31. jaanuar 2012

Õige aeg rääkida soojast

...kui hommikul näitas koduakna taga -15 ja sisemaa pool tööle jõudes -20 (jah, ma tean, et on külmemaid kohti,ma ei kadesta neid kohe üldse...). Aga kuna ma pole sel aastal veel ühtegi vingulitaaniat külmetamise teemal lahti lasknud, ei ole vist raske arvata, et ma väga ära külmunud ei ole. Kütmisest ja küttekehadest on küll paras aeg kirjutada.
Niisiis, omavahelises võistluses Unidare 2,5kW soojussalvesti ja soojuspump Fujitsu Asya LGC12 .
Unidare kütab umbes 36m2 suurust ja 2,5m kõrgust teist korrust, mille kolm seina on välisseinad ja aknaid üksjagu. Kuna tegu on uuema aja (täpselt 10 aastat tagasi) juurdeehitisega, peab see sooja - aknad ehk välja arvatud. Ja aknaid on palju. Lisaks on samas ruumis vannitoa põrandal 200W põrandaküte ja hädajuhtude, nagu elektrikatkestused,  puhuks toas väike kamin.
Praegune seis: -20 kraadiste külmade ööde puhul juurde vaja pole olnud kütta, toas püsib stabiilselt +22 kraadi, mis minu jaoks on väga mõnus temperatuur.
Soojuspump kütab koostöös köögi 1,2kW põrandaküttega 112m2 esimest korrust kõrgusega 2,2m. Kuni -10 õuekraadini oli asi jonksus, toatemperatuur oli 18-21 kraadi, mis minu jaoks tähendas küll villast kampsunit ja sokke, aga oli siiski talutav. Nagu oligi ette arvata, kahanes kasutegur temperatuuri langedes oluliselt ja nüüd ilma ahju kütmata enam hakkama ei saa. Õnneks hoiavad kaks suurt ahju, elutoa- ja saunaahi, M abiga maja mõnusalt sooja. Küll ei taha ma sellele mõelda, et peaksin ainult soojuspumba hoolde maja jätma näiteks nädalase komandeeringu ajaks, kui külma oleks sama palju kui praegu.
Elektrikulu kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, pole nii kaugele jõudnud, et neid eraldi mõõta. Talvine elektriarve on mõrvarlik nagunii :(.
Stabiilse soojuse jaoks valiksin ikkagi soojussalvestid, kuigi ka nende kapsaaeda on üks kivi visata, nimelt läks mul üks väiksem, 1,7kW ja 77 kilo kaaluv Unidare sügisel rikki. Lihtsalt ei läinud enam soojaks, isegi minusugune blondiin oskas oletada, et mingi kontakti või relee viga peale seitset aastat truud teenimist. Maaletooja, Harju Elektri käest, sain vastuse, et neid ei parandata. Teisega juhtus eelmisel aastal see tulejama (kuigi see polnud radika viga). Selle tulemusl vedeleb mul nüüd kuuri all 154 kg spetsiaalseid ülikalleid soojussalvestavaid telliseid ja soojussalvesti pidin ikka uue hankima. Õnneks sain Lepatriinu käest talle mittevajaliku soodsa hinnaga ära osta, ei pidanud kaugelt tooma ka. Aga see, et mingi pisividina rikkimineku pärast tuleb suur asi prügimäele saata, on eraldi teema, millega ma end praegu vihastada ei viitsi, sel teemal võiks terveid köiteid kirjutada...

29. jaanuar 2012

Külm. Valge. Ilus

Tänaöiseks miinimumiks näitas kraadiklaas -17,4. Selleks ajaks, kui mina ärkasin, oli -15 ja keskpäeval -11,8. See-eest oli väga ilus aknast vaadata, päike sillerdas lumel. Väljas ei tahtnud paraku olla isegi koerad, rääkimata kassist, kes oma asjad kiirkorras ära ajas ja minu meelest vahetult peale õuelaskmist ukse taga kräunus.
Toas ajasin juba mõned päevad tagasi mingi võõra magusa lõhna allikat taga. Allikas oli kardina taga peidus:

M, kelle viimase aja põhitööks on olnud puudelõhkumine, rahuldab oma aiandushimu hüatsintide ja tulpide ajatamisega aknalaual ja on õitsema meelitanud ka mu amarüllise, mille ta mu töökabinetist pihta pani ja mis seal elus püsis ainult puhtast kangekaelsusest. Töökabinetis püsivad mul üldse hinges ainult kummipuu, havisabad ja agaavid, st.sellised tegelased, mille kolm nädalat kastmata unustamine midagi hullu ei tee.

