29. juuni 2010

Väike inventuur

Pikal jaaninädalavahetusel sai lõpuks ikka enam-vähem kõik peenrad üle käidud ja välja kaevatud roosid, mis ühtegi elumärki ei ilmutanud. Kadunukeste hulka jäidki vanadest olijatest Lilli Marleen, Glamis Castle, Lichtkönigin Lucia ja Europeana - suhteliselt üllatavad kaotused, sest kõik neli olid meie aias üle elanud karmimaidki külmasid kui sel aastal. Eelmise aasta uustulnukatest jäid kustunuks Veilchenblau ja Pimprenelle. Kokku siis kuus sorti kaheksakümne kahest. Ikka suhteliselt väike kadu, arvestades seda, et kõik roosid olid katmata ja ainult kõrgelt mullatud.
See-eest on kümme sorti juba sel aastal salapäraselt juurde imbunud, nii et tänase seisuga on neid kaheksakümmend kuus. Sorti. Ühikutest ei oska ma midagi arvata, kes neid omajuurseid siin lugenud on.
Õitsema hakkasid täna Ritausma, Pervskyi Sneg ja Hansa. Viimasel on sel aastal õied nagu supikausid, kas niiskus loeb?


25. juuni 2010

Jaanijärgseid mõtteid

Jaaniõhtu oli imetore. Kahel eelmisel aastal on jaanik meie õuel toimunud, sel aastal otsustas mitteametlik külanõukogu mereranna kasuks.


Tagantjärele otsustades see väga hea idee ei olnud, pankranniku alune kaldariba on kitsas ja libedaid kivilahmakaid täis, vesi oli suhteliselt kõrge ja rahvas hajus algul laiali piki rannariba ja hiljem mööda küla . Aga kus toimub hajumine, seal toimub lõpuks ka kogumine, ja peale keskööd jätkus vapramate ja vastupidavamate pidu hoopistükkis naabrite elutoas, lõket seal küll ei olnud, aga õnneks sääski ka mitte. Kokkuvõttes oli hullult lõbus ja hommikuks oli kõvasti ja valesti laulmisest hääl kapitaalselt ära. Õnneks oli see ainuke häda. Kui kella kolme paiku öösel koju jalutasin, imetlesin imekaunist ööd ja mõtlesin, et olgu need talved rasked ja koledad, selle eest on meile antud niivõrd imelised suveööd.
Jaanipäev kulus logelemisele, sest kõigepealt jätkus und kella üheteistkümneni hommikul, järgnes mitmetunnine kohvijoomine, ilusa ilma nautimine ja raamatulugemine terrassil, siis tuli uuesti uni peale, nii paariks tunniks, siis veel veidi lugemist ja oh imet, kell üksteist õhtul oli jälle uni kallal.
Üks mõte, mis järjekindlalt selle lebotamise käigus kallale kippus (sest mõtted liiguvad ikka omasoodu), ol I ikkagi see, et kuhu küll on kadunud eelmiste aastate tegemistuhin…löödagu või maha, aga sel aastal ei ole kohe mitte mingit aiasaskeldamise hoogu. Et teeks ja möllaks. Pigem vastupidi, enamik asju tundub kas tüütu kohustusena või lähevad hoopis meelest ära. Suvelillede ettekasvatamise suutsin ma tuksi keerata, kuna enamus Seemnemaailmast ostetud seemnetest ei idanenud ja sama hästi oleks seemnetele kulutatud raha võinud aknast välja visata, siis väheseid allesjäänuid olen ma järjekindlalt kasta unustanud. Suvelillede vaasid konutavad tühjalt või kasvatavad umbrohtu. Aiasõbrast ostetud taimedest läks osa välja, kui ma vahepeal ära olin, ilmselt kuivasid siiski liiga läbi ja teod tegid ka oma töö. Vähesed allesjäänud konutavad pottides, kuna ma ei tea, millega tegemist (teod sõid teatavasti sildid ära ja lehtede järgi mina küll ühtegi taime ära ei tunne), siis mul pole ka halli aimugi, kuhu neid istutada.
Mõtteid muidugi oleks, et seda, teist ja viiendat tahaks…Muhedik hullutab iiristega ja Hiline pojengidega, aga niipea kui ma neid mõtteid mõtlema kipun, tuleb kohe kusagilt kainestav teadmine, et mingist laiendamisest ei saa olla juttugi, kui olemasolevate kasimisegagi toime ei tulda. Tiigis laiutab endiselt lumesulamisvesi ja purskkaevud on talvekorteris. Hea seegi, et sadanud on ja aed kuivuse all ei kannata. Ükspäev avastasin, et liiliad õitsevad, aga mul polnud sellest halli aimugi, sest ma lihtsalt ei olnud sellesse aiaossa (mis asub otse elutoa idapoolsete akende all) pikemat aega sattunud.
 Niidetavat ala oleks mõistlik vähendada, pole mõtet kulutada bensiini ja niigi nappi aega kohtades, kus mitte keegi mitte iialgi ei käi – välja arvatud niitmas. Ja selleks, et võsa peale ei tungiks, piisab ehk sellest, et aastas kord mõned alad trimmeriga üle lasta – ehk õnnestub keegi palgata, sest nagu viimased kogemused näitavad, mu enda selg sellele koormusele vastu ei pea.
Aga võib-olla ongi vahele sellist stabiliseerumise aega vaja. Aed on ju õigupoolest õite nooruke, esimesed roosid ja hostad ostsin 2005.aastal. Ja esimesed muud püsikud tulid alles 2007. Nii et tegelikult päris titeeas teine. Äkki ongi vahepeal vaja aega oodata ja vaadata, mis edasi saab. Igatahes on mul hea meel, et 2004.aasta kapitaalremondi ajal (kui meil oli mitu kuud täielik nõiamaja, teine korrus seisis õhus ja toetus ajutistele tugipostidele, sest esimene oli alt ära mädanenud…) umber istutatud pojengid hakkavad sel aastal lõpuks ometi taas täies ilus õitsema, kuigi pojengipõõsastes möllab ka magun.Nii et paras tootsipeenar, eks peale moonide äraõitsemist tuleb harvendama hakata. Ja arumaeisaa, miks fotokas fokuseerimast keeldus...

