Kuvatud on postitused sildiga taimed. gladioolid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga taimed. gladioolid. Kuva kõik postitused

25. oktoober 2015

Kuldne ja kullane

Imeline oktoober on olnud. Vihma vähesuse üle võiks ju natuke norida, aga minusuguse valgusesõltlase jaoks on päikeselised päevad seda väärt, et paar istutatud põõsast kaotada. No ja võib-olla ei kaota ka, sest eile pojengidele auke kaevates selgus, et muld on siiski üllatavalt niiske. Sügis siiski.
Tegus nädal oli. Pojengide potistamisest juba raporteerisin ja müügihooaja lõpetamisest ka...otse loomulikult suutsin klientide palvel paar pojengi uuesti pottidest välja tirida ja postipakki toppida ja mõned lahkusid ka juba kokkupakitud müügiplatsilt, sealsetesse aukudesse tuleb vist lihtsalt puulehti toppida, muud mul pole. Peale müügiplatsi koristamise lõppemist oli tunne, et mine või kuskilt taimepotte laenama, nii hõre on. Tundub, nagu taimi ikka oleks, aga arvestades, et kevadel olid täis ka vahed ja osa taimi veel kastidega mujalgi, on ikka lage küll.
Nädala sees möllas tubli Lepatriinuisand mootorsaega ja põletas oksi, teha on veel, aga selles kohas siis löövad arheoloogid kevadel labidad maasse.
Lepatriinuisanda poolt juba suvel leitud II maailmasõjaaegne kiiver ja detektoristi poolt leitud õlilambitükk 19.sajandi lõpust.
Nädala keskel oli ka selge, et kõigi planeeritud asjadega ma ise toime ei tule, lisaks välitöödele hakkasid ka esimese korruse põrandad juba Sahara kõrbe meenutama ja palusin Väikese Abilise appi maja koristama. Milline õndsus oli pärast päev läbi müügiplatsil rassimist astuda puhtusest läikivasse ja hästilõhnavasse majja.
Reede õhtuks sain siis müügiplatsiga ühele poole ja laupäeval istutasin maha kõik paljasjuursed pojengid ja paar muud istutamata potsikut. Tiilt saadud viinapuule jäi natuke mulda vist väheks, otse loomulikult sattus planeeritud koha peal poole meetri sügavuses mingi rändrahn vastu tulema, aga kui roosid seal oma juurtele tee leiavad, saab ehk ka viinapuu hakkama. Praegu panin lihtsalt korraliku mullakuhja veel peale.
Nüüd tuleb veel koristada veel kasvuhoone ja natuke kuuris, aga sellega pole kiiret kuhugi, võib vabalt õiget meeleolu oodata. Järgmine nädal on mitteaianduslikke tegemisi niigi tihedalt täis.
Korrastatud pojengiala. Tokid püsti sellepärast, et murusse istutatud pojengide puhul on alati oht kevadel mõnest muruniidukiga üle sõita. Palju seal sorte on, oskan öelda, kui millalgi oma paberimajanduse raamatust arvutisse saan. Üle saja kindlasti.
Muidu oleks ju päris tore aias toimetada, aga see paganama niiskus ei mõju mu kerele üldse hästi, hoolimata sellest, et midagi rasket ei teinud (oktoobrikuisesse mulda on üllatavalt kerge auke tekitada, isegi selga ei saanud märjaks), valutasid õhtuks kõik liigesed ja alles neli korda saunalaval aitasid uuesti inimeseks saada. Ja selliseid kindaid, mis ei saaks märjaks, millega käed ei külmetaks ja mis siiski oleksid seejuures ka mugavad, ei suuda ma kusagilt leida.
Aeda pildistama jõudsin alles kella nelja paiku õhtul ja siis meil pole enam eriti valgust, pärastlõunane päike kaob kõrgete puude taha.










Ikka veel jätkub õisi ka



Õhtul kella kuue paiku tegin autoga veel ühe kiire tiiru. Mereäärsed puud on tuuled lehtedest ikka päris paljaks rebinud ja ühe puu okstesse oli kuu kinni jäänud.

No ja koerteta ei saa. Täna üheksakuuseks saav Mihkel pole veel otsustanud, kas ta kavatseb olla hunt või mastif. Emme pikad jalad, võimsamaks muutuv kere, peakuju ja põsevoldid. Isa hallikasbeež kasukas ja mõnikord tõeline hundiilme näol.
Malatit on väga raske pildistada, sest süsimust koer jääb tihti pildile nagu must plekk. Aga hoolimata koledast taustast puukuuri jäänuste näol tuli vähemalt ilme seekord hästi välja.
