21. juuli 2017

Üks hullumeelne päev

Kõigi aiatööriistade soetamine ei pruugi õnnestumine olla. Kolmapäeval otsustasin katsetada hiljuti soetatud isevedavat trimmerit, paraku läks see katsetus aia taha. Tegelane vedas ja niitis kümmekond meetrit, siis suri keset padrikut välja ja rohkem ma teda käima ei saanudki. Mis muidugi tähendas, et mul tuli see viiekümnekilone jurakas toore jõuga pikast rohust välja tirida ja kuuri alla vedada. Töö, mis minu füüsilise puude puhul on paraku kategooriliselt keelatud. Karistus ei andnud end kaua oodata, alates kella ühest öösel veetsin aega voodi asemel hoopis maja kõige väiksemas ruumis ja hommikuks olin täielikult kurnatud. Vedelemiseks paraku võimalust ei olnud, kümmekond pakki vajas kokkupakkimist ja õhtul pidi soome grupp tegema...mõtlesin küll, et kui tõesti ei jaksa, siis teen ära ainult DPD pakid ja jätan Smardi-Omniva reedeks...õnneks oli rohimisabiks tulnud sõbranna nõus ka autojuhtimis- ja transporditeenust osutama ja lõunaks sai kõik tehtud ja ka toiduvarud täiendatud. Minu elus on viimasel ajal imelised inimesed abiks, eile näiteks ka mõtteid lugev naabrimees...konutasin just valudes diivanil ja mõtlesin, et suur Loode-Eesti 3x6 telk jääb sellel aastal ära, sest kedagi pole järele saata ja ise ma selle kolaka tassimisest isegi ei mõtle...kui juba heliseski telefon ja reibas naabrimees ütles, et läheb toob õhtul selle telgi Kernust ära. Ilma et ma palunud oleks. Õhtul, kui ma aia tagaosas soomlastega tuuritasin, oli garaaži ees toimunud salapärane pakivahetus, Aavikuemanda taimepakid olid asendunud mulle tulnud rõivapakiga, nii et mul jäi üle see vaid tuppa tulles kaenlasse kahmata. Ju DPD kuller vaatas, et turismibuss seisab parklas ja ei hakanud isegi mitte helistama mitte, koerad aga peavad ammu kulleribussi pereautode hulka kuuluvaks ja ei viitsi selle peale eriti haukuda. Oma hindamatud pereliikmed olid sel nädalal Lõuna-Eestis puhkamas ja seegi oli oluline, sest vahel lihtsalt tuleb puhata ja pildist välja minna, ei saa elada ainult kohustustega.
Õhtune soome grupp oli ka ülitore, tõsised aiahuvilised, kes ikka ka taimede kohta uurisid, mitte ainult suurte tuttide taustal pilte tegid. Eriti vaimustuses oldi muidugi pojengidest, eks ole pojeng soomlaste rahvuslill.
Õhtuks olin füüsiliselt täiesti läbi, aga ometi päevaga rahul ja õnneks järgnes ka rahulik öö. Täna on vaja tegeleda paberimajandusega ja aias nipet-näpet, õisi lõigata jne, ühesõna konti mittemurdvad jõukohased tegevused. Aed sätib end avatud talude päevaks ise valmis, roosid avanevad üksteise järel, kaktus avas esimese õie. Naadiga tegelen homme, paraku on see iganädalane tegevus.
Itoh-pojengid punnitavad veel õitseda, paljude õisi olen sel aastal esmakordselt näinud.
Prairie Charm
 Cora Louisel on paar õit ära õitsenud, aga üks alles avanemas.
Aed näeb täiesti vinks-vonks välja, vähemalt minu silma jaoks. Mingeid põõsaaluseid pole ma iial rohinud ja ei kavatse rohima hakata ka, loodusaed on loodusaed ja tigudele peab süüa ka jääma, muidu ronivad kultuurtaimede kallale.

See imeliku kujuga sammas viimasel pildil paremal on muuseas viietine akeebia, mille istutasin sellesse kohta teadmisega, et meie kliimas võtab külm selle ronija talvel maani maha. Tema aga otsustas olla korralik puittaim ja mitte sentimeetritki kõrgusest kaotada, nii et nüüd oleks talle ilmselt kõrgemat tuge vaja. Ma muidugi loodan, et ta ei otsusta kümnemeetriseks kasvada, nagu oma kodumaal Jaapanis või Koreas, muidu pole mul teda küll kuhugi panna.

