Mõnus nädalavahetus

Ei saa nagu üldse viriseda, et suve ei oleks. Reedene padukas muidugi uputas päris korralikult, aga rohkem hullu vihma ei tulnud ja enamuse ajast näitas end päikegi. Laupäeva lõuna algas juba külalistega, kõigepealt ülikooliaegne sõbranna, kellega mitu tundi mokalaata pidasime, roose imetlesime ja lõpuks ka meiekandis väikese ekskursiooni tegime. Muuhulgas nägime ka sellist imekaunist vaatepilti. Hea märk?

Sõbranna läks minema, saabus teine. Linnatüdruk, küsis nädala keskel, et kas võiks meile rohima tulla. No vabatahtlikku rohijat nägin ma küll esimest korda ja seda juhust ei saanud mitte kasutamata jätta. Kõigepealt pesime ta laupäeva õhtul saunas puhtaks, ega linnasaastast inimest või ometi taimede juurde lasta. Igal juhul töö tegi ta korraliku, peab mainima. Mina, hmm, juhendasin. Niitsin traktoriga muru. Grillisin ka, ega siis tasuta tööjõudu või lasta ometigi nälga surra. Grilli suits tagaplaanil.

Muru sai niidetud. Traktori lõiketerad said nüriks. Niimoodi remondivad kanged eesti naised traktorit.

Kirsid on lõpuks valmis, sõstrakooki veel ei saa. Toored. See-eest maasikaid-vaarikaid lõputult. Ja ega ilma roosideta ka ei saa.

Suve süda

Üks äraütlemata mõnus nädalavahetus oli. Algas juba reede õhtul, kui Deia perega roose imetlemas käis. Laupäeva hommikul aga leidsin Ehitusmarketist, kuhu ma olin tegelikult suundunud lilletugesid ostma (jah, ma tean, et ma lubasin taimi mitte osta, aga ma pole lubanud, et ma roose ei vaata ka...) üksiku ja kurva Morden Sunrise. Mis mulle muidugi kohe autosse ronis. Täiesti ise. Ja võttis oma valgeõielise sõbra Henry Hudsoni ka veel kaasa.

Oleks neid Sunrise kaks olnud, oleksin teise viinud kenale inimesele Trummile, kellele end külla pressisin. Aga kahjuks oli ainult üks ja ma olin piisavalt isekas, et see endale jätta.
Peale Trummlandia külastamist oli kindel plaan natuke terrassil lohetseda. Lepatriinu aga näitas halba eeskuju ja peagi leidsin endagi kasti ja kõplaga peenraid rohimas.
Õnneks katkestasid selle tegevuse järgmised külalised.
Ahjaa, reede õhtul saime jälile ka sellele tegelasele, kes juba mitu suve järjest meie mustsõstrad ära sööb. Ja mina kahtlustasin linde...oli see vast linnuke, viiekümnekilone ja karvane. Istus põõsas ja sõi kahe suupoolega. Seni, kuni ma fotoka järgi jooksin, oli mustsõstardest isu täis saanud ja ampsas vähele kuumaasikaid peale. Kaukaaslane-taimetoitlane...

Rooside aeg aga on täies lõõmas. Kõik lõhnab ja aiast tuppa ei taha üldse tulla.

Tänane südasuvine ilm oli ideaalne koerapesuks. Kõigepealt käis vannis kolli ja kauka viisime õhtupoolikul merre. Ujusime ja mulistasime isegi. Sellest pilte paraku ei saanud, polnud kedagi, kes pilti teeks, kõik olid meres.
Vihma hakkas sadama tegelikult juba siis, kui me alles vees olime. Õnneks jõudsime enne suuremat padukat koju. Olime vast viis minutit kodus olnud, kui pikne kärgatas ja taevaluugid tõsiselt valla löödi. Sadas ikka lausa valget vett taevast alla ja kõu kärkis ikka väga lähedal.

Vihmasaju ajal said purkidesse Keila turult ostetud üheksa kilo kurki, sellega on hoidistamishooaeg alanud ja lõppenud. Mitte et ei viitsiks, aga lihtsalt konserveeritud köögivilju ei söö meie peres keegi. Kompotte-moose kah mitte. Mul endal hakkab punasesõstramahlale mõeldes sees keerama, lapseeas oli see kohustuslik programm.

Kaks aastat tagasi, kui ma südasuvel opihaavu lakkusin, arvas mu tolleaegne kaasa, et mul on nüüd piisavalt aega selleks, mida tõeline naine suvel tegema pidi, hoidistamiseks nimelt. Hiljem jagasin kaks aastat neid purke laiali ja mõned moosid on ikka veel alles. Nii et ei enam. Kurk on ainuke, mis purki saab ja mul on kahtlane tunne, et ka see üheksa kilo oli natuke liiga palju.

Kaktusel aga avanes kolmas õis. Üheksa õienuppu on veel. Kaks Kähri käest saadud kaktust kosuvad ka kenasti.




Kuna laupäeval ostetud kahte roosi polnud kuskile istutada, sain poisi abiga endale uue roosipeenra. Seal on nüüd veel ruumi. Khm.

Lepatriinu paralleelprojekt on kah peaaegu valmis, ainult pinoteksida veel. Väga mõnus on pesu kuivama panna, ei mingit savis sumamist ega talvel kiilasjääl libisemist enam. Üks kividevahe vähem niita ka.


