1. detsember 2016

Aasta taim olgu Aegopodium podagraria

Õigemini aastate taim. Või aastakümnete või aastasadade. Sest seda va harilikku naati on meie krundil ikka kõige rohkem ja võitlen ma temaga ainult istutusalades, sest mujal on on see võitlus sama mõttetu kui tuuleveskitega kaklemine.
Olen selle jutukese kokkupanekul kasutanud nii Wikipediat, mõningaid inglisekeelseid lehti ja omaenda kogemusi, viitama konkreetselt ei hakka, sest tegemist pole teaduskirjutisega, lihtsalt enese ja teiste jaoks naadi hingeelu uurimine.
Väidetavalt olevat naadi Euroopasse toonud rooma sõjaväed teadlikult. Et sõjameestel pidevalt värsket võtta oleks. Keskajal kasvatati naati algselt kloostriaedades toidu- ja ravimtaimena ja küllap on ka meie naadivälud saanud kunagi ammu alguse mitte just väga kaugel asuvast Padise kloostrist.

Rahvapärased nimetused naadileht, püdseleht, sarapuunaat, varesjalg, pojokõnõ.

Eri maade kultuurides on naati kutsutud veel härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne. Taime venekeelne nimetus on snõt. Arvatavasti sai taim selle nimetuse 13. sajandil, tatari-mongoli ikke ajal, kui osa elanikke oli sunnitud metsadesse varjuma ja korjama sealt toitu - snet, hilisem nimetus - snõt. Sõnda snõd on kasutatud naadi kohta ka eesti keeles.
Liik on pärismaine Euraasias ja Ida-Siberis. Naat kasvab Albaanias, Austrias, Belgias, Bulgaarias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ungaris, Itaalias, Norras, Poolas, Rumeenias, Balti riikides, Ukrainas, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal, Islandil, Kaukasusel, Siberis, Põhja-Koreas, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Austraalias, Türgis jpt riikides, kus on naturaliseerunud või nii hästi kohanenud, et paiguti peetakse teda invasiivseks taimeliigiks.
Ameerika Ühendriikidesse viisid naadi Euroopa immigrandid, aastaks 1863 oli taim seal laialt levinud. USA-s: Ameerika idaosas Maine'i ja Georgia osariigis; läänes Minnesota ja Missouri osariigis, ka Washingtoni, Oregoni, Idaho, Montana osariikides.

Naadi juured moodustavad juurestiku, koosnedes nii pea- kui külgjuurtest. Risoomid on 5 cm kuni 3 m pikkused, harunevad ja valge värvusega ja moodustavad igas sõlmekohas juuri , kuid ei elune mullas väga sügaval (kuni 15 cm sügavusel), väidab Wikipedia. Selle väitega mina nõus ei ole, sest meil poevad need mitmemeetrised risoomid ikka palju sügavamale kivide vahele.

Risoomivõsundid võivad juurduda igas sõlmekohas ja anda uue naaditaime. Arvestades seda, et sõlmekohti on iga kümne sentimeetri tagant, on selge, et lootust naadist lahti saada pealsete katkumise teel on täiesti lootusetu ettevõtmine, eriti meie kivises maastikus.

Linnalegendid väidavad, et naat olevat viljaka maa taim. Ka sellele vaidlen ma kategooriliselt vastu, sest meil kasvab naat kivihunnikutes, kivipragudes, killustikus ja isegi autokoormatäie valge mereliiva otsas.
Õis on naadil lühiajaline sugulise paljunemise organ. Õisikutega varred kasvavad taimele kolmandal aastal. Naat on putuktolmleja, naadi tolmeldamisel on abiks mitmed mardikalised ja mesilased. Arvestades seda, kui palju meil erinevaid mesilasi on ja tuttava mesiniku väitel on mesilaste lennuulatus ligikaudu kolm kilomeetrit, on väga naiivne loota, et ühest kohast naadi väljarohimine mingi lõplik lahendus on.