19. juuli 2017

Roosiline

Pean tõdema, et mu suhted roosidega on leigemaks muutunud. Armastan neid endiselt, aga aeg, kui mõne sordi väljaminek pisara silmi tõi, on läbi saanud. Ja kui aus olla, oligi M aegadel, kui kõike pidi hirmus palju olema, meil roose natuke liiga palju. Mina olen selline veidrik, kellel ei pea kõike palju olema. Peab olema parasjagu, et jõud üle käiks ennast neljaks rebestamata ja elunautimiseks ka aega jääks. Sest elu on antud meile üks ja ainuke ja seda on mulle viimastel aastatel sageli meelde tuletatud.
Talvest tulid roosid seekord pea kahjustusteta läbi, küll tappis kümmekond sorti see külmetab-sulatab-külmetab-sulatab kevad. Köntide väljakaevamisele praegu veel ei mõtle, see on füüsiliselt raske ja on olulisemaid asju teha. Täna näiteks peenarde rohimine, milleks peaks ka vabatahtlikku abijõudu tulema.
Rhapsody in Blue sel aastal praktiliselt tagasilõikust ei vajanudki ja ma lausa tahan näha, kui kõrgeks ta end sügiseks venitab. Esimene õitsemislaine on lõppemas ja värv jäi ka pildile õigena.
Roniroose on mul vähe, sest toestada pole millegagi, meie rändrahnudest koosnevasse pinnasesse tugesid sisse vajutada pole võimalik. Flammentanz toetub terrassipostile.
Maximowitchii kibuvits, kõigi ronirooside esiema, nagu Rein Joost teadis kunagi rääkida
Champlain, täiesti külmakindel kanadalane. Tagaolev liiliate massistutus on kunagi kätte jäänud Annemarie´s Dream sibulatest, mis selles pea mullatus kohas on otsustanud aktiivselt paljunema hakata. 
 Schneewittcheni valge mägi
 Kurista pargiroosi imearmsad väikesed õied. Küll ma tahaksin, et keegi mulle sellest omajuursest eesti pargiroosist pistikuid teeks, sest mulle meeldiks, kui mul teda rohkem oleks kui üksainuke põõsas. Paraku on mul endal olnud suve esimesel poolel alati liiga kiire ja ega ma pistikute kasvatamises eriti käpp ka ei ole olnud.
 Lätlaste Abelzieds lõhnab nii, et isegi mina tunnen. Ma üldiselt oma aia lõhnu eriti ei tunne, ilmselt on haistmine liiga harjunud. Aga külalised väidavad, et nagu oleks parfüümipoodi sattunud.
 Imeline inglane Winchester Cathedral põdes kevadisi kahjustusi kaua, nüüd hakkab toibuma.
Õitsejaid on muidugi veel ja veel, aga paraku tuleb riidesse panna ja tegutsema hakata, lätlased helistasid juba tükk aega tagasi, et on otsaga Pärnus. Huvitav fakt, mille peale ei tulekski, on, et taimedega sõidetaksegi öösiti, sest päeval kipuvad isegi valged kaubikud üle kuumenema ja see pole taimede tervisele mitte hea. Ma isegi ei kujuta ette, mis kell läti poisid alustavad, sest teekond on kuussada kilomeetrit pikk. Mulle väga meeldib selle läti perefirmaga asju ajada, taimed on superkvaliteetsed ja suured, asjaajamine perfektselt korrektne ja tahaks ainult kiita. Varsti saab seega uusi taimi näppida, mis ongi aiapoe pidamise roosilisem osa, saab muudkui uusi taimi hankida, aga maha peab istutama need keegi teine :D. Müügiplatsi kastides haigutavad pirakad tühimikud, mis enne pühapäevast avatud talude päeva täitmist vajavad.

