31. august 2015

Õhtuvalguses

Õhtust valgust on meil tegelikult vähe praegusel aastaajal. Umbes kell seitse kaob õuelt viimane päikesekiir suurte puude taha. Läänepoolse soostunud võsa mahavõtmisest esialgu ei unista, olemasoleva korrashoidmisega on piisavalt tegemist.
Aed ilma roosideta oleks sügisel vaene, Nende ilu jagub külmadeni, on suuri ja väikeseid ja tuhandeid õienuppe on alles puhkemas.
 Henry Kelsey
 Oranges and Lemons
 Maakodu
 Samba
 Schloss Eutin
Crown Princess Margareta
Eile istutasin maha viimased hulgused, mõtlesin lõpuks välja kohad kanada sarvpuule ja kollasele kastanile. Ühest püsikualast saab puude ja põõsaste koht, ei jõua nende rohitavate aladega jamada.

Olen naabritüdrukule igal aastal esimeseks koolipäevaks lillekimbu teinud ja nüüd juba teismeline neiu on nii uhke, et tal on alati nii erilised lilled, ilmselt on minus muude annete hulgas lilleseadja kaotsi läinud. Seekordne kimp sai aedhortensia Vanilla Fraise õitest, põisenela Diabolo tumedatelehelistest okstest pluss vürtsiks natuke lumimarja Amethyst.
Väike esimesse klassi mineja aga sai roosikimbu, sama pisikese nagu ta isegi.

August sai läbi, aga suvi on endiselt täies hoos.

30. august 2015

Mõnesse päeva mahub palju

Eilne hommik oli päikeseline, eelnevad vihmad maa korralikult maa märjaks kastnud ja mida muud, kui parim aeg istutamiseks. Viimase aja istutused on kõik kujunduslikud, taimi hangin kolme kuni kümnekaupa ja mitte midagi ei osta enam sellepärast, et ohkuilahetaim. Enamik püsikuid meie aia mikrokliimasse, kus kihutavad ringi miljonid näljased teod ja aegajalt lajatab kõrvetav põud, kahjuks ei sobi ja mina pole see aednik, kes hakkaks iga hinna eest taimedele mingeid eritingimusi tekitama. Mul pole selleks aega ega ka vähimatki huvi, aed peab olema koht, kus end hästi tunda, aga mitte koht, kus vahetpidamata rügada ja tegemata tööde pärast stressata.
Niisiis istutasin ühe peenraserva helmikpööriste heki ja kuna tubli Lepatriinuisand oli eelmisel päeval aiatraktori algosadeks lammutanud ja uuesti tervena kokku pannud, otsustasin natuke niita. Kõike korraga ma tavaliselt niita ei viitsigi, see võtaks kõvasti üle kümne tunni aega ja on üks hirmus lärmakas ja monotoonne töö, selliseid asju on mõistlikum jupitada, et tüütuks ja vastikuks ei muutuks. Kui mõnes kohas oli rohi täiesti kõrbenud, siis varjulisemates kohtades nii paks ja mahlane, et tõmbas kohati traktoril hinge kinni. Aga nüüd on osaliselt juba päris ilus ja kui viitsib, niidab täna edasi.
Siis sai traka kuuri alla aetud, natuke pestud ja kammitud, puhtad riided selga ja läksime sõbrannaga Keila vallapäevale tuulutama, päris mõnus vaheldus oli. Kunagine uhke Kloogarand nägi algul küll pisut hall ja kurvameelne välja
aga natukese aja pärast tuli päike välja ning sai nautide kohalikke rahvatantsijaid ja Getter Jaani väga toredat ja särtsakat kontserti

sai söödid imemaitsvat kebabi ja jäätist (sel suvel vist teine jäätis), tuttavaid kallistatud ja muidu oli ka tore.
Pidu pidi jätkuma küll südaööni, aga meie tulime kaheksa paiku ära, sest plaanis oli ka oma külaga pankranniku all muinastuld süüdata. Jätsime auto koju, võtsime kaasa Malati, kes hädasti tuulutamist vajas ja suundusime koos Lepatriinudega mere äärde. Taevas hiilgas tohutu kuu, mis minu väriseva käe tõttu pisut lopergune jäi :)
Mu taskufotokas hakkab üles ütlema, eks seda on igasugustes tingimustes kaasas tasssitud, pole ime. Suurema ja kallima tehnikaga aga kuskile pimedasse ja niiskesse mereranda minna ei taha. Suurem osa pilte jäi udused, mõni on vaadatav.

