Peab muidugi tõdema, et pooleli on rohkem kui valmis ja ega päris valmis ei saa aed nagunii mitte kunagi, sest mõtted ja kujutelmad muutuvad kogu aeg. Miskipärast tuleb juurde uusi taimi, kellele tuleb koht tekitada ja tihtigi on nii, et enne, kui midagi ära tegema saab hakata, tuleb ära teha midagi muud. Praeguseks olen küll paika pannud printsiibi, et kõik uued ja hullud ideed (mida on juba päris mitu) jäävad järgmisesse aastasse ja sel aastal tuleb ära lõpetada pooleliolevad projektid. Vähemalt enne lume tulekut.
Midagi võib siiski ka valmisolevaks lugeda, aia lõunapoolset osa näiteks, sel aastal ma seal enam midagi muuta ei kavatse.
Põhjapool tundub ülalt rõdult võetud fotol ka päris ontlik välja nägevat,
aga see mulje on petlik, sest paremal pool laiub pargirooside ja kuldvihma vahel hetkel paras songermaa, kust sai välja kaevatud pojengid ja paar liiga varju jäänud põõsasroosi. Nüüd läheb kogu see ala kergkruusa alla ja uuesti teha tuleb ka peenraserv. Samuti läheb heleda killustiku alla kahe kergkruusaala vaheline kitsas teeriba. Siis peaks majaesine ka enam-vähem hooldusvaba olema, muruniitmine välja arvatud.
Idakülje projektist on valmis umbes neli viiendikku, sel aastal on tehtud tee, püsikupeenra laiendus, kruusaala hortensiatele ja istutatud portsjon põõsaid.
Tegemata on veel jupike teed ja põõsaste vahed katta ja killustikuga vormistada. Selle saab ehk algaval nädalal valmis.
Läänekülg on paraku hetkel nii pillapalla, et ma ei tahtnud seda isegi pildistada mitte.
Ja ka tiigiümbrus edeneb vaevaliselt, sest üsnagi nurgataguse kohana kipub pidevalt jääma tööde viimasesse järjekorda, koha on küll leidnud juba kümned püsikud ja vesiroosid õitsevad, ümbruse korrastamine aga venib.
Sest aiatööde pärast ei saa ju ometigi muid toredaid asju tegemata jätta nagu mitmeid aiaüritusi, sõpradega lobisemist ja niisama mõnulemist hommikukohvi ja pannkookidega päikesepaistes.
28. august 2011
26. august 2011
Kassipõetamise abc ja tsutt muud ka
Ma pole kunagi salanud, et hingelt olen ma koerainimene ja saan nendega oluliselt paremini hakkama kui kassidega. Maamajas on kass aga hädatarvilik kaaslane, hoiab hiiremajanduse vaos ja noh, eks üheksa kooselatud aastaga on mu punase kasukaga bandiit üsnagi armsaks saanud. Seetõttu tegi päris murelikuks, kui juuli algul tal abaluude vahelt kummalise muhu avastasin. Algul siiski väga ei pabistanud, kuigi Käpik ei ole juba kaheksandast elukuust saadik enam eriti kõuts, satub ta siiski ilmlõpmata naabrikassidega territoriaalsetesse kakelungidesse ja küll on tal kõrv lõhki, küll turi puruks. Kuid see vastik muhk hakkas ühe suurenema ning kui üleeile lõpuks Maksi loomakliinikusse jõudsime, oli jutt lühike, kass kohe operatsioonilauale ja eks siis labor pärast vaatab, millega tegemist.
Hommikul jätsin siis eluka kliinikusse ja õhtul peale tööd sain korralikult transpordipuuri pakitud kassi veerandärkvelolekus tagasi. Koos rohtude ja õpetussõnadega, et kassi ei tohiks nüüd kümme päeva õue lasta, haava ei tohi lasta kratsida ja iga päev peab andma kaks korda päevas antibiootikume ja kolm päeva ka valuvaigisteid.
Koju jõudes oli esimene asi lahendada haavakratsimise probleem, s.t. muuta see võimatuks, sest kassile juba midagi selgeks ei tee. Õnneks oli kass narkoosist veel nii johmas, et eriti vastu ei hakanud, kui ma talle vanade stretchteksade säärest vesti disainisin ja selga toppisin. Kõlban kassiriiete disaineriks küll :)
Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. Maamajas, kus aknad on pea kevadest sügiseni vahetpidamata avatud, kassi toas hoida on üsnagi võimatu. Nii kasutaski sauna eesruumi suletud ja seal juba piisavalt toibunud kaabakas mu hetkelist tähelepanematust, vihises mu jalgade vahelt läbi ja läinud ta oligi. Ilmus rahuloleva näoga välja alles järgmisel hommikul ja nõudis süüa.
