31. oktoober 2010

Viimaseid sügisvärve otsimas

Kuigi see hall aeg algas siin põhja pool minu jaoks talumatult vara, on veel midagi värvilist alles:




 Iseenesest pole mul selle sügisese kellakeeramise vastu midagi, minu elurütmile ta mingit mõju ei avalda. Vastik on ainult see, et nädala sees näeb nüüd kodu ainult pimedas. Aga see aeg oleks varem või hiljem nagunii kätte jõudnud. Prr, ma vihkan pimedust, see muudab mind jõuetuks ja mul on niigi juba pikemat aega jõuvarudega kehvavõitu.
Täna aiast lõigatud roosid aga kinkisin virtuaalselt Muhedikule tema suure töö puhul. Lõhna kahjuks ei saa saata.

24. oktoober 2010

24.oktoober

Kui teistel sadas eile öösel lund, siis meil sadas lumepalle:
Ja needki sulasid lõunaks ära. Sügislilledele ei teinud need pallid eriti midagi ja peenrast õnnestus isegi viimased magusad kuumaasikad saada.


Suur tegu sai ka ära tehtud (minu tegevus selles piirdus küll peamiselt raha üleandmisega), firma Varikatus asjalikud mehed panid tunni ajaga paika uue varikatuse märtsikuus minemalennanud vana asemele. Töö ülikorralik, isegi kruvipead värviti pärast paigaldamist kaasasolnud värvi ja pintslikesega üle, et need üldpilti ei häiriks. Selle uue ilusa varikatuse kõrval näeb uks muidugi tõeliselt hirmus välja, aga selle vahetamisel pole ka mingit mõtet, kaukaaslaseneiu disainiks nädalaga uue ukse samasuguseks.

Tagumise välisuksega nii hästi ei läinud kui varikatusega, uks on endiselt kuuris pakendis, ukse ette panna lubanud ekskaasa ei riskinud üksinda uksega maadlema hakata. Loodame järgmisele nädalavahetusele.

20. oktoober 2010

Kodune autotuuning

...ehk kuidas lihtsalt ja odavalt Hondast Jaguar teha (läksin asju tuppa viima ja tagasi jõudes oligi valmis, vähe vinklist väljas küll...):

Aga tegelikult tahtsin selle pildipostituse teha sellepärast, et teada saada, ega minu blogi pildimaht täis saama ei hakka, paraku ei näita minu pildilaadimisaken mingeid numbreid, mille järgi otsustada saaks.
Edit: lõpuks leidsin koha, kust pildimahtu vaadata, siiski üles, ja hingasin kergendatult, pole kuutkümment protsentigi.

17. oktoober 2010

Koerteahistamine ja vedelkook

Laupäevane ilm...mitte ei saa aru, miks seda koerailmaks nimetatakse, meie suured paksukarvalised koerad ei arva sellise ilmaga õuesolemisest küll midagi. See-eest sai neid juba reedeõhtust saadik ahistatud, kui kaukaaslasele kammimine veel enam-vähem meeldib, saba välja arvatud, siis kolli vihkab kammimist kogu südamest, katsub kammi väljavõtmisel kuskile ära hajuda ja halva tuju korral võib ka hammastega nähvata. Igatahes pika töö tulemusena hakkasid meie metsakrantsid jälle korralikke penisid meenutama. Lõpuks veel kõrvade puhastamine, mille peale oli koertel küll selline nägu peas, et kuule, kas sa tööle ei tahaks minna...
MSN-s koogilõhna levitades õnnestus ka tudeng nädalavahetuseks koju meelitada, kook ise sai küll kerge puudega, ma ju ütlesin, et ei saa zelatiiniga üldse läbi...improviseerisin Köögikata maasikakoogi teemadel, kohviosa jätsin ära, sest poiss kohvi ei joo. Minu variant sai järgmine:
1 pakk digestive küpsiseid suurde klaasist ahjuvormi põhjaks pudistada (võid ma ei pannud, kate tundus niigi rammus)
400 g vahukoort vahustada
400 g pakk külmutatud maasikaid sulatada, püreestada
300 g kohupiimapastat ja 2 dl suhkrut segada kõigepealt maasikapüreega ja siis lisada vahukoor,
lõpuks segasin massi hulka 4 teelusikatäit kuuma veega lahustatud zelatiini, mida oli selle koguse kohta ilmselt liiga vähe
kallasin massi, mida sai ikka päris palju, küpsistele
ja viisin kogu kupatuse jahedasse saunaruumi, et kass seda kätte ei saaks.
Tardumast see asi igatahes keeldus kategooriliselt, olles ka teisel päeval rohkem kausi-, kui taldrikutoit, aga maitse oli hullult hea ja pühapäeva hommikul leidsin köögist ainult korralikult likku pandud koogialuse, kook ise oli öö jooksul oma maise teekonna lõpetanud. Nii et võib veelgi teha,ainult et zelatiini peaks umbes kaks korda rohkem panema.
Laupäeva õhtul kütsime sauna ja rüüstasime poisiga teineteise muusikakogusid, lausa hämmastav, et hoolimata kolmekümneaastasest vanusevahest meie muusikamaitse nii sarnane on, alates klassikast ja lõpetades iiri punkrokiga...



