Jaanuarile joon alla

Tuisk on meid siiani suhteliselt puutumata jätnud. Tuul on küll väga tugev, aga sulades kokkuvajunud lund maast kätte ei saa. Väga kevadine tunne on, päike särab, räästad tilguvad ja peab endale lausa meelde tuletama, et päriskevadeni on veel kaks kuud aega.
Ideaalne pesukuivatamise ilm, tuleb ainult jälgida, et pesu plehku ei paneks. Ühte põgenemiskavatsustega voodilina juba püüdsin mööda õue, hiljem juurde kuivama viidud saunalinad sai ikka väga korralikult nöörile kinnitatud, iga paarikümne sentimeetri tagant pesupulk. Siiani on püsinud ja lehvivad rõõmsalt tuules. Õhtuks kuivavad ehk ära. Ma vist ei saakski mujal elada kui mere ääres, mul on raskekujuline sõltuvus meretuule käes kuivanud pesu lõhnast.
Meel on rahutu ja püsimatu. Kavatsesin laiselda, miskipärast on täna see päev, kui kõik kukub näppude vahelt maha, naelad lähevad kõveraks, lillekastmisvesi tilgub antiikmööblile ja koperdan omaenese jalgade otsa. No lihtsalt on selliseid päevi, kui oleks tark diivanil püsida ja raamatut lugeda. Aga miskipärast ei püsi, loen paar lehekülge ja hakkan nihelema.
Suure toa tagumine ots on nüüd korras. Liistud maha, vaht, teip, liistud tagasi. Enam ei puhu, aga teha on veel palju, kõik esimese korruse seinad tuleks nii üle käia. Lävepakud on mosaiigiga tehtud. Köögikappide uued uksed on osaliselt lakitud.
Võiks nagu natuke laiselda ju. Proovin uuesti.
Reedeõhtune päikeseloojang aga oli nii vapustav, et ei saanud pildistamata jätta.