Sügistorm

Eile hommikul oli täiesti tavaline novembriilm, aga Vasalemmast Keilasse ja sealt koju sõites oli küll paar korda tunne, et viskab auto tee pealt minema. Kella kolme paiku koju jõudes selgus, et torm on viinud elektri ja Elektrilevilt tulnud sõnum polnud eriti lootusrikas, lubades katkestuse likvideerimist peale kella kümmet õhtul. Seega tuli hakata tormivarustust kokku korjama, küünlad, taskulambid, varupatareid. Õnneks on temperatuur plussis ja pesemiseks sai õuest vihmavett tuua. Ning isegi arvutit saab kasutada ja telefonist internetti piiluda. Tavaliselt on mul telefonist küll nett välja lülitatud, sest see ainult segab ja raiskab akut, aga asi see siis ajutiselt sisse lülitada. Nii et elame üle. Selliste tormikatkestustega ma virisemise asemel pigem tunnen sügavat austust nende meeste vastu, kes kehva ilmaga ja kottpimeduses neid rikkeid kõrvaldavad. Minul pole soojas toas häda midagi ja kuigi taskulambi valgel lugemine pole eriti tervislik, siis vahel harva ikka võib. Õnneks sai kunagi kohe elektrikatkestustega arvestatud, vanasti võisid need ikka ka mitmepäevased olla ja sellepärast on majas nii puupliit kui gaasipliit. Nii et ka nälga ei tohiks jääda.

Loen Matthew Biggsi raamatut “Suured aednikud” ja tunnen mõnusat tunnet, kui avastan, et olen nii mõneski neist käinud. Majorelle aed Marrakešis Marokos jättis vapustava mulje. Mildred Blandy aed Madeiral Funchali lähedal. Võib-olla midagi veel, raamat alles poole peal. Põnev lugemine ka aedadest, kuhu kindlasti ise selles elus ei satu, väga väheusutav, et ma selles elus enam Jaapanisse või Brasiiliasse jõuan. Pilte võiks rohkem olla, aga ju siis oli formaat piiratud.

Selle osa tekstist kirjutasin eile küünlavalgel, õnneks on arvutil päris hea aku. ja vool tuli tagasi neli tundi enne lubatud aega. 

Hommikuks polnud tormist enam märkigi ja olles hommikul mõned tunnid arvutitööd teinud, tegin lõuna ajal krundil pisut pikema tiiru. Kohtades, kus veel juunikuus poleks saanud liikudagi tiheda võsa tõttu. Traktorijäljed on alles ja mööda neid saab käia, mujal on tõsine songermaa. 

Mõned harjumatud vaated majale ja aiale. Valgus alt üles pildistamiseks oli muidugi võimatult halb. 

Sellel nõlval on koht, kus puhkavad meie lahkunud lemmikud Ally, Bella, Salla ja kass Käpik suurte pärnade varjus ja rahus. 

Need nõlvad annaksid lõputult inspiratsiooni, aga kahjuks on seis selline et midagi uut minu tervisega enam ei tee. Ning aedniku palkamiseks kah erilist võimalust pole :)

Vahepeal põlvini ulatunud lume alt on, oh imet, isegi õisi välja sulanud. 

Novembrilumi

Kuigi põlvini lumes sumamine pole mu lemmiktegevus, läksin ikka välja ja tegin mõned pildid, sest see, et lumi puudele pidama jääb, on meie tuulisel poolsaarel ikka üsna haruldane nähtus. Temperatuur oli ka selline mõnus, -5 kraadi kandis.

 Kuurikatus on enesele pikad ja teravad hambad kasvatanud

Talvel sündinud Mihkel, kes lumega tuttavaks sai juba kuuvanuselt, on tuttavast valgest ollusest täiesti uuesti kutsikaks muutunud ja muudkui kutsub mängima. Kahjuks ma natuke pelgan temaga mängida, sest ta on kohutavalt suur ja jõuline.

Proua Malatile meeldib ka lumi väga, aga tema on meil juba soliidne. Vähemalt mõnikord.