Praegu aga sajab ladinal vihma ja ma olen sunnitud tunnistama, et mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Vihmavahel tegin hostade haldjaseelikutest paar pilti ka. 

 Ja roosidest on esimene õitseja Therese Bugnet, mis avas oma esimese õie täpselt jaanilaupäeval.  



20. juuni 2010

Saigi suureks

Aianduseks sel nädalavahetusel aega ei olnud, sest üks inimtaim oli ootamatult suureks saanud (alles oli põlvepikkune ja siis natuke pikem ja veel natuke pikem...ja eile ma pidin tema kallistamiseks hoolimata kümnesentimeetristest kontstest ikka natuke hüppama..).Aktus oli nii ilus, et võttis minusugusel paadunud küünikulgi pisara silmanurka. Kasvõi siis, kui sadadest suudest kõlas reaalkooli deviis "Üks kõigi, kõik ühe eest". Või siis, kui abiturientide lahkudes mängiti Queeni "We Are the Champions"
Mis muud oskakski öelda...lenda, kotkapoeg. Maailm on avali ja lennata tuleb, kui tiivad kannavad. Kui tundub, et enam ei kanna, tuleb ikkagi edasi lennata.

18. juuni 2010

Eksperimentaalpeenar

Niisiis, see terrassi neljas külg oli mul juba pikalt hinge peal olnud, kasvatas peamiselt võililli. Kaks nädalat tagasi sai Staranega üle lastud, tundus, et mõjus.
Täna õnnestus näpistada paarkümmend minutit Juhani Pääsküla poe külastamiseks. Jah, ma tean Juhani kõiki miinuseid, sellest hoolimata olen ma nende roosidega siiani rahul olnud. Ka see talv ei võtnud ühtegi.
Pealegi oli vaja detsembrikuus sünnipäevaks saadud kinkekaardid ometigi realiseerida.
Viie minuti peenrast oli asi muidugi kaugel, tegelikult läks mingi kolm tundi. Augud maasse, kompost, muld, roosid istutada. Ja siis ajalehed, mida õnneks oli palju. Ka Mustamäel elav ema sai juba sügisel korralduse, et kõik postkasti kogunev pahn tuleb püha ürituse tarbeks tallele panna. Nii et kattematerjali on. Vehepeal voolikust kasta, et ajalehed minema ei lendaks.
Üks suur traktorikärutäis turvast läks katteks. Vasakult paremale siis: Ulmer Munster (eelmisest aastast), Polka, Morden Ruby, Morden Fireglow, Rosa maximovicziana (eriti lahedate oranzide lihtõitega), Red Nelly, Pervsky Sneg, need kuus sorti kõik uued...paremal viimane Frühlingsgold eelmisest aastast.
Kanadast pärist Morden-perekonna roosidega on selle talve järel hea kogemus, ükski ei saanud talvekahjustusi. Sellepärast ka kaks uut sama pere liiget.
Teised on lihtsalt proovimiseks. Kui ei sobi, siis ei sobi.
