27. veebruar 2017

Mõtestatud molutamine

Fred Jüssi olevat kusagil öelnud, et inimene peab õppima rohkem mõtestatult molutama, muidu kulub ära ja põleb läbi. Ilmselt selle oskuse omandamisega olengi sel talvel usinalt tegelenud ja nüüdseks hakkab juba käppa tulema. Igatahes veebruar on kuskile kaotsi läinud. Loomulikult olen tööl käinud ja kodutöödega askeldanud, aga ei midagi erilist. Söönud, kosunud ja lõpuks ometi mõistlikult magama hakanud. Täna hommikul näitas aktiivsusmonitor unekvaliteediks excellent ja see oli vist üldse esimene kord, kui ma sellist näitajat nägin.
Isamaa sünnipäeva hommik oli lipuvärvides.
Paraadi algust ja lõppu polnud vaja telekast vaadata, seda oli kuulda ja tunda, kui maja Ämaris baseeruvate sõjalennukite õhkutõusust ja maandumisest vappus ja aknaklaasid klirisesid. Üks tarkpea arvas, et see, et maja sooja ei pea, polegi ehitajate viga, vaid sellestsamast lennukite tekitatud vibratsioonist ja lähedalasuva Klooga polügooni miinipildujaplahvatustest tulevadki praod sisse...tore teadasaamine küll, jääb üle loota ainult soojadele talvedele.
Selles mõttes võib möödasaava talvega rahul olla küll, maksimumiks jäigi -15,8 ja seda, et märtsis ränka külma tuleb, pole siinkandis veel juhtunud, meri on lahti ja see toimib nagu hiigelsuur temperatuuriregulaator.
Eile läks liikumisvaegus nii suureks, et tatsasin ühe aiatiiru. Pildistasin oma parimaid sõpru, kes on aidanud mul selle tervise poolest raske talve üle elada, Malati krutskeid täis pilk ja Miku lai naeratus.

Metsa servas oli vist kitsejälgi, aga üles aia poole polnud tuldud.
Tiik on veel talverahus.
Hing ootab kevadet ja mitte niipalju taimede, kui tõsise liikumisvajaduse pärast. Sportimine pole mulle kunagi istunud, minu tegevusel peab olema mingi mõte. Külas on meil sellest talvest küll ka uhke liuväli, aga uisutamisele ma poolteist aastat tagasi tõsiselt viga saanud põlve tõttu isegi mitte ei mõtle. Jalutada pole meil ka eriti kuhugi, kolmesaja meetri kaugusel on suur maantee kihutavate ja poripritsivate rekkadega. Aga kohe algab märts ja loodetavasti kaob lumi peatselt lõplikult.


19. veebruar 2017

Jälle määbruar

Eile oli tegelikult imeline ilm. Päike säras terve päeva, räästad tilkusid rõõmsalt ja linnud laulsid. Millised linnud, ei tea, linnalapsena ma linde ei tunne ja ega eriti ei huvita ka.
Otsisin enesele väljas tegevust, tõin kärutäie puid, põletasin vulkaanis natuke kuuri ummistavat papiprahti, kõik kastid taaskasutusse ei sobi ja ahju ma pappi korstnapühkija soovitusel pigem ei topi. Liivahunniku pealiskiht oli niipalju lahti sulanud, et sealt sai maja- ja garaažiesise liivatamiseks kärutäie liiva. Mis tänast ilma vaadates oli õige tegu, sest täna on tõeliselt hall ja ligane, 2,6 kraadi sooja ja kogu kiilasjää on kaetud lisaks veel veekihiga. Vastikult tuuline ka.
Jalutamas käisin ka, krundi lõunapiiri uurimas. Sügisel hakkas idanema idee sinna veel üks tiik tekitada. Mitte aiakujunduslikelt eesmärkidel, aga liigvee pärast. Seal on maa ikka nii pehme, et isegi juulikuus on roomiktraktor ligi poole meetri sügavused rööpad maha jätnud. Aga eks näis.
Sõbranna vajas lohutamist, tema imeilus pärsia kass lahkus vikerkaaremaale. Võttis oma kaks koera ja jalutas külla. Ma küll alguses pelgasin, et neli suurt ja noort koera suudavad mõne mööblitüki ikka ümber ajada, aga tubastes tingimustes käitusid nad üllatavalt korralikult ja tundsid lihtsalt üksteisega suhtlemisest suurt mõnu.