Pistan nina uuesti Wikipediasse ja saan teada, et kevadeti on naati inimtoiduks tarvitanud mitmed rahvad. Ka Eesti vanarahvas teadis rääkida, et kui naat nina mullast välja pistab, on näljahäda kadunud. Naati ei söödud pelgalt toortoiduna ja naadilehed polnud põhitoit. Kaks põhilist rooga, kus naadilehti nälja korral kasutati, olid roheline leem ja näljaaja hädaküpsetised. Leeme kirjeldab tollane rahvapärimus järgmiselt: Nüüd need naadid nopitakse, orjal leenta keedetakse, ei peal old piima piisakesta, ei sees old rasva raasukesta.
Ise olen naati supi sisse pannud, kõlbas süüa küll, erilist vahet mingi muu rohelisega polnud.

Naati lisati karaskitele mitte leibadele. Kevadise toidulisana on kevadeti kasutatud mitmete taimede rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, nõgeseid, põldosje jne. Korjatud taimeosad pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks. Sakste menüüs oli naat tervise turgutaja.

Noored naadilehed on söödavad ja sobivad salatisse. Naaditoitudes kasutatakse harilikult naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Naadilehtedest valmistatakse suppe, püreesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette.Varakevadel kogutud naadilehti kasutatakse pirukate, pannkookide, pitsade, võileibade jne. täidiste või katetena.

Naat on toiduks paljudele kodu- ja metsloomadele, ka osadele tigudele ja mitmetele putukatele. Muuseas olengi ma täheldanud, et meie miljon tigu eelistavad naati enamikele kultuurtaimedele. Ühele aiakülastajale ma kunagi vastasingi küsimusele, miks meil põõsaste all nii palju naati on, et see on tigude pärast, et nad peenardesse ei roniks. Ja see ei olnudki tegelikult nali (kuigi teine põhjus on see, et ma lihtsalt ei viitsi põõsaaluseid rohida).

Ravimtaimena kasutatakse maapealseid taimeosi reumaatiliste haiguste korral. Sellesse haigusrühma kuuluvad autoimmuunhaigused, millede toimepaigaks on liigesed ja pehmed koed, näiteks podagra ja artriit. Kasutatakse ka hemorroidide ja neeru-, põie- ja sisehaiguste korral. Naat on nõrgalt uriinieritust soodustav, põletikuvastane ja rahustava toimega. James A. Duke'i meditsiinilise toimega taimede käsiraamatu Handbook of Medicinal Herbs kohaselt on taime tarbimine näidustatud lisaks veel artroosi, unetuse, nefroosi, ishiase, närvilisuse, valu, kasvajate ja vedelikupeetuse korral. Ürti korjatakse soovitatavalt suve esimesel poolel. Naati ravimtaimena on oma kirjutistes maininud ka Püha Hildegard, kelle keskaja ravitarkustest hiljuti ka eestikeelne raamat ilmus.

Sellist vahendit, millega naadist lõplikult lahti saada, pole ilmselt olemas. Võib-olla kohas, kus on ruutkilomeetrite ulatuses üks pisike naadilaik, on see mehhaanilise rohimise abil võimalik. Kuid kohas, kus on naadiruutkilomeetrite keskel üks pisike naadivaba laik, pole see reaalne. Väide, et naati on võimalik hävitada pideva niitmisega, ei ole päris tõene. Seni, kuni niidetakse, naati tõesti pole. Kui aga kümme aastat niidetud koht üheks suveks mingil põhjusel niitmata jääb, on naat seal kohe uuesti platsis.
On proovitud katta naadivaipa musta, õhku ja valgust mitte läbilaskva kilega, mitmekordselt ajalehtede või põhumultsiga, arvates, et taime maapealsete fotosünteesivate osade kahjustamine kahjustab ka taime juuri ja mullas "uinuvaid" seemneid. Oma kogemusest ütlen, et see absoluutselt ei toimi, parim näide on ühe koha peal kuus või seitse aastat seisnud kalluritäis mulda, koormakate all. Ja kui siis see mullahunnik paar aastat tagasi laiali lükati ja koormakatte ära võtsin, vahtisid sealt rõõmsalt naadirisoomid vastu. Nii et fotosünteesist pole sel tegelasel sooja ega külma.

Keemiliseks tõrjeks on kasutatud glüfosaati sisaldavat Rounduppi, mida tuleb kasutada korduvalt, kuna kontaktherbitsiidid tapavad üksnes taime maapealseid osi ning taim taasloob oma maaluse risoomivõrgu juba 2 kuu jooksul. Mina ise mürke ei kasuta, seega ei oska kommenteerida.