Aga sedatüüpi peenar on proovimiseks huvitav. Hirme on kaks - esiteks, voolab esimese paduvihmaga kogu turvas nõlvast alla heinamaasse. Teiseks, kui vihma ei tule, puhuvad meiekandi rannatuuled kogu kuivanud turba metsa alla. Pagan, meil pole sel aastal ainsatki tuulevaikset päeva olnud, isegi kevadine aiapraht on põletamata, lihtsalt ei saa tugeva tuule tõttu lõket teha. See-eest oleme vähemalt elus, kui tuult ei oleks, oleks selle aasta verejanulised sääsed meist ainult luukered järele jätnud.

Jess!

Kui ma eile hommikul kodus Starmani tehnikuid ootasin (muidu nunnud ja asjalikud poisid, aga lubatud kella 9 asemel saabusid kell 10 ja siis suutsid ka lähimast ristmikust meieni kulgeva kolmesajameetrise teejupi peal kakskümmend minutit seigelda...), vahtisin niisama tühja pilguga üle arvutiekraani õue. Esimese asjana fikseerisin muidugi verivärske mutimullahunniku, hrrr...ma pean vist hakkama koos kaukaga õhtuti väljas käima, et talle tööülesanded nagu muttide püüdmine meelde tuleksid. Siis aga fikseeris pilk natuke kaugemal, basseini teisel serval, veel midagi huvitavat. Tuli jope selga panna ja vaatama minna. Seal nad siis olidki. Lausa mitu tükki. Sordist ei tea ma muidugi midagi, ostetud ajal, kui ma veel pabereid alles ei hoidnud. Tunduvad kõik samast sordist olevat. Ja õisi tuleb rohkesti, hirmutamine aitas :).
Tegelikult ma sain ikka tänu Muhediku loengus käimisele pihta kah, mida ma väga valesti olen teinud, ilmselt ma väetasin neid. Sest see mullake on ju meil nii vaene, et ajab nutma. Edaspidi enam ei väeta, vaatame, mis saab.

16. juuni 2010

On see normaalne?

Kui 16.juunil traktoriga muru niites ei saa ilma kinnasteta niita, sest käed hakkavad külmetama? Ninaots kah, aga ninakinnast mul ei ole. Väljas 10,7 kraadi. Prr. Ainuke lohutus, et nii külm oli, et isegi sääsed läksid kuhugi soojemasse kohta.
Enne niitmahakkamist vähemalt jätkus seekord oidu mõned pildid teha.Üks varajane pojeng on õitsema hakanud, sortidest ei tea midagi, need meil veel vanaemast jäänud. 

Hea meel on selle üle, et mitu aastat tagasi valesti (liiga sügavale) istutatud vanade pojengide tütred on toibunud ja hakkavad sel aastal ka õitsema.
Eelmisel aastal istutatud Vanhoutteni enelas õitseb:

 Vanad lillad sirelid on juba roostekirjud, aga hilisem valge sirel laseb alles täie hooga. See valge on natuke müstiline tegelane, esiteks ei ole ma kunagi ühelgi teisel sirelil nii suuri õisi ja õisikuid näinud, ühe õie läbimõõt on 2-2,5 cm ja õiekobarad üle 15 cm pikad. Istutanud olevat selle kaunitari mu vanavanaema ja nii kaua kui mina mäletan, on ta sama koha peal olnud. Üks omapära on sel valgel sirelil veel - õnneõisi tal ei praktiliselt ei ole. Mina olen aastaid tagasi kaks kuuelist leidnud ja Lepatriinu väidab, et tema pole iialgi ühtegi leidnud. Kõik õied on rangelt nelja lehega ja väga korrapärased.