Ilus traditsioon, millega meenutatakse augusti viimasel nädalavahetusel kõiki merele läinuid ja tulede kaarti on alati põnev vaadata, Läänemere serv on muidugi tihedalt tulesid täis, aga sel aastal süüdati muinastuled isegi Austraalias ja Hawaiil http://www.muinastuled.ee/lokkekohad/
Päeva suurim üllatus ootas aga kodus, kui kella üheteistkümne paiku tagasi jõudsime. Kuna Malati sai kaasa võetud ja kahe koeraga seltskonda minna ei riskinud, sai Mihkel majja luku taha pandud. Meie meelest. Uksed lukus, esimese korruse aknad korralikult kremoonidega kinni.
Koju jõudes oli maja tühi. Otsisime kolmekesi kõik toad läbi, kutsikat ei kusagil. Vaatasime üksteisele juhmide nägudega otsa, kuni korraga keegi käppadega vastu tagaust hüppas. Väljastpoolt. Väga rõõmus Miku muidugi.
Nuputasime, mis me nuputasime, aga ainukeseks võimaluseks, kust kutsikas välja sai, oli see aken minu magamistoas teisel korrusel, mis oli ainukesena niipalju lahti, et kolmekümnekilone koer läbi mahuks.

Mismoodi ta sealt alla sai, teab ta ainult ise, aga ei räägi. Viga ei olnud tal igatahes mitte kui midagi, terve ja mängulusti täis. Normaalsed need mäestikukoerad igatahes ei ole :)

26. august 2015

Paras-teile-vööde

Imelikud ilmad on. Hommikul on külm. Päeval kõrvetavalt palav ja päike niivõrd põletav, et puud on isegi pooled lehed maha visanud ja aias ringi kõndides krõbiseb nagu sügisel. Pooled roosid on samuti kollased, aga mitte haigustest, vaid samuti üritavad liigsetest lehtedest loobuda.
Muidu ei viriseks, aga potimajanduse peale läheb ikka hullult vett, päike ja meie pidev tuul kuivatavad kõik ikka hullult läbi ja nädala lõpul tuleb jälle hakata laipu kokku arvama, mitu korda päevas kastmiseks ei jagu ei vett ega aega. Mis tuultesse puutub, siis mingit sisemaa müügiplatsi vaadates pungitan ma alati silmis, et mis mõttes...potid seisavad üksteise kõrval ilma toeta püsti? Minul peavad olema kõik potid tihedalt üksteise kõrval ja kastid tihedalt täis topitud, muidu on kõik tuule poolt pikali lükatud ja minema veeretatud niipea, kui ma paar meetrit eemale astun.
Ühesõnaga krõbiseb ja tolmab, aga sellegipoolest ei virise, millalgi peab natuke sooja ka saama. Viimased päevad olengi kas kirjatööga tegelenud, nädalavahetusel ei teinud tõesti midagi peale laisklemise ja lugemise. Mõnus oli.
Mihkel sai eile seitsmekuuseks ja õppis päev varem jalga tõstma. Sünnipäevapidu pidasime päev varem sõbranna Margiti juures, tal on vähemalt selline aed, mis penid koos hoiab. Seltskond sai omavahel kohe hästi läbi, kuigi kambas oli kaks poissi ja kaks tüdrukut


Sünnipäevakingi sai Mihkel päris kallihinnalise ehk peale eilset enam täiesti isane ei ole. Operatsiooni ja narkoosi elas kenasti üle ja õhtul pani juba paki viinereid pintslisse ning kippus emmega maadlema.
Täna käis vaid paaripäevase etteteatamisega grupp Moldova ajakirjanikke. Ütlesid, et oleksid nagu killukese paradiisi avastanud. Ma ise tunnen end oma sideraate täis ja pooleldi rohtukasvanud (traktoril on ilmselt gaasitrossiga midagi lahti ja ega aega ka niita poleks sel nädalal) ja pooleldi kõrbenud aias kah ikkagi nagu paradiisis.