 
Pühapäeval suutsin end lõpuks vähemalt korraks ka õue ajada. Värviliste puulehtede aeg jäi meil sel aastal ära, puud on täiesti raagus, kuigi rohi veel roheline ja lopsakas. Lodjapuu on lolliks läinud, õitseb teist korda sel aastal:

Roosid, saialilled, ussitatar ja peiulilled õitsevad kangelaslikult ikka veel.
Esimesed õied on avanud nimetu krüsanteem, aga austria krüsanteemid ikka veel ei õitse.

 Vist on ikka mõttetu aeda nii hiliseid õitsejaid soetada, kohe on ju käes see aeg, kui enamik kodusoldud ajast on pime ja aias nagunii ei käi.
Vaatasin pargiroosivõsa ja mõtlesin, et ehk on kevadel rohkem energiat. Praegu kohe üldse ei ole, kogu aur kulub töistele kiiretele asjadele. Nädalavahetus on puhkamiseks ja akudelaadimiseks.

15. oktoober 2010

Elu anomaalses piirkonnas

Sihukeses karukolkas nagu me elame, linnulennult tervelt kolmkümmend kaks kilomeetrit pealinnast, on telesignaali saamiseks olnud kaks võimalust, kas Starmani Zoom TV või Viasat. Neist viimast olen suht kalliks ja mõttetuks pidanud, pole siin väga suuri telerivaatajaid. Sai siis omal ajal Zoom valitud, paraku on ta praktiliselt kogu aeg jukerdanud, pooltel kanalitel pole signaali ja kahjuks just nendel kanalitel, mida mina vaataksin. Seega ongi minu telekavaatamine viimastel aastatel piirdunud Pealtnägija ja Kättemaksukontoriga.
Kevadel, kui see puu katusele lajatas, tuli ka teleriantenni kohendada. Poisid käisid katusel, panid uue antenni ja antennivõimendi, nüüd pidi korras olema.
Ei olnud. Samad kanalid teatasid endiselt, et "scrambled signal" ja panid pildi tasku.
Eriti hulluks läks asi paar nädalat tagasi, kui telekas hakkas iga kümne minuti tagant näitama "no signal" ja seda siis juba kõikidel kanalitel. Aitas ainult voolu telekast välja lülitamine ehk restart. Proovitud sai ka teise telekaga, täpselt sama lugu, nii et asi polnud teleris. Ausalt, väga tüütu oli, oleks see vähemalt reklaamipauside ajal juhtunud, oleks veel kuidagi välja kannatanud.
Paar päeva tagasi helistas meeldiv neiuhääl Starmanist ja küsis, kas ma olen teenusega rahul, neil kliendiuuring. Vastasin, et ega ikka ei ole küll.
Tütarlaps reageeris väga kiiresti, juba viie minuti pärast helistati tagasi ja küsiti, kas sobib, et tehnik tuleb reedel ehk siis täna. Panime sobima, s.t. kihutasin töölt poolest päevast koju ja võtsin töö lihtsalt koju kaasa.
