25. mai 2017

Tulbipidu

Mulle see jahe kevad meeldib, sest kõikide taimede õitsemine on kestnud kaua-kaua ja kuigi mul on olnud nii palju tööd ja nii vähe vaba aega, et mõnikord ei jõua päevade kaupa aeda isegi jalutama. Eilegi jõudsin pikemalt jalutuskäigule tänu külla tulnud Mildale ja pärast tegin fotokaga veel pilditiiru, sest tulbid on praegu tõesti kaunid.




Põua leevenduseks anti meile eile hommikul natuke vihma, tünnide veetase tõusis ehk viie sentimeetri võrra, aga tõmbas looduse kenasti rohelisemaks ja õisi juurde. Õhtul tuli müügiplatsi ikkagi kasta. Lähinädalaks vihma ei lubata. Hädasti oleks vaja nii loodusele kui mulle, sest tubaste tööde järg on ka ummikusse jooksnud. Tänane hommik on taas jahe, 11 kraadi, aga ka selle vastu pole mul midagi, kavatsen paar tunnikest hommikupoolikust näpistada aiatöödeks, sest miskipärast naadi ja võilille vohamist põud kohe kuidagi ei mõjuta :)
Harilik ülane "Robinsoniana" on mõnusat värvi. Täidisõielised pole õitsema veel hakanud. 
Ja nüüd soojemad riided selga ja trimmerdama. 

22. mai 2017

Oli üks mõnus nädalavahetus

Mitte liiga soe ja mitte liiga külm. Laupäeva hommik algas massaažiga ja sõbrannadega kohvitamisega, peale seda oli piisavalt energiat, et rohima minna. Päris rohimiseks seda nimetada ei saagi, kolm nädalat vihmata savimaa on nii paakunud, et isgi Fokini kõblas suudab ainult tolmu lahti lüüa ja labidaga pole midagi teha, kühvlist rääkimata. Samal põhjusel on kõik potsikud istutamata, aga õnneks pole neid palju, mõned põõsad ja pojengid.
Vahepeal saabusid Lepatriinud, Lepatriinu lammutas maha järjekordse jupi vana puukuuri jäänuseid ja R nokitses kuuris ratsionaliseerida, mingi asi läks jälle paremaks.
Siis tuli veel sõpru juurde, tegime sauna ja mõnus õhtu oli.
Pühapäeval viisin Padise käsitööpoodi seepe ja ehteid, turismibusse on juba liikumas. Kodus ruumi juures ja saab uusi teha, kui peaks vihma sadama hakkama.
Pärast seda ajasin suure murutraktori välja ja rappusin selle otsas paar tundi, eriti hea see seedimisele ei olnud, aga õnneks läks ruttu üle. Sellegipoolest rohkem peale jalutamise midagi muud eriti ei teinud. puhata ja logeleda on ka vaja.
Ühe päevaga tõmbasid end õide tulbid, lehte toomingad, kased ja vahtrad ja sirelihekk, pärnad veel ootavad.


Täna hommikul oli natuke vihma tibutanud, aga vähe, ikka vähe. Aiatöödeks lähipäevil nagunii aega pole, kiired tööpäevad.

19. mai 2017

Esimene mõnus kevadhommik

kui sai juba hommikul enne kella seitset käo lakkamatu kukkumise saatel hommikumantlis esimene aiatiir tehtud. Paks kastekiht tegi maapinna täiesti halliks ja see me taimed ilmset päästabki, sest muld on purukuiv. Naadil muidugi pole sellest sooja ega külma, sest tema on oma kahemeetrised risoomid kuskile rändrahnude vahele ajanud, kus ilmselt on piisavalt niiskust ja eile ma mõned tunnid naadipealsetega võitlesingi, päris mitu kärutäit tuli. Ma küll endiselt ei usu selle tegevuse jätkusuutlikkusse, siiani pole aias olnud ühtegi kohta, kus kümme aastat pealsete katkumist mingeid tulemusi oleks andnud, aga vähemalt tärkavad püsikuhakatused said valgust ja natuke ilusam vaadata ka, mõnes kohas ulatus naadidžungel juba poolde põlve.
Terevisioon teeb otseülekannet Türi lillelaadast ja natuke hinges kripeldab, aga mitte väga. Piisab sellele roppraskele kastitõstmisele mõelda, et kripeldus üle läheks ja ega ka taimede tärkamine sel aastal eriti kiire olnud, hortensiad ei ole end siiamaani näidanud. Türi tähendas tegelikult nädalat ropprasket tööd, kaks päeva ettevalmistust, kolm päeva laata ja kaks päeva mahavõtmist ja kohtadelepaigutamist...selle asemel olen aega säästnud oma tervise ja koduaia jaoks ja see on tegelikult mõnus. Eile hakkasid õitsema viimased allesjäänud Accoladed müügiplatsil
 Isetulnukad Tii aiast koos viinapuuga, nii nunnud.
Eilsed klõpsud vulkaani tagant


Skopoolia õitsemine on lihtne maha magada, aga taim on tegelikult väga lahe
Ja lõunanõlval on sinilillede, ülaste ja lõokannuste väljade järel puhkemas hektar nurmenukke

Nüüd kahjuks aedlemise asemel paberitööle, aga ehk saab õhtul ikka õue ka.

