Nagu külmkapis

Keskpäevasest pluss neljast on õhtuks ainult pluss kaks järele jäänud ja lõunast hakkas ka vihma kallama. Mis otse loomulikult välistab igasugused õuetegemised ja võib-olla ongi hea, sest lihtsalt puhata on ka vaja. Aalu teab täpselt, kuidas

Mu imekass ei tee isegi sellest välja, et ma vähemalt paar korda päevas talle hajameelselt peale istun, sikutab mu tagumiku alla jäänud käpa või saba rahulikult välja ja põõnab edasi.
Lõuna ajal tegin tiiru fotokaga õues, aga ei leidnudkii midagi uut pildistada, seis täpselt sama, mis mõned päevad tagasi. Kaamerasse jäid ainult nimetud eerikad, mis pärinevad taimenimekirjaeelsest ajast.

Ainukesed, mis end aias hästi tunnevad, on naadid, vereurmarohud ja võililled, need sirguvad jõudsalt iga päevaga, aga sellise temperatuuri juures ma rohimiseks motivatsiooni ei leia. Samas on selles jaheduses ja vihmas ka ühtteist head - müügiplatsi ei pea kastma, ja mul ongi voolikusüsteem ajapuudusel üles ehitamata. 

Uus nädal tõotab järjekordset hullumaja, kolm ülipikka päeva kodust väljas pluss üks hädavajalik linnaskäimise päev. Kuhugi sinna vahele peab mahtuma saabuvate puude ja põõsaste vastuvõtmine ja lahtipakkimine. Õnneks tuli saateleht meiliga ette ja seda kirbukirjašriftis arvet sisestasin laupäeva õhtul laoprogrammi üle kolme tunni. Nelja suure meetrikõrguse puukasti lahtipakkimine on ka tavaliselt minu pikkuse juures parasjagu kaelamurdev akrobaatika. Nii et kui mõni tõepoolest mõtleb, et taimekaubandus on midagi kerget ja lahedat, siis tulgu ja tehku paar päeva kaasa. Ma olen juba esimese nädalaga kaks kilo alla võtnud. 

Laupäeval sai Ääsmäel ka koolitamas käidud ja see on alati tore. Annab positiivset energiat ja toob ka sisse. Esimesed paarkümmend pakki sai ka välja saadetud, aga tellimuste kaust sellest eriti kõhnemaks ei jäänud, sest suur osa taimi on veel saabumata. 

Segane päev

Kindel plaan oli hommikul kirjatööd ära teha, siis võtta vastu "Harju Elu" ajakirjanik ja siis natuke rohida (võililled on juba tõeliselt pirakad) ning tegeleda tellimustega. Kaks esimest punkti said täidetud, siis küsisid sõbrad, et neil vägev lõkketegemise isu, kas midagi põletada pole vaja...no sellist asja, et meil põletada midagi ei ole, juba ei juhtu. Et sebigu ennast siia ja võtku tee peal üks pizza kaasa, sest süüa teha ma küll ei viitsi.
Sõprade asemel sõitis aga õuele võhivõõras džiip, kui küsima läksin, siis Elektrilevi ja liini hooldustööd. Muidu tore, aga nad võiksid siiski ette teatada, seekord oli puhas vedamine, et kodus olin mina ja olid ka muidu linnas elavad naabrid. Sai vähemalt näpuga näidata, mida võib ja mida ei või maha võtta. Puu otsas olid meil täna siis sellised linnukesed

Üks elektriliini kohal ähvardavalt kõõluv vana pärnaharu sai jupikaupa maha saetud ja ainuüksi sellest sai korraliku risuhunniku. Ei ole muretki, et siin majas tööpuudus kätte tuleb.