Tehnik tuli oma aparaadiga, mõõtis levi üleval antenni majja sisenemiskoha juures ja allkorrusel teleka juures ja ütles, et kaabel on katki. Ilmselt hiired. Kust kaabel katki oli, polnud võimalik tuvastada, usinad ehitajad olid kaabli täies ulatuses seina sisse toppinud,et ilusam oleks.
Pandi uus kaabel, mis ripendab hetkeseisuga diagonaalis üle esiku ja ühe toa põranda.
Aparaat näitas levi maksimumi. Telekas mängis kah ilusti, oma viis minutit. Siis ilmus taas teade "scrambled signal" ja pilt kadus.
Aparaat kah enam levi ei näidanud. Mõne hetke pärast hakkas uuesti viit posti näitama.
Tehnik kratsis kukalt ja ütles, et sellist asja tema enne näinud ei ole ja sellega midagi pihta hakata ei oska.
Aparaat näitas veel mõnda aega viit posti ja siis jälle mitte midagi.
Tehnik kratsis veel kõvemini kukalt. Ütles, et võib-olla aitas antennimasti pikendamine mõne meetri võrra. Aga see maksaks 2-3 tuhat krooni ja mingit garantiid, et sellest ka tegelikult abi oleks, anda ei saa.
Lubas asja uurida ja kadus. Jõudsin enne veel õnneks telefoninumbrit küsida.
Nüüd on mul siis siin viisteist meetrit risti üle tubade vedelevat antennikaablit, signaali aga pole pooltel kanalitel, mille eest iga kuu raha kasseeritakse, endiselt.

14. oktoober 2010

Kodused asjad

Eile jõudis lõpuks eksi abiga ja Lumehelbekese kastis kohale kuus nädalat tellitud välisuks. Kui nüüd õnnestub veel keegi meelitada ust vahetama. on lootust, et sel aastal ei peagi välisukse ette patju ja kardinaid panema. Eelmine uks on ikka täitsa propelleris, valgus paistab vahelt läbi. Ise süüdi, ostsingi suvilaukse, muuks ei jätkunud raha. Sellegipoolest kuus aastat vastu pidanud. Ja selles staadiumis, et ehk annab veel kusagil kasutadagi.
Samade abilistega kolis kuuri ka 700 kg saepurubriketti, puid on meil küll mitmeks aastaks, aga puupliidi alla ja minu magamistoa tillukesse kaminasse need hiidhalud ei mahu. Palusin eksil küll pool tonni tuua, aga no mehed...seni, kuni autol rattad viltu all pole, saab veel peale ju panna. No sellega peaksime nüüd kevadeni läbi ka ajama.
Tuul on viimased kolm päeva meeletu olnud, tööle sõites oli eile tunne, et rehv on puruks, niimoodi kiskus paremale. Meri oli nagu vahune katel ja hommikukohvi juues algul ei saanud aru, et mis plekikolin, katus tuleb alla? Õnneks kolisesid vaid koerte metallist joogikausid mööda sillutist lennates.
Kui nüüd novembri algul uus juba tellitud varikatus kohale jõuab ja paika pannakse, oleme vist külmaks sügiseks ja talveks valmis.