14. mai 2017

Kuigi hing tahaks midagi muud,

ehk hiliste õhtutundideni õues mütata, on mul telefoni pandud meeldetuletus, mis mind kell viis tuppa ajama hakkab. No kell viis ei õnnestu, aga kella kuueks peab kindlasti toas olema. Sest õues on igasugused kiusatused midagi teha, aga lubatud töötundide arv on piiratud ja sellest tuleb kinni pidada, sest muidu on aiai. Haigla on küll viimane koht, kuhu kaunil kevadel sattuda tahaks.
Õnneks on ka erinevad tööriistatootjad hakanud aru saama, et inimkond vananeb ja ei muutu tervemaks, nii et turule ilmub erinevaid mugavustööriistu. Läksin eelmisel nädalal Bauhofi talgujuhi sooduskupongi sirgeks tegema, põhiliselt oli vaja erinevaid kastmisvidinaid, sest need kipuvad koormusega lihtsalt ära väsima, aga silma jäi ka üks imelik kast, mida keerutasin ja uurisin tükk aega, aga ikka lõpuks ostukärusse tõstsin. Kokku panna mul seda algul ei õnnestunud, aga eile tuli üks naabrimeestest auto järelkäru laenama ja ma meelitasin teda seda vidinat kokku monteerima. Tulemusega olen ülimalt rahul. Eilne selleaastane esimene muruniitmine sai siis tehtud sellise riistapuuga.
Kuigi põhimõtteliselt on tegemist jõhviga trimmeriga, ei jäänud tulemus sugugi halvem, kui bensiinimootoriga niidukiga, sest rattad hoiavad stabiilset kõrgust ja maja lõunaküljel oli kuldtähemuru juba oma 15 sentimeetrit kõrge. Mis mulle puugiohu tõttu üldsegi ei meeldinud.
Edasi läheb veel huvitavamaks. Võtame rattad õrna naiseliku käeliigutusega küljest
ja saame peenraserva lõikaja, pilt ei jäänud eriti selge, sest ühe käega tuli riista püsti hoida ja teisega pildistada.
Sellesse funktsiooni meie praeguse põuaga betooni meenutava pinnase puhul suhtusin ma ostuhetkel suur skepsisega, aga seda meeldivam üllatus oli, et asi tegelikult toimibki. Esimene lõikamine tuleb küll endiselt käsitsi teha, sest orasheina- ja võilillejuurikad tuleb minu arust välja juurida, mitte puruks peksta, aga edasine hooldus selle riistaga saab küll lihtne olema.
Ainuke miinus on, et kuna tegemist on juhtmega riistapuuga, siis tagumistele nõlvadele sellega just ei lähe, aga eks seal ongi juba suuremaid ja võimsamaid riistu vaja. See elektrikas on mu haigele kerele mõnusalt kerge ja õnneks on sellist hooldust vajavad alad majale lähedal.