Aalut ma pildile ei saanud, liiga kiiresti liikus, aga ka tema käib mõnuga lumes hullamas.
Õhtupoolikul näidati meile isegi päikest ja ma olen endiselt väga õnnelik võsa mahavõtmise üle sest tänu sellele jõuab ka sel aastaajal meie õuele natuke valgust, eelmistel talvedel varjas must müür kõik novembrist veebruari lõpuni.

Kuna juba on kokku lepitud, et õhtul tullakse lund lükkamata, võin südamerahuga lund imetleda. Kauaks seda pidu nagunii ei jätku, nii norrakate kui ameeriklaste ilmateade lubab juba järgmise nädala teisest poolest soojakraade ja nii detsembri keskpaigani. Nii et poriaeg on alles ees. 

Majas sees olen endiselt õnnelik uue kodumasina Dupray üle, Kui tööasjus mõte kinni jookseb, lähen teen tavaliselt midagi väikest ja füüsilist, see aitab aju kõige paremini uuesti liikuma. On ikka müstiline masin küll, millega saab puhastada nii vaipu, pehmet mööblit kui ka kõiki muid pindu, triikida keerulisema kujuga villaseid rõivaid, pesta laminaatparketti ja isegi mitu aastat vanad ehitusvahu plekid, mida ükski kallis spetsiaalkeemia eemaldada ei suutnud, tulid sellega maha ilma parketti rikkumata. Ning vaja pole muud, kui puhast vett ja mikrokiudlappe. Ja seda imemasinat.

Abiks algajale samblakasvatajale

Sammal on ilus, sammal on mõnus. Klanitud ja mürgitatud euromurule eelmistan ma iga kell mõnusat samblavaipa, mida meil on sadu ruutmeetreid. Seal on nii mõnus paljajalu olla ja lisaks vajab samblamaastik palju vähem ja harvem niitmist. Niita tuleb muidugi ikka, sest naat, võilill ja muud visa hingega tegelased tulevad läbi. Ikkagi on ilus.
Aga kõik ilusad asjad võivad muutuda tülikaks, kui neid liiga palju saab. Mul tuleb alati pisut creepy tunne peale, kui ma jälle kuskilt loen õpetust, kuidas kivide peale sammalt kasvatada...meie metsaaias sammaldub kõik iseenesest, eriti tänavusel niiskel suvel, mitte ainult nähtavalt vaid ka  lausa kuuldavalt. Kivid

Puud

Maja vundament

Kõik oleks väga tore, kui see sammal nii pagana seltskondlik ei oleks. Alguseks on kõik hästi, mõnus armas samblakiht. Aga juba suve teisel poolel või hiljemalt järgmisel aastal on samblasse sisse kolinud kodanikud Võilill, Teeleht, Orashein ja muud tegelased, keda ma kõiki ei tunnegi. Viimaselt pildilt on hästi näha, kuidas sammaldunud praod kõikvõimalikku kräppi täis kasvavad ja oikuiraske on seda sealt kätte saada. Meil on maja ja kuuri vahel ca 50m2 plaaditud ala, mis ideaaltingimustes võiks välja näha selline või natuke veel parem,

Paraku hakkas ta selline välja nägema peale nelja kärutäie sambla allüürnike eemaldamist ja komposti vedamist ja kõike ma kätte ei saanudki. Ilm sobis selleks tööks ideaalselt, peale mitmepäevast vihma tulid umbrohud kenasti enamjaolt juurtega välja. Puhas käsitöö ja kiskumine, on küll olemas mingid kivivahe eemaldajad, aga minu meelest pole neist eriti abi, sest need lõhuvad võililled ja orasheina lihtsalt ära, mitte ei juuri välja. Õhtuks olid sõrmed ja randmed korralikult valusad. 

Mõnel kuival suvel jääbki see töö tegemata, sest kuivaga istub sammal koos oma sõpradega kivivahedes nii kõvasti kinni nagu kitt ja pealseid võib katkuma jäädagi. 