Bioloogilisi tõrjemeetodeid ei tunta, kuna taimel endal mingeid taimehaigusi ega looduslikke vaenlasi tuvastatud ei ole. Arvatakse, et kui tema asurkonda istutada teisi hea kasvu ja levikuga rühma või suure konkurentsiga taimi nagu mungalill, maikelluke, peiulill, kobar-lursslill, roomav metsvits, harilik varemerohi, mõõljas valdsteinia, pajulill, jt võib naadist ruttu lahti saada, aga pole teada, kas see toimib kuivõrd on teadmata on tema seemnete eluiga ja toimed mullapinnas.
Minu enda kogemuse põhjal suudavad naadi välja tõrjuda erinevad ristirohud, vaak, teleekia ja vesikanepid,  aga need on omakorda nii invasiivsed tegelased, et võib karta, et nendega satub lihtsalt vihma käest räästa alla.

Muuseas, hariliku naadi ainuke sort "Variegatum" pole sugugi nii hea paljuneja kui tema visa hingega esivanem. Tõin kunagi Siguldast poti ja see ei taha üldse nii hästi paljuneda, kui mul vaja oleks. Hakka või juurde hankima...





25. november 2016

Sügistorm

Eile hommikul oli täiesti tavaline novembriilm, aga Vasalemmast Keilasse ja sealt koju sõites oli küll paar korda tunne, et viskab auto tee pealt minema. Kella kolme paiku koju jõudes selgus, et torm on viinud elektri ja Elektrilevilt tulnud sõnum polnud eriti lootusrikas, lubades katkestuse likvideerimist peale kella kümmet õhtul. Seega tuli hakata tormivarustust kokku korjama, küünlad, taskulambid, varupatareid. Õnneks on temperatuur plussis ja pesemiseks sai õuest vihmavett tuua. Ning isegi arvutit saab kasutada ja telefonist internetti piiluda. Tavaliselt on mul telefonist küll nett välja lülitatud, sest see ainult segab ja raiskab akut, aga asi see siis ajutiselt sisse lülitada. Nii et elame üle. Selliste tormikatkestustega ma virisemise asemel pigem tunnen sügavat austust nende meeste vastu, kes kehva ilmaga ja kottpimeduses neid rikkeid kõrvaldavad. Minul pole soojas toas häda midagi ja kuigi taskulambi valgel lugemine pole eriti tervislik, siis vahel harva ikka võib. Õnneks sai kunagi kohe elektrikatkestustega arvestatud, vanasti võisid need ikka ka mitmepäevased olla ja sellepärast on majas nii puupliit kui gaasipliit. Nii et ka nälga ei tohiks jääda.

Loen Matthew Biggsi raamatut “Suured aednikud” ja tunnen mõnusat tunnet, kui avastan, et olen nii mõneski neist käinud. Majorelle aed Marrakešis Marokos jättis vapustava mulje. Mildred Blandy aed Madeiral Funchali lähedal. Võib-olla midagi veel, raamat alles poole peal. Põnev lugemine ka aedadest, kuhu kindlasti ise selles elus ei satu, väga väheusutav, et ma selles elus enam Jaapanisse või Brasiiliasse jõuan. Pilte võiks rohkem olla, aga ju siis oli formaat piiratud.
Selle osa tekstist kirjutasin eile küünlavalgel, õnneks on arvutil päris hea aku. ja vool tuli tagasi neli tundi enne lubatud aega. 
Hommikuks polnud tormist enam märkigi ja olles hommikul mõned tunnid arvutitööd teinud, tegin lõuna ajal krundil pisut pikema tiiru. Kohtades, kus veel juunikuus poleks saanud liikudagi tiheda võsa tõttu. Traktorijäljed on alles ja mööda neid saab käia, mujal on tõsine songermaa. 

Mõned harjumatud vaated majale ja aiale. Valgus alt üles pildistamiseks oli muidugi võimatult halb. 


Sellel nõlval on koht, kus puhkavad meie lahkunud lemmikud Ally, Bella, Salla ja kass Käpik suurte pärnade varjus ja rahus. 
Need nõlvad annaksid lõputult inspiratsiooni, aga kahjuks on seis selline et midagi uut minu tervisega enam ei tee. Ning aedniku palkamiseks kah erilist võimalust pole :)
Vahepeal põlvini ulatunud lume alt on, oh imet, isegi õisi välja sulanud. 