17. juuli 2017

Aalumas

On möödunud peaaegu kümme kuud ajast, kui julgesin ette võtta pikema kui pooletunnise autosõidu. On olnud muidugi pealinnas käimisi, kuid peamiselt ühistranspordiga, sest istumisega on endiselt tõsiseid probleeme. Ega ma tänaseski minekus eriti kindel polnud viimase hetkeni, sest hommikune üritus mõningaid taimi välja kaevata lõi organismi umbes pooleks tunniks üsna sassi, aga õnneks läks see üle ja sai ikka liikuma. Plaan lähimaid aalujaid külastada oli küpsenud juba mitu aastat, lõpuks siis sai teoks. Esimene peatus Tuhalas Mare juures. Hea näide sellest, kuidas karstialal, praktiliselt mullatus paekivises pinnases siiski on võimalik kaunist aeda rajada. Lihtsate taimede suured värvilaigud, lõpmatusse ulatuvad peenrad, lihtne ja kaunis. Oma jõgi krundiservas on väärtus, mida raha eest juba ei osta :)
Kollane ja väga rõõmus
Põneva potentsiaaliga kivihunnik
Lihtne, aga väga ilus. Tasub ka silmas pidada, et tegemist on paraja külmaauguga, kus eksootide katsetamine poleks mõttekas. 

Selles kohas on müürilill plahvatanud...aga väga ilus on :)
Mainimata ei saa ka jätta Mare osavate näppude all valminud hädavajalikku aedlemistarvikut, mis vastava tasu eest minu kollektsiooni kolis ja saabuval avatud talude päeval ka kasutusse läheb :), pilt tehtud juba oma õuel
Järgmine aed asus pooletunnise autosõidu kaugusel, vist läks isegi rohkem aega, sest sõitsin meelega mööda väikeseid asfaltteid aeglaselt ja imetlesin imeilusat südasuvist Eestimaad. Peatuda ja pildistada siiski ei viitsinud,
Selles aias tegin ka väga vähe pilte, sest telefon ununes vahepeal maha ja sai lihtsalt mõnusas seltskonnas jalutatud. Palju on tehtud ja palju veel plaanis, aga parim näide lõunaeestlasetele sellest, millistes tingimustes põhjaeestlased aiandusega hakkama saama peavad, on sealses aias nädal aega tagasi kaevatud tiigisüvend
ehk kogu aiandamiseks vajalik muld tuleb kas komposteerimise teel tekitada või osta...pole mingit aianurgast kaevamist...põhjus ka selleks, miks mina ise midagi väga potistada ei taha. Meil pole kümnesentimeetrise huumusekihi all küll mitte paas, vaid graniit, aga tulemus on sama.
Mõnus väike vesiroositiik.
Hea tunne sellest, et pererahvas oskab lisaks töörügamisele ka elu nautida, valminud on uus mõnus saunaterrass


16. juuli 2017

Sääsepõrgus

Mitmelt poolt olen kuulnud, et sel aastal sääski peaaegu ei olevat. Mis mõttes ei ole...kui soovite, võib saata, sest sel aastal tundub, et kogu sääsepopulatsioon on otsustanud Kersallu kolida. Ja see pole ainult minu, vaid ka naabrite arvamus. Peale seitset õhtul, kui päike meie aiast puude taha peitu poeb, on täiesti võimatu väljas olla. Veel enam, ka aknaid ei saa lahti hoida, sest siis ründavad peletised tuppa. Suured, näljased ja sel aastal kuidagi eriti mürgised, nädal aega käisin sinise silmaalusega ringi, sest üks tõbra suutis parema silma nurgas verevalumi tekitada. Käed on samuti sääsehammustustest sinikaid täis, sest eriti hea meelega ma endale mürke praeguse tervisega peale ei pane ja noh, silmalaugudele ja muudesse õrnadesse kohtadesse nagunii panna ei saa...ja need leiavad need elukad kohe ja eksimatult üles.
Eilne pikk sõit möödus õnneks tänaste tagajärgedeta, pigem oli positiivse energia laks, sai rohitud, niidetud ja üht-teist ka istutatud, mõned tellimused homseks kokku pandud, ühesõnaga mõnus päev oli. Sääskedest hoolimata. Istuda küll eriti ei tahtnud, sobisid liikumine ja lamamine.
Pilte täna ei ole, fotoka akud olid tühjad ja eriti pildistamistuju ka polnud.

