Õuduste nurgake

ütleb selle kohta Lepatriinu. Talle need elukad ei meeldi. Mulle meeldivad. Mulle ei meeldinud hoopis see, et elukatevaheline pinnas oli raskelt samblamättasse kiskunud.
Kuna eelmisel nädalal saabus tänu mu heale naabrimehele koorem turvast, siis pühapäeval lõin küüned ja kõpla mättasse. Pind polnud õnneks suur. Pealmine mättakiht eemaldatud, turbaga multšitud, aga tegelikult all puhas sinisavi ja alaliselt niiske. Huvitav, kes seal peale jalg- ja taldlehtede veel elada tahaks? Koht on poolvarjuline, vaid paar tundi päevas saab päikest.

Ja puhas õudus oli see punaste sipelgate pesa, mis tiigiserva kivide vahel oli. Küll hammustasid valusasti.

Heraklese vägitööd

August on mõnus. Muru kasvab küll selles niiskes ja jahedas suves mõnuga, aga seda on võimalik ignoreerida. Kuni teatud piirini. Suve esimesel poolel korralikult juurejuppide lõpuni rohitud peenrad peavad end suhteliselt sideraadivabalt üleval, põhiline tegija on selle aasta külvist tärganud võilill, aga kuna sellel pole juurikaid ollagi, siis on seda lihtne välja kaksata kasvõi möödaminnes ja rohimisele hullu aega pole kulunudki. Kõige suurema Heraklese vägitöö ehk müügiplatsi pottide rohimise tegi täna ära Lepatriinu ja suurimad tänud talle selle eest.
Lepatriinuisand tegi kah suure asja ära, vahepeal juba korras olnud varemeteesine oli muidugi jälle rinnuni maltsa kasvanud, viljakas kana- ja küülikusõnnikuhunnik ju...nüüd näeb jälle viisakas välja ja mujalgi on trimmeriga käidud. Hunnik pakkusid on ka halgudeks saanud.
Aega on olnud tegeleda edasilükatud asjadega. Kui omal ajal M-ga tiikide rajamisest jutt tuli, olin ma esimese hooga käte ja jalgadega vastu. Mererannas kasvanud tüdruku jaoks on iga ilma voolava veeta mageveeauk lihtsalt üks kolekoht, mis varem või hiljem kasvab mingit kõntsa täis ja hakkab haisema. M tõotas ise sellega tegeleda ja tegeleski, paraku jalutab ta nüüd juba üle kahe aasta (uskumatu, kuidas aeg lendab) taevaste veekogude kallastel ja veekogudest ongi saanud need, mdia ma ennustasin ehk haisvad koledad augud. Kaks suve ei puhastanud neid keegi, sest mina mingisugusesse solgivette pole nõus isegi kummikutega minema...aga paar nädalat tagasi Saue Farmestit külastades leidsin sealt sellise riistapuu

Ma isegi ei mäleta, mis nime all nad seda müüsid, aga mulle tundus see kohe ilmatu hea riistapuuna muru seest koeras**a kättesaamiseks. Selleks kõlbab ta tõesti suurepäraselt. Eile morni näoga vesikuuske ja vetikat täis solgiauke põrnitsedes tuli mõte proovida sama asja ka tiigis. Toimis. Sellest tiigist vedasin eile välja neli kärutäit vesikuuse- ja vetikasodi. Tagumised kivid, mida pole sinna mitte pandud, vaid meite viljakandev muld näebki õhukese mullakihi all säherdune välja, pesin survepesuriga puhtaks. Vette viskasin täna topeltannuse vetikatapjat. Suurim häda on see, et see tiik ei pea enam vett, põhja peal püsib midagi. Kui saaks kuidagi vettpidavaks, saaks ehk asja.

Alumise aia tiikidega on asi hullem. Suur tiik sai kaevatud mõttega, et kevadist suurvett vähem oleks, aga eelmise aasta põuaga kuivas see tilgatuks ja isegi vesiroosid surid välja. Issand, kui romantiline koht, õhkasid eileõhtused aiakülalised nende tiikide ääres. Ma olin vait ja ei hakanud ütlema,et see tiigipind meenutab mulle okset ja midagi romantilist ma seal küll ei näe...