Lisaks söögile aga tuli anda ka ravimeid, nõelata süstlast suhu 1ml antibiootikume ja teine süstlatäis valuvaigisteid. Esimest korda üritasin seda üksinda teha ja pole päris kindel, kui palju sellest vedelikust sattus kassi sisemusse ja palju riietele ja seintele, Peale põhjalikku puristamist väänas mu Inglise Patsient end käest lahti ja lendas sellise kiirusega teisele korrusele, et mul jäi üle ainult diagnoosida, et valuvaigistit ta ilmselt ei vaja...
Teine kord üritasime kassile rohtu anda kahekesi, mina hoidsin rabelevat patsienti kinni ja M suskas talle kiiresti rohtu suhu, pärale jõudis seekord juba rohkem ravimit, aga mu vasak käsivars vajas peale seda kolme plaastrit.
Nüüd kuuluvad kassipõetamise standardvarustusse mu kõige paksem hommikumantel ja Inglismaalt toodud küünarnukkideni ulatuvad nahast roosihoolduskindad. Käsivarred hakkavad juba paranema ja enamik ravimit on sisestatud kassi, mitte seinale või põrandale. Vest püsib ka kassil seljas, nii et haavaga peaks hooletu olema, ära võtta seda ei julge, sest tagasi saamiseks tuleks ilmselt kass uuesti narkoosi alla panna.
Aiandusest aga ka. Esmaspäeval sain kätte Kähri saadetud kaheksa kolmiklille ehk trilliumi ja peab tunnistama, et loomaarsti käekirjast sain ma paremini aru...peab vist ikka meili saatma ja küsima, mida paganat ta mulle saatis, isegi taimenimede andmebaasist polnud abi, seal on erinevaid trilliume nii palju.
Ja kes arvas, et rooside aeg on läbi...enamik neist uut tõsist lainet alles alustavad: (ülalt alla Malicorne, The Fairy, John Clare ja Intrigue)
Hommikul jätsin siis eluka kliinikusse ja õhtul peale tööd sain korralikult transpordipuuri pakitud kassi veerandärkvelolekus tagasi. Koos rohtude ja õpetussõnadega, et kassi ei tohiks nüüd kümme päeva õue lasta, haava ei tohi lasta kratsida ja iga päev peab andma kaks korda päevas antibiootikume ja kolm päeva ka valuvaigisteid.
Koju jõudes oli esimene asi lahendada haavakratsimise probleem, s.t. muuta see võimatuks, sest kassile juba midagi selgeks ei tee. Õnneks oli kass narkoosist veel nii johmas, et eriti vastu ei hakanud, kui ma talle vanade stretchteksade säärest vesti disainisin ja selga toppisin. Kõlban kassiriiete disaineriks küll :)
Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. Maamajas, kus aknad on pea kevadest sügiseni vahetpidamata avatud, kassi toas hoida on üsnagi võimatu. Nii kasutaski sauna eesruumi suletud ja seal juba piisavalt toibunud kaabakas mu hetkelist tähelepanematust, vihises mu jalgade vahelt läbi ja läinud ta oligi. Ilmus rahuloleva näoga välja alles järgmisel hommikul ja nõudis süüa.
Lisaks söögile aga tuli anda ka ravimeid, nõelata süstlast suhu 1ml antibiootikume ja teine süstlatäis valuvaigisteid. Esimest korda üritasin seda üksinda teha ja pole päris kindel, kui palju sellest vedelikust sattus kassi sisemusse ja palju riietele ja seintele, Peale põhjalikku puristamist väänas mu Inglise Patsient end käest lahti ja lendas sellise kiirusega teisele korrusele, et mul jäi üle ainult diagnoosida, et valuvaigistit ta ilmselt ei vaja...
Teine kord üritasime kassile rohtu anda kahekesi, mina hoidsin rabelevat patsienti kinni ja M suskas talle kiiresti rohtu suhu, pärale jõudis seekord juba rohkem ravimit, aga mu vasak käsivars vajas peale seda kolme plaastrit.
Nüüd kuuluvad kassipõetamise standardvarustusse mu kõige paksem hommikumantel ja Inglismaalt toodud küünarnukkideni ulatuvad nahast roosihoolduskindad. Käsivarred hakkavad juba paranema ja enamik ravimit on sisestatud kassi, mitte seinale või põrandale. Vest püsib ka kassil seljas, nii et haavaga peaks hooletu olema, ära võtta seda ei julge, sest tagasi saamiseks tuleks ilmselt kass uuesti narkoosi alla panna.
