30. jaanuar 2011

Jaanuarile joon alla

Tuisk on meid siiani suhteliselt puutumata jätnud. Tuul on küll väga tugev, aga sulades kokkuvajunud lund maast kätte ei saa. Väga kevadine tunne on, päike särab, räästad tilguvad ja peab endale lausa meelde tuletama, et päriskevadeni on veel kaks kuud aega.
Ideaalne pesukuivatamise ilm, tuleb ainult jälgida, et pesu plehku ei paneks. Ühte põgenemiskavatsustega voodilina juba püüdsin mööda õue, hiljem juurde kuivama viidud saunalinad sai ikka väga korralikult nöörile kinnitatud, iga paarikümne sentimeetri tagant pesupulk. Siiani on püsinud ja lehvivad rõõmsalt tuules. Õhtuks kuivavad ehk ära. Ma vist ei saakski mujal elada kui mere ääres, mul on raskekujuline sõltuvus meretuule käes kuivanud pesu lõhnast.
Meel on rahutu ja püsimatu. Kavatsesin laiselda, miskipärast on täna see päev, kui kõik kukub näppude vahelt maha, naelad lähevad kõveraks, lillekastmisvesi tilgub antiikmööblile ja koperdan omaenese jalgade otsa. No lihtsalt on selliseid päevi, kui oleks tark diivanil püsida ja raamatut lugeda. Aga miskipärast ei püsi, loen paar lehekülge ja hakkan nihelema.
Suure toa tagumine ots on nüüd korras. Liistud maha, vaht, teip, liistud tagasi. Enam ei puhu, aga teha on veel palju, kõik esimese korruse seinad tuleks nii üle käia. Lävepakud on mosaiigiga tehtud. Köögikappide uued uksed on osaliselt lakitud.
Võiks nagu natuke laiselda ju. Proovin uuesti.
Reedeõhtune päikeseloojang aga oli nii vapustav, et ei saanud pildistamata jätta.

27. jaanuar 2011

Aiahoolik ja Südametunnistus

Lühinäidend ühes pildis.
Tegelased:
Aiahoolik, pidevas pimedas istumisest vähe kuhtunud ja rohekaks tõmbunud, lumelükkamisest valutava selja ja lõhkiste näpuotstega, hoidub küdeva ahju poole.
Südametunnistus, suur, tüüakas ja tugev, enamjaolt seisab jalad harkis ja käed puusas ja räägib kõva häälega.
ST: Nii. Palun seleta mulle nüüd ära, kuidas sa sinna Seemnemaailma leheküljele sattusid. Oli ju kokkulepe, et ei mingeid netipoode?
AT: Eeee...ma unustasin selle uudiskirja saamise tühistada ja siis ma vajutasin täiesti kogemata sellele lingile ja...üleüldse ma vaatasin ainult pilte!!!
ST: Jama! Pilte vaadates ei tehta mingisuguseid märkmeid! Ole nüüd nii kena ja tuleta meelde (kui muidu ei tule, vaata omaenda blogist), kui pettunud Sa eelmisel aastal Seemnemaailma seemnetes olid, ei idanenud ja pakis oli vähe.
AT: Nojah, Sul on vist õigus. Ma tegelikult vaatasin ainult nende veekogutaimede kollektsiooni, teised aiapoed seda ju ei paku...
ST: Mis krrdi veekogu! Tiiki mõtled vä? Eelmise aasta kogemusi arvestades jõuad Sa sinna augu äärde ühe korra kuus ja siis ka murutraktoriga mööda sõites. Pole mingit vahet, mis malts seal augu ääres kasvab.
AT: no aga hundinuiad ja kilplehed...
ST: Ole nüüd nii kena ja võta oma märkmik välja. Esimene kuu, kui sa ei kavatse Eestist vähemalt nädalat ära olla, on september ja siis on taimede ettekasvatamiseks juba hilja, ausõna. Kasvuhoonet Sul kah enam ei ole, selle lõhkusid juba sügistormid pilbasteks ja vähese allesjäänuga tegi Scarlett puhta töö. Ainult karkass on alles.
AT. karkassile saab ju uued plaadid osta...
ST: millisest öötunnist sa neid paigaldama kavatsed hakata?
ST: ja kes seda kasvuhoonet kastma hakkab ajal, kui sa mööda maailma ringi töllerdad? See pole koer, et sokutad hotelli. Ma ei tea, et keegi oleks rajanud hotelli hooldamist vajavatele taimehakatistele.
AT: äriidee...
ST: kuid mitte sulle teostamiseks
AT: kui ilmad ilusaks lähevad, ma nagunii toas ei püsi
ST: selleks on sul piisavalt rohimist, niitmist, kastmist, lõikamist, pritsimist ja mida iganes, et vaba aega aias veeta. Kõigepealt katsu aru saada, mis sul seal aias üldse olemas on.
AT: jahh, sul on vist õigus (paneb paremast nurgast selle lehekülje kinni)
Eesriie.