Sellesse suurde tiiki lasingi seetõttu hundinuiad laamendama, et koht on suvel minu silmis lihtsalt nii kole ja sinna sisse ma nõus minema ei ole.
Väiksemasse kilepõhjaga tiiki ma ka nõus sisse minema ei ole, aga sama kühvlisarnase riistapuuga õngitsedes (eks katsuge raskeid hangutäisi õngitseda samal ajal hinge kinni hoides, seisev vesi haiseb ju), sain asja ikka natuke puhtamaks.

Selle eluka käsib Lepatriinu mul juba mitmendat aastat minema visata ja ausalt öeldes olen ma ka ise end mitu korda selle peale õhku ehmatanud, aga vahel on nii lõbus tiigi äärest kostvaid külaliste röögatusi kuulda.

Nõrgema närviga külalised on autosse tagasi ehmatanud ka kuue- ja poolekuune Mihkel, kes on juba sama kõrge kui emme, aga natuke lühema kerega. Vähemalt esialgu. Täna õnnestus ta peaaegu ühes tükis ka pildile saada, see on tavaliselt keeruline, sest ta ei püsi eriti paigal.

Muidu tubli poiss ja kuulab sõna, aga laudade pealt toidu virutamine on meid kõiki ülimalt korralikeks muutnud. Mitte midagi ei tohi ripakile jätta, kohe süüakse ära. Vahet pole, mis. Aegajalt pätsatakse ka mittesöödavaid asju, nii et kui kuskil mingit plastmassiraginat kuulda on, hüppavad kõik kontrollima :). Kutsikas ikkagi.
Homme läheb suuremaks kaevamiseks, kogu kokkutulekule lubatud mudru tuleb üles võtta ja kui lisada veel roosid ja vesiroosid, läheb auto ikka üsna täis. Loodetavasti tagasi tuleme tühjemaga, sest püsikuhaiguse retsidiive pole märgata.

Tingel-tangel-džungel

Mingil hetkel oli mul ilmselt tõsine suurushullustus. Siis igatahes kindlasti, kui ma arvasin, et suudan ka tiigitagust hooldada ja sinna ka üht-teist istutasin. Tegelikkuses ei suuda ma isegi tiigiesist hooldada, praktiliselt kaks nädalat pole aiaga üldse tegeleda saanud (no paaril päeval rohisin natuke) ja sideraadid on igal pool võimust võtmas.
Tiigi taha ja ette on aga kasvanud tõsine mulle üle pea ulatuv džungel, kus looduslikud ja istutatud kõrged püsikud omavahel läbi üritavad saada. Looduslikult kasvab selles niiskes savimullas hulgaliselt angervaks ja saare- ja lepavõsa. Võsa üritan ikka kevadeti või sügisel välja nokkida. Juurde olen istutanud erinevaid pajusid - kahjuks avastasin just, et mu ilus suur sekka paju on ära kuivanud, põhjust ei oska isegi arvata...jõgi-ristirohtu, mingeid ulakaid kõrrelisi ja viimati hiidroogu. Rohida seal nagunii ei saa, las arutavad omavahel, kes peale jääb. Mingid astilbed on seal pidama jäänud ja ebamaiselt suureks kasvanud, ämma aiast saadud kõrge sügisaster ja roosaõieline angervaks ka on ka edukalt isekülvi teinud.

Tiigi ja aia vahelist osa, kus kasvavad ühel pool siberlased ja kõrrelised ja teisel pool jalg- ja kilplehed ning võhumõõkade sordid, luban juba mitmendat aastat ümber tegema hakata, sest seal on juurumbrohi sees ja kivide all olevatest vanadest kardinatest pole eriti tolku olnud, naat, orashein ja ohakad kasvavad sealt lihtsalt läbi. Miskipärast aga saab viimasel ajal suvi kogu aeg enne otsa, kui ma selle ala korrastamiseni jõuan. Midagi sai sinna juba juurde istutatud, Berzini valikust avastasin ameerika kermesmarja kirjulehelise sordi, mille õis tundub olevat roosa? Hakkab alles puhkema.

Ja ma pean tunnistama, et kuigi metsik, umbrohtunud ja natuke pöörane on see koht, ometi mulle ta meeldib. Otsekui tasakaaluks ülaaia sirgetele joontele, pügatud põõsastele ja roosikaskaadidele.