Aiandusest aga ka. Esmaspäeval sain kätte Kähri saadetud kaheksa kolmiklille ehk trilliumi ja peab tunnistama, et loomaarsti käekirjast sain ma paremini aru...peab vist ikka meili saatma ja küsima, mida paganat ta mulle saatis, isegi taimenimede andmebaasist polnud abi, seal on erinevaid trilliume nii palju.
Ja kes arvas, et rooside aeg on läbi...enamik neist uut tõsist lainet alles alustavad: (ülalt alla Malicorne, The Fairy, John Clare ja Intrigue)
20. august 2011
SealtNurgast ja siitnurgast
Niisiis, järjekordne pikendatud nädalavahetus (mind ei ole üle viidud lühendatud töönädalale, lihtsalt püüan oma tööloldud puhkusepäevi tagasi saada) algas sõiduga Nurga aianduspäevadele. Rahvast oli seal juba reede hommikul meeletult, taimevalik aga minu meelest väiksem kui eelmisel aastal (või on mu enda nõudmised ja ootused aasta-aastalt suuremad...). Lätlased olid esindatud vaid ühe firmaga, PukuLauki, nende koduleheküljel on valik küll väga suur, aga kaasas oli neil suhteliselt vähe asju. Endale nihveldasin ühe tumelilla delfiiniumi ja oranzi siilikübara Sundown.
Poolakadki olid kohal, aga nende valikus peamiselt lehtpuud ja põõsad, mis sel korral mu huviobjektiks eriti polnud. Pealegi oli sealse müügimehega väga raske suhelda, ei osanud ta õieti vene ega inglise keelt ja küsimustele ühe või teise taime külmakindluse kohta kehitas vaid õlgu. Sealt sai siiski pagasiruumi üks Hortensia macrophylla variegata, ehk kirjulehine, aga kindluse mõttes kolin selle siiski talveks tuppa.
Meeldivaks üllatuseks oli Lepiku-Mardi aiandustalu, sinna kavatsen kindlasti kord ka kohale minna, pole väga kaugel ka. Seemneks said kaasa kompass-vaigulill (Silphium lacinatum) ja tervelehine vaigulill (Silphium intyrifolium).
Läti roosimüüjad aga kahjuks ei olnudki kohale ilmunud. Sellest oli kahju.
Nurga enda valikust sain kaasa südaja araalia ja viltja printsessipuu.
Siis aga tuli hakata kodu poole sõitma, sest ootas austav külaskäik. Eesti roosikasvatuse üks suurkujusid, keda ma sügavalt austan ja hindan, härra Rein Joost isiklikult helistas mulle hommikul ja soovis tulla mu aeda vaatama. No peale seda külaskäiku oli mu ninaotsakene kohe ikka nii püsti, et hea, et meiekandis vihma ei sadanud, see oleks võinud eluohtlikuks kujuneda, kõik oleks ninast sisse sadanud...Kiita said nii mu roosikollektsioon, aed (tõeline Ilu Aed pidi olema) ja kiita ja kallistada sain ma ise ka. Ma ei häbene üldse tunnistada, et olin täiesti kõrvust tõstetud. Kingituseks sain kaks roosi ja vist mitmeks päevaks hea tuju.
Ahjaa, eksperdi abiga sai ära määratud ka minu ülimalt invasiivne pargiroos, mida ma kõigile tuttavatele olen usinalt pähe määrinud (ja üritan ka edaspidi määrida, sest mul on jälle mitu ruutmeetrit ülearu...). Sordinimi on "Minette", põhjamaades tuntud ka kui "Nordisk Rose" ja Eestis rahvasuus ka Paruniroosina, sest levis omal ajal taludesse mõisaaedadest. Aretaja ja aasta teadmata, kuid tegemist on väga vana gallica roosiga.
Aia tõeline staar aga hetkel ei kuulu üldse rooside sekka, see on karvase hortensia õis diameetriga 30 cm:
Poolakadki olid kohal, aga nende valikus peamiselt lehtpuud ja põõsad, mis sel korral mu huviobjektiks eriti polnud. Pealegi oli sealse müügimehega väga raske suhelda, ei osanud ta õieti vene ega inglise keelt ja küsimustele ühe või teise taime külmakindluse kohta kehitas vaid õlgu. Sealt sai siiski pagasiruumi üks Hortensia macrophylla variegata, ehk kirjulehine, aga kindluse mõttes kolin selle siiski talveks tuppa.
Meeldivaks üllatuseks oli Lepiku-Mardi aiandustalu, sinna kavatsen kindlasti kord ka kohale minna, pole väga kaugel ka. Seemneks said kaasa kompass-vaigulill (Silphium lacinatum) ja tervelehine vaigulill (Silphium intyrifolium).