Kevade ametliku alguseni on aega vähem kui kaks kuud ja tunne on selline, et kohe ongi käes...

23. jaanuar 2012

Aiaettevõtmise kodulehekülg lahti!

Aega läks, aga asja sai. Nädal aega kulus ühel IT-ettevõttel teisele miskise domeenikoodi edasiandmisega, no mis teha. Minu poolt oli asi sel tasemel juba nädal aega tagasi valmis, nii hästi-halvasti kui minu kesiste IT oskustega tegelane  hakkama sai. Kõiki pilte muidugi pole, sest kaaperdamine pole viisakas. Loodetavasti hakkab äsjasündinud lapsuke kasvades ja arenedes ka viisakamaks ja tsiviliseeritumaks muutuma. Igatahes, astuge sisse:
www.aavikuemand.ee
ja igasugune kriitika on oodatud kasvõi siiasamasse kommentaariumisse. Meilile võib ka saata. Negatiivne kriitika kaasa arvatud, sest õpitakse ikka omaenese vigadest, teiste omadest oluliselt harvem :).

22. jaanuar 2012

Päris mokkamööda talv

Kui vahetpidamata lumelükkamise-ahjukütmise nõiaringis pöörlema ei pea, tuleb välja, et talv võib ka päris mõnus aastaaeg olla. Ilus pealekauba.





Lund tuli reede öösel vastu laupäeva küll oma paarkümmend sentimeetrit, aga mina polnud jõudnud veel öösärgist väljagi pugeda ja jõin alles kohvi, kui mehed ja massinad juba õues möllasid. M aiatraktori ja sahaga, naabrimees sai laenuks meie lumepuhuri. Lõunani polnud muud näha, kui tuiskavat lund ja kuulda mürinat, selleks ajaks oli maja ümbrus ka nii puhas ja korras, kui vist ei eales varem.  Siis läks ka proua koertega õue jalutama ja pildistama, khm.
Meiekandis külma täna 5 kraadi lähedal ja vähemalt Accuweather lubab ka lähemaks kaheks nädalaks üsnagi samasugust ilma. Senine selle talve külmarekord on olnud -9,2 kraadi. Sellise talve vastu ei ole mul tõepoolest mitte midagi.

16. jaanuar 2012

Teisel pool talve südant

Lund meil väga palju ei ole. Mis on hea, sest ühtegi traktorit siinkandis küll nähtud ei ole. Sissesõidutee meie krundist väljaspool on küll kohutavas seisundis, sest seal oli enne poolde põlve vesi ja nüüd on poolde säärde ulatuv jääsulp. Selline, et minu mitte just väga väike auto käib põhjaga vastu jäätükke. Need naabrid, kellel madalamad autod, jätavad need juba maantee äärde ja üritavad jalgsi läbi pääseda.
Lumelükkamisest ei tea ma sel talvel midagi. Korra lubati puhurit proovida. Köögikatale vastuseks, et minu meelest rasket ei olnud seal küll midagi. Välja arvata, et nagu alati on kõik need mehhanismid meesterahvaste mõõtude järgi tehtud ja minu pisikesed näpud ei tahtnud kuidagi nende gaasipedaalide ümber ulatuda. M aga lükkab mõnuga, lumejuga taga. Eriti tore on see, et selle lumejoa saab sinna suunata, kus seda lund vaja, näiteks roosipeenardesse. Katsu sa lumelabidaga mitu meetrit visata.
Mul muidugi hea kõrvalvaatajana targutada. Ma ei tea isegi seda, kus lumelabidat hoitakse. Või millisest riidast puid tuuakse. Päris proua elu kohe.
Ilm ka suhteliselt minusõbralik, mulle sobib, kui külmakraade palju ei ole ja hambaid lagistama ei pea. Ka lähipäevade ilmateade on mõistlik, nädala lõpuks küll tuisku, kuid mitte palju külmakraade. Tuleb uus ports küünlaid soetada ja peaks vist ikka patareidega raadio ka hankima...
Talveunes ma siiski pole. Möödunud suvel õhku visatud mõte, et M hakkab aiapoodi pidama, hakkab vaikselt reaalsuseks saama. Sõlmisime eelmisel nädalal koostöölepingu soomlastega ja hakkame algatuseks väga vinges valikus pojenge pakkuma. Muud pudi-padi ka. Kodulehekülg peaks selle nädala lõpuks valmis saama. Oleks vist varemgi saanud, aga va torm Elfriede pani meil elektri pihta, terve laupäeva õhtupoolik romantilises küünlavalguses. Ja pool pühapäeva ühe faasiga, nii et ühtki elektroonilist riistapuud taha lülitada ei julgenud, kõik vilkus.
Nii et...oodake uudiseid :D