Üle tüki aja istutasin, suutsin lõpuks koha välja mõelda kingitud perepihlakale. Ühele tüvele poogitud Dodong, Australia ja Apricot Queen. Ootele jäi veel kollane hobukastan, Mul tõesti pole suuri puid mitte kuhugi istutada, niigi on siin neljast küljest läbitungimatu padrikuga ümbritsetud aias isegi südasuvel valgust vähe.
Võrreldes eelmise aastaga on see suvi siiski parem olnud. Piisavalt vett, müügiplatsi olen pidanud kastma vaid paaril korral. Roosid on superilusad ja püsikud võimsad (umbrohud muidugi ka). Bensiini kulub niitmiseks rohkem kui eelmisel aastal, aga kuna tihemini kui kaks korda kuus, nagunii niita ei jõua, ei ole see probleem. Paar kevade poole korda tehtud kohta nagu laudavaremete esine, on jälle padrikusse kasvanud. Vana talu piiriks olnud kiviaia kohal lokkab looduslik kõrrelistemüür.

Killustikuhunnikus kasvavad rannaniitudele tüüpilised taimed, mille nime ma kahjuks ei tea. Polnud meie peres taimehuvilisi ja neid teadmisi edasi ei antud. 

Ja padrikutel pole tähtsust. Tähtis on see, et kõigil on hea olla.

Mõtted on kevades

Fantastiline ilm oli täna, ei mingit määbruari. Päike säras hommikust saadik ja kuigi maa oli härmas, sulas see kiiresti. Kutsikad sain aedikusse kusagil kella kümne paiku, hakkavad seal juba kohanema. Kui algul esitas üheksaliikmeline ühendkoor pala "Andke kutsikatele vabadus!" iga kord, kui ma vaatevälja ilmusin, siis nüüd juba müratakse, kakeldakse, lebotatakse päris rahulikult. Matid on all, et päris palja maa peale tuttu ei jääks.

Taimeninasid ja ninakesi on iga nurga peal ja neid ma pildistama ei hakanud, neid pilte on internett täis ja ajab üle ääre. Pealegi on nad igal aastal üsna sarnased.
Tiikidel on veel jääd.

Kaktused tunnevad end päikese käes mõnusalt nii maja seina ääres kui vulkaaniplatool.

Kodus töötada on mõnus. Kui kuskil büroos mõte kinni jookseb, lähed lobised kolleegiga või kiikad internetis ringi. Kodus saab pausiaega hoopis tõhusamalt kasutada ja kui käed midagi teevad, siis mõistus töötab edasi. Nii oligi päeva lõpuks vajalikud tekstid välja mõeldud ja kirja pandud, maja koristatud, pesu nööril lehvimas, terrass ja aiateed pühitud ja isegi paar akent möödaminnes  puhtaks pestud. Kutsikate kantseldamisest rääkimata.

Natuke aiapoe mõtteid ka, küllap on nii mõnelgi tekkinud küsimus, mida ma siis õieti teen ja mis edasi saab. Olen selle üle terve talve mõtteid mõlgutanud ja lõpuks ka järeldustele jõudnud. Selleks, et taimekasvatuse ja aiapoega end ära elatada, peaks müüma kordades rohkem kui praegu. Kuna haruldusteotsijaid on vähe, peaks olema 95% sortimendist nii-öelda prosta kapsas ehk see, mis laiale ostjateringile peale läheb. Seda ma teha ei taha, sest taimekasvatus iseenesest ei paku mulle huvi, kõik see potistamine, kastmine ja rohimine on rutiinne ja igav. Eks algne idee ju oligi, et taimekasvatus on M töö, aga teda ju enam ei ole.  Ja isegi kui ma seda teha tahaksin, pole mul selleks vajalikku viljakat mulda ega vett, tööjõust rääkimata.
Ühesõnaga olen jõudnud järeldusele, et edasiseks ellujäämiseks pean leiba teenima selle kehaosaga, millega see siiani kõige paremini välja tulnud on ehk peaga.
Aiapoodi kinni sellegipoolest ei pane. Olen sellesse projekti nii hullult raha, aega ja energiat panustanud, et narr oleks nüüd järele jätta. Aga see jääb hobitasemel tegevuseks ja elatist ma sellest teenida enam ei looda. Teen nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest oma aia ja elu jaoks peab ka aega jääma. Viimased kaks on niigi paar viimast aastat kannatajapositsioonis olnud.