12. juuli 2017

Ilmad nagu tellitud

Niisiis, pühapäeval ja esmaspäeval koristasin ja sorteerisin müügiplatsi. Kevadisel kiirel ajal käis uute taimede paigutamine printsiibil, et paneme sinna, kus on vaba pinda ja mingit süsteemi polnud ollagi, sest selleks polnud aega ega jõudu, et asju ümber tõsta. Nüüd on kõik vinks-vonks ja asjad enam-vähem süstematiseeritud. Aiajumal jäi mu tegemistega ka rahule ja keeras teisipäeval kraanid lahti, sest nii plats kui aed vajasid kastmist ja mul endal oli vaja end paberimajanduse mägedest läbi murda. Muuseas, kaheksa tundi arvutitööd võtab selja oluliselt hullemini läbi kui kaheksa tundi platsi peal pottide tõstmist.
Sadu jatkus veel hommikulgi, sai pisut koristatud, lamineerimistöödega ühele poole saadud ja lõpuks keskpäeva paiku kannatas ka kummikutega välja minna. Aiatööd ei tulnud veel kõne allagi, sest kõik tilkus ja märjad riided pole minu maitse. Tegelesin eelmisel aastal roosipeenarde täitematerjaliga, sest ka must muld mulle eriti ei meeldi. Roos Rhapsody in Blue ja kukekannus Lilac Blue and White on lausa hämmastavalt ühte värvi.
Valge sõrmkübaraga võitlesin mitu aastat, enda arust iga tutti välja rohides. Nüüd olen alla andnud, tema võit. Nagunii on need istutusalad suhteliselt poolmetsikud, nii et las möllab. 
Helve sai küll suure portsu siberlasi endale, aga ka endale jäi midagi ja seda pisukest jõuab ehk hooldada ka. 


Pojenge puhkeb järjest juurde, sordinimed jään hetkel võlgu, hakkan uniseks jüüma




Tii juurest toodud viinamarjaga sisse kolinud neitsikummel on nii armas, et kui ta seal mullatul pinnasel kasvada suudab, lasku aga käia. Jubileinaja Novgoroda ka õitses, äkki saab marjugi.
Meie Kohavaimu lemmikvärv on ilmselt lillakassinine, sest niitudel, kus kevadel lokkab lõokannus, moodustuvad juulis lillakad käbiheinavaibad
Kui muidu kipub see tegelane käest ära minema, siis niitmisega püsib mõnusalt mõnesentimeetrine.
Rooside aeg on saabumas, Ritausma kui hiiglaslik roositort, silma järgi hinnates üle kahe meetri kõrge. Mingis mõttes hakkan roosidest loobuma, kui midagi välja läheb, siis läheb ja juurde olen ostnud ainult pargiroose, mis suhteliselt hooldusvabad.
Aed hakkab vaikselt titeeast täiskasvanuks saama. Pargiroosid on üle pea, pojengid rinnuni. Olen aru saanud, et mul pole vaja tuhandet erinevat taime, piisab lemmikutest, kes end hästi tunnevad. Ja mina end nende keskel ka. Nii lihtne see aiapidamine ongi.

9. juuli 2017

Surnuaiapüha

, kommenteeris Lepatriinu, kuuldes, mis mul nädalavahetusel plaanis on. Paraku jah, üks osa ja üks ebameeldivamaid aiapoe tööst on hukkaläinud taimede väljaviskamine. Ja kui mõni aiand üritaks väita, et neil seda ei juhtu, siis on see ilmselge vale. Nii nagu juhtub aias, et mõni asi läheb täiesti arusaamatul põhjusel välja, nii läheb ka müügiplatsil. Ja kui tegeleda piiri peal olevate haruldustega, tuleb see väljaminek lihtsalt eelarvesse sisse arvestada. Sel aastal ootasin eriti hullu olukorda, sest sügisel ma ei lootnud isegi eriti kevadet näha ja taimedest oli täiesti ükskõik, aga õnneks oli talv leebe ja isegi trompetipuud, ambrapuud ja trompetõied elasid talve pottides üle. Pigem oli kadusid täiesti tavaliste taimede hulgas.
Seega enne seda vastikut tööd tuli end positiivsete emotsioonidega laadida ja üks aiatiir teha. Positiivseid emotsioone tuli kohe kuhjaga, pärast kuut aastat ootamist ja ühe varre kasvatamist on esimene kuldking hakanud õitsema
Pojenge puhkeb iga päevaga juurde, Golden Wheel ehk Kullakera

 Crazy Daisy

 Candy Stripe esimene õis puhkemas
 Sequestered Sunshine
 Garden Treasure õis on suur nagu supikauss
 Green Spider
 White Emperor
 Pink Hawaiian Coral

Ülejäänud osa päevast viskasin hammaste kiristades potte tühjaks ja pisut jääb seda tööd veel homsekski, sest kõiki püsikuid ja pojenge ma üle käia ei jõudnud, enne hakkasid jalad all risti käima. Midagi pole teha, mu füüsilise jaksamise aeg on piiratud ja selle ületamine lõpeb alati halvasti.