23. jaanuar 2011

Tõnisepäeva laisad tegemised

Seekord on küll tunne, et nädalavahetus on nagu siutsti jälle möödas ja mitte midagi pole tehtud. Midagi siiski ikka on. Kolm masinatäit pesu pestud. Eile sai nii tunnijagu lund lükatud. Teise lävepaku mosaiik valmis nikerdatud (päris valmis ei saanud, vuugivahed on tegemata). Paar seinapragu ära teibitud. Kuidagi väga soojaks hakkab minema sees, kannatab paljasääri ja õhukese pluusiga olla,  aga eks väljas on ka ilm pehme.
Külmaga on minu suureks rõõmuks sel aastal talv leebe olnud. Kui siitsamast blogist lugeda, kuidas mul eelmise aasta jaanuaris kogu aeg hambad lagisesid, siis on nüüd ju lausa hästi. Isegi torud pole sel talvel kordagi ära külmunud. Muidugi, jõuab veel ka külma tulla. Kevadeni on 56 päeva ja tuisukuu alles ees. Aga meeleolu on optimistlik ja praegu väljas -4,1 , toa kõige tagumises nurgas +22,6.
Traktor on käinud ja tee väga korralikult siledaks lükanud. Millal, ei tea, millalgi eilse lõuna ja tänase lõuna vahepeal. Märkasin alles siis, kui prügikotti välja viimas ja prügikasti ümbrust puhastamas käisin, sel nädalal peaks prügiauto tulema.
Ja siis on veel paar raamatut läbi loetud, natuke telekat vahitud, palju arvutis kõõlutud - ühesõnaga päris valge inimese nädalavahetus oli. Lausa puhanud tunne on.

19. jaanuar 2011

2010 kaante vahel

Esimesest, 2009 pooliku aasta aiablogist saadik olen oma aiablogi ka välja trükkinud ja kaante vahele pannud. Põhjuseid selleks mitu, esiteks polegi mul muud aiapäevikut ja olgu siis seegi lihtsalt meenutamiseks, mida aias ja majas tehtud on. Teiseks on mul ikkagi alateadlik hirm, et ühel hetkel vaid internetiavarustes hõljuv info võib kaduda, serverid võivad kokku joosta, elektroonika hävida...olen kuulnud nii mõnestki inimesest, kelle blogi ühel päeval lihtsalt kadunud on. Seepärast siis ka paberkoopia.
Kahel esimesel aastal nägin ränka vaeva, trükkisin ükshaaval postitusi koos kommentaaridega välja ja tulemuseks oli küllaltki arutu paberiraiskamine, köidetes on lehti, millel on peal näiteks üksainuke kommentaar. Ning ka väljanägemiselt polnud see kujundus just kõige esteetilisem.
Eelmisel aastal märkasin korra Bloggeris Blog2Print reklaami. Rohkem hetkel süvenemata salvestasin selle järjehoidjatesse ja nüüd, kui aasta läbi, hakkasin lähemalt uurima.
Esimene takistus oli, et nad trükivad blogist raamatu küll, aga saadavad seda ainult väga piiratud piirkonnas USA-s. Ja päris mahuka blogi puhul oleks hind ka päris kopsakaks kujunenud nagunii.
Võimalus on tellida ka elektroonilist raamatut ja see oli juba oluliselt parem. Hind 8,95 dollarit ja see ei sõltunud üldse lehekülgede arvust (proovisin mitut varianti algul).
Järgmine takistus oli see, et Eesti krediitkaartidega maksta ei saa. Siin aitas PayPal ja makstud ma sain.
Kolmandaks ei jõudnud tellitud pdf-fail mingil põhjusel minu meilikasti. Aga tootja poole pöördudes sai sellegi asja korda.
Välja trükkisin ise. Kaanetas eesti köitefirma. Tulemus on selline:


Plussid: kogu aasta blogi on ühes failis koos, nii postitused kui kommentaarid. Kõik on professionaalsel tasemel küljendatud ja kujundatud. Programm teeb ka sisukorra ja nummerdab leheküljed. Kaanefotosid ja shrifte saab ise valida. Välja trükkida saab paberi kahele poolele ja lugeda nagu pärisraamatut. Ei pea ka trükkima, saab faili lihtsalt säilitada - arvutis, mälupulgal, plaadil. Mina panin ühe koopia ka Kindlesse, tõsi, elektroonilise tindiga on pildid mustvalged.
Miinused: Kuupäevad ja osa sõnu (contents e.sisukord, comments e. kommentaarid, posted by), samuti kuude ja nädalapäevade nimetused on inglise keeles). Kommenteerijate nimedes esinevad täpitähed on kaotsis, näiteks Köögikatast sai Kgikata. Tekstis ja kommentaarides endis on täpitähed alles.
Üldiselt leian, et olen oma kulutusega rahul ja kavatsen seda edaspidigi korrata. Tulemus on igatahes etem, kui ise trükkida pusimine.