21. august 2015

Portaali avamise päev

Tuli Teadmanaine. Koos Teadmamehega. Naine oli võimsam. Mingi muistne sõlm sai lahti seotud.
Mina ei kutsunud kedagi, ise tuldi. Raha ei küsitud.
Tegin, mida soovitati. Pikalt painanud seljahäda kadus hetkega. Muude asjade kontrollimiseks on rohkem aega vaja.
Näidati portaali ja energiasambaid. Pidi väga võimas koht olema, aga mingi iidse vimka tõttu pisut paigast ära olnud. Nüüd olevat paigas. Võtvat natuke aega, kuni energia maha rahuneb. Praegu käitub hiie, portaali ja ohvrikivi vahelises kolmnurgas pendel nagu propeller.
Näis, mis edasi saab.
Ei, ma ei ole lolliks läinud ja ma olen täiesti kaine. Ja ma olen endiselt väga ratsionaalne inimene. Lihtsalt siin ilmas on asju, mida ei saa lihtsalt ära seletada,

20. august 2015

Räägime parem hortensiatest

Kokkutulekust ei hakka ma kirjutama, sellest on juba nii palju kirjutatud. Aitäh, sõbrad, et te olemas olete.
Põuast pole kah mõtet kirjutada, siin poolsaarel ei lähe ükski suvi selleta. Ilmamärkmed pole mu tugevaim külg, nii et ma ei teagi, millal meil viimati sadas. Rohkem kui kaks nädalat on sellest kindlasti möödas, sprinklerid töötavad igal õhtul müügiplatsil ja paaril korral olen aias ka hortensiatele voolata lasknud, sest need on ikka üpris lontis. Täna peab ilmselt ka kastma, sest põõsad näevad üsna kurvameelsed välja.
Hea seegi, et pole palav ja kuiv. 21 kraadi varjus on minu jaoks täiesti paras ja kui jahedaks peaks minema, saab midagi peale visata.
Hea ka, et ma pole endale kunagi nii-öelda inglise muru igatsenud. Kui pool aeda näeb välja selline
 ja teine pool, kus päike peaaegu üldse ei paista, on kastest kell kaks päeval veel läbimärg, oleks see ilmselgelt võimatu missioon.
Ja kõige kaunim asi augustis on hortensiate õieilu. Mul on neid ikka tõesti päris palju ja neile meil meeldib. Kaks viimast suve on olnud suurelehistele liiga külmade öödega ja neil pole isegi mitte õienuppe. Eelmisel aastal õitses aias ainult You&Me Together, sel aastal on ühe õie välja venitanud Endless Summer. Esimesed kaks aastat suutis veel sinisena püsida, nüüd on roosa mis roosa, aga ma ei ole mingi happelisusega mänginud ka, minu poolest võib ta ka roosa olla kui tahab.
Ülejäänud suurelehised on lihtsalt suurte lehtedega :)
Kui nüüd sooja ilma hoiab (lubab küll), siis võib õienuppude algeid aimata veel You&Me Togetheril ja Black Diamond seeria Dark Angelil, mille lehed on ´juba vaatamisväärsus ka ilma õiteta. Pilt pärineb internetisügavusest, minu oma nagu öeldud ei õitse. 