Teadmised on saatanast,

jõudsin ma neljapäeval Hortese riiulite vahel koladest järeldusele. Vana ameti mahapanekul möödunud aasta märtsi lõpul kinkisid kolleegid, teades mu vastumeelsust lillelaipade ehk lõikelillede vastu, 50 euro väärtuses Hortese kinkekaarte. Mida ma siiani polnud suutnud ära realiseerida. Kahekümne euro eest ostsin jõulude ajal valgustuskette juurde, kolmkümmend oli alles. Lappasin seemneriiuleid, aga sealt polnud eriti midagi vaja, maitseroheliseseemneid on veel eelmisest aastast alles ja need paar kurgi- ja tomatitaime, mis plaanis soetada, kavatsen osta taimedena. Lappasin siis ilusate piltidega püsikupakke ja meel läks veel mornimaks. Sordivalikul polnud nagu väga vigagi, oleks krabanud paar liiliat ja päevaliiliat, aga see kvaliteet. Kui profikategooria paljasjuurseid näinud ei ole, siis lähed muidugi ilusa läikpildi õnge. Nüüd kiskusin mind huvitanud juurikatel stendilt maha terve riiulitäie pakke, vaatasin juurikad ükshaaval üle ja viisaka kliendina panin siis samasse asendisse tagasi. Eriti nutune oli olukord liiliatega, mille puhul tekkis küll tunne, et jaekliendi jaoks pannakse pakkidesse sibulad, mida profid ka ilma rahata poleks nõus võtma. Kurb tegelikult. Ja siis tekkis veel tunne, et peaks liiliate hinda tõstma, sest kui nii haledate kribalate eest küsitakse sama palju kui ma praegu korraliku kauba eest veebipoes, siis pole see üldse õiglane. Aga ei tõsta.
Lõpuks jäid valikusse kolm erinevat ja selgelt elus olevat lumeroosi ja üks mikaadolill (Bletilla striata), mis reede hommikul ka potti said. Summa täissaamiseks lisasin päevalillede seemneid ja Gardmani mulla pH määraja, mis, kui ta töötab, võib isegi vajalikuks osutuda.
Reedel undas õuel mootorsaag ja paar täiesti üleliigset puud kadus salapäraselt ära. Nojah, kellel on kõrghaljastust puudu, kellel üle...Meie männipadrik tekkis kunagi sellest, et nõukaajal istutas mingi majand meie talu äravõetud heinamaale männinoorendiku, mis hiljem lihtsalt unustati ja jäei hooldamata. Poole sellest põletas Lepatriinu õnneks titena tikkudega mängides maha, aga teine pool jäi kasvama nii nagu jäi ehk liiga tihedalt. Traktoriga vahelt läbi ei mahu ja jämedaid oksi tuleb iga tugevama tuulega tee peale. Raieküpseks pidavat mänd saama küll 90-110 aastaga, aga minu meelest on praegusedki päris pirakad ja nagu öeldud, on neid lihtsalt ühes kohas liiga palju. Nii tegingi naabrimehega diili, et tema töö ja tema saag ning küttepuud saab ta selle eest endale, mõlemad pooled rahul. Oma küttepuudeks on mul aia taga metsas mahalangenud puid nii et vähe pole, oleks ainult kes saeks. Igatahes läks vaatepilt hulga paremaks ja tekkis ka koht, kus saab veoautot ümber pöörata, sellega oli möödunud aastal tõsiseid probleeme.
Laupäeval madistasin ka ise õues, aitasin oksi koristada ja põletada. Füüsik jõudis ka poolest päevast kohale ja toimetas naabrite oksapurustajaga suuremate okstega, päris hea hulga multši sai. Meie enda oksapurustaja on paras nikats, mis kipub alalõpmata kinni jääma ja seetõttu olen oksad enamuses ära põletanud. Naabrite Bosch aga on tõsine tööriist, millega oli lust töötada ja kaunis arulage on ju multši osta, kui kõik kohad on võsa täis.
Õhtul oli korralik värske õhu mürgitus ja haigutama kippusin juba enne saunalavale minekut, peale sauna olin päris kutu. Pühapäevgi läks enamuses ringilonkimisele, no igasuguseid plaane tuli pähe, mida sellise ilmaga jõuaks veel enne aiandushooaja algust ometi korda ära teha :).
Vabariigi aastapäevaga seonduvad mul tavaliselt mälestused ekstreemsetest ilmaoludest. Mul pole nii vanu märkmeid, aga see pidi olema enne 2002.aastat, kui oma tollase sõbraga Aavikule sauna tegema tulime ja kuna tollal siin talvel ööbida polnud võimalik, siis pidime õhtul linna tagasi minema. Ilm aga läks päeva jooksul nii käest ära, et igasugune ühistransport peale rongide lõpetas toimimise ja õhtul sumasime siis 2,5 kilomeetrit rongijaama poole vaat et vööni lumes ja seda maanteel, mille olemasolu võis ainult oletada. Hilisemastki ajast mäletan vähemalt kahte vabariigi aastapäeva järgset päeva, kui ma tööle ei pääsenud, sest kinnituisanud teede tõttu ei  saanud välja. Täna siis +7, kuivad teed ja natuke näitas pilvede vahelt päikestki, sinililli pole siinkandis veel näha, aga lumikellukesed alustavad kohe.