Läti roosimüüjad aga kahjuks ei olnudki kohale ilmunud. Sellest oli kahju.
Nurga enda valikust sain kaasa südaja araalia ja viltja printsessipuu.
Siis aga tuli hakata kodu poole sõitma, sest ootas austav külaskäik. Eesti roosikasvatuse üks suurkujusid, keda ma sügavalt austan ja hindan, härra Rein Joost isiklikult helistas mulle hommikul ja soovis tulla mu aeda vaatama. No peale seda külaskäiku oli mu ninaotsakene kohe ikka nii püsti, et hea, et meiekandis vihma ei sadanud, see oleks võinud eluohtlikuks kujuneda, kõik oleks ninast sisse sadanud...Kiita said nii mu roosikollektsioon, aed (tõeline Ilu Aed pidi olema) ja kiita ja kallistada sain ma ise ka. Ma ei häbene üldse tunnistada, et olin täiesti kõrvust tõstetud. Kingituseks sain kaks roosi ja vist mitmeks päevaks hea tuju.
Ahjaa, eksperdi abiga sai ära määratud ka minu ülimalt invasiivne pargiroos, mida ma kõigile tuttavatele olen usinalt pähe määrinud (ja üritan ka edaspidi määrida, sest mul on jälle mitu ruutmeetrit ülearu...). Sordinimi on "Minette", põhjamaades tuntud ka kui "Nordisk Rose" ja Eestis rahvasuus ka Paruniroosina, sest levis omal ajal taludesse mõisaaedadest. Aretaja ja aasta teadmata, kuid tegemist on väga vana gallica roosiga.
Aia tõeline staar aga hetkel ei kuulu üldse rooside sekka, see on karvase hortensia õis diameetriga 30 cm:
ja nii vilju täis vana paradiisiõunapuud pole ma ka varem näinud, kahju, et nende viljadega suurt midagi teha pole, nõudlus puudub...
Täna aga sai käidud Vanamõisa laadal, taimi seal küll pea polnudki, mõned põnevad liiliasibulad said kotti, see-eest nägi palju ilusat käsitööd ja sai palju põnevaid ideid (kui saaks kusagilt ka aega nende teokstegemiseks). õhtul said eileostetud püsikud maasse, siis saun, ritsikate sirin terrassil sametpimedas augustiõhtus blogimise taustaks... elu on ilus.
14. august 2011
Pikk nädalavahetus
Suvi on tagasi ja see teeb headmeelt, sest vahepeal tundus sügis juba liigagi vara võimust võtvat. Neljapäeva hommikul oli väljas ainult 9 kraadi sooja ja hommikukohv terrassil tuli külma tõttu ära jätta. Sellegipoolest sai otsustatud reedel lõpuks ära käia Põltsamaa Roosiaias. Ei kahetse küll, elamus oli suurepärane sandist ilmast hoolimata. Pilte sellest reisist kahjuks pakkuda ei ole, sest esiteks tibutas vihma ja teiseks oli samal ajal aias laulatus ja pulmakülalised jalutasid ringi, üldvaateid ei saanud võtta, sest võõraste pulmaliste pildilepüüdmine ei tundunud eriti kombekas olevat.
Imekauneid roose oli muidugi tuhandeid, aga sügavaima mulje jättis hoopis nende kibuvitste ehk vanade pargirooside kollektsioon, järgmisel aastal tahan sinna kindlasti sattuda ajal, kui need kolme-nelja meetri kõrgused "roosipuud" õitsevad. Küsisin, kas neid müügiks ka tehakse. Tellimisel pidi tehtama. Ma siis hakkan kohe varsti tellima :).
Tahtsime edasi minna Ruskaverre Raja tallu, kus kodulehekülje järgi tundub üsnagi huvitav püsikuvalik olevat, kuid sealne perenaine ütles telefonis, et aeg kuidagi ei sobi, nad parasjagu Hauka laadale startimas. Palus tellimuse meilile panna, et kui nad Luige Sügislaadale tulevad ja neid taimi veel on, võtab kaasa. Seega keerasime otsa kodu poole ja nagu arvata, pagasiruum paksult roose täis.
Mäo kandis röögatasin roolisolijale, et hei, tee ääres on taimemüük. Oligi, Elise Aed. Sealt jäid näppu mõned püsikud ja paar okaspuud.
Kõige lõpuks jõudsime tund enne sulgemist Hansaplanti. Sealt sai muudega võrreldes päris vähe ostetud, taimedest vaid üks siberi iiris. See-eest mitu pakki tulbisibulaid, mustad ja sinised tulbid on mu absoluutsed lemmikud ja neid oli seal kohe mitu sorti.