Tammelehise õitsemaminekut ma eriti meie aia mikrokliimas ei loodagi, aga ta on lihtsalt niisama ilus ka ilma õiteta. Kuna nägin nüüdseks läbi müüdud müügitaimedele ka õied ära, võisin tõdeda, et lehtedega võrreldes jäid õied lahjaks ja milline sügisvärv sel kaunitaril veel tuleb...
Puishortensiatel on endiselt sorte vähe, vana hea Annabelle suutis Mihkel pooleldi ära rüüstata (aga küll ta kasvatab järgmisel aastal end uuesti üles) ja tagaplaanil roosa Invincibelle, mille õisikud on väiksemad. Kõige tagumine on aedhortensia Sundae Fraise, mis ei tohiks kasvada meetrist kõrgemaks.
Roosad puishortensiad Bella Anna ja sel aastal juurde istutatud Pink Percussion veel ei õitse.
Aedhortensiatest puhkes esimesena tüvivormina kasvav Early Sensation, pilt 2.augustil
ja täna
Enne, kui ma ise hakkasin usaldusväärsete tarnijate käest hortensiaid maale tooma, sai neid uuemaid sorte soetatud põhiliselt Nurga Puukoolis müümas käinud poolakate käest, kahjuks peab tõdema, et sordinimele vastavad vähesed. Imekaunid Vanilla Fraise
ja Limelight
Pinky Winky
Neid ma nimetan hellitlevalt oma poola krantsideks, sest sordinimed polnud õiged, parim nali oli selle roosaks mineva iludusega, mille ostsin Bobo pähe (Bobo ei lähe roosaks) ja pärast leidsin potist kaks silti, Vanilla Fraise ja Kyushu...tegelikult ei ole ükski mainitud kolmest sordist, aga noh, ilusad krantsid ju.

Aedhortensia Levana pärineb Aavikuemanda valikust ja näitab iseloomu juba teisel kasvuaastal. Väidetavalt on see kõige suuremate õisikutega sort, täiskasvanuna ühe õie pikkus 50-60 sentimeetrit ja kui teisel aastal peale istutamist on juba õisiku pikkus üle 30 sentimeetri, võib see täiskasvanud taime puhul ka tõeks osutuda.
Levanast kavatsen ma puu kujundada, aga noorena veel las kasvab nii, nagu tema tahab.
Siin on esiplaanil taas üks poola krants ja tagaplaanil Wim´s Red, mis sai eelmise aasta põuaga väga rängalt kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Sel aastal veel õienuppe pole, aga jõuab veel. On meie aias olnud alati kõige hilisem ärkaja aedhortensiatest.
Karvastest hortensiatest õitses taim, mis sai alles sel aastal Hollandist toodud ja istutatud. Talvitunud karvane teeb esialgu ainult sametisi lehti.
Hoopis imelikud lood aga sündisid sel aastal Bunge jumalatepuuga (clerodendron bungei), mis nüüd muidugi hortensia ei ole, aga sarnaneb sellele väga.
See taim, mille ma endale maha istutasin, elas meie iiri talve väga kenasti üle ja oli kevadel vähemalt neljakümne sentimeetri kõrguselt elus. Siis aga otsustas maikuus ikkagi mingil põhjusel maha kõngeda. Kolm allesjäänud viieliitrist müügipotti aga otsustasin maa peale rajatud püsikupeenrasse kaevata, maa sisse meil ju suuri potte kaevata ei anna. Need kolm potti olid samuti kenasti elus, üks läks Saaremaale ära, aga kaks allesjäänut kavatsevad pottides õitsema hakata. Täielik müstika.
***
Tänane päev on möödunud looderdamise tähe all. Natuke on lõigatud hostade õisi ja tõstetud voolikuid ühest peenrast teise. Rohida ei saa, sest maapind on kas paakunud või tolmab nii, et võtab aevastama. Vihma ei lubata enne esimest septembrit. Hea meelega lammutaks vanu peenraid, mida plaanis ümber teha, kuid pinnas on liiga kuiv ja kõva ja istutada nagunii selle kuivusega ei saa, siis peaks kastma ja kust see vesi võetakse...