17. jaanuar 2011

Kontrastid

Laupäeva hommikul pluss üheksa, päike paistis, linnud laulsid. Tõsi küll, hoopis teises riigis. Seisin bussipeatuses bussi oodates ja mõtlesin, et mis pagana pärast ma üldse peaksin sinna koju minema...
Laupäeva õhtul Tallinnas maandudes miinus kümme. Auto klaasidel jääkiht, selle peal 5cm lund. Nii nunnu. Rehvid nii külmunud, et esimene kilomeeter tundus nagu munakiviteel sõites. Saue kandis langes -14 peale, koju jõudes oli -10, aga hilisõhtuks kukkus ka siinkandis -15 peale. Elu aitas päästa kuumaksköetud saun.
Pühapäeva õhtuks hakkas taas seda valget jälkust sadama. Õnneks ainult mingi napp paar sentimeetrit ja seda ma lükkama hakata küll ei viitsinud. Kui ilmateadet uskuda, võib loota, et sulab ise ära. Täna veel ei sulanud.
Õhtul, kui ma korra nina uksest välja pistsin, sadas jääd.
Täna hommikul +0,2, praegu, kell veerand kaheksa õhtul +1,5. Homseks lubatakse ka veel sula. Mõnus. Iga päev, kui seda va lund lükkama ei pea, on täielik õnnistus. Saab natukenegi end valge inimese moodi tunda, raamatut lugeda, arvutis kõõluda, inimestega suhelda.
Aiale ma lihtsalt ei mõtle. Sest praegu tundub aasta ajakava vaadates, et kui tervist peaks olema, siis ei ole aia jaoks lihtsalt aega. Ja kui tervist ei peaks olema, siis pole seda ka aia jaoks.

9. jaanuar 2011

Soojustamine ja seened :(

No on mõnel inimesel ikka ideed. Kui lund lükata ei ole vaja, kukub sõrgkangiga elutuba lammutama.
Tegelikult oli viimaks ometi aega tegeleda kusagilt puhuva tuulega elutoas.
Kiskusin hakatuseks üles raamatukogu ja suure toa tagumise osa põrandaliistud. Poolesentimeetrine kuni sentimeetrine pragu välisseina ja põranda vahel mind eriti ei üllatanud. Tõsiselt ebameeldiv üllatus oli aga asjaolu, et selles praos kasvasid seened. Õnneks mitte majavamm, kui ma nüüd mykology.ee abiga õieti määrata suutsin, siis liudikud. Majavammiga olen ma ka maadelnud, kaheksa aastat tagasi. Siis ma muuseas lõpetasingi seente söömise ja ega nad mulle siiamaani eriti ei meeldi.
Puumaja omanikul peab olema alati varuks Boracoli ja sellega ma praod kõik ka läbi immutasin. Tõhus vahend, ammu järgi proovitud. Seejärel lasin prao vahtu täis.
Kõige tüütum töö ehk üleliigse vahu äralõikamine jääb mingiks õhtupoolikuks. Aga tuul enam ei puhu. Põrandaliistu tuleb muidugi uued osta, vanad seenetanud põletasin ära.
Ülejäänud perimeetri peaks ka millalgi üle käima. See nõuab paraku suhteliselt raskete mööbliesemete liigutamist, nii et seda ma päris lambist tegema ei saa hakata.
Kõik aknapraod on nüüdseks ka lõpuks silikoonitud. Tulemus: täna kütnud ei ole, toas 22 kraadi.
Räästad on päev läbi tilkunud ja lumekuhjad vajuvad kiiresti madalamaks. Sooja umbes poolteist kraadi. Naabrimees aitas lõpuks traktoril niiduki alt ära võtta - oleks see nüüd vast nali, kui lund enam ei tulekski. Aga küll tuleb, pole veel taliharigi käes.