Eilne ja tänane päev kulusid seega istutamisele. Roosid, pojengid (Nii Sügavatesse Aukudesse pole siin veel eales pojenge istutatud), püsikud, okaspuud. Vahepeal jõudsin veel mahakukkunud õuntest viis liitrit smuutit pressida, kooki küpsetada, leiba küpsetada, pole vist imet midagi, et nüüd on tunne, et läheks heameelega töö juurde selga puhkama :).
***
ja siis ma meenutasin, kuidas Muhedik mulle paar kuud tagasi muhedalt meelde tuletas, kuidas ma teatasin, et minust ei saa iialgi kollektsionääri...nüüd tuleb tõdeda, et just nimelt kollektsionäär minust saanud ongi., Tänase seisuga on aias 210 sorti roose, üle 70 sordi hostasid ja tuhatkond muud puud-põõsast ja püsikut...ja ega isu seepärast veel otsa pole saanud. Õnneks ruumipuudus mind veel niipea kollitama ei kipu. Ajapuudus küll, aga küll jõuab ja õnneks on viimasel ajal olnud ka abilisi võimalik leida.
Imekauneid roose oli muidugi tuhandeid, aga sügavaima mulje jättis hoopis nende kibuvitste ehk vanade pargirooside kollektsioon, järgmisel aastal tahan sinna kindlasti sattuda ajal, kui need kolme-nelja meetri kõrgused "roosipuud" õitsevad. Küsisin, kas neid müügiks ka tehakse. Tellimisel pidi tehtama. Ma siis hakkan kohe varsti tellima :).
Tahtsime edasi minna Ruskaverre Raja tallu, kus kodulehekülje järgi tundub üsnagi huvitav püsikuvalik olevat, kuid sealne perenaine ütles telefonis, et aeg kuidagi ei sobi, nad parasjagu Hauka laadale startimas. Palus tellimuse meilile panna, et kui nad Luige Sügislaadale tulevad ja neid taimi veel on, võtab kaasa. Seega keerasime otsa kodu poole ja nagu arvata, pagasiruum paksult roose täis.
Mäo kandis röögatasin roolisolijale, et hei, tee ääres on taimemüük. Oligi, Elise Aed. Sealt jäid näppu mõned püsikud ja paar okaspuud.
Kõige lõpuks jõudsime tund enne sulgemist Hansaplanti. Sealt sai muudega võrreldes päris vähe ostetud, taimedest vaid üks siberi iiris. See-eest mitu pakki tulbisibulaid, mustad ja sinised tulbid on mu absoluutsed lemmikud ja neid oli seal kohe mitu sorti.
Eilne ja tänane päev kulusid seega istutamisele. Roosid, pojengid (Nii Sügavatesse Aukudesse pole siin veel eales pojenge istutatud), püsikud, okaspuud. Vahepeal jõudsin veel mahakukkunud õuntest viis liitrit smuutit pressida, kooki küpsetada, leiba küpsetada, pole vist imet midagi, et nüüd on tunne, et läheks heameelega töö juurde selga puhkama :).
***
ja siis ma meenutasin, kuidas Muhedik mulle paar kuud tagasi muhedalt meelde tuletas, kuidas ma teatasin, et minust ei saa iialgi kollektsionääri...nüüd tuleb tõdeda, et just nimelt kollektsionäär minust saanud ongi., Tänase seisuga on aias 210 sorti roose, üle 70 sordi hostasid ja tuhatkond muud puud-põõsast ja püsikut...ja ega isu seepärast veel otsa pole saanud. Õnneks ruumipuudus mind veel niipea kollitama ei kipu. Ajapuudus küll, aga küll jõuab ja õnneks on viimasel ajal olnud ka abilisi võimalik leida.
8. august 2011
Karla küla aiad
Kui aus olla, siis elulõngad ei ole mu lemmikud ja endale pole neid soetanud. Aga eelmisel nädalal potsatas meilikasti kutse Roogoja talu aiapäevale, siis mõtlesime, et miks ka mitte end natuke tuulutada ja vaadata, mis teised teevad. Seda enam, et avatud pidid olema ka läheduses asuvad aiatalud-puukoolid.
Esimene peatus oligi siis Karla külas Roogojal perekond Kivistike aias. Elulõngad olid uhked ja suures valikus, ahvatlusi siiski ei tekkinud.
Küll jäi kaunis kõhnukeseks jäänud roosivalikust siiski paar tükki näppu ja eesti aretiste osas järgmiseks kevadeks tellimus sisse antud. Hea ideena jäi meelde hoopis maakivist tehtud purskkaev.