19. november 2016

Esimene talv sai läbi

ja mul on selle üle ainult hea meel. Kui pole vaja kuhugi minna ja lund lükkab ja puid toob keegi teine, siis oleks ju mõnus aknast ilusat valget lund imetleda. Kuid kui füüsilised võimed hetkel napivad, iga päev on vaja autoga sõita ja maja endiselt eriti sooja ei pea, siis eelistan ma igal juhul plusskraade ja jäävabu maanteid. Nojah, mis ma siin vabandan, tegelikult ei meeldinud talv mulle isegi lapsena ja kui peaks õnnestuma pensionini vastu pidada, saab minust vist küll talvine kliimapagulane.
Aed näeb üldiselt kole välja, vesihein ja võililled, aga mingit tahtmist seal midagi teha küll ei olnud. Jalutasin ühe tiiru niisama. Viimane lumelaik kuuse süles.
Hortensiate õied on imekaunid isegi külmavõetuna

Lõunanõlval on nüüd, peale rohu mahalangemist hästi näha, milline see maastik on, kivi kivis kinni, kõik paksu samblakihiga kaetud.


Mõned eriti vaprad tegelased on paksu lumekihi alt õitega välja sulanud.


Varsti on ainult okkaliste aeg

15. november 2016

November pooleks

Märkamatult on pool novembrikuud mööda saanud. Töises mõttes on niivõrd kiire aeg, et pole aegagi pimedust märgata. Isegi päikest on mõnel päeval olnud, aga see ei muuda asja, et kella neljast on pime ja kuskil seitsmest tahaks juba magama minna.
Midagi peab ette võtma kuuriservaga. Väljas on sula ja see tähendab, et kuuri ligi sajameetrine plekk-katus viskab kogu lumekihi ühe raksuga maha kivikõvaks lumevalliks. Tagumine külg oleks ükskõik, aga mööda esimest külge käib tee sisse ja välja. Ja seal lumevalli otsas kontsasaabastega kurnida on ikka päris tüütu ja konteväänav. Kühveldada seda jubedust ei saa ja kirkaga kallale minna pole aega.
Lähiaegade ilmateade aga näeb välja nii, et ehk sulab ise ära
Homme pole vaja õnneks kuskile minna, saab kodus tööd teha, mitte kodutöid, ikka seda, mille eest palka saab. Praegu on õues igatahes vinge tuul ja sajab päris vastikut lörtsi. Aga toas on soe, valge ja ahjus lõõmab tuli. 



9. november 2016

Novembrilumi

Kuigi põlvini lumes sumamine pole mu lemmiktegevus, läksin ikka välja ja tegin mõned pildid, sest see, et lumi puudele pidama jääb, on meie tuulisel poolsaarel ikka üsna haruldane nähtus. Temperatuur oli ka selline mõnus, -5 kraadi kandis.

 Kuurikatus on enesele pikad ja teravad hambad kasvatanud
Talvel sündinud Mihkel, kes lumega tuttavaks sai juba kuuvanuselt, on tuttavast valgest ollusest täiesti uuesti kutsikaks muutunud ja muudkui kutsub mängima. Kahjuks ma natuke pelgan temaga mängida, sest ta on kohutavalt suur ja jõuline.
Proua Malatile meeldib ka lumi väga, aga tema on meil juba soliidne. Vähemalt mõnikord.
Aalut ma pildile ei saanud, liiga kiiresti liikus, aga ka tema käib mõnuga lumes hullamas.
Õhtupoolikul näidati meile isegi päikest ja ma olen endiselt väga õnnelik võsa mahavõtmise üle sest tänu sellele jõuab ka sel aastaajal meie õuele natuke valgust, eelmistel talvedel varjas must müür kõik novembrist veebruari lõpuni.

Kuna juba on kokku lepitud, et õhtul tullakse lund lükkamata, võin südamerahuga lund imetleda. Kauaks seda pidu nagunii ei jätku, nii norrakate kui ameeriklaste ilmateade lubab juba järgmise nädala teisest poolest soojakraade ja nii detsembri keskpaigani. Nii et poriaeg on alles ees. 