14. august 2015

Heraklese vägitööd

August on mõnus. Muru kasvab küll selles niiskes ja jahedas suves mõnuga, aga seda on võimalik ignoreerida. Kuni teatud piirini. Suve esimesel poolel korralikult juurejuppide lõpuni rohitud peenrad peavad end suhteliselt sideraadivabalt üleval, põhiline tegija on selle aasta külvist tärganud võilill, aga kuna sellel pole juurikaid ollagi, siis on seda lihtne välja kaksata kasvõi möödaminnes ja rohimisele hullu aega pole kulunudki. Kõige suurema Heraklese vägitöö ehk müügiplatsi pottide rohimise tegi täna ära Lepatriinu ja suurimad tänud talle selle eest.
Lepatriinuisand tegi kah suure asja ära, vahepeal juba korras olnud varemeteesine oli muidugi jälle rinnuni maltsa kasvanud, viljakas kana- ja küülikusõnnikuhunnik ju...nüüd näeb jälle viisakas välja ja mujalgi on trimmeriga käidud. Hunnik pakkusid on ka halgudeks saanud.
Aega on olnud tegeleda edasilükatud asjadega. Kui omal ajal M-ga tiikide rajamisest jutt tuli, olin ma esimese hooga käte ja jalgadega vastu. Mererannas kasvanud tüdruku jaoks on iga ilma voolava veeta mageveeauk lihtsalt üks kolekoht, mis varem või hiljem kasvab mingit kõntsa täis ja hakkab haisema. M tõotas ise sellega tegeleda ja tegeleski, paraku jalutab ta nüüd juba üle kahe aasta (uskumatu, kuidas aeg lendab) taevaste veekogude kallastel ja veekogudest ongi saanud need, mdia ma ennustasin ehk haisvad koledad augud. Kaks suve ei puhastanud neid keegi, sest mina mingisugusesse solgivette pole nõus isegi kummikutega minema...aga paar nädalat tagasi Saue Farmestit külastades leidsin sealt sellise riistapuu
Ma isegi ei mäleta, mis nime all nad seda müüsid, aga mulle tundus see kohe ilmatu hea riistapuuna muru seest koeras**a kättesaamiseks. Selleks kõlbab ta tõesti suurepäraselt. Eile morni näoga vesikuuske ja vetikat täis solgiauke põrnitsedes tuli mõte proovida sama asja ka tiigis. Toimis. Sellest tiigist vedasin eile välja neli kärutäit vesikuuse- ja vetikasodi. Tagumised kivid, mida pole sinna mitte pandud, vaid meite viljakandev muld näebki õhukese mullakihi all säherdune välja, pesin survepesuriga puhtaks. Vette viskasin täna topeltannuse vetikatapjat. Suurim häda on see, et see tiik ei pea enam vett, põhja peal püsib midagi. Kui saaks kuidagi vettpidavaks, saaks ehk asja.
Alumise aia tiikidega on asi hullem. Suur tiik sai kaevatud mõttega, et kevadist suurvett vähem oleks, aga eelmise aasta põuaga kuivas see tilgatuks ja isegi vesiroosid surid välja. Issand, kui romantiline koht, õhkasid eileõhtused aiakülalised nende tiikide ääres. Ma olin vait ja ei hakanud ütlema,et see tiigipind meenutab mulle okset ja midagi romantilist ma seal küll ei näe...


Sellesse suurde tiiki lasingi seetõttu hundinuiad laamendama, et koht on suvel minu silmis lihtsalt nii kole ja sinna sisse ma nõus minema ei ole.
Väiksemasse kilepõhjaga tiiki ma ka nõus sisse minema ei ole, aga sama kühvlisarnase riistapuuga õngitsedes (eks katsuge raskeid hangutäisi õngitseda samal ajal hinge kinni hoides, seisev vesi haiseb ju), sain asja ikka natuke puhtamaks.