Veigelad on õitsema hakanud, õitsevad lodjapuu ja esimesed ungari iirised. Nii lodjapuud kui iiriseid on mingid tegelased kõvasti närinud, peab vist neidki pritsima.
Eelmisel aastal ise seemnest kasvatatud lupiinid on kõik roosad. Viimseni.

Peaks nüüd homme ka veel niitmiskõlbulikku ilma, saaks ehk selleks korraks jälle tehtud. Kuigi nii õhtul on varjud pikad ja niita tegelikult halb, meil ei saa igaks juhuks otse lasta, kindlasti jääb mõni kivi ette.
Nädalavahetused kipuvad aiavabad olema, eelmisel vihm ja puud katusel, järgmisel Lepatriinujõmpsika koolilõpetamine, mis sujuvalt firma suvepäevadeks üle läheb.
Õnneks tuleb jaanipäeva ajal viis vaba päeva järjest. Jõuab ehk lõpuks järjekordse rohimisringini ja siis ka turbamultshini.
Ning oma ühe lemmikhosta (ja Lepatriinu vastuvaidlematu lemmiku) nime ma ei tea. Ning üleüldse peaks ta lõuna poolt maja põhja poole kolima seni, kuni jõud veel peale hakkab. Sel aastal on jahe ja külm olnud, aga muidu kipuvad südasuvel need kaunid valged leheservad kõrbema hakkama.

12. juuni 2010

Tavaline kangelastegu

Nagu tavaliselt, oli nädalavahetuseks igasuguseid plaane. Tegelikult sadas laupäeva hommikul paduvihma. Lausa keskpäevani. Olime just hilise keskpäevaeine lõpetanud, mina isegi kuuri jõudnud, kui käis põnts.
Nagu öeldud, mina olin kuuris, uks kinni. Midagi ma kuulsin, aga sellest, et midagi juhtunud, sain aru siis, kui ähmi täis Lepatriinu majauksest välja jooksis. Et midagi kukkus, aga mis.
Maas ei tundunud midagi olevat.
See-eest oli katusel. Ja palju. Maja kõrval kasvav ligi neljateistmeetrine kask oli keskelt pooleks murdunud ja suurem osa selles lesis katusel. See asi tundub pildil väike, aga selle ärklikorruse mõõt om tegelikult 5,5 meetrit laiust ja kaheksa meetri kanti kõrgust.
Äkki peaks siinkohal mainima, et me mõlemad Lepatriinuga kardame kõrgust ja sellel katusel ei ole kumbki meist varem käinud?
Aga häda ajab härja kaevu ja nii ronis võdisevate põlvedega Lepatriinu siiski katusele, kettsaag kaasas. Minust oma õmblustega paraku sellist ekstreemsportlast pole ka siis, kui hirmu alla suruda suudaksin. Ausalt öeldes ei julgenud ma end isegi õieti vaadata. Lepatriinu julgestas end kaukaaslase jalutusrihma ja Lumehelbekese puksiirkõie abiga korstna külge ja asus tegutsema. Lepatriinusõber ka julgestamas, et kui kukub, siis tõmbab tagasi.
Saagimise ja allaviskamise viimases staadiumis ilmus kusagilt veel nagu Deus ex machina mu ekskaasa ja aitas viimased tüvetükid üle katuseääre visata. Kuigi ka tema pelgab kõrgust. Siis võttis mootorsae ja saagis maha nii allesjäänud tüve kui samast kännust kasvavav kasepaarilise, mis ilmselt oleks samuti peatselt katusele lajatanud. 

Lõpp hea, kõik hea. Katus jäi terveks. Korsten jäi terveks. Keegi alla ei kukkunud. Terveks jäi televisiooniantenni mast ja selle küljes asuv Elioni Wimaxi antenn. Kiirus küll kukkus, nii et ilmselt midagi on paigast ära.  Televisiooni meil küll nüüd mõneks ajaks ei ole, sest pärisantennist sai kunstipärane alumiiniumikäkerdis. Natuke sai kannatada tanguutia rabarber, millel murdus õis.Kõik teised taimed on terved.