Majas sees olen endiselt õnnelik uue kodumasina Dupray üle, Kui tööasjus mõte kinni jookseb, lähen teen tavaliselt midagi väikest ja füüsilist, see aitab aju kõige paremini uuesti liikuma. On ikka müstiline masin küll, millega saab puhastada nii vaipu, pehmet mööblit kui ka kõiki muid pindu, triikida keerulisema kujuga villaseid rõivaid, pesta laminaatparketti ja isegi mitu aastat vanad ehitusvahu plekid, mida ükski kallis spetsiaalkeemia eemaldada ei suutnud, tulid sellega maha ilma parketti rikkumata. Ning vaja pole muud, kui puhast vett ja mikrokiudlappe. Ja seda imemasinat.

3. november 2016

Lumevangis

Selle talve suurim hirm, et upun lumme, sai teoks varem, kui arvatagi osanud oleks. Õnneks võtsin ilmateadet tõsiselt ja teisipäeval töö juurest tulles varusin enda arust kõike, mida vaja oli. Kõike siiski ei saanud, Smartposti automaat streikis ja raamatupakki kätte ei saanud ja kodus selgus ka, et päris poes käimata ikka ei saa, näiteks läks sai hallitama, aga hommikune röstsai on üks asi, mis natukenegi aitab end kohe hommikust saadik seedimise korda saada.
Kolmapäeva hommikul oligi maa valge ja aina tuli juurde. Ja oleks see siis olnud mingi mõnus valge ja pehme lumi, oh ei. Roppraske läbivettinud lörtsakas, mida vaadates ma isegi ei mõelnud ise lumelabidat kätte võtta, see oleks kindlalt voodis lõppenud.
Täna hommikul vaatasin, et aina tuleb juurde ja ilmselt ma ilma kõrvalise abita toime ei tule ja panin Facebooki hädakisa üles. Päev läbi ei helistanud keegi, aga kella nelja paiku ikka üks kõne tuli. Õhtuks olin juba peaaegu veendunud, et noormees mõtles ümber või ei kui mõelnud, siis ligi ta nagunii ei pääse, sest ka valla traktorit pole käinud ja kogu sissesõidutee on umbes, aga kuskil kella kuue paiku ta ikkagi kuidagi kohale jõudis.
Noore mehe käes lendas ka vettinud lumi ja mule meeldib vaadata, kui inimene teeb tööd korralikult ja mõttega. Ise ma oma jõuga nii puhtakslakutud õue poleks saavutanud ka tervena. Ja homme saab autoga välja apteeki, poodi ja raamatupaki järele. Ning nüüd on mul mobiilis telefoninumber, kuhu helistada, kui abi vaja.
Muidugi maksab see abi midagi, aga seni, kuni aju töötab, saab raha teenida. Tervist aga kusagilt juurde osta ei saa.

1. november 2016

Hortensiatest peab ka kirjutama

Ilma suve teise poole lemmikutest kirjutamata ei saa kohe kuidagi. Juurde ma enam neid suurt soetanud ei ole, kuigi väga palju sorte mul pole. Minu jaoks peab olema uus taim piisavalt olemasolevatest erinev, et isu peale ajaks, väikesed variatsioonid õiekujus seda ei tee.
Esimesena alustas nagu igal aastal Early Sensation, mis kasvab mul tüvivormina. Õied muutuvad tasahilju roosamaks ja lõpuks määrdunudpunaseks. 
 Tammelehist hortensiat ma meie aia mikrokliimas õitsemas pole kunagi näinud, aga pole sellest ka erilist puudust tundnud. Õied on tal üsna mittemidagiütlevad, lehed see-eest imekaunid.
Eelmisel aastal istutatud põõsastest oli suurim üllataja puishortensia Hayes Stardust. Alustas õitsemist juuli keskpaigas ja muudkui õitses ja õitses öökülmadeni. 
 Sellelt pildilt on näha. kui erineva suurusega on Hayes Stardusti ja puishortenisa Pink Percussion õied. Pink Percussion õitses ka väga ruttu ära võrreldes teiste hortensiatega.
 Veel üks roosa puishortensia, selle õied on natuke suuremad, Invincibelle.
aga oma sugulase, vana hea Annabelle mõõtu siiski välja ei anna. 