Edasi võtsime suuna Sadevälja aiandustallu. Talu oli ilus, kaunilt kujundatud suure kollektsioonaiaga.
Müügis nii mõnedki huvitavad püsikud, mis peamiselt tundusid küll Läti päritolu olevat, näpuotsaga puid-põõsaid ka. Südametäiega avastasin hiljem, et nende müüginimekirjas on ka saagjas hortensia, kuigi ma müügiplatsilt seda küll ei leidnud. Nüüd on hilja küsida ka, niipea sinnakanti asja pole. Paar põõsast-püsikut sai ikka pagasiruumi ka.
Järgmiseks peatuseks Karla külas sai Tõnis Tenso puukool. Kahjuks ei tundu neil kodulehekülge olevat ja tõesti kahjuks. Sest niisugust valikut põõsaid pole ma Eestis küll mitte kusagil näinud. Samas peab kahjatsusega tõdema, et müügiplats sadade, kui mitte tuhandete põõsastega laius küll peaaegu silmapiiri taha ja hinnad olid ka kuuldavasti soodsad, samas polnud võimalik leida mitte mingisugust infot ei taimede ega hindade kohta. Peremees pakkus küll lahkesti, et kui miski huvitab, küsigu, aga oskab siis klient kõigi nende roheliste põõsaste kohta midagi küsida...ühe huvitava roosalehelise jaapani enela ma sealt välja õngitsesin, aga muud ei osanud küll midagi vaadata. Klassikaline näide ettevõtmisest, kus kaup on küll hea, aga turundus täiesti olematu.
Peale maitsvat pealelõunasööki Kose-Ristil Tarekese kõrtsis võtsime suuna teisele poole Tartu maanteed juba vanasse tuttavasse kohta Võlle külas, kus sai siis veel roosivaru täiendatud nii mõnegi suhteliselt haruldase tegelasega. Õhtuks oli tuju päris hea, kuigi istutada ei jõudnud, enne keerati taevakraanid terveks ööks lahti. Aga teatavasti ongi märga mulda parem istutada, eks.
Ning õhtupimeduses ja vihmatrummeldamises tekkis veel mõtteid. Et selleks, et imekauneid aedu näha, ei pea ju ometigi alati Inglismaale sõitma, pole need eestlased sugugi vähem "peast aednikud" kui inglismannid ja mõned imekaunid aiad on siinsamas nurga taga. Ainult et info nendest levib kas suust suhu, mõne aiakirjaartikli kaudu...või ei levi üldse. Patoloogilise süstematiseerijana mõtlesin kohe Eesti iluaedade andmebaasile, kus oleks kirjas, mis aed, kus aed, kas on külastajatele avatud, kas on tasuline, kuidas omanikuga kontakti saaks, mida seal aias vaadata oleks, kas lapsed ja koerad on lubatud (ärge naerge midagi, ma Inglismaal nägin korduvalt väravatel hinnakirja, et nt. täiskasvanu 6 naela, seeniorid ja lapsed 4 naela, koer 1 nael)...inglastel on oma aiaseltside kaudu sellised andmebaasid olemas. Ja otse loomulikult peaks selline andmebaas olema nii aiaomanikele kui külastajatele vähemalt veebiversioonis tasuta...kui seda just paberil välja anda, tekib muidugi mingi hind trükikulude katteks.
Hakka või talvekuudel ise tegema...ainult et kuskohast infot saaks :(
Esimene peatus oligi siis Karla külas Roogojal perekond Kivistike aias. Elulõngad olid uhked ja suures valikus, ahvatlusi siiski ei tekkinud.
Küll jäi kaunis kõhnukeseks jäänud roosivalikust siiski paar tükki näppu ja eesti aretiste osas järgmiseks kevadeks tellimus sisse antud. Hea ideena jäi meelde hoopis maakivist tehtud purskkaev.
Edasi võtsime suuna Sadevälja aiandustallu. Talu oli ilus, kaunilt kujundatud suure kollektsioonaiaga.
Müügis nii mõnedki huvitavad püsikud, mis peamiselt tundusid küll Läti päritolu olevat, näpuotsaga puid-põõsaid ka. Südametäiega avastasin hiljem, et nende müüginimekirjas on ka saagjas hortensia, kuigi ma müügiplatsilt seda küll ei leidnud. Nüüd on hilja küsida ka, niipea sinnakanti asja pole. Paar põõsast-püsikut sai ikka pagasiruumi ka.