Natuke nokitsesin ka rohida, vulkaanitagust ja mõnda kohta veel, naat on selle nädalaga, kui aias midagi teha pole saanud, jõuliselt pikkust visanud. Leidsin üles ahtalehise roosa pojengi, oli teine võilille varju pugenud.
Hiidtaimede alast leidsin ühe isetekkelise pisi, mis tuleb sealt ära kolida, aga enne tuleks teada saada, kellega tegemist. Mulle tegelikult need pisikesed padjandid meeldivad, aga aias, kus on aakrite kaupa naati ja orasheina, lihtsalt ei saa neid pidada, umbrohi kasvab padjanditesse sisse.
Neid isekülvi kannikesi killustikualas olen ammu tahtnud pildistada, põnevad tumedad lehed ja kasvamiseks pole neil peale killustiku mingit mulda vaja.
Kõrval on huvitav samblik, mida peab vaiguehete jaoks tallele panema.
Pika poolvarjupeenra kavatsesin ümber nimetada püsikutapupeenraks, sest seal ei taha peale puittaimede kohe miski ellu jääda. Naat muidugi jääb. Seda rõõmsam oli avastus, et Rahmeldajalt saadud kevadmagun "Multiplex" on kenasti kodunenud ja paljunenud.
Suurte kivilate omanikel peab kivide all ikka sõmer muld olema, et sealt umbrohi koos juurtega välja saada. Meie looduslik pinnas meenutab pigem suurte rändrahnude peal olevat peenikest mullaga segatud kruusa ja sealt naadirisoomide välja saamine on ikka suhteliselt tulutu tegevus. Täiesti hädas olen oma suure kaktusega, välja seda pooleteistmeetrist jurakat juba ei kaeva ja pealsete katkumine vähemalt esimesed kümme aastat erilisi tulemusi pole andnud.
Teistele kaktustele on niisked talved sobimatud olnud ja suurt järgi pole neist miskit. Aga eks sai ära proovitud ja vulkaani taha saab nüüd kääbuspojengile Dutch Dwarf koha tekitada.
Homsega saab puhkus palgatöölt läbi ja see on väkk. Kui talvel käin tööl hea meelega, sest tegelikult mu töö meeldib mulle, siis suvel kohe mitte ei taha kontoris paberitega tegeleda. Aga pensionini on vastikult palju aega ja ega ma hästi ette ei kujuta ka, mismoodi üldse on tänapäeval võimalik üksinda eramajas pensioniga ära elada. Aga eks sellele mõtleb siis, kui see aeg kätte jõuab.
Ilma koerteta aga ju ka ei saa, ilma nende karvaste kasukateta oleksin ma siin ammu üksinda hulluks läinud, Pättustest hoolimata. Emme, mina küll ei tea, mis selle kastekannuga juhtus...
Hommikud on endiselt väga külmad ja toas jahe, olen muidu hommikukohvi kõrvale kaminatuld teinud, aga olin eile puude vedamiseks liiga väsinud ja tuleb paksu hommikumantli ja sooja pleediga leppida...õnneks paistab päike juba akendesse ja varsti hakkab soojemaks minema. Tuleb ilus päev.



12. mai 2017

Koputab jõuliselt

see õiteaeg, kuigi hommikuti on katused endiselt valged ja ega ka päevane temperatuur, +5.5 kell kaks päeval varjus, kui lõpuks end õue sain, meenutab rohkem külmkappi kui maikuu lähenevat keskpaika. Kaastunne neile, kes täna Luige laadal ja Pärnu Taimelaadal külmetasid, minu jaoks on laadaaeg selles elus möödas. Loodetavasti. Eelmistel päevadel oli tellimuste ja muude asjadega tegemist ja täna keelasin endal enne õue minna, kui maja on koristatud, hakkas juba stressi tekitama. Siis sadas sisse tellimus 150 ploomilehisele viirpuule, sellega tuli ka kohe tegeleda, et taimed uuel nädalal liikuma saada, vahepeal tuli süüa ja oligi keskpäev läbi, kui õuele sai.
Kuna olen hakanud väga täpselt jälgima, mitu tundi ma töötada tohin (sest muidu maksab organism kohe kätte), on olnud rohkem aega ümbritseva märkamiseks. Kolmiklilled on kohe alustamas.
 Punaselehine õunapuu, kui õieti mäletan, siis Royal Purple
 Lehiste ülinunnud pintslikesed
 Accolade ootab sooja, et plahvatada
 Magesõstral on juba täiesti kevad käes
 Armeenia kobarhüatnsindi põhiliik paljuneb hästi
 aga valge pirtsutab
 sügisel sai kevadise lilleilu mõttes lihtsalt toidupoest mõned hüantsindid juurde soetatud
 veel kolmiklilli
 Aubrieetad on fantastilised ja üldse kõik padjandid, paraku pole kivilad minu jaoks. Pintsettidega rohimise jaoks olen ma liiga kärsitu ja liiga kobakäpp.
 Killustikuteesse isekülvanud kanakoole on ka ilus, eriti koos rahuloleva malbepilgulise koeraga. Kellel on suured ja võimsad kihvad plastkastide purustamiseks.
 Punase leedri "Aurea" ärkamine on imeline
 aga ka pihlenelas pole viletsam, selle ümbert saab niita ja peab ennast ilusti üleval.
Müügiplatsil sai viimased potid üles rivistatud ja umbrohi välja katkutud

Keerasin just müügiplatsi sprinklerid tööle, sest maikuu jooksul ei ole meil tilkagi sademeid tulnud, isegi mitte lund, nagu mujal Eestis. Aga see on siinkandis üsna tavaline, mai põud ja juuli põud ning niisked ja soojad talved. Sellepärast paljud kontinentaalsed püsikud siinkandis ellu ei jäägi.

10. mai 2017

Hea, et niigi läits

Meile tegelikult norrakad öökülma ei lubanud ja ma eriti ei närveldanud. Aga kui hommikul kella kuue paiku nägin termomeetril näitu -2,8 ja kuuri katus oli härmas, võttis seest ikka külmaks küll, plats ju lehtes hollandlasi täis ja ega kõigile poleks pakasekangast nagunii jätkunud.
Aga aiajumalad on otsustanud sel aastal mind ilmselt toetada ja kuna olin eile õhtul väga väsinud, olin unise peaga üles magama minnes müügiplatsi sprinkleri tööle unustanud ja avastasin selle alles hommikul kell pool kuus ärgates. Elektriarvele kindlasti mõjus täiendus, aga ikka parem, kui surnud taimed. Hommikune vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. 