10. oktoober 2010

Aiahooaja lõpp

Tänasega võib vist aia-aasta enam-vähem lõppenuks kuulutada, kuigi jah, ma ei teinud aias täna midagi. Kui aus olla, siis ma ei teinud täna õieti üldse midagi peale pisukese koristamise ja pesupesemise. Ilma keeras koledaks, päev läbi on olnud vastikult hall ja pealelõunal tõusnud tuul rapib puude küljest lehti.
Mõtlesin möödunud aiahooaja headele ja vähem headele asjadele. Enesele meeldetuletuseks mõni asi kirja ka.
Ebaõnnestunud projektid:

1) kartulikasvatus. Esiteks, ma unustasin ära, et ma mingid kartulid betooninõudesse üldse panin. Kui see mulle septembris meelde tuli, leidsin sealt ainult pöidlasuurusi tumerohelisi pabulaid, mis kuidagi söödavad ei tundunud. Ei ole mul kohe mitte kätt nende söödavate asjade peale.
2) kõrgpeenar. Läheb järgmisel aastal lammutamisele-likvideerimisele. On täiesti vales kohas, maitsetaimede toomiseks liiga kaugel ja pealegi kiratseb seal kõik, mida sinna istutatud on. Peale umbrohu, mis kasvab hästi. Ometigi olen sinna kottide kaupa Biolani kotimulda uhanud. Maitsetaimede jaoks tuleb uus koht välja mõelda, midagi juba ajukäärudes liigub.
3) nn. söödavatest asjadest läksid aia taha veel kõik salatid, mis muutusid kibedateks ja hanemalts, mis osutus täiega mittesöödavaks. Ühesõnaga, oma aiast saime ainult tilli, sibulat ja peterselli.
4) täielikuks ämbriks osutus veel päikesepatareidel töötav mutipeletaja. Muttidel pole sellest sooja ega külma, terve õu on üles kaevatud. Mõtlen juba kaks kuud, kas osta mullamutt.ee - st see superpeen lõks, aga siiani olen jäänudki kahtlema, sest elupõlise linnaplikana olen ma haruldaselt vilets laibakoristaja. No ei suuda loomalaipa kätte võtta, isegi mitte kinnastega.
5) kõige suurem segadus aga on igasuguste taimenimekirjadega, mis juba kevadel käest läksid, kui teod need paganama sildid ära sõid ja edaspidi läks asi ainult hullemaks, sest osa taimi tuli teatavasti ise ja ei võtnud visiitkaarte kaasa. Nii et nüüd on mul selleaastaste istutustega üks suuremat sorti segadus, ainuke asi, mis on absoluutselt korras, on rooside andmebaas. Seegi hea.

Muidu on enamik asju hästi olnud. Talvekahjusid suhteliselt vähe ja taimedele meeldis see soe ja niiske suvi väga. Paar etteplaneerimata istutusala tekkis juurde. Aasta õnnestumine oli muidugi suur tiik, mis täiesti vabatahtlikult vett täis voolas. Kui ma oma praegusest tööst ära tüdinen, hakkan kaevumeistriks. Ei, mitte selleks, kes kaevab. Selleks, kes tähtsa näoga ringi käib ja näpuga näitab, kuhu kaevata, mul pole isegi vitsu vaja :D.

Plaanid? Plaane pole, kohe üldse ei ole. Vähemalt selliseid, mis miskitpidi taimedega seonduksid. Esialgne tunne on selline, et jätaks järgmisel aastal püsikud kohe üleüldse rahule, sest kaevamisest ja rohimisest on täiesti siiber. Ja ühtegi ideed ka ei ole. Tegeleks natuke olemasoleva korrastamisega ja ehitaks valmis juba kaks aastat idee staadiumis olnud grillimisterrassi-väliköögi. Maja värv tahab värskendamist. Üks aken on puruks, niiduki alt lennanud kivi tagajärg ilmselt. Nii et tegemist küll ilma botaanikatagi, rohida-kasida tuleb niigi.
Aga maranad tunnevad end veel hästi. Sordinimed on neil ka kusagil olemas, aga hetkel ei viitsi otsida.


9. oktoober 2010

Õite viimane pidu?

Roosid said täna mullatud. Õnneks unustan ma alati kevadeks ära, kui füüsiliselt raske ja vaevaline see kõigi nende kärutäite kühveldamine on, õhtuks oli selline tunne, et viimased tõmbaks muldamise asemel hoopis välja. Või laseks ära külmuda.
Aga kus sa raatsid. Isegi ära lõigata veel ei raatsi.