Ja Lepatriinule paluks kauakestvaid kiiduavaldusi...mina sellega hakkama ei oleks saanud.

9. juuni 2010

Esmaspäevast kolmapäevani

Esmaspäeva õhtul sai kahe naisega kolm tundi järjest niidetud. Mina rappusin trakatsi otsas ja Lepatriinu nikerdas väikese niidukiga kitsaskohtades, millest meie krunt vähemalt pooles ulatuses koosnebki. Enne seda nägi krunt välja nagu lapitekk, kümnes eri kõrguses niidetud lappe, niidetud siis, kui kellelgi aega juhtus olema. Tavaliselt ei olnud. Lisaks veel kogu krunti läbivad loogelised rajad, mis tekivad siis, kui traktori ühest kohast teise liigutamisel niiduk tööle panna ja mille kohta mina väitsin, et see ongi "lawn art". Aga Lepatriinu väitel oli lihtsalt kole. Ei mõista osa inimesi kunsti ;D.
Siis veel natuke kastmist, millega õnnestus lõpuks ka vihm välja meelitada. Üldiselt katsun ajada seda kunagi Urmas Laansoo soovitatud rida, et püsikuid ei kasteta, kui siis, ainult eriti suure põuaga. Sellepärast olen püüdnud siiamaani ka turbast aias hoiduda, sest see sinder kipub läbi kuivama. Ning kui kuivab, siis on mul kuri kahtlus, et meie pidevalt puhuvate meretuultega lendab kuiv turbakiht meie aiast lihtsalt minema.
Teisipäeva hommikul sadas ladinal vihma ja oli kahtlus, et saab ühe tubase õhtupooliku. Aga lõunast läks ilusamaks ja koju jõudes ajasin bensiinitrimmeri kurjaks. Üle poole puudealusest sellegipoolest ei jõudnud, võhm sai otsa. Bensiinitrimmer ei ole mu lemmikriistapuu, esiteks lõugab ta kohutavalt ja mahlakaid naate niites on ka kogu ilm sodi täis, silmnägu kaasa arvatud.
Huvitav, kas igal aastal tundub, et just nimelt sel aastal on sääski üleloomulikult palju ja nad on erakordselt õelad? Võsa peaks ju olema vähemaks jäänud, sääski aga tundub üha juurde tekkivat. Lisaks on täielikuks defitsiidiks muutunud toimiv sääsetõrje, Ehitusmarketis oli Offi, aga seda tarbivad meie sääskelajad kastme asemel, et koos sellega on inimveri eriti hõrk. Selveris oli Plixi, mis on samasugune raharaiskamine. Ainuke toimiv asi, Diffusil, on täielikult müügilt kadunud ja kodunt ka otsas. Eelmise aasta sääseplaastrid selle aasta sääskedele eriti ei mõju. Istu või toas.
Kolmapäeva hommikul kell kaheksa saabus siis seiklushimuline turvas. Peale paari meili teel esitatud sapist küsimust hakkasid asjad liikuma nagu õlitatult ja koorem saabus viieminutilise täpsusega. Nädalavahetusel saab siis ehk katma hakata.
Õhtul mürgitasin veel Staranega tulevase roosiistutuskoha, roosid ise on juba maikuust pottides ootel ja ähvardavad õitsema hakata. Kiskusin arooniahekist vereurmarohtu ja naate välja. Katsin kahe uue pojengi ümbruse ajalehtedega ja panin multshi peale. Vaatame, kuidas püsib.