Tsiilile: kui ma Sulle inglasi hakkan saatma, panen sellest lumikellukesevõpsikust ka peotäie kaasa, on mul õieti  meeles, et tahtsid?
Selline tunne, et kangesti tahaks väljas juba midagi teha, aga tegelikult on tegutsemiseks maa liiga porine ja kohati ka külmunud. Väiksem ja madalam tiik eespool on ilmselt põhjani läbi külmunud, suuremas loksub jääsaar.

Katkujuured näevad nutsakad välja, aga bergeenia on end juba reipalt sirgu ajanud.

Umbrohi tunneb end suurepäraselt, kõik varemerohud ja linnurohud on kenasti peenardes talve üle elanud ja naatide esimesed ninaotsad ka kevadet piilumas.

Juuni viimane päev

oli päikeseline ja mõnus. Mitte liiga soe, mitte jahe, täiesti paras. Paras ka selleks, et võin uhkusega raporteerida, et mul on üksainuke istutamata taim, serbia kuusk Nana ja selle istutuskoha ettevalmistus on pikem protsess, mille käigus tuleb kõigepealt likvideerida hukkasaanud kadakad. Aga kõik teised potsikud ja vitsikud on tühjad ja pestud, taimed omale kodu leidnud.
Valmis sai ka üks eelmise aasta alustatu, pisiasi tegelikult, kuid loob otsekui ühenduse tiigiaia ja künkapealse aia vahele. Kuna kivid on hetkeseisuga otsas mis otsas, said piirdematerjaliks puupakud, mida jändrikumad ja okslikumad, seda parem. Nende ees oleva mullariba saavutasin sellega, et sügisest saadik oli kangas maas. Koht ise on kaunis varjuline, saades päikest vaid keskpäeval.

Meie suur tiik pole vist oma kogu eksistentsi jooksul nii kuiv olnud. Pakub see aga suurt lõbu ühele mustale karvikule, sest tiigikülgedes saab vesiroti käike lahti kaevata. Ega ma keela ka, las teeb rottide ja muttide elu põrguks, ehk kolivad kaugemale.

Õitseb tiibeti priimula, seekord vist ikka õige :)

Puhkenud on ka umbes miljon roosiõit, pargiroosid on juba suureks saanud ja pakuvad vapustavat vaatepilti. Alustanud on ka teised. Roosipilte aga olen varasematel aastatel nii palju üles laadinud, et seekord jätan vahele.
Lapsorjade pidaja olen ka, olude sunnil. Vennaraas otsustas mulle jaanipäeval hästikomposteerunud hobusesõnnikut tuua. Rekkaga, kuigi ma hoiatasin, et ei pruugi saada ümber keerata, õu müügiplatsi all kinni. Proovis tagurpidi oma 17-meetrisega sisse sõita, vajus teesse sisse. Kutsus puksiiri. Rekka tõmmati välja. Aga kuna õige eesti mees astub ämbrisse ikka vähemalt kaks korda, proovis ka puksiirijuht uuesti tagurdada ja loomulikult jäi ka kinni. Mis teest järgi on, ei tasu mainimist, prügiauto ikka pääses õnneks läbi. Kakskümmend tonni sõnnikut lubasid teeäärsed naabrid õnneks oma krundile ajutiselt ladustada. Nüüd veavad mul seda kolmandat päeva murutraktoriga kaks modellivälimusega tipsi, naabrite lapsed. Neil lõbu laialt, kuigi seaduse järgi ei tohiks neile usaldada ei tööd ega traktorit. Kogemus paraku ütleb, et kui selles vanuses tööd teha ei lasta, hiljem ei tahetagi ja kasvabki saamatute põlvkond. Nii et las möllavad, metsateel murutraktoriga edasi-tagasi sõitmine on nii minu kui nende laste vanemate silmis oluliselt ohutum tegevus kui näiteks Tallinna tänavatel ajalehtede müütamine. 