8. juuli 2017

"Hooldusvabadest" multšidest

Ma lähen viimasel ajal alati pisut karvaseks, kui jälle kuskilt loen ja kuulen, kuidas multšimisega saab kenasti hooldusvabasid alasid rajada. Võib-olla kuskil linna- või aleviaias see tõepoolest toimib. Metsaaias aga, kus ümberringi on ruutkilomeetrite kaupa seemnepuistajaid, ei toimi kahjuks ükski multš ja siinkohal paar hoiatavat näidet.
"Hooldusvaba" põõsapeenra rajasime Aiasaate näidislõigu jaoks 2015.aasta viimasel nädalal, kusjuures tehtud sai täpselt nii-öelda õpiku järgi. Kive selles kohas ei ole, seega sai kerge liivane muld kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevatud ja iga viimanegi umbrohujuurikas eemaldatud. Peale istutamist ja korralikku läbileotamist istikutevaheline pind kaetud paksu kihi läikpaberist ajakirjadega ja peale 20 sentimeetrit männikooremultši. Pikemalt olen peenra rajamisest kirjutanud https://thelaaed.blogspot.com.ee/2015/05/pokazuhhapeenar.html
Kaks aastat hiljem, 16.juunil käesoleval aastal nägi see õpikumeetodil tehtud hooldusvaba peenar välja selline.


ehk mida kõike sinna ennast külvanud ei olnud - põdrakanepit, vereurmarohtu, ohakaid, putkesid ja välja oli ilmunud isegi naat, mida me tollal kaevates juppigi ei leidnud. Tore hooldusvaba ala küll.
Vahetult peale rohimist ma pilti teha ei jõudnud, pildid on tehtud paar päeva tagasi ja juba on näha, et uued umbrohud on taas ninad välja ajanud

Täna katsun ka seal veelkord üle käia ja uue multšikihi peale vedada. Olgu see päev õnnistatud, kui see isevedav käru soetatud sai, kui käru täispanemisega saan juba kuidagi hakkama, küll väikese kühvliga, siis selle lükkamisega ma esialgu veel ei riskeeriks, seda enam, et meie krundi maastik on kõike muud kui tasane, ikka üles-alla ja alla-üles. Traktoriga paraku paljudes kohtades kivide vahelt läbi ei mahu. 
Teine tõsine kolekoht oli sama meetodiga rajatud hortensiaala, kus põhilisteks möllajateks olid orashein ja kortsleht, mõned pirakad võililled ka. Üleeile abiks käinud Helve koos lastelastega aitas kõvasti kaasa ja puhtaks saime lõpuks sellegi. Eile vedasin ka uue multšikihi peale ja nüüd näeb juba päris tsiviliseeritud välja. 

Kui nüüd erinevad multšid kuidagi pingeritta panna, siis kõige hullem hooldamise seisukohalt on kruusa- või killustikumultš. Umbrohi sellest juurtega välja ei tule, vaid läheb katki ja rohimise efekt kestab kõige rohkem nädala. Ainsaks plussiks on see, et piisava ajavaru ja järjekindluse korral on võimalik kasutada põletusrohimist, aga ausalt öeldes minul sellist aega ja tervist ei ole, et iga kolme-nelja päeva tagant leegiheitjaga ringi käia. Seega pikemas plaanis on kõikide killustikualade likvideerimine.
Järgmine on koore- või puidumultš. Kõduneb, hallitab ja seenetab ja tekkinud huumuses leiavad igasugused seemnetega levijad mõnusa kasvupinnase. Pluss on see, et tulevad koos juurtega välja. Miinus see, et põletusrohimist ja kõplamist kasutada ei saa. Õnneks neid alasid mul ainult kaks ongi ja kumbki pole eriti suur.
Parimaks on seni osutunud multšimine neutraliseeritud turbaga, mida saab kõplaga hooldada ja mis meie tänkjat savimulda ainult parandada aitab. Poest kotiga seda osta ei jaksaks, õnneks on mul head naabrid, kelle abiga seda kallurikoormaga hankida on õnnestunud. 
Täna ootab ees üks aiapoeomaniku jäledamaid töid, nimelt müügiplatsilt hukkunud taimede väljaviskamine ja mahakandmine. See talv ei olnud nii mõrvarlik kui eelmine, aga karta on, et kasumi paneb see üritus nahka ikka. Lohutuseks oli hommikuses taevas inglitiib.