Hetkel ummistab see hunnik parklat, sest eelnevalt oli vaja ära põletada eelmine hunnik. Kuna kella viieks õhtul olin ma kellega iganes koduõuel maha trampinud sammulugeja järgi 12692 sammu ehk 7,7 kilomeetrit, ma rohkem lihtsalt ei jaksanud ja päkad lõid ka tuld välja. Ehk jõuab homme peale tööd mõned tellimused ära komplekteerida.
Võrkiirised ja krookused on õitsemist lõpetamas, nartsissid ja tulbid veel ei alusta, sest aprilli teise poole kohta on ikka vastikult külm. Eile linna minnes koukisin talvesaapad uuesti panipaigast välja, sest pluss kaks on pluss kaks, kalendrist siinkohal abi ei ole ja uuesti külmetada ka ei taha. Tellimustega on ka see jama, et osa taimi on tärganud, osa ei ole ja mina küll kohvipaksu pealt ennustama pole võimeline, millal nii soojaks läheb, et kõigest aru saab, mis elus, mis mitte. Eelmisel aastal samal ajal olen pildistanud õitsvaid nartsisse ja priimulaid, nüüd pole neil isegi veel õiepungi.
Sellegipoolest on aias imeilus aeg, sest selle töö, mis suvel kultuurtaimed, teevad praegu ära igasugused metsikult levivad lillekesed - kuldtähed, lõokannused, sillad, kollased ja valged ülased ja sinililled. Suures plaanis on seda lilleaasa keeruline pildistada

Aga lähivaated on sellised

Koerad olid õhtuks surmväsinud ja näljased, sest päev läbi tuli ju arboristide peale haukuda. Malatist sain täna päris korraliku portreepildi, teda on väga raske pildistada, üleni must ju.

Hmm, tegelikult on tunne, et ma hakkan tõsisesse ajahätta jääma, aga sellegipoolest rohkem teha ei jaksa, kui teen. Elu on näidanud, et igasugune ületöötamine lõpeb halvasti,

Lõokannuste aeg

Nädala esimene pool oli väga töine ja kiire ja teine pool melanhoolne. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva andis kopsuvähile alla üks lähedane tuttav, kellega koos sai juba karmide üheksakümnendate ärimaailmas teineteisele toeks oldud. Omavanuste lahkumine paneb alati rohkem mõtlema ajaliku ja ajatu, elu ja surma üle ja toob meeltesse tundeid ja mälestusi, mis alati just rõõmustavad ei ole. Neljapäeval olin ikka üsna lömmis, aga reedel oli niipalju asjaajamisi, et polnud enam aega nukrutseda. Õhtul saabusid ka Lepatriinud, siis oli ka rohkem seltsi kui ainult koertest.
Laupäevane ilm oli ehtsalt aprilline, kui juhtusid päikelises ja tuulevaikses kohas olema, võis lausa palav hakata, samas varjus tuule käes hakkasid hambad lagisema. Hommikupoolikul lõikasin roose, kahjustusi tundub vähe olevat, kuigi ma juba kolmandat aastat ei tee nendega midagi, ei lõika, ei mulda ega ammugi ei kata. Kui pookekoht on piisavalt sügaval mulla sees, ei juhtu nendega midagi.
Lepatriinu võttis ette järgmise hiigeltöö, nimelt oli harilik humal nii metsikuks muutunud, et praktiliselt lämmatanud läheduses kasvavad pargiroosid. Muud ei jäänudki üle, kui roosid pea maani maha lõigata ja humalat nii palju välja kaevata, kui andis. Kerge töö see ei olnud, mõlemal päeval sai korralikult punased põsed ja naha märjaks. Lepatriinuisand nuputas tehnika kallal, ehitas prügikonteinerile uue aluse ja maadles võsaga.
Mina tegin kergemaid asju, puhastasin müügiplatsil püsikuid samblast, umbrohust ja pealsetest. Natuke jäi veel teha, mõne tunni töö, aga kuna seal on hea olla ainult siis, kui päike paistab, siis täna sellega ei jätkanud.
Õhtul tegime sauna ja pehmitasime konte, mõnus oli. Hommikul sadas kauaoodatud vihma ja oli mõnus laisk pühapäevahommik. Keskpäevast sai ikka välja ja jätkasime poolelijäänud, Lepatriinu võitlust humalaga ja mina roosipealsetega. Eelmisel aastal lõikasid mul roose kaks praktikanti ja ma siiani ei saa aru, kuidas neil selleks kaks päeva kulus...mul läks kokku kahe päeva peale kaheksa tundi. Nüüd on see töö selleks aastaks tehtud.
Lepatriinu sai jagu humalast ja mina roositüügastest, nüüd on muidu lopsakas aed harjumatult lage,