Selle eluka käsib Lepatriinu mul juba mitmendat aastat minema visata ja ausalt öeldes olen ma ka ise end mitu korda selle peale õhku ehmatanud, aga vahel on nii lõbus tiigi äärest kostvaid külaliste röögatusi kuulda.
Nõrgema närviga külalised on autosse tagasi ehmatanud ka kuue- ja poolekuune Mihkel, kes on juba sama kõrge kui emme, aga natuke lühema kerega. Vähemalt esialgu. Täna õnnestus ta peaaegu ühes tükis ka pildile saada, see on tavaliselt keeruline, sest ta ei püsi eriti paigal.
Muidu tubli poiss ja kuulab sõna, aga laudade pealt toidu virutamine on meid kõiki ülimalt korralikeks muutnud. Mitte midagi ei tohi ripakile jätta, kohe süüakse ära. Vahet pole, mis. Aegajalt pätsatakse ka mittesöödavaid asju, nii et kui kuskil mingit plastmassiraginat kuulda on, hüppavad kõik kontrollima :). Kutsikas ikkagi.
Homme läheb suuremaks kaevamiseks, kogu kokkutulekule lubatud mudru tuleb üles võtta ja kui lisada veel roosid ja vesiroosid, läheb auto ikka üsna täis. Loodetavasti tagasi tuleme tühjemaga, sest püsikuhaiguse retsidiive pole märgata.

10. august 2015

Balticconnectori Kersallu paigaldamise vastu

Homme, 11.augustil kell 17:00 toimub Paldiskis Balticconnectori keskkonnamõjude hindamise aruande avalik arutelu.
Aruanne on kahjuks poolik, sest seal on unustatud pisiasi, et Kersalus elavad ka inimesed, tegutsevad ettevõtted ja Vanarand on ajaloolise tähtsusega sadamapaik.
Kersalu inimesed on koostanud alljärgneva pöördumise ja loomulikult läheme me kohale, kõik, kellel on võimalik minna.
Meie kodu ja aed jääks otseselt kõrgendatud riskiga tulekahju- ja plahvatustsooni.
KERSALU KÜLA ELANIKE ÜHISPÖÖRDUMINE MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTEERIUMILE

Lugupeetud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad

Pöördume Teie poole Kersalu küla kogukonna nimel seoses kavandatava Balticconnectori torujuhtme ning kompressorjaamaga. Täpsemalt soovime avaldada enda vastumeelsust sellele, et:
1) Balticconnectori gaasijuhtme maaletulekualaks valitakse keskkonnamõjude hindamise aruandes toodud alternatiivi 1 (ALT 1), ehk variant, kus torujuhtme maaletulekualaks oleks Kersalu küla;
2) kompressorjaam rajatakse Kersalu küla piiri lähedale Paldiski linna territooriumile.

Meie vastuolek tuleneb järgnevatest asjaoludest:

1. Balticconnectori gaasitoru kulgemine trassil ALT 1 ehk maaletulekuga Kersalu külast ning kompressorjaama rajamine Kersalu küla lähedale halvendaks lähialade elanike elukeskkonda.
Kersalu küla kogukond on mures enda elukeskkonna pärast. Eriti valmistab meile muret see, et nii kompressorjaam kui ka gaasitrass avaldaksid:
a) Mõju pinnaseveele: Kersalu külla rajatavale gaasitorule lähim puurkaev ca 25 m kaugusel (Keskkonnamõjude hindamise (edaspidi KMH) aruanne lk 202).
b) Mõju õhukvaliteedile: Arvestades seda, et kompressorjaam luuakse külale väga lähedale (lähimatest elamudest 350-500 meetri kaugusele) oleks gaasilõhn tuntav. (KHM programm lk 27–28)
c) Müra: Nii ehitustööde kui ka torujuhtme ja kompressorjaama töötamisega kaasneb müra, mis hakkab potentsiaalselt häirima igapäevaelu külas.
d) Nii kompressorjaam kui ka torujuhe oleks ebaatraktiivsed ning rikuksid ilusat rannikuloodust. Paljud siinsed elanikud eelistavad elukeskkonnana Kersalu just selle looduskeskkonna ning rannikuäärse miljöö pärast.
e) Ohufaktor: Toru lõhkemisel tekkiva tule tsoon (süttiva ala ulatus) tuulega 18 m/s on 630 m raadiusega, ehk kõige hullemal stsenaariumil, kui lõhkekoht oleks ALT EST 1 toru kaldale tuleku kohas, hävineksid Kersalu küla Madise teeristist Paldiski poole jäävad elamud täielikult. (KMH lk 250)