7. jaanuar 2012

Meile on saabunud talv

Hommikust saadik sadas laia lund ja tegelikult olin ma isegi rõõmus, et see sadu enam vihmana alla ei tulnud. Niigi on kõik metsaalused vett täis nagu kevadise suurvee ajal. Pildistama pääsesin ka alles hämaruse alguses.

M, kes väljas lumesaju tõttu midagi teha ei saanud, porises lõpuks köögis juba nii kõva häälega, et ma saatsin ta saunalava pesema, kui ta midagi teha tahab. Pesigi, korralikult. Kolm korda.
Siis jäi sadu järele ja oli esimest korda põhjust rasketehnika välja ajada. Mul lubati ka üks ring teha. Siis võeti käest ära.
Igatahes tundub väärt investeering olema, kui traktor jäi vähegi paksema lume puhul hätta, siis see tegelane läheb hangest läbi nagu nuga sulavõist. Ainult vastutuult sõitmisel kipub osa sellest lumejoast näkku tuiskama. Tundub, et selle riistapuuga saab hädakorral ka teed lahti ajada. Tuled on tal õnneks ka, et pimeduses tegutseda.
Ja valguskette ei kavatsegi ma niipea välja lülitada. Las põlevad. On valgem ja rõõmsam.

1. jaanuar 2012

Üks isevärki aastavahetus

Algselt olid plaanid natuke suuremad, naabritega taas kokku tulla. Aga siis juhtus ühel midagi ja teisel tuli midagi vahele ja lõppkokkuvõttes olimega M-ga kahekesi teleka ees diivanil, seapraad ja kohupiimakook laual ja koerad jalge ees tukastamas.
Kell 23:06 kadus plaksti elekter kogu külast. Kui jõulutormid olid meile halastanud, siis uusaastaöösel, täiesti vaikse ilmaga, olime äkki vooluta.
Egas midagi, küünlad põlesid nagunii, päris pime ei olnud. Pidasime vapralt haigutades kuni keskööni vastu ja lasksime siis ka ühe ilutulestiku taevasse. Lohutasime koeri, kes ümberringi toimuvast paugutamisest parajas pabinas olid. Mina üritasin juua mingit kellegi poolt kingitud vahuveini, mis asualt öeldes polnud suurem asi ja lõpetas oma maise teekonna kanalisatsioonis.
Kaua ei viitsinud küünlavalgel jorutada, läksin kell pool üks magama. Nägin mingeid painajalikke unenägusid.
Elekter oli tagasi tulnud kella nelja paiku hommikul, sai vähemalt pesta. See ongi elektrikatkestuste suurim probleem, et vett ei ole. Tavaliselt tormihoiatuste puhul varun, aga seekord oli ju täielik tuulevaikus ja selge taevas.
Hommikupoolikul olin jõudnud just maja korda sättida, süüa ja kõik vilkuvad kellad õigeks panna, kui vool täpselt kell üks päeval uuesti ära läks. Keset päikeselist tuulevaikset päeva. Õnneks vaid veerandtunniks.
Nüüd mõtlen, kas hakata uuesti kelli õigeks sättima või oodata veel natukene.
Väljas on see-eest imeline talvemuinasjutt.



 Ja võrreldes nendega, kes jõuludest saadik elektrita, on meil ju suisa hästi läinud.
Imelist uut aastat!