Järgmiseks peatuseks Karla külas sai Tõnis Tenso puukool. Kahjuks ei tundu neil kodulehekülge olevat ja tõesti kahjuks. Sest niisugust valikut põõsaid pole ma Eestis küll mitte kusagil näinud. Samas peab kahjatsusega tõdema, et müügiplats sadade, kui mitte tuhandete põõsastega laius küll peaaegu silmapiiri taha ja hinnad olid ka kuuldavasti soodsad, samas polnud võimalik leida mitte mingisugust infot ei taimede ega hindade kohta. Peremees pakkus küll lahkesti, et kui miski huvitab, küsigu, aga oskab siis klient kõigi nende roheliste põõsaste kohta midagi küsida...ühe huvitava roosalehelise jaapani enela ma sealt välja õngitsesin, aga muud ei osanud küll midagi vaadata. Klassikaline näide ettevõtmisest, kus kaup on küll hea, aga turundus täiesti olematu.
Peale maitsvat pealelõunasööki Kose-Ristil Tarekese kõrtsis võtsime suuna teisele poole Tartu maanteed juba vanasse tuttavasse kohta Võlle külas, kus sai siis veel roosivaru täiendatud nii mõnegi suhteliselt haruldase tegelasega. Õhtuks oli tuju päris hea, kuigi istutada ei jõudnud, enne keerati taevakraanid terveks ööks lahti. Aga teatavasti ongi märga mulda parem istutada, eks.
Ning õhtupimeduses ja vihmatrummeldamises tekkis veel mõtteid. Et selleks, et imekauneid aedu näha, ei pea ju ometigi alati Inglismaale sõitma, pole need eestlased sugugi vähem "peast aednikud" kui inglismannid ja mõned imekaunid aiad on siinsamas nurga taga. Ainult et info nendest levib kas suust suhu, mõne aiakirjaartikli kaudu...või ei levi üldse. Patoloogilise süstematiseerijana mõtlesin kohe Eesti iluaedade andmebaasile, kus oleks kirjas, mis aed, kus aed, kas on külastajatele avatud, kas on tasuline, kuidas omanikuga kontakti saaks, mida seal aias vaadata oleks, kas lapsed ja koerad on lubatud (ärge naerge midagi, ma Inglismaal nägin korduvalt väravatel hinnakirja, et nt. täiskasvanu 6 naela, seeniorid ja lapsed 4 naela, koer 1 nael)...inglastel on oma aiaseltside kaudu sellised andmebaasid olemas. Ja otse loomulikult peaks selline andmebaas olema nii aiaomanikele kui külastajatele vähemalt veebiversioonis tasuta...kui seda just paberil välja anda, tekib muidugi mingi hind trükikulude katteks.
Hakka või talvekuudel ise tegema...ainult et kuskohast infot saaks :(
6. august 2011
Hortensiate pidu on alanud
Ausalt tunnistades pidasin ma hortensiat tükk aega toataimeks ja ega nad mulle väga ei meeldinud. Alles Inglismaal avastasin, kui imekaunid nad tegelikult on. Selliseid inimesekõrguseid õielaviine, nagu sel paar nädalat tagasi Stourheadis tehtud pildil, meil kahjuks olema ei saa, sest pildilolev suurelehine hortensia (Hydrangea macrophylla) tahab Eestis talveks tuppatassimist ja seetõttu minu aias teda ei ole. Olevat mõnel fännil isegi meetrikõrgusena, kahjuks ei oska soovitada, kus seda näha saaks.
Küll aga olen enese jaoks avastanud külmakindlad hortensiad, nagu aedhortensia (Hortensia paniculata), puishortensia (H.arborescens), roniv hortensia (H.anomala), karvane hortensia (H.aspera) ja tammelehine hortensia (H.quercifolia). Hirmus tahtmine oleks katsetada ka saagja hortensiaga (H.serrata), mille sinise-valgekirjud õied on vastupandamatud, aga selle ületalvepidamises pole ma sugugi kindel. Kui kätte kusagilt saan, proovin sellegipoolest.
Hortensiad on võluvad eelkõige oma pika ja hilise õitsemisaja poolest - kui muud põõsad on ammu lõpetanud, siis nemad augusti alguses alles alustavad ja kestab seda õieilu praktiliselt külmadeni välja.
Puishortensia Annabelle on mu aias juba vana olija ja minu meelest lähevad ta kreemvalged õisikud iga aastaga lopsakamaks, sel aastal enamus õisi läbimõõduga üle 30 cm.
Aedhortensiad:
Vanilla Fraise:
Limelight:
Phantom:
Selle tegelase nime ma hetkel ei leia...