2. Keskkonnamõjude hindamise raportis on jäänud kajastamata torujuhtmega rajamisega seonduv muinsuskaitseline ning kultuurpärimuslik külg.
Kersalu küla ajalugu ulatub Taani hindamisraamatute kohaselt juba 13. sajandisse. KMH aruande pinnalt jäänud mulje, et asustus gaasitrassi ALT 1 ümbritsevatel aladel, on väheoluline ning juhuslik, mõjub seega lühinägelikult.
Vanaranna ehk ALT 1 kohase torujuhtme maaletulekuala pärandajalooline väärtusega on jäetud arvestamata. Pärimuse järgi oli Vanarannal lauter/väikesadam juba enne Põhjasõda. Kaugemad pärimused ei ole säilinud, aga kuivõrd Kersalu küla on kantud Taani hindamisraamatusse juba 13. sajandil, pärineb ka Vanaranna sadamakoht vähemalt samast ajast. (Vt LISA 1)
Tõenäoliselt tooks ehitustööd Vanaranna piirkonnas esile muinsuskaitselise väärtusega esemeid. See omakorda mõjuks ehitustööde kestvusele – Muinsuskaitse korraldusel peatuks seoses uurimustööde läbiviimisega Balticconnectori torujuhtme ehitus määramata ajaks. Sellel oleks aga rahalised tagajärjed, suureneksid nii ehituskulud kui ka halveneks projektirahastus.

3. Balticconnectori gaasitoru kulgemine trassil ALT 1 ehk maaletulekuga Kersalu külast ning kompressorjaama rajamine Kersalu küla lähedale mõjub halvasti küla edaspidisele arengule.
Leiame, et KMH aruandes on ebaõigesti kajastada Kersalu külakogukonda ebaaktiivse ning väheolulisena. Kuigi 1990. aastate alguses oli olukord Pakri poolsaarel trööstitu, on küla elanikkond viimastel aastatel kasvanud. Elavdunud on nii kinnisvaraarendus kui ka kogukondlik suhtlus. Kersalu on viimastel aastatel jõudsalt arenenud ja on praegugi arenemas atraktiivseks elupiirkonnaks.
Nagu eelnevalt mainitud, on paljud elanikud eelistanud Kersalu elukohana just selle looduslähedase ning rahuliku miljöö tõttu. Kompressorjaama ja torustiku rajamine küla piirkonda pärsiks tugevalt küla edaspidist arengut ning peletaks praegusedki elanikud eemale. Pidev gaasilõhn, müra ning ka võimalik ohufaktor kõik viivad ilmselt kinnisvarahindade languseni.
Prognoosida võib, et paratamatult ei jääks kompressorjaam ja torujuhe ainsaks tööstuslikuks ehitiseks meie piirkonnas. Pelgame, et Paldiski sadamaga seonduvate tööstuslike rajatiste laienemine aina lähemale meie külale toob kaasa ka selle, et meie küla muutub järgemööda tööstuslikuks piirkonnaks. Selline perspektiiv on äärmiselt ebasoodne külakogukonna tuleviku osas.

4. Gaasitrassi ALT 2 ehk gaasitoru maaletulek Pakrineeme kinnistult on eelistatum, kuna vastavalt KMH aruandele on see juba praegult arenemas tööstuslikuks piirkonnaks.
Vastaval maaletulekualal puuduvad lähedalasuvad elamud. Samuti oleks vastava variandi puhul tõenäolisem, et maagaasi kompressorjaam luuakse Kersalu külast eemale.
KHM aruandes ja programmis on välja toodud, et ALT 2, mille kohaselt suubuks torujuhe Pakrineemele, eelis on see, et on tegemist hõredalt asustatud alaga. Samuti on aruandes välja toodud, et juba praegult on sellest kujunemas tööstuslikuks piirkond. Külakogukonnale on vastuvõetamatu, et torujuhe ja kompressorjaam tulevad sellise alternatiivi olemasolu korral just meie külla.