Tänane vesihall ja vihmane ilm kõlbab ainult kamina ees külitamiseks ja raamatulugemiseks. Aga sedagi on tore teha, sest puhata ja kosuda on vaja.

12. veebruar 2017

Täiskuunädal

Tervis on parem ja tegemist palju. Aiandusega seonduvat küll vaid niipalju, et eelmisel nädalavahetusel tegin lätlastele tellimuse ära ja panin sealt saabuvad asjad veebipoodi üles, kohe hakkas ka tellimusi tilkuma. Igasugused kevadsibulad ja paljasjuursed jäävad sel aastal ära ja kõikvõimalikud väliüritused ka, sest eesmärk on ennast uuesti mitte haigeks töötada. Oma aed ja kodu, palgatöö ja kolmandas järgus aiapood, sest viimane end nagunii ära ei tasu.
Kolmapäeval oli kodutöö päev, pidin postkontorist pakid ära tooma ja poolel teel Keilasse lõhkes auto parempoolne esirehv, hea, et maanteekiirusel ja suhteliselt libeda teega viisakalt pidama sain. Rehvi sõitsin muidugi ribadeks, seega tuli välja vahetada mõlemad esirehvid, sest need peavad ju ühesugused olema. Korralik põnts eelarvele ja jaanuari elektriarve ka korralik, aga noh, selleks ma tööl käingi, et endale mõningaid mugavusi lubada.
Eile käisin üle tüki aja jalutamas, koeri kaasa ei võtnud, pelgasin libedust. Mere ääres oligi väga jäine ja libe, aga vaatepilt minemist väärt.


Värvilist jääd tekitavad ilmselt paekihtide vahelt välja imbuvad erinevad mineraalid ja jääpurikad alles hakkavad tekkima, kuskil kuu aja pärast peaks uuesti pildistama minema.
Õhtul tegime sõpradega sauna ja täna on lihtsalt puhkepäev raamatu, teleri ja arvutiga. Välsitemperatuur on tõusnud nulli lähedale, sajab lörtsi ja homseks lubatakse suisa sula.

3. veebruar 2017

Lumine küünlapäev

Vanarahval neid talvepoolitajaid ikka jätkus, eile siis järjekordne. Aga olgu neid selgroomurdjaid nii palju kui tahes, on selge, et jõudsalt edeneb kevade poole, päevad on pikemad ja tervis läheb iga nädalaga paremaks.
Nina uksest välja pistes tervitas vinge tuul ja ma imestasin, et see lund okstelt maha ei olnud puhunud, aga lähemal vaatlusel selgus, et tänu kergele plusskraadile oli öösel maha langenud kerge lumekiht lihtsalt okstele kinni kleepunud.




Küünlapäevareegleid, et naised sel päeval tööd ei tee, rikkusin täiega, sest hädavajalikke tegemisi ei andnud mitte kuhugi edasi lükata. Punaseid jooke ka ei joonud. 

31. jaanuar 2017

Esimese kuu lõpp

Kuidagi väga kiiresti sai läbi. Miinimumtemperatuuriks siin mere ääres jäi -12,8 ja kuu lõpp kujunes üpris soojaks ja vesiseks. Umbes samasugust määbruari lubatase ka järgmiseks kuuks. Mul pole selle vastu midagi, meie õuel porine ei ole, sest kogu vesi voolab künka otsast minema, küttearved on talutavad ja teed pole libedad. Pühapäeval oli selline tunne, et hakka või rohima, va vesihein või linnurohi, kumb ta ka poleks, on sooja sügisega peenrad vallutanud sellest hoolimata, et roosipeenrad rohisin ma puhtaks...

Eile hommikul enam nii tore ei olnud. Varahommikused vaatepildid mõlemalt ukselt sellised

Ilusad vaatepildid küll, aga mu lamellrehvidega prantsuse auto pole ette nähtud 15 cm lumes suusatama ja tööle jõudes võdisesid põlved päris korralikult, sest neid kordi, kui oli tunne, et lihtsalt libisen teelt minema mõistlikust kiirusest hoolimata, oli ikka päris mitmeid. Õnneks sulas see sopp vähemalt teede pealt lõunaks ära.
Läti püsikute hulgihinnakiri saabus ja hoolimata sellest, et ma lubasin oma müügimahtu oluliselt kokku tõmmata, on seal nii põnevaid pojenge ja flokse, et päris ilma tellimata vist ikka ei pääse.