 Veetase suures tiigis on natuke alanenud, sest paar nädalat pole sadanud. Kuivaks jääda see tiik siiski ilmselt ei kavatse.
 Karikakar? Ei ole. Raitaster (Boltonia latisquama) Snowbank, kevadel Sarastrost ostetud ja praeguseks juba ülemeetrikõrgune põõsas avab esimesi õisi.
Krüsanteemid aga ei õitse ikka veel, kuigi pungadest on värvi aimata.  Maas lamanduvad füüsalid lõikasin ära ja panin kuivalt terrassivaasi. Kuivlillekompositsioonid mulle tegelikult ei meeldi, sama hästi võiks toas kuivatatud surnud hiiri eksponeerida, laip on laip, vahet pole, kas taime või looma...  aga terrassil võivad olla.
 Muldamise vahepeal, kui käru tühi oli, tuli taksoteenust osutada. Sõitja tasus ehtsa koerarõõmu ja -armastusega.
Ja floks Blue Boy otsustas, et nüüd on ikka tagumine aeg esimest korda oma õisi näidata. Flokse võiks rohkemgi olla, kaunid taluaialilled ja erilist muret nendega ka pole, umbrohu tapavad ka ise maha. Khm, keegi just lubas endale, et ei mingeid uusi istutusalasid...
Ilm kirgas, selge, päikeseline. Varjus üle kümne kraadi ei tõusnud, aga päikese käes kannatas pluusi ja sulevesti väel olla, eriti neid mullatonne kärusse ja kärust maha kühvekdades.

3. oktoober 2010

Kirgas ja kaunis

...oli eilne ja tänane ilm. Soojakraadidega muidugi polnud priisata, üle kümne kraadi varjus ei tõusnud. Aga päike paistis, õhk oli selge ja loodus värviline.
Eile said maasse nartsissisibulad ja kõik põõsad, mis pidid potiga maasse saama. Kokku korjatud kastmispüstolid ja muu taoline nänn. Tegemist vajavad tööd on veel rooside muldamine, tulbisibulate maassetorkimine, kujude ja muu sellise katuse alla korjamine ja kui ilma ja entusiasmi jaguks, peaks natuke pargiroosivõsaga võitlema.
Krüsanteemid pole ikka õitsema hakanud. Roosidest õitsevad umbes pooled ikka veel ega kavatsegi lõpetada, pöösad puha pungi täis. Sellepärast ma roose vist nii väga armastangi, et nende õitsemine kestab ja kestab kuude kaupa, erinevalt enamikest püsikutest. Pildil eestimaine sort Mati.

Üks tänuväärne püsik paistab olevat sel aastal Sarastrost hangitud ussitatar, hakkas õitsema juulis ja õitseb vapralt siiani, ainult algul purpursed õiekoonlad on heledamaks pleekinud.


Tõeline sügispidu on aga peiulilledel.

Tänane päev sai kohe hommikul laiskuspühaks kuulutatud, ilusast ilmast hoolimata. Lihtsalt ei tahtnud ega jaksanud midagi teha, viimaste tihedate nädalate väsimus murdis sisse. Ja üldse on viimasel ajal nädalavahetustel majas minu jaoks natuke liiga rahvarohke. Unistan nädalavahetusest, kui saaks täiesti üksi olla. See ei tähenda mittehoolimist, lihtsalt mu üksindusevajadus on vist nii-öelda keskmisest inimesest määratult suurem ja suur perekond on küll viimane asi, mida ma endale kunagi soovinud oleksin. Alati oleks muidugi võimalus sulguda oma tuppa, aga seal pole  lihtsalt niisama olemiseks eriti mugavaid tingimusi, tuba pole selleks mõeldud, ikka rohkem magamiseks-riietumiseks.
Külm on mul ka, vahetpidamata. Kuigi toas on 22 kraadi sooja, saan mina sooja ainult end kõrvuni sisse pakkides. Ninaots külmetab, käed külmetavad, jalgu päästavad villased sokid. Väsimus vist.