Jaaninädala kroonika

Eelmise nädala kurbusele tasakaaluks pakkus see nädal peamiselt positiivseid emotsioone. Esmaspäeval Tartu Ülikooli aulas oli kurgus kahtlaselt kraapiv tunne, kui Füüsikule cum laude diplom kätte anti. Natuke ikka minu laps ka - ehk nagu ta ise ühele sõbrale pillas, et aktusel nii palju rahvast, et ta kaotas oma vanemad ära. Vanemad tähendasid siis Lepatriinut ja mind :). Pärast käisime kolmekesi Wildes head-paremat söömas, lõpuks sai veel ühele Saadjärve kliendile kast pojenge koju viidud ja koju hilisõhtul, imetore päev oli.

Neljapäeval jätkusid positiivsed emotsioonid kutsikate kuuekuise sünnipäevapeoga. Mul on elus ju koeri kogu aeg olnud, aga seda, et kenneliomanik viitsib järeltulevate põlvedega nii palju vaeva näha, kogen küll esmakordselt. Tavaliselt koguneme trenniks Sauel, aga seekord siis meie mängimis- ja hängimisplatsil. Neljajalgsetele külalistele oli üks tort ja kahejalgsetele teine.

Reede hommikul otsustasin tegeleda tiigiprojektiga, mis seisis terve eelmise suve. Esiteks oli maa kogu aeg nii märg, et sinna lähedale traktoriga ei pääsenud ja käsikäruga killustiku vedamiseks pole isegi mina piisavalt hull. Planeerides tundus see hirmsuur töö, aga tegelikult ei läinud kaht täispäevagi, kui kõik tiigiteed killustikuga kaetud olid. Teha on veel välimised ääred, mis tulevad ilmselt palkidest, aga need palgid on üksitõstmiseks äärmiselt tüütud ja jäävad abijõudu ootama.

Viimasel pildil on hästi näha, milliseks killustikukate muutub, kui vihm selle puhtaks peseb. Vasakul on värske ja tolmune killustik, paremal eelmise päeva sajueelne.
Kroonika huvides peaks mainima, et kirjutasin täna alla ka Lumehelbekese müügilepingule. Oligi teine kurvalt juba aastajagu põõsas konutanud, nii suure ja januse tegelasega ringi kruiisida praegune sissetulek ei võimaldanud ja ega ta linnas liikumiseks ikka kõlvanud ka. Õnneks ilmus lausa naaberkülast tõsine ameeriklastefänn, nii et kaugele ta ei koli ja paistab, et hea peremehe sai ka.
Aias aga on kätte jõudnud pargirooside aeg.
Therese Bugnet

 Lac Majeau

 Guna

 Red Nelly

 Winnipeg Park

 Ees Rose de Recht, taga Purple Pavement, mis pidi madal olema. Kui poolteist meetrit on madal...

 Mairoos ehk rosa pimpinellifolia Plena

 Parsla

 Rosa rubrifolia

 Abelzieds

 Vahele sattus üks pojeng, Festiva Maxima

 Vasakul Ritausma, paremal Hansa. Keskele on end kasvatanud koer-kibuvits ja las ta olla, ma ei saa teda nagunii sealt kätte.

Jaanilõkke aga süütasin täna kell pool üks päeval. Kuna kevadise risu hunnik lõkkeasemel mõjus nagu koeranael keset mu ilusti niidetud aeda, ma lihtsalt pidin selle ära põletama ja kuna külalisi oodata pole, kõlbas päev õhtust paremini. Enne seda tuli veel maha võtta kuivanud paradiisiõunapuu, mis suri ilmselt lihtsalt vanadusse. Selleks kõlbas hästi väike elektrikettsaag ja poole tunniga oli kõik koristatud.
 Paraja pürofoobina pean ma olema veendunud, et kõik on kustunud ja kontrolli all, kui kodunt ära või magama lähen - pole päris kindel, kumba ma täna õhtul teen. Üksi kodus on nii mõnus olla, et eriti välja ei tõmbagi.