22. jaanuar 2017

Jaanuaripäike

Kogu selle aja, mis ma maal elanud olen, olen ma talvist päikest varem näinud ainult puulatvades, õuele ei jõudnud ükski päikesekiir novembri algusest kuni veebruari lõpuni. Nüüd, pärast võsa mahavõtmist on ta lõpuks õuele ja akendesse jõudnud, talvine päike. 


Päikeseline päev oli juba eile, aga siis ma peale puudetoomise välja ei jõudnudki, sest kasutasin üle tüki aja aknasse jõudvat loomulikku valgust koristamieks, mis kunstvalguses mul alati poolikuks kipub jääma, no lihtsalt ei näe mõnesse kohta. Teada ju on, et tolmu tekitab päike :)
Õhtul tegime sõpradega sauna ja hommikul oli mõnusalt lõõgastunud tunne. Patt oleks olnud nii ilusa ilmaga diivanile konutama jääda, ajasin end jalule ja tegin ühe aiatiiru. Piltide kvaliteet on nagu on, kaasas oli ainult fotokas ja valgus oli suurepärane küll päikese nautimiseks, aga mitte pildistamiseks.
Tiibeti priinulatel on lahedad seemnetutid ja see punane viht seal taga on kämmalvaher Orange Dream.
Traktorite jäetud songermaad on küll täiesti õudne vaadata, selle kordasaamiseks oleks armeed vaja, isegi talgutest ei piisa. Aga nohh, suvel kasvab sinna naat peale, siis pole näha :)
Kännuhunnik ootab oma aega. Ideid on juba rohkesti, aga tervis vajab veel kosutamist ja minu jaoks on õues tegutsemiseks praegu ka liiga külm. Sel aastal tahakski pühenduda muudele asjadele, mitte taimedele, mida enam nagunii kuhugi toppida ei ole, kui just midagi välja ei lähe.
Vulkaantagust võib tingimisi ka kivilaks nimetada ja see näeb päris suvine välja.
Hortensiate dekoratiivsed õietutid.
Pojengide ja päevaliiliate alas on talvel endisel varjuline ja seal on hoolimata mitmest plusskraadidega veel lundki, mis omakorda toob esile talviste kõrreliste kuldse sära.
Tiigjää veel ei sula ja ka maa on külmunud.
Igihaljad lehtpõõsad meie kliimas näevad talvel alati kuidagi harjumatud välja, läiklehine mahoonia. 

Suvist päikesetõusu ja -loojangut meie aias endiselt ei näe, ümbritsev mets jääb ette. Aga see-eest on talvine päikesetõus.
 ja eilne loojang.

15. jaanuar 2017

Taliharjajärgne aiatiir

Nädal oli tuuline, tormine ja töine. Reedel käisin Deia juures kutsikul, kümme tänaseks kuuvanuseks saanud karvast tiibeti mastifijõmmi. Kahjuks unustasin pildimasina maha, aga nunnumeeter sai kuhjaga täis laetud. Kui saaks veel kuidagi kutsikalõhna jäädvustada ja näiteks paha tuju korral nuusutada. Malati jaoks oli koju jõudes mu riiete küljes veel kutsikalõhna piisavalt, et mind üleni hoogsalt sabaga vehkides üle lakkuda. Pildi pätsasin kasvataja FB lehelt.