Lepatriinud lendasid ära linna ja ma kõndisin veel natukene fotokaga aias, püüdes lahendada lõokannuste müsteeriumi, aga ilmselt valitseb sibullillede maailmas juba nii suur segadus, et ka kõige soliidsemad müüjad ei suuda enam sordi eest vastutada. Kirjade järgi olen maha pannud 11.märtsil 2014.aastal kolm sorti, Beth Evans, Evening Shades ja Canary Feathers, Panin meelega kaheliitristesse pottidesse, et sordid segamini ei läheks ja potid kaevasin peenrasse. Eelmiseks sügiseks olid mugulad pottides nii kenasti paljunenud, et istutasin nad roosipeenras kolme erinevasse kohta. Tulemus: Beth Evans ja Evening Shades kasvavad ühes pundis,

Canary Feathersit pole kusagil, aga selle asemel on kaks erinevat punast või roosat veel, neist üks Beth Evansist natuke tumedam

ja teine punane või roosa on huvitavate püstiste õitega

Aias on veel lõokannuse sortidest Spinners ja Craigton Blue, need veel ei õitse, aga ma vähemalt tean, kus need on, lehed on juba väljas. Peaks olema veel ka pruunide lehtedega Chocolate Star, aga vaat seda ma üles pole leidnud. Ega ma muidugi igale poole pole jõudnud ka. 

Nüüd on mul vaja veel hädasti kollakat lõokannust (corydalis ochroleuca),

ja kollast kuldkannust

siis on kogu värvipalett olemas, sest seda kõigetavalisemat violetset on täis nii peenrad kui metsaalune ja ma ei mõtlegi teda kuskilt välja rohida, las rõõmustab silma.

Kahe puuduoleva pildid on netist, aga õnneks ei pea neid kaua ootama, tulevad koos muu läti kaubaga algaval nädalal.

Kevadtöine nädalavahetus

Üritasin peenraid korrastada, peamiselt püsikupealseid lõigata, Edenes ja ei edenenud ka. Laupäevane ilm oli kaunis vastik, hall, niiske, tuuline, kogu aeg oli külm, sees keeras ja iiveldas, selg ja jalad valutasid. Sellest hoolimata sai püsikupealseid suure kuhja, mis õhtuses tuulevaikuses ka ära põletada õnnestus, selline säraküünlalõke, mis poole tunniga maatasa põles. Pargitatar tekitab ikka ägeda ilutulestikupaugutamise, meil kahjuks pole võimalik selle põletamisega jaanipäevani oodata, sest metsaaias koguneb neid lõkketäisi rohkem kui tuulevaikseid põletamisvõimalusi on.
Hiidtubli R tegi korda Bella haua, mille mingid metselukad laiali kraapinud olid ja millele mina poleks isegi läheneda suutnud ilma oksendama hakkamata. Au ja kiitus talle.
Tublide Lepatriinude abiga sai lõpuks triibulisest poemajast kogu mittevajalik sodi lõpuks välja tassitud ja kui vähegi soojemaks läheb, saab seal seinad ja põrandad ära pesta ning seinad tahavad ka värvimist. Viimane on töö, mis mulle kohe üldse ei istu, mul hakkab alati värv tilkuma ja voolama ja satub sinna, kuhu teda mitte vaja ole, kaasa arvatud juuksed...aga küll kuidagi hakkama saab. Laupäeva õhtune seis.