8. jaanuar 2011

Jaanuari esimese nädala lõpp

Koju jõudsin reedel kell pool kaheksa. Olles paar tundi mõnusalt jalamassaazis ja pediküüris veetnud. Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, poleks vist nii mõnus olnud.
Maantee oli suurepärases korras. Seetõttu oli kodus ees ootav ebameeldiv üllatus. Seekordne nimetu tuisk oli parima hange mu garaazi ette kuhjanud. Tükk tegemist oli, et neliveoline sellest läbi nõksutada, palju ei puudunud, et oleks päris kinni istunud.
Mingit traktorit meil muidugi polnud käinud. Tühiasi, paarkümmend sentimeetrit lund, sellepärast ei pea ometi hakkama valla raha raiskama.
Panin ahjud-pliidid küdema, ise õue. Lund lükkama.
Sellest, et kell sai kümme, sain aru sellest, et taimeril olevad välistuled kustusid ära.
Lumi sellegipoolest lükatud ei saanud, aga ma ise väsisin väga ära selleks ajaks. Aru sain sellest, et suutsin umbes viie minuti jooksul kaks korda järjest traktoriga kinni jääda ja pidin 156 kilo kaaluva põka lihtsalt taguotsapidi lumekuhjast välja tirima.
Ärge küsige, kuidas mu õrnade kohtade õmblused end tunnevad. Nad on niigi nädal aega valutanud.
Ma ei virise. See on kroonika.
Hommikul oli see-eest päris hea tunne, et suurem töö sai eile ära tehtud ja tänaseks vaid labidaga jalgradade lükkamine ja mõne koha laiemaks nakitsemine.

 Sest kui lund sama hooga juurde tuleb, ei saa traktoriga enam üldse lükata, pole kohta, kuhu. Tagantjäreletarkus, et oleks pidanud alguses laiemalt lükkama, pole siinkohal omal kohal. Lükkasin niigi seni, kuni traktor porri kinni jäi. Lumi tuli ju teatavasti pehme maa peale.
Igatahes on nüüdseks välja töötatud lumelükkamise strateegiline plaan talveks 2011/2012 ja maja ette ei istuta ma enam ühtegi taime!!! Need ainult segavad lumelükkamist.
Ja üleüldse tuleb aiapidamises teadusliku arendamise ja hooldamise aasta. Ei mingeid uusi taime, ei mingeid katalooge ja netipoode. Igasuguste linkide avamine on rangelt keelatud. Näis, kui kaua ma vastu pean...seni kindlasti, kuni lumi üle pea on.
Leidub ka neid, kellele lumehunnikud meeldivad:

ja see ka, et perenaine lõi hommikul labidavarrega räästast jäätist alla, küll krõmpsus hästi kihva all.
Suure traktoriga on hetkeseis sama, s.t. ei ole. Suvemaja katust puhastama tulnud naabrimees jäi kinni GMC jeebiga. Muidugi ronis ta ka poolemeetrisesse hange. Kahju, et ma eemalt pilti ei teinud, sest jeebist ei paistnud eriti midagi, ma veel mõtlesin, et miks ta nii madala autoga tuli...kui välja ukerdas, siis sain aru, et polnud see auto nii madal midagi...
Nüüd aga lähen sauna konte pehmitama.

3. jaanuar 2011

Poolvalges...

sai täna hommikul juba tööle sõita. Ja kuna tegin natuke suli ja tulin pool tundi varem töölt ära, sai ka poolvalges veel koju. Päevad lähevad pikemaks, silmnähtavalt.
Hommikuks ei olnud traktorit käinud. Õhtuks oli. Majani loomulikult mitte. Küllap vaatas, et tal pole seal midagi teha, möllasin ju eile väikese trakaga kõik korda. Ainult et kui seda lund veel palju juurde peaks tulema, pole seda enam mitte kuhugi lükata, selliseid lumemassiive enam väikese traktoriga ei liiguta.
Naabrid üritavad USA-st murutraktorile paigaldatavat lumepuhurit tellida, näis, kas läheb õnneks. Lumepuhur, mis Eestis maksab 40 tuhat krooni ehk  (ja ka selle raha eest pole saada), maksab USA-s 1039 dollarit ehk siis veel eesti rahas mõeldes 12 tuhat krooni. Müüa neid Eestis ei tohi, puudub CE märgistus. Eraisikuna saab ehk kätte ja isegi koos toomise, tolli ja käibemaksuga poole vähem kui siinsel turul. Näis, kuidas neil õnnestub, puhur oleks sahast siinkandis mõistilikum lahendus, sest tõesti pole metsa vahel enam kuhugi seda lund lükata.
Raske on isegi mul veel eurohindades mõelda, esimene ost oli tänane lõunasöök, 3,85 eurot. Ikka rehkendad mõttes eesti kroonidesse ümber.