 Minu absoluutsed lemmikud aedhortensiatest on siiski vasakul Vanilla Fraise ja paremal Limelight. Ühelgi teisel sordil pole nii täiuslikke õisikuid.



 Nende Nurga Puukooli üritustelt ostetud põõsaste sordiõigsuses ma natuke kahtlen, aga teisel pildil taga on näha ka Levanat, mis sellessse kasvukohta kindlasti ei jää, kuna võib kasvada kuni nelja meetri kõrguseks ja õisikud on tal juba praegu titena poolemeetrised.

Suurelehistest hortensiatest ei ole sel aastal midagi erilist kirjutada, talve elasid üle kõik, aga õitsema ei hakanud ükski. Samas sõbrannal samas külas Forever and Ever Blue õitses. Eks näis, mis järgmisel aastal muutunud valgusrežiimiga juhtuma hakkab.
Õitsema ei jõudnud minna ka karvane hortensia. Peitõieline tegi oktoobri alguses esimesed õied lahti, aga mul ei ole sellest pilte, sest üks mälukaart oma paarisaja pildiga otsustas töölepingu lõpetada enne, kui ma sellelt pildid arvutisse jõudsin tõmmata.
Juurde sai sel aastal istutatud kirjude lehtedega ronihortensia Silver Lining ja põnev kolmetooniline lõhikhortensia Moonlight, aga ka nendest on pildid ainult veebipoes olemas.
Eile õhtul sain arvutisse kantud ka selleaastase taimeistutuse tabeli, liikide ja sortide koha pealt olen ikka väga tagasihoidlik olnud, õppetunnid kätte saadud ja pole mõtet raha kulutada uustulnukatele, kelle teod esimese 24 tunni jooksul nahka panevad. Ühikute hulk nii tagasihoidlik pole, sest sibullilli sai sügisesest kehvast tervisest maha pandud ikka sadades. Lootuses paremale kevadele, sest tulemata see ei jää :)

28. oktoober 2016

Kaamoseaja algus

Kätte on jõudnud aeg, kui tuled toas põlevad hommikust õhtuni ja siseruumides on tunne, et valgeks ei lähegi. Väljas õnneks siiski mingiks ajaks läheb, aga väljas selle temperatuuriga midagi teha ei tahaks. Noored on vapramad, eile meelitasin väikese abilise taimepottide vahele liiva vedama, pidas terve päeva vastu.
Möödunud nädalavahetusel said pottidesse saabunud pojengijuurikad, väiksemasse kui 5,7 liitrisesse potti ei mahtunud ükski. Kõrgema kategooria pojengijuurikas peab standardi järgi kaaluma 250 grammi ja välja näevad nad ka vastavalt. Võrdluseks võin tuua, et kui septembri lõpul sain Juhanist kätte sealt tellitud juurikad, siis kaalus sealt saadud Itoh-pojeng Morning Lilac 67 grammi. Päris piinlik kohe.
Lepatriinud lendasid ka läbi, nende suvetoad on praegu juba pikemaks kohalviibimiseks liiga külmad, aga sauna sai tehtud ja üht-teist veel.
Aiapoes oli oktoober võrreldes eelmise aastaga haudvaikne, aga eelmisel aastal oli ka soojem, selliste temperatuuridega nagu sel aastal mõtlesid inimesed rohkem kaminatulele kui istutamisele. Viimasel hetkel tuli tuntud maastikuarhitektuurifirmalt kolmekümnele läätspuule, need sai siis Saksamaalt tellitud ja teisipäeval kätte toimetatud. Sellised tellimused mulle meeldivad, konkreetne asi, ei mingit jokutamist. Teispäeval läks ka selle aasta viimane pojengipakk Tšehhimaa poole teele. Arvete hulk on eelmise aastaga suurenenud, käive pisut vähenenud ja tulust pole nende talvekahjude juures midagi rääkida. Vahepeal mõtlesin juba lõpetamisele, et lihtsalt ei jõua ega jaksa, aga kuhu ma selle potilao ikka panen, laoseisu tekitamisele, et valikut oleks, on ju kõvasti raha ja aega panustatud. Eks talv teeb nagunii jälle omad korrektiivid, osadele pottidele jõudis väike abiline (kes on ammu kõvasti pikem kui mina) eile liiva vahele kühveldada, aga mitte kõigele.
Tuli ka ühelt reisifirmalt kaks tellimust järgmise suve turismigruppidele, nii et tulevikku on.
Õnneks on tervise paranedes hakanud ka mõned ideed lõpuks pähe ilmuma, vahepeal oli aju tühi. Ja tööd ja palka ka õnneks ka on, kuigi mitte oma ettevõtmistest.
Väljas on vahepealsetele öökülmadele vaatamata veel värve ja õisi, aga pilte pole teinud, täna kallas päev läbi vihma. Aga seda oli ka vaja, sest sügis oli väga kuiv ja hoidku mind taevased, kui need olemata sademed nüüd lumena maha tulema peaksid.
Koertel on ka talv, nakitsevad nagu ahvikesed vaibakesel teineteise kasukaid.