6. juuni 2010


Sel kevadel tunnen küll, et mul on tänu töö ja kodu vahelise marsruudi lühenemisele aega rohkem. Nädalas võidab vähema sõitmise arvelt 5-7 tundi, peaaegu terve tööpäeva. Kui varasematel aastatel olin koju jõudes täitsa läbi ja nädala keskel vahel ei jõudnudki kordagi aiapoolele, siis sel nädalal on isegi õhtuti suudetud midagi ära teha. Teisipäeval olin bossi peale kuri, bensiinitrimmer aitas päris hästi. Kolmapäeval sai roosid ära pritsitud (Decis+Score), uus prits on väga hea. Neljapäeval olin hilise ajani linnas, ei teinud midagi. Reedel nipet-näpet.
Laupäeva hommik algas esimese korruse kardinate mahavõtmise ja pesemisega. Edasi natuke taas peenardekorrastust ja lõpuks istutamist. Maha said neli roosi: Crystal Fairy, Fairy Queen, Red Fairy ja Sea Foam. Täpiline metsvits ja dollarilill. Kaks Hansaplandist mai algul soetatud pojengi, "Pink Hawaiian Coral" ja "Primevere".
 Alles nüüd võib öelda, et sirelid õitsevad. Vanad lillad sirelid. 
Valgetel läheb veel aega.


Eelmisel aastal istutatud sordisirelitest näitab õiepungi ainult Maiden Blush.
Esimene kevadine rabarberikook sai tehtud maheda täisterajahuga. Tulemus oli...enam ei tee. Süüa kõlbas küll, aga tavalise jahuga on ikka oluliselt parem.
Laupäeva õhtul kella poole kaheksa paiku näitas kraadiklaas ainult kümmet soojakraadi.Saunas sai sooja.
Pühapäevahommik oli pilvealune ja hea võimalus lõunapoolsed aknad puhtaks pesta.
Pärastpoole sai peenrasse mitu kastitäit peiulilli, rohkem suvelilli pea polegi. Dekoratiivkapsast tärkas viis taime neljast pakitäiest ja ka astreid on näputäis. 
Kasvavad puuriidad tekitavad turvatunnet. Ega nad päris ise ei kasva ka, usinad putukad laovad...

4. juuni 2010

Täielik turvas

Mõttega siiski katsetada seda turbaga multshimist tellisin esmaspäeval Eesti Turbatoodetest koorma turvast. Tellisin, maksin ära ja jäin teadet ootama, et mis ja kuidas.
Teade tuli täna kella poole kolme paiku väga omapärasel kujul. Lippan parasjagu ühelt tööülesandelt teisele, üldse nädal on olnud selline, et kannad kuklas ja toitlustab Statoil, kui telefon heliseb. Tähtis meesolend teatab, et kohe saabub teie tellitud turvas. Mina vastu, et ää-ää, mind pole keegi hoiatanud, et ma peaksin kodus olema.Vastuseks sain käratuse, et kas teid oleks pidanud siis hoiatama vää....
Ütlesin, et jah, minu meelest on loomulik, et inimesed on tööajal tööl. Ja lisasin mõttes, et seda küll tellimistingimustes polnud kirjas, et ma peale tellimuse esitamist peaksin võtma palgata puhkuse ja igaks juhuks paariks nädalaks koju ootele jääma...
Nüüd saate trahvi, õelutses meesolend.
Mina oma blondiinimõistusega küll aru ei saanud, mille eest ma nüüd trahvi saama peaksin.
Rohkem ei kippu ega kõppu, turvas tont-teab-kus.

1. juuni 2010

Päeva leiud Hortesest

Kuna mul oli hädasti vaja mõningaid mittetaimseid oste teha (üks lisavoolik katkise asemele, Starane, Previcur...), ühendasin kaks vajalikku asja ja läksin Hortesesse lõunale. Kõht täis, ei suutnud muidugi ka taimede poolel väikest jalutuskäiku tegemata jätta...parim leid oli kortsleheampel hinnaga 320 krooni. Krt. Ma viskasin nädalavahetusel seda väärt kraami ikka mitu kärutäit traktorirööbastesse...oleks teadnud, kui hinnalise asjaga tegemist, oleks amplitesse toppinud :D.
Hosta nimega Hosta, aediiris nimega Aediiris ja pojeng nimega Pojeng Mix olid ka endiselt müügil, nii et ärge naerge midagi tädikeste üle...
Kuna olen sel aastal taimede ostmisel harukordselt mõistlik olnud, premeerisin end allahindluses olnud aiapritsiga. Mul ausalt öeldes polnudki senini pritsi, sussitasin spreipudeliga.
Taimi ostsin ka, neli kurgitaime (peaks piisama ja ülegi jääma) ja neli petersellitaime (punastab, aga mis teha, kui seeme ei idane...).