Pühapäevahommikune ilm oli huvitav, päike paistis, aga maad kattis pea lõunani rõske ja jäine udu. Sisemaal kehtivad udude kohta teised ilmaennustused, minu vanavanaema ilmaennustus oli selline, et kui hommikune udu tõuseb, hakkab sadama ja kui langeb, tuleb ilus ilm. Sest udu on meil absoluutselt igal hommikul ja öösel, mingeid pikemaajalisi prognoose sellest teha ei saa.
Lepatriinud tegid ära Heraklese vägitöö, koristasid ära onust jäänud prügimäe...nüüd on veel vaid üks nõukaaegne sodihunnik jäänud, tuleb end kokku võtta ja see ka ära likvideerida, aga praegu ei saa. Esiteks on prügi praegu niigi rohkem kui konteinerisse mahtus ja lähipäevil pole eriti õuetöödeks ka aega.
Enamikesse peenardesse vaadata ei taha. Siinkohal ei räägi talvisest sodist, vaid ikka va umbrohust. Naat, vereurmarohi, orashein ja võililled kerkivad sellise hooga, nagu poleks neid peenraid mitte iialgi rohitud ja päris mitu kärutäit umbrohtu on juba kompostiväljakule sõitnud sel kevadel. Eriti nutune on olukord kõrreliste ja siberi iiriste alas, kus see niinimetatud kruusamultš on nii orasheina täis kasvanud, et ma poleks iiriseid isegi üles leidnud, kui poleks sügisel õievarsi lõikamata jätnud. Kogu see mätas ja kruus tuleb tükkhaaval üles kiskuda ja mingit uut multši ma sinna ei pane, sest paraku tuulises salumetsas see multšivärk ei tööta, kogu aeg lendab midagi sisse, mis kiirelt mullaks kõduneb. Ja umbrohtudele piisab vähesest :). Pidin selle alaga juba eelmisel aastal tegelema, aga siis tulid tervise- ja muud jamad vahele. Tegemist on üsna aeganõudva ettevõtmisega, nii et näis. Ei põe, õnneks on siberlased visad, ehk ei lase end välja süüa.
Õnneks on palju ka ilusat. Võrkiiriseid on palju, aga neid võiks veelgi rohkem olla. Koostan juba sügiseks vaikselt soovinimekirja :)

Esimesed sordilõokannused alustavad, pildil peaks olema Beth Evans, aga vähemalt selles staadiumis näevad kõik need roosad sordid ühesugused välja.

Kahe väljakuulutatud müügipäeva kohta käis laupäeval null ja pühapäeval kaks klienti. Ehk taimemüügis teenib kahe päevaga sama palju kui palgatööl tunni ajaga :D. Pole siis ime, et liiguvad kuuldused ka väga suurte tegijate väga suurtest probleemidest. Minul on igatahes hea meel, et ma täpselt sellise pöörde tegin nagu tegin. Hobina võib sellega tegeleda.
Täna hommikul näitas kraadiklaas kell seitse hommikul +2,1 kraadi ja maa oli valge. Aprill mis aprill, kuigi eile olid hostadel ninad juba väljas. Ja maast kerkiv rabarber näeb ka alati väga lahe välja.

Ning valge näsiniin õitseb juba paar päeva. Ülimürgine, aga sellegipoolest väga ilus.

Seemnekülvi päev

Ilm oli selline pooletoobine, hall ja pilves, 8+ soojakraadi tõmbas vinge tuul kohe mitu kraadi madalamaks ja kasvuhoone tundus värskes õhus viibimiseks parim koht olevat. Mul pole mitu aastat olnud aega ja tahtmist midagi enese jaoks mulda panna, aga täna ma just nimelt seda tegin ja nautisin seda tegevust täiega. Ühe suure terrassikasti sibulate, tilli, peterselli, paari salati ja basiilikuga - viimane küll rohkem ilu pärast, sest toidu sisse saan seda ainult endale panna, teised pereliikmed ei söö. Peiulilled, tokkroosid, delfiiniumid, osa seemneid tuli talvise sahtlikoristuse ajal välja, mõnel veel selgelt kroonihind peal, näis, kas tuleb midagi. Päevalilled, riitsinus, roosad saialilled ja kressid. Viimaseid ei peaks küll ette kasvatama, aga eelmisel aastal mul usin rohija rohis kõik tibutaimed välja. Söödavast veel sibulat, õuekastidesse tilli ja peterselli. Enda jaoks raasuke spinatit ja paksoid, viimase söömises ma väga kindel ei ole, aga proovida ju võib.
Käisin hiies tundmatut taime pildistamas, aga pilt jäi ikka udune.

