegi ühtki taime pole tellinud sel aastal peale nende, mis poodi tulevad.

Suve ja sügise vahel

Pole enam suve, aga pole ka sügist. Kaks päeva möllas korralik tormihakatis, Pakrineemel mõõdeti reedel tuulekiiruseks üle 30 meetri sekundis. Käisin kaks päeva Räpina ja Värska kandist kolleegidega kodukandis ringi, osutasin giiditeenust :), said nemadki tunda, mida õige Loode-Eesti rannatuul tähendab. Endal oli ka huvitav, nii mõneski kohas polnud kas ammu käinud või üldse mitte käinud.
Olin laupäeval õhetavate kõrvadega just koju jõudnud, kui Lepatriinud helistasid, et nad tormituulest hoolimata ikka tulevad, õhtuks vaibus ka tuul, aga ringijalutanud Lepatriinu pidi pea südamerabanduse saama, kui kaugele taganenud metsaservas metskitsesokk tema peale haukuma hakkas :), õuel pole enam kitsi näha olnud, metsas on maitsvat kuhjaga, nii et tore, et nad jälle olemas on.
Istutasin Juhanist saadud pojengiäbarikud ikkagi maha, neid sorte Euroopa korralike tarnijate valikus praegu pole ja ehk jäävad ellu. Kuigi peab ikkagi tunnistama, et oleks ostes juurikate kvaliteet näha olnud, poleks elu sees sellist raha välja käinud. Kui oma sügisesed juurikad kätte saan, panen ka võrdluse üles. R abiga sai eile ümber istutatud ka kaks okkalist, mille algne koht üsna vale oli, Cruenta ja Bushmann's Lace.
Vaikselt tilgub veel ka tellimusi, mõned pakid sai tehtud ja pealsete koristamiseks tundub veel vara olevat. Kastides on meeldivalt palju tühja ruumi kevadeks, aga näis, mis sellest asjast saab, tänane kogemus loorberipuu poti tuppa meelitamisel näitas, et tõsta ei saa ma ikka üldse ja see paneb kogu aedlemisele oma pitseri peale. Õnneks R aitas.
Pilte tegin terve hunniku, enamuse ladusin näoraamatusse, blogisse ainult mõned. Koehne pihlakas on paksult marju täis nagu tavalisedki pihlakad

Üle õue kruukruutas kureparv, kuigi parve kuju järgi tundub, et need on alles harjutuslennud

Roosid ei taha sügisest veel midagi teada, täidisõielised lörtsis torm ära, aga lihtõielised ja pooltäidisõielised on vihmakindlamad. Väsimatu õitseja Kew Gardens

 ja üha kummalisemaid värvitoone pakkuv Modern Art

Avastasin, et platsil on veel valget kilpkonnalille. Ainuke häda, et tiigi ääres pole enam ruumi.

R trimmerdas lõunanõlva, sinna midagi istutada plaanis pole, aga kui suudaks võsavabana hoida, oleks seegi imeline.

Ning peab mainima, et kujundsaagimine on nakkav. Tahaks ise ka, aga need randmed ja muud hädad. See-eest sai Lepatriinu täna hakkama oma esimese vigursaagimisega, kuigi kurtis, et tuleb vist trenni minna, kontoriroti lihaste jaoks pole see täpsussaagimine ka väikese ja kerge saega sugugi mitte lihtne :). Minu meelest on vahva küünlajalg.

Mina koristasin kasvuhoonet, rohelised tomatid jagasime Lepatriinudega pooleks, potid said tõhjaks ja põrand pühitud.
Ühesõnaga oli imeline päikeseline pühapäev ja kuivõrd floks Babje Leto pole mul ikka veel õitsema hakanud, istub juulist saadik pungas, on lootust, et vananaistesuve tuleb siinkandis veel. Ja kui sooja jagub, hakkavad ehk õitsema ka mitu talve talvitunud süüria hibiskused

Nädalavahetuse raport

Kui üle Eesti käis suur taimeralli Pärnu Taimelaada ja Võhma Juurika näol, siis meie ei saanud terve nädalavahetuse oma kodukoha piiridest väljagi. Lepatriinud tegid ära üüratu töö, veel nädal tagasi seisis selle koha peal nelja meetri kõrgune võsavirn ja veel laupäeva hommikul põlvini ulatuv risuväli, mis koosnes okstest ja lehtedest.

Tulejumalat sai kogu päev toidetud, mina suurt midagi teha ei saanud, kõht valutas, aga vähemalt tegin tööinimestele süüa ja nokitsesin väiksemate ja kergemate asjadega nagu näiteks pojengide pealsete lõikamine, müügiplatsi korraldamine jne. ning pühapäeval vedasime Lepatriinuga multši ka parklaserva hekki, mis seal liivases mullas kuidagi suuremaks kasvada ei taha.

Tubli Lepatriinuisand tegi korda ka murutraktori, on uskumatult suur asi, et keegi omadest tehnikat jagab, sest mina ei jaga sellest mukitki ja pühapäeva õhtul niitsin mitu tundi, kõike niidetud ei jõudnud, sest jahedaks ja niiskeks hakkas minema. Niitmise aeg on praegu üürike, rohi on pea kella kaheni päeval kastemärg ja kusagil kuuest-seitsmest hakkab taas kasteseks kiskuma. Rohi ja eelkõige muidugi umbrohi kasvavad kosmilise kiirusega ja sügist ei aimu veel eriti kusagilt, ainult kased hakkavad kuidagi hõredaks jääma.