Tõsiselt hea meel on selle üle, et kaks talve aias olnud karvane hortensia hakkab esimest korda õitsema:
Ronivast hortensiast ja tammelehisest hortensiast kahjuks pilte pakkuda ei ole. Esimesega juhtus äpardus, tagurdasin talle traktoriga otsa ja suur jupp murdus ära, on elus ja kosub, aga sel aastal ei õitse. Eelmisel aastal Nurgalt ostetud tammelehine aga ilmselt on õitsemiseks veel liiga nooruke.
Ostunimekirjas on kindlalt aedhortensiad Tardiva, Pinky Winky, Pee Gee, Vanilla Strawberry. No ja siis see va saagjas. Sest hilisügiseseid õitsejaid pole kunagi liiast.
***
Lisatud: oleks pisut botaanikaabi vaja :D. Eksämm saatis sellised tegelased, püsik, taimed pea 2m pikad, lõikasin õied enne istutamist vaasi, pidavat olema ka hea lõikelill. Taime nime ta ei teadnud mulle öelda, mina ka ei tea. Ehk oskab keegi aidata.
Hortensiad on võluvad eelkõige oma pika ja hilise õitsemisaja poolest - kui muud põõsad on ammu lõpetanud, siis nemad augusti alguses alles alustavad ja kestab seda õieilu praktiliselt külmadeni välja.
Puishortensia Annabelle on mu aias juba vana olija ja minu meelest lähevad ta kreemvalged õisikud iga aastaga lopsakamaks, sel aastal enamus õisi läbimõõduga üle 30 cm.
Aedhortensiad:
Vanilla Fraise:
Limelight:
Phantom:
Selle tegelase nime ma hetkel ei leia...
Tõsiselt hea meel on selle üle, et kaks talve aias olnud karvane hortensia hakkab esimest korda õitsema:
Ronivast hortensiast ja tammelehisest hortensiast kahjuks pilte pakkuda ei ole. Esimesega juhtus äpardus, tagurdasin talle traktoriga otsa ja suur jupp murdus ära, on elus ja kosub, aga sel aastal ei õitse. Eelmisel aastal Nurgalt ostetud tammelehine aga ilmselt on õitsemiseks veel liiga nooruke.
Ostunimekirjas on kindlalt aedhortensiad Tardiva, Pinky Winky, Pee Gee, Vanilla Strawberry. No ja siis see va saagjas. Sest hilisügiseseid õitsejaid pole kunagi liiast.
***
Lisatud: oleks pisut botaanikaabi vaja :D. Eksämm saatis sellised tegelased, püsik, taimed pea 2m pikad, lõikasin õied enne istutamist vaasi, pidavat olema ka hea lõikelill. Taime nime ta ei teadnud mulle öelda, mina ka ei tea. Ehk oskab keegi aidata.
5. august 2011
Loivamine
Köögikata kirjutas just oma blogis, et keegi võiks talle vaba aega müüa. Mina jõudsin just järeldusele, et aega saab tegelikult osta, sel ajal kui mina Soomes nõupidamisel istusin, said peenrad umbrohust puhtaks, koristus maja ära ja praegugi kostab juba mitmendat tundi murutraktori jorramist. Aga mida kohe kuidagi osta ei saa, on energia, millega tekkinud vaba aega ära kasutada. Ise olen terve tänase päeva ainult ringi loivanud, terrassil lugenud ja avanevaid vaateid nautinud:
Aga selliseid akudelaadimise päevi on ka vaja. Vaarikad ja mustsõstrad jäidki enamuses lindudele. Puude all on esimesed mahakukkunud õunad. M ema oli autosse toppinud hunniku keedetud peeti, mis tuleb ilmselt komposti saata, sest äädikaga tehtud asju ma ei söö ja mingil muul kujul seda asja säilitada ka ei oska...kuidas küll teha inimesele selgeks, et ärgu saatku toitu, mulle ei meeldi toitu ära visata, aga sellega pole ka muud teha...
A peale mitmepäevast äraolekut on kodus kuidagi eriliselt nauditav olla.
Aga selliseid akudelaadimise päevi on ka vaja. Vaarikad ja mustsõstrad jäidki enamuses lindudele. Puude all on esimesed mahakukkunud õunad. M ema oli autosse toppinud hunniku keedetud peeti, mis tuleb ilmselt komposti saata, sest äädikaga tehtud asju ma ei söö ja mingil muul kujul seda asja säilitada ka ei oska...kuidas küll teha inimesele selgeks, et ärgu saatku toitu, mulle ei meeldi toitu ära visata, aga sellega pole ka muud teha...
A peale mitmepäevast äraolekut on kodus kuidagi eriliselt nauditav olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)