Samast lähedalt leidsin veel ühe taime, mis väga dekoratiivne välja näeb

Sinililled ja kuldtähed alles avanevad korralikult, aga esimene lõokannus on lõunanõlval end välja punnitanud. See kevadlillede aeg, kui meil on sadade ruutmeetrite kaupa sinilillesinist, ülasevalget, kuldtähekollast ja lõokannuselillat, on lihtsalt imeline. Ja enne, kui see läbi saab, on keelatud muruniitmisele isegi mõelda.

Söömas käisin sõbranna juures, kutsuti. Väga hea söök oli. Muidu olengi jälle kodus PPPM dieedil ehk pasta-pelmeenid-poolfabrikaadid-munad ehk kõik selline, mis kiiresti valmis saab ja aega ei raiska. Jäin ükspäev köögilauda silmitsedes mõtlema, et milllal ma seda viimati kasutasin, jõulude ajal vist mustade nõude ajutiseks hoiustamiseks.

Käes ongi aprill

Saabus teine kuidagi ootamatult. Märts oli kiirekiirekiire. Uus poole kohaga töö on huvitav, aga algus suhteliselt pingeline. Seda enam, et riigiasutusesarnases organisatsioonis käivad asjad ikka hoopis teistmoodi kui eraettevõtluses. Nagu mingi paralleelmaailm, mille olemasolust mul siiani aimugi ei olnud. Aga njah, siiski huvitav. Ja kui ma tõesti ühel päeval tunnen, et mitmel rindel rabada ei jõua, siis tuleb millestki loobuda.
Reedel kuulutasin välja tööluusi. Oleksin pidanud olema koolitusel, aga õnneks sellisel teemal, kus ma eriti koolitamist ei vaja ja selg lõi ülemäärasest istumisest juba neljapäeva õhtul sellist tuld välja, et oleks veel ühe päeva istunud, oleksin nädalavahetuse ilmselt lamanud. Kõht ka jukerdas, ühesõnaga kõik ülekoormuse tundemärgid ja oli vaja aeg maha võtta. Hommiku veetsin arvuti taga ripakilolevaid asju tehes. Siis koristasin maja ja lõpuks jõudsin kasvuhoonesse juba nädal aega tagasi saabunud inglasi potistama. Neid polnud õnneks palju, mõned põnevad kolmiklilled, tiibpojengid ja veel nipet-näpet. Peaaegu oleksin õhtuks lõpetanud, aga kahe paki puhul haistis mu hundinina kerget hallituselõhna ja need juurikad läksid desinfitseerimisele. Lõpetasin täna hommikul. Siis otsisin veel üles begooniad ja panin need ka pottidesse. Peaaegu oleks jõudnud ka peiulillede külvamiseni, aga sõbrad tulid külla ja jalutasime-kohvitasime niisama.

Pojengide ninad tulevad nii maast kui pottidest, kuigi pojengialas on veel lund. Päike ei käi veel nii kõrgelt, et sellesse alasse jõuda.
Puškiiniad on lahti läinud ja neid võiks rohkemgi olla. Üldse peab augustis Inglismaale ühe kevadlillede tellimuse tegema, eelmisel aastal jäi see tervisejamade tõttu tegemata.

Eriti on juurde vaja võrkiiriseid, mida mul ju on sadu ja mis on hakanud ka kenasti paljunema. Aga võiks veel rohkem olla, sest siinses varjulises aias on krookused enamuse ajast kinniste õitega. Võrkiirised aga sellest ei hooli, kas on päikest või mitte ja õitsevad ka varjus.

Osa krookuseid on elama asunud murusse ja mõned võrkiirised leidis sõbranna kompostiplatsilt, need tuleb aeda tagasi kolida. Peaks vist igaks juhuks tokiga ära tähistama.

Mihkel, kes hommikueineks sõi ära suure vitstest lillekorvi ja õhtuooteks ühe plastmassämbri, oli terve päeva õues olemisest õhtuks täiesti kutu. 

 Aga kevadpäikest nautis isegi Malati, kes muidu pigem jahedat ja varju hindab.

Sõbranna, kellel on erinevalt minust silma pisitaimede jaoks, leidis hiiest mingi põneva õitseja, mida ma varem isegi märganud ei ole. Kuna aga just siis said fotoka akud tühjaks, lähen uuesti pildistama homme.