Laupäeval lihtsalt puhkasin ja kogusin jõudu. Piisavalt, et täna peale puudevedu ja muid koduseid tegemisi üks aiatiir teha. Sooja +1,9 kraadi, sadas kergelt lund, mida on maas peale sula ainult õhuke kiht. Suure kaktuse katteks lund eriti pole, aga ta on ennegi ilma hakkama saanud.
 Sammal kividel paistab lumest läbi
 Conical suutsin ka lõpuks pühadeehted küljest võtta, kord polnud aega, kord polnud ilma.
 Tervise tõttu jäid osad potid liivaga katmata, polnud katjaid ja arvestasin lihtsalt kahjudega, aga jukkad tunduvad potis täitsa reipad olevat vahepealsest külmast hoolimata.
 Küüvitsad lume taustal on ka võrratud.
 Kas uus Eesti märk asub mu koduõuel :D
 Taganõlvadel on nüüd valge ja avar. Niipalju kui hallides päevades valgust on.
 Seda nägu sellele kivile pole tekitanud inimkäsi, ise tekkis.
Nulg kipub ladvast kuivama, oli selline juba suvel. Vist peaks ladva ära lõikama, alt on ilus ja terve
 Kuuseke Aurea oli kunagi Siguldast ostes juba kõverik ja nüüd kasvades näeb välja, nagu tantsiks.
 aga ka talverüü on tal imeilus. Aasta läbi tegelikult ilus.
 Tiigi talverahu kõrrelistega.
Üks väidetavalt parimaid ja täpsemaid ilmaportaale Wunderground lubab jaanuari lõpuni umbes samasugust ilma, mõni kraad üle või mõni kraad alla nulli. Poolsaare tavapärane talv. Ameeriklaste Accuweather pakub sama ilma ka veebruariks, aga eks see pikaajaline ilmaennustus on üks kaheldav asi. Mulle sobib, sest külma ja lund ma põrmugi ei armasta. 

7. jaanuar 2017

Tormab ja tuiskab

Kolmapäeval ja neljapäeval oli ikka eriliselt jube ilm, lakkamatu lumetuisk ja kuigi maksimumiks jäi -10,8 külmakraadi oli tänu tugevale tormile tunne, nagu oleks väljas vähemalt -30. Tegin kodus tööd ja jalga tõstsin välja ainult niipalju, et penisid sisse-välja lasta.
Eile andis vahelduseks ühe päikeselise ja tuuletu päeva ja õhtul langes temperatuur selle talve seni madalamale tasemele, -12,8, aga maja püsis tänu tuulevaikusele kõvasti soojem ja tujugi sellevõrra parem. Kuigi tööasjadega oli kiire, tegin ka ühe õuetiiru, tõin äraköetute asemele kolm kärutäit puid, kihutasin prügikotid konteinerisse ja viskasin kuuriesise hange laiali, kui mujal lund peaaegu pole, siis sinna õnnestub alati põlvekõrgusel hangel tekkida.
Pilte teha ei jõudnud, sest tööasjad tuli joonde ajada ja hulkumiseks aega ei jäänud. See-eest oli isegi traktor käinud.
Täna lendab lumi akna taga maaga paralleelselt, aga vähemalt temperatuur on tõusnud -6,4 peale ja homseks lubatakse suisa sula.
Minul on pärast üsnagi tihedat töönädalat tõsine puhkepäev ja ma pole kindel, kas ma paksust hommikumantlist üldse välja poen. Koertel ja kassil on sügavalt suva, mismoodi ma välja näen ja hommikumantel on soe.
Vähemalt teisipäeval õnnestus kanada kuuske Conica ka pühademeeleolus pildistada. Nüüd peaks ehted küljest juba võtma, aga tänase ilmaga jääb tegemata.

31. detsember 2016

Aasta viimane

...päev on käes ja tundki pole enam kaugel. Aastavahetuse hetkel ma ilmselt magan ja kaks karvast paukudest hirmunud karvikut ajavad mu suure tõenäosusega üles. Õhtulauda ka ei tule, sest juba väga pikka aega ma õhtuti ei söö, mitte mingi dieeditamise pärast, vaid nii on niigi streikiva seedimisega ainuke võimalus magada.
Lauda öö läbi kaetuna ka hoida ei saa, sest kodanikud mastifid sööksid selle lihtsalt lagedaks :), niipea kui ma selga keerama juhtun.
Kaks viimast päeva on olnud nii pilves ja pime, et valgeks pole nagu õieti läinudki. Eile koristasin maja ja kütsin sauna, mõnus oli. Täna lasin veel sauna aurupesuriga üle, viisin prügikotid välja, koristasin ahjudest tuha. Sellised väikesed aastalõpurituaalid.
Mingit kokkuvõtet tegema ei hakka, kõik, mis vaja, on blogis kirjas. Kui välja arvata viimase kolmandiku tervisehädad, siis polnud sel aastal häda midagi. Õnneks läheb aeglaselt, aga kindlalt paremuse poole.
Kaunist aastalõppu kõigile, kes lugedes, kaasa mõeldes ja kommenteerides meie tegemistele kaasa on elanud ja olgu teie uus aasta sama värviline ja kullakarvaline nagu minu tänane seebitegu.