Lepatriinu aga tegi ka vapsikutõrjet. Muidu poleks nende suurte ja päris rahulike põrisejate vastu ju midagi, aga nad tegid pesa puitkarkassseina sisse ja viimastel nädalatel läks asi päris kurjaks, lõuna pool ei saanud õhtusel ajal enam ei ust ega aknaid avada ja kui ma ühel hilisõhtul Mihklit õue pannes ühe vapsikuga piki otsmikku sain, ehmatusest käpuli komistasin ja põlve ära lõhkusin, sai mul kõrini. Tellisin www.kt.ee herilaste ja vapsikute tõrjegeeli, Lepatriinu söötis selle vapsikutele sisse ja ühe päevaga oli rahu majas.

Nipet ja näpet

Terve nädala ei liigutanud aias sõna otseses mõttes mitte lillegi. Veel vähem umbrohtu. Kuigi ajakiri Maakodu käis reedel aiast lugu tegemas ja pildistamas, ei lasknud ma ennast sellestki segada. Minu aiafilosoofia lihtsalt ongi selline, et aed on mõnusate elamuste saamise koht ja seal ei pea vahetpidamata tööd lõhkuma või millegagi võitlema. Teeme siis, kui selleks on aega, tahtmist ja meeleolu ja kui midagi jääbki tegemata, siis lihtsalt jääb. Kui see kedagi segab, siis on see tema probleem, mitte minu oma.
Ropp väsimus oli ka muidugi peal, alles täna hommikul peale eilset kolm korda saunalaval higistamist ja ligi kümmet tundi unenägudeta und oli lõpuks ometi tunne, et olen välja puhanud. Ilm aga käskis edasi logeleda, sest kuni pärastlõunani sadas vihma ja paukus äikest.
Ahjahh, eile õhtul enne saunakütmist käisime veel Leetse rannas Rohenäpu perega piknikku pidamas, kohvikann ja toodud kook kaasa ja lainete laksumise saatel üks mõnus minipiknik. Minu fotokas jäi koju, aga Rohenäpul kindlasti mõni pilt on.
Kui täna vihm järele jäi, jõudsid Rohenäpud ka meie aeda, tore oli.
Midagi on ikka ka valmis saanud, kuigi mitte täielikult. Esimene asi sai kasutuskõlblikuks juba tegelikult enne Avatud Talude päeva. Koristasime seda triibulist maja seestpoolt juba pikemat aega, aga lõpuspurt toimus eelmisel nädalal. Algul arvasin, et ei hakka uksi lahti tegema, seinad alles värvimata, kardinad puudu ja pooled eksponaadid ka kuskil, aga Lepatriinu leidis, et teeme ikka korda ja esimest korda avas uksed möödunud pühapäeval

Kuigi jah, kaugeltki mitte veel valmis. Aga selle masinaga pidas mu vanavanaema kahe sõja vahelisel ajal talviti üleval talu ja kasvatas üles viis last ja see masin vajab küll vähe häälestamist ja õlitamist, aga on täiesti töökorras, tagaplaanil on pisut näha ka vanaisa mannekeeni

Selline nukumööbel oli meie lapsepõlves

ja küllap paljud mäletavad sellist raadiot

Mõni asi aga kukub iseenesest õigele kohale. Oli üks selline jala peal kuivanud saar, igavesti pikk ja mitte eriti jäme nagu siinkandi puud tavaliselt, palusin selle kopajuhil välja tõmmata ja esialgu sinnapaika jätte, sest mahavõtmine on alati suurim probleem, tükeldamisega ja ahjutoimetamisega saab veel hakkama. Vedeles see puu siis nädalakest paar ja õhtuti aias ringi jalutades avastasin, et selle peal on väga mõnus istuda, lisaks paistab sinna õhtupäike. Täna panidki Lepatriinud oma uue peene mootorsae käima, eemaldasid üleliigsed oksad ja sikutasid ka puu teise otsa ühe kivi otsa (kännuots juba oli teise kivi peal) ja valmis ongi istumiskoht kasvõi kümnele inimesele. Oksad veel koristamata, sest neid saab küttepuid tükeldada, aga täna polnud selleks tuju.

Pingi ühe otsa all on kääbikuurg

Puud sahisevad tuules, rohutirtsud siristavad ja puhkema hakkavad esimesed puishortensiad. Annabelle on alles rohekas

Hayes Stardust on istutatud alles eelmisel aastal, aga juba hakkab oma täidisõielist ilu näitama. Pink Percussioni roosad õisikud ümberringi on hoopis väiksemad.

Invincibelle Spirit ehk Pink Annabelle aga moodustab sel aastal pea inimpeasuuruseid õisikuid, kuigi väetist pole saanud grammigi ja ega mulda ka selle koha peal väga palju ei ole.

Pikemat puhkust kui paar päeva sel aastal pole olnud ega ole ka tulemas, seetõttu tulebki iga puhkusepäeva erilise mõnuga nautida. Aalu näitab ette, kuidas

Homme algab august ja ilmateade näitab lähinädalaks pea igal päeval hoovihma. Mis on hea, sest platsikastmise asemel saab ehk igal õhtul midagi maha istutada. Palju neid asju pole, mis järge ootavad, mõned puud ja pojengid. Aga pojengidele on vaja hiigelsuuri auke, sest nad on praegu 12l pottides ja puud tuleks ka õigele kohale istutada, sest kipuvad juba suureks kasvama...selleks oleks jälle tugesid vaja, milleks tuleks Ristile sõita - no eks näis.