Auto aga jäi jälle koristamata...

Okkalised iludused

Esimene õis avanes kaktusel pilvistel päevadel ja kuna seda ilu jagus vaid pooleteiseks päevaks, jäi täiesti avali õis nägemata. Teise õiega läks täna paremini. Siin siis enam-vähem kogu taim - kas leidub vabatahtlikke, kes sealt keskelt naadid välja rohiksid? Vihje: voodriga nahkkinnastest pole abi, neist tulevad okkad läbi. Pargiroosivõsa puhkemas: Lihtsalt paar õit: Köögiviljanduse aga võib peaaegu maha kanda, sest paaril õhtul järjest olin tööasjadest liiga väsinud ja unustasin kasvuhoone kastmata. Järgmisel aastal ostan oma kurgid ja tomatid tavapäraselt turult ja ei hakka oma vähest aega sellele kulutama.
Õhtul jõudsid kohale ka sooduspakkumisest ostetud majaesise sillutiskivid, no ikka ei saa ilma ehitamata... ehitus ise aga jääb ilmselt haiguslehe ajaks, enne pole kodusteks asjadeks lihtsalt aega ega jõudu.

Suur projekt, väike projekt, paar õit, paar retsepti

Mõni asi võtab üllatavalt palju aega hoovõtmiseks ja üllatavalt vähe tegemiseks. Laupäev algas üleüldse kooserdamisega mööda võõraid aedu, algusega meie enda aiast ja lõppes oma küla ühes teises aias rohke kohvijoomise ja koogisöömisega. Koogisöömise käigus pakkus abivalmis naabrimees, et õpetab meie poisi kive lõhkuma ja nii läks veel õhtupoolikul hoogne hostaala korrastamine lahti. Tulemus pühapäeva õhtul:

Silt aga vedeles kuuri all juba sügisest saadik, sest esialgselt planeeritud kohta ta ei sobinud. Vaja oli ideed ja kuvaldaga poissi, ning paigas ta oligi.

Edasi lihtsalt paar kaunist õit, Chinatown ja Malicorne:

Siis üks raadiost kuuldud retsept, mille panen rohkem sellepärast kirja, et mitte ära unustada, retsept pärinevat viimase tsaariperekonna köögist. Romanovite maasikad:
600 g metsmaasikaid
ühest suurest apelsinist pressitud mahl
5 supilusikatäit Cointreau´d
Maasikad marineerida kergelt apelsinimahla-Cointreau segus ja süüa vahukoorega.
Roast olevat olemas veel prantsuse variant, kus Cointreau asemel on Curacao ja ameerika variandis Cointreau asemel Grand Marnier ja vahukoore asemel vaniljejäätis.
Kuna minu baarikapis likööre pole ja maasikaid söön ka niisama käpuli maas, siis pole järele proovinud. Aga kõlab hästi.

JEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ta õitseb! Ta õitseb! Ta õitseb!
(no tegelikult on esimese õie leidja ja pilditegija au Lepatriinul, minu käed hakkasid niimoodi värisema, et pildist ei saanudki asja)

Paljajalu Botaanikaaias

Väga piinlik lugu igatahes, aga Tallinna Botaanikaaeda polnud ma aastakümneid sattunud. Vähemalt kooliajast saadik. Tänu meie noorele ja usinale infojuhile sai aga laupäevane firmapiknik sealsel piknikuplatsil korraldatud. Päris mõnus oli paar tundi paljajalu murul paterdada nii, et ei pidanudki selle aia eest ise hoolt kandma. Enne kojuminekut aga muidugi pidi rosaariumist läbi käima. Tänud siinkohal kahjuks anonüümseks jäänud aednikule, kes minu ja Lepatriinu omavahelist jutuajamist kuuldes meile tasuta väikese ekskursiooni tegi, ise vabandades, et sekkus, aga kuna jutt olevat olnud vähe asjatundlikum kui tavakülastajal, siis tekkis tal tahtmine meile põnevamaid asju näidata. Sellise sekkumise üle on alati heameel. Muidugi sai sealt leitud ka uusi lemmikuid, mida ihaldada.

Koju jõudes taas oma aiatööd. Maasse viimased tutsakad, nüüd pole otseselt istutusootel enam midagi, potis on veel need asjad, mis jäävad kas sügiseks või lausa järgmiseks kevadeks. Kokku on sel kevadel meie aias uue kodu saanud sel aastal üle kolmesaja ühiku puid, põõsaid ja püsikuid ja sellega võib kevadise istutushooaja ehk ka lõppenuks lugeda. Kõvasti kastmist - muld on meil rohkem kui labidalehe sügavuselt täiesti tuhkkuiv, neid piisku, mis vahepeal antud on, pole olnud võimalik vihmaks lugeda. Natuke niitmist kriitilisemates kohtades. Kõvasti rohimist ja okaspuualuste multshimist. Ja oligi nädalavahetus läbi.
Täna hommikul kell pool seitse näitas kraadiklaas akna taga seitse kraadi sooja. Eestimaa suvi, täis üllatusi.

Mis siin ikka rääkida,

juulikuu peategelaste paraad on alanud;
























ja lõpuks ometi hakkas ka siin sadama, seega õhtuks planeeritud suurkastmisest oleme pääsenud. Parim meede vihma väljameelitamiseks on hommikul kuivad vihmaveetünnid voolikust täis lasta :D. Mida ma täna ka tegin.