20. oktoober 2016

Kodused asjad

Tänane päev on olnud märkimisväärne kahe asja poolest. Esiteks, käis meil ajaloo esimene naiskorstnapühkija, väga tubli tüdruk naaberkülast. Tegi korraliku töö ja mulle üldse väga meeldib, kui saan töö või teenuse omakandi inimestelt tellida. Korstnaid olen paraja pürofoobina igal aastal pühkida lasknud, aga eelmine aasta jäi vahele, olin ravi tagajärjel liiga läbi ega mõelnud sellistele asjadele. Kuna aga köetud on korralike puudega, polnud asi väga hull. Nüüd on korras ja võib rahulikult talvele vastu minna.
Pärastlõunaks oli tellitud diivanipuhastus ja lisaks puhtale diivanile sain ootamatult ühe uue kodumasina omanikuks. Kuigi päris krõbeda hinnaga (õnneks on olemas selline asi nagu liising), olen ma ülimalt rahul. Mõtlesin just mõnda aega tagasi, et kahe suure koeraga majapidamises, kus on ka diivanid ja vaibad, peaks olema koristamise hõlbustamiseks mingi imemasin ja olge oma soovidega ettevaatlik, imemasin tuligi ise õuele. Tegemist sellise riistapuuga http://dupray.com/steam-cleaners/one-plus-steam-cleaner/ ja võrreldes muude aurupuhastajatega puhastab see kuiva auruga ehk pinnad, vaibad, diivanid ei jää märjaks. Teeb puhtaks ka peeglid ja koerte poolt tatiseks haugutud aknad ja seda kõike täiesti keemiavabalt.  Ma olen ahvivaimustuses nagu väike laps ja muudkui leian uusi kohti, mida puhastada, isegi penide poolt äralagastatud köögidiivani sain puhtaks.
Eile saabusid pojengijuurikad, aga selgus, et kodus pole mulda ja poodi minna muude tegemiste vahel ei jõudnud. Homme on tööpäev, ehk siis nädalavahetusel.
Tegin ka garaažis auto jaoks ruumi, sest jäistel hommikutel akendekraapimine pole mu lemmiktegevus ja senisel kogemusel rikub jubedalt ka esiklaasi pikapeale. Kuigi ka garaažis pole oluliselt soojem kui väljas, jääd seal akendele ikka ei teki.

16. oktoober 2016

Esimene hallahommik

Kuigi minu ettekujutus ideaalsest pühapäevahommikust on vähemalt keskpäevani hommikumantlis diivanil vedelemine, arvutis surfamine, raamatulugemine ja kohvi manustamine, pani tänahommikune päikesesära pärast kõiki neid halle ja süngeid päevi isegi minu jope hommikumantlile peale tõmbama ja kogu seda sädelevat ilu jäädvustama. Vähetähtis ei olnud seejuures ka, et üle väga mitme nädala tundub olevat kõhuvaludeta hommik ehk tervis tuleb :)
Kuivõrd ma oma pilte kunagi ei töötle, mul pole arvutis isegi ühtegi pilditöötlusprogrammi, saab kogu seda ilu kohe ka sõpradega jagada.












Temperatuuri unustasin vaadata, aga päike tõmbab õue ja loodetavasti pojengipealsete lõikamisega pole võimalik endale kohe uuesti liiga teha.