Järeldus
Balticconnectori gaasitoru kulgemine trassil ALT 1 ehk maaletulekuga Kersalu külast ning kompressorjaama rajamine Kersalu küla lähedale halvendaks lähialade elanike elukeskkonda ning edaspidist arengut. Keskkonnamõjude hindamise raportis on jäetud arvestamata Vanaranna ajaloolise ning muinsuskaitselise väärtusega. Samuti on meie hinnangul gaasitrassi ALT 2 ehk gaasitoru maaletulek Pakrineeme kinnistult eelistatum, kuna vastavalt KMH aruandele on see juba praegult arenemas tööstuslikuks piirkonnaks. Kersalu küla kogukond palub, et arvestaksite eelnevate väidetega Balticconnectori trassi valikul.

Lugupidamisega

Kersalu küla elanikud


/allkirjastatud digitaalselt/
Kirjalikus vormis allkirjad leheküljel ALLKIRJAD

7. august 2015

Võõrastes aedades

Mingisuguste asjaolude kombinatsiooni läbi sattusin ma mingil moel komisjoni, kes pidi hakkama koduvalla ilusaid aedu valima. Kandidaate oli vähevõitu, kõik olevat väitnud, et nende aed pole veel valmis :). No aed paraku ei saagi kunagi valmis, kui midagi uut ei tee, tuleb vana ringi teha. Mina ise olen ringitegemise staadiumis, aga see pole üldse selle postituse teema.
Hommikul kell üheksa startisime. Ma ei näita inimesi ega pane aadresse, otse loomulikult, see poleks ilma loata ilus. Omamoodi kaunid olid need aiad kõik.
Esimese aia stiilset sissesõitu olen iga kord imetlenud, kui sealt mööda sõidan. Pilt tehtud seekord seestpoolt.
Kaunid hoolitsetud hekid, ilusad müürid, stiilselt paigutatud kivid. Püsikuid pea üldse mitte, palju avarust ja hingamisruumi.

Teine aed oli uusasumis ja võlusid kontrastid. Eesaed oli urbanistlik ja sümmeetriline

Tagaaed see-eest mõnusalt samblane metsaaed
Kolmas aed samas uusasumis oli väga nooruke, taimed veel väikesed, aga võrdlus kõrvaloleva tühja krundiga annab tunnustust, kui palju vaeva on nähtud selle mändidealuse siledaks ja ilusaks tegemisega.

Neljas aed oli klassikaline taluaed, vanad õunapuud, floksid, hostad, päevaliiliad. Flokside hullutav lõhn ja mõnus pererahvas. Uhked peremehe laotud müürid.



Viimane aed oli meiekandi aedade lipulaev, pakkunud mulle palju inspiratsiooni ja innustust ja julgust midagi proovida. Proffide looming iseendale. Tunnistan, et käisin selles aias ka kaks päeva varem, sellepärast ongi osa pilte tehtud õhtuse ja osa keskpäevase valgusega.
Kui mul oleks sobivat pinnast, oleks selline vaip üks mu lemmikuid. Harkjas azorell.
 Hundinuia kasvab selles 2300 m2 suuruses tiigis mitut erinevat liiki
 Jukka asutab jälle neil õitsema, mul ei ole kunagi õitsenud.



 Peremehe kukerpuuhübriidid


 Hakuro Nishiki
Päeval Keilas ummikus istudes näitas autotermomeeter isegi 30 soojakraadi, kodus üle 24 ei tõusnud, õhtuks langes 18 kraadi peale ja endiselt tuli tuppa kolida. Ritsikad laulavad juba mitmendat päeva ja mõnusad soojad suveõhtud jäävad vist sel aastal olemata. Lisaks on välja ilmunud miljon näljast sääske, müügiplatsi kastmise ajal söödi mu sääred kiirelt kupla.