Kolm päeva olen komplekteerinud, pakkinud ja kleepinud, nüüd selleks nädalaks aitab. Lõuna ajal viskasin viimased pakid Smartposti ja võtsin enda saadetised välja, raamatupaki ja kristallvaigu. Püüan ennast hoida, sest midagi füüsiliselt rasket tõepoolest teha ei saa. Mitte et ainult ei tohi, vaid tõesti ei saa, eilseks õppetunniks oli taimepakkide upitamine Omniva pakiautomaati, no sellele idioodile, kes L-suuruses kapid kõige ülemisse ritta projekteeris, tahaks kohe midagi "sooja" öelda. Tagajärgi polnud vaja kaua oodata, täpselt kirjeldama ei hakka, aga terve õhtupooliku olin rivist väljas ja veetsin aega peamiselt maja kõige väiksemas ruumis.
Homseks küll veel erilist aiailma ei lubata, sama mis täna, aga mõnusaid asju on teha selletagi.
Õhtuks oli küll korraks tunne, et sammugi ei jaksa astuda, aga peale mõningast diivanil vedelemist sai ikka üks pildiring tehtud, kõige rohkem sai pabistatud müügiplatsil õitsejate pärast, aga pole midagi hullu. Suureõieline abeelia The Bride, pilt jäi küll udune, nagu arvutis hiljem avastasin.
 Täidisõieline igihali "Azura Flora Plena", eelmisel aastal oli valikus punane täidisõis, nüüd siis sinine.
 Voronowii priimula külma ei pelga, kuigi hommikul olid potid jääs
 Igihaljas kevadik sai täna otsa ja pilti teha ei jõudnudki, suhteliselt sarnase välimusega kollast mägikanni õnnestus veel pildistada.
Käisin ka lõunanõlvale hiiekoha lähedusse eelmisel aastal istutatud hübriidkirsse Accolade vaatamas, kuigi alles napilt üle meetri kõrged, on õitsemisvalmis nemadki. Varsti saab näha. 
 Mägipojengide ehk rockii pojengide kevadine tärkamine on ülilahe. Rõõm oli tõdeda, et ka kõik viis eelmisel aastal istutatud põõsaspojengi näitavad elumärke, aga eks kohta sai ka hoolega valitud. Kui isegi hollandlased ütlevad, et suffructicosa jaoks on Põhja-Euroopa mereäärsed alad liiga niiske talvega, siis ikka selle talve üleelamine on supersaavutus.
Esimesed nartsissid on õied avanud, kui eelmisel aastal tundus, et nartsisside istutamine murusse ei olnud hea mõte, muru kippus neid lämmatama, siis sellel jahedal kevadel on nartsissid olnud tugevamad. 
Siit tuleb üleeelmisel aastal istutatud darwintulpide plahvatus varsti
 ja roosipeenras eelmise aasta istutus, kobarhüatsindid peenraservas näitavad juba sinist ja on kenasti paljunenud, tahaksin terve selle peenra bordüüriks neid jagada, praegu on kaks kolmandikku, rohkem ei raatsinud osta.
Häbi tunnistadagi, aga ma eelmisel aastal alles Tistou blogist avastasin, et ka hüatsindid tuleks suvel üles võtta...need tegelased on küll üle kümne aasta üles võtmata olnud, väetamata ka, natuke nirud, aga elus. Kui meeles on, kaevan sel aastal ikka korra välja.
Homme tuleb ära potistada Põltsamaalt tulnud pargiroosid, mis praegu on kasvuhoones vannis. Neli Bauhofist ostetud tomatitaime, rohkem meil vaja ei ole ja needki on kirsstomatid, ma ikka väga loodan, et suve teisel poolel ma juba suudan toorest süüa, praegu on see veel mission impossible isegi ensüüme pidevalt võttes...aga asjad lähevad paremaks, mitte nii kiiresti kui tahaks, aga ikka lähevad. Puitpõranda ja puidust põrandaga kasvuhoone akumuleerib ikka nii hästi soojust, et aprilli alguses tehtud peiulillede külvid on juba istutusvalmis, aga nädalakese ehk ikka veel ootab õueviimisega.
Töökohast puhkusest on aga niipalju tolku olnud, et silmad on arvutist küll puhanud ja näkku mingi jume kahvatusinise asemel tulnud. Ja nagu juba öeldud, mõõdukas füüsiline liigutamine teeb ka tervise paremaks.