Samamoodi tuleb tagaaia suurtelt kividelt aegajalt sammal lihtsalt pealt ära koorida, sest muidu pole paari aasta pärast enam tegemist kivi, vaid künkaga, mille otsas kasvavad algul seemnetega külvajad ja varsti kolib ka naat sisse. Seda pole õnneks igal aastal vaja teha, teen siis, kui kivi juba näha ei ole. 

Tänasel imeilusal Taasiseseisvumispäeval on ka imekaunis ilm, juba kell üheks hommikul oli terrassil puuvillases kleidikeses kohvi juua palav ja pärast paari tellimuse kokkupanemist ootab ees aiapidaja lemmiktöö istutamine. Puud ja põõsad ning Milda käest saadud tarda tulbid, mille olemasolu olin ma vahepeal otse loomulikult ära unustanud :)

Ilusast ilmast tunnevad rõõmu ka karvased, hommikul oli eriti vahva vaatepilt, kuidas õues öö veetnud Aalu tuppa saabudes kahe hiidkoeraga tervitas, peaga vastu kahte suurt koonu puksis, kõva nurr ühelt poolt ja kahe saba lehvimine teiselt poolt...ütle veel, et kassid ja koerad ühist keelt ei leia. Pilti sellest kahjuks ei saanud, sest nagu tavaliselt, pole headel momentidel ühtki pildimasinat käepärast. 

Mitte ühtegi pakki enam sellel kuul,

tõotasin eile õhtul ja siis avastasin, et ongi kuu viimane kuupäev kohe käes ja homme juba juuli. Kui eelmistel aastatel on tellimuste voog kuskil juuni keskel raugenud, siis sel aastal ei peatunud midagi ka pikkade pühade ajal ja selle nädala kõik tööpäeva järgsed õhtud veetsin pappkastide, kleeplindi, kullerfirmade tellimiskeskkondade ja raamatupidamisprogrammis arveid väljastades. Sel nädalal oli veel kuidagi eriti palju neid kliente, kes avastasid, et ups, nädalavahetuseks oleks kingitusteks taimi vaja ja reeglina see koht, kuhu vaja oli, asus kuskil Obinitsas või Hiiumaal. Kokkuvõttes käive viiendiku võrra suurem kui eelmise aasta juunis, aga see võttis ka kogu tööst vaba aja. Võlguolevaid tellimusi on teha veel pikk nimekiri. Kui iga päev kell üheksa lõpetada, siis ei jõua aeda isegi mitte jalutama, rääkimata millegi tegemisest. Hea seegi, et pea iga päev on sadanud, vähemalt kastma pole pidanud-
Täna hommikul jagasin viimased pakid Smartposti ja DPD vahel, viskasin postkontorisse kinkekaardid, jätsin auto Keilasse ja sõitsin bussiga linna. Kui midagi rasket tassida pole ja asjaajamised vaid kesklinnas, eelistan igal juhul ühistransporti, on mugavam ja odavam. Koju tagasi jõudes oli seekord jaksu isegi aias jalutada. Kui lõunaosariiklased räägivad midagi floksidest, siis meil puhkevad alles pojengid

ja ebajasmiin avab esimesi õisi

See pojeng pole mitte peksa saanud, vaid peabki selline olema. Crazy Daisy esimene õis neljandal aastal. Oh, mulle meeldivad kiiksuga taimed :)

Must leeder Black Lace on mul tõeliseks metsaliseks kasvanud

Õied on desserttaldriku suurused ja lehed lihtsalt imelised. Kahjuks ei jagu seda müügiks kauemaks kui juuni keskpaigani, praegu kõik otsas. Järgmisel aastal lisandub valikusse Black Tower, mida Eestis keegi varem pakkunud ei ole. Kõik hakkavad neid õisi nähes leedrisiirupist rääkima, mind ajab isegi mõte mingist suhkruga joogist iiveldama.

Enamus roose peale pargirooside istuvad ikka veel nagu kuldid rukkis, aga vähehaaval midagi ikka avaneb. Kõige ilusamad on ikkagi lihtõielised. Sweet Pretty, lihtne, konkreetne, ilus.

Suvised moonid isekülvavad end innukalt maja lääneküljel, muidu olen neid ikka välja kiskunud, aga kuna mul eriti aega rohida ei ole, siis sel aastal on nad täitetaimedena täitsa ilusad.

Ja ma nüüdsest kuulutan dekoratiivtaimeks ka naadi, sest see koht ilma naadita oleks veel koledam :)

Keegi küsis kuningosmunda (osmunda regalis) pilti, lähemalt ja kaugemalt, kiigehoidik vasakul on ca kaks meetrit kõrge ja sõnajalg üsna nooruke, vist neljaaastane, neil hiiglastel võtab kosumine aega

Mu aiakäikude lahutamatu kaaslane Aalu tõi mulle hommikusöögiks kirjutuslauale surnud hiire. Öäkk. Mihkel sõi selle koos saba ja karvadega ära, topeltöäkk. Aga nii see elu kasside ja koertega käib.

Juuni sai läbi, tere juuli. Hunnik sabasid lõpetada, Avatud Talude päevaks valmistumine ja natuke tahaks lõpuks ka ise ringi liikuda ja teiste aedu imetleda. Rahutus hakkab kallale tulema.

Nagu külmkapis

Keskpäevasest pluss neljast on õhtuks ainult pluss kaks järele jäänud ja lõunast hakkas ka vihma kallama. Mis otse loomulikult välistab igasugused õuetegemised ja võib-olla ongi hea, sest lihtsalt puhata on ka vaja. Aalu teab täpselt, kuidas

Mu imekass ei tee isegi sellest välja, et ma vähemalt paar korda päevas talle hajameelselt peale istun, sikutab mu tagumiku alla jäänud käpa või saba rahulikult välja ja põõnab edasi.
Lõuna ajal tegin tiiru fotokaga õues, aga ei leidnudkii midagi uut pildistada, seis täpselt sama, mis mõned päevad tagasi. Kaamerasse jäid ainult nimetud eerikad, mis pärinevad taimenimekirjaeelsest ajast.

Ainukesed, mis end aias hästi tunnevad, on naadid, vereurmarohud ja võililled, need sirguvad jõudsalt iga päevaga, aga sellise temperatuuri juures ma rohimiseks motivatsiooni ei leia. Samas on selles jaheduses ja vihmas ka ühtteist head - müügiplatsi ei pea kastma, ja mul ongi voolikusüsteem ajapuudusel üles ehitamata. 

Uus nädal tõotab järjekordset hullumaja, kolm ülipikka päeva kodust väljas pluss üks hädavajalik linnaskäimise päev. Kuhugi sinna vahele peab mahtuma saabuvate puude ja põõsaste vastuvõtmine ja lahtipakkimine. Õnneks tuli saateleht meiliga ette ja seda kirbukirjašriftis arvet sisestasin laupäeva õhtul laoprogrammi üle kolme tunni. Nelja suure meetrikõrguse puukasti lahtipakkimine on ka tavaliselt minu pikkuse juures parasjagu kaelamurdev akrobaatika. Nii et kui mõni tõepoolest mõtleb, et taimekaubandus on midagi kerget ja lahedat, siis tulgu ja tehku paar päeva kaasa. Ma olen juba esimese nädalaga kaks kilo alla võtnud. 

Laupäeval sai Ääsmäel ka koolitamas käidud ja see on alati tore. Annab positiivset energiat ja toob ka sisse. Esimesed paarkümmend pakki sai ka välja saadetud, aga tellimuste kaust sellest eriti kõhnemaks ei jäänud, sest suur osa taimi on veel saabumata. 

Õuetiirud

Nädal oli jälle väga tõine ja kadus märkamatult käest. Esmaspäeval sai tsutt Tartus käidud, õnneks ei pidanud ise sõitma, ilm oli lörtsine ja udune. Paaril päeval küll näitas päikest, aga selle paistel peesitada polnud aega. Ning täna on jälle hall ja röske 0,6 kraadiga üle nulli.
Eile oli selle eest ilus ja sai lausa mitu tiiru õuel tehtud. Lund on meil endiselt rohkesti, selline ebameeldiv koorik, mille puhul iial ei tea, kas jalg jääb kandma või vajub läbi. Valgus aga juba täiesti kevadine.

Esimese tiiru tegin fotokaga. Teise Mihkliga, kes käitus rihma otsas nagu kevadine vasikas ja oskas mu lumme käpuli tõmmata. Kolmanda linnast värsket mereõhku hingama saabunud sõpradega, kes tahtsid osooni kotiga koju viia. Lubasin neile lahkelt terve autotäie, meil sellest puudust pole.
Lumikellukesi on nüüd juba igal pool ja kuna sai neid eelmisel aastal metsa alt ka roosipeenardesse asustatud, siis on ka seal kenasti kodunenud ja õitsemas. Sinililledest on meil endiselt ainult lehed.

Talvised tormid on päris palju suuri oksi murdnud, kui lumi ühekorra ära sulab, saab koristamist ja põletamist olema. Tiigid on endiselt jääs.

Milleks maad mööda kõndida, kui ülevalt näeb kaugemale ja jalgealune on kuivem, arvab Aalu. Tema on selline kass, kes kaasas jalutamas käib.

Kõik külmaõrnad tegelased nagu hõlmikpuud, krüptomeeria, sooküpress, ebaküpressid jne. paistavad kenasi elus olevat. Samuti on pottides talve suurepäraselt üle elanud väidetavalt külmaõrnad walteri küüvitsad.

Eelmisel aastal samal ajal oli kõik juba ammu täiesti lumevaba, pilt tehtud möödunud aasta 12.märtsil. Praegu on see ala veel viieteissentimeetrise lumekihi all. 

Keegi kuskil mainis, et mis sellest kevadest ikka oodata, küll ta tuleb niikuinii. Muidugi tuleb, aga mulle see kevadeootusetunne meeldib. Hea on teada, et ilmad lähevad valgemaks ja soojemaks ja varsti ta ongi käes. 

Viimase talvekuu lõpul

on meil endiselt hoolimata pigem pluss- kui miinuskraadidest järjest lumisem. Ilmselt tuleb juurde rohkem kui ära sulada jõuab ja eilehommikune vaatepilt oli selline

Okstel püsiv lumi on sellel tuulisel poolsaarel harvaesinev nähtus ja väärt jäävustamist. Lõunaks oligi kõik maha varistanud ja härra Aalu tegi terrassil postitantsu.

Lükkasin hädavajalikud rajad puhtaks, tõin saunapuud ja koristasin toad. Õhtul saabunud Lepatriinud aitasid ka lund lükata, olulisemad kohad said lagedamaks, aga kuuri kõrvale katuselt alla sadanud lumi on nii kivikõra, et seda ei jära ka puhurikruvi ja tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni ära sulab. Igaks juhuks ei riskinud end ära katkestada, algava nädala plaan on tihe ja energiat on vaja säästa. Õhtul tegime sauna ja lobisesime mõnusalt, seda oli ka väga vaja.
Koertel on kevad südames ja mitu maadlusmatši käib päevas, kui kahtlane vaikus tekib, tuleb vaadata, milline pahandus parasjagu käsil on...eile leidsin rõõmsa näoga Miku magamistoast segipööratud voodist, pooleldi ärasöödud sokk õnneliku koonu vahel tilpnemas...vaatepilt oli nii naljakas, et katsu sa selle molkuse peale vihane olla :).
Malati kasvataja jagas näoraamatus nii head pilti mastifite iseloomust, et see tasub blogisse jäädvustamist, sellised natuke äraspidise loomuga koerad on nad tõesti, omamoodi mõtete ja mängudega.

Ei ütleks, et nad nüüd just nii sõnakuulmatud on, aga suhteliselt keerulise loomuga isemõtlejad küll. Armsad ja kallid sellegipoolest.
Kuna talvised tegemised sel aastal ei ole kohe üldse edenenud, on väike rahulolematus hinges. Selline, mis mitte mossitama, vaid pigem tegutsema ässitab. Nii et see lumi võiks kiiremini ära sulada, tahaks juba õue. Praegu pole seal küll mitte kui midagi teha. Naabrid tegid lumememme, aga mind märja lumega lökerdamine ei meelita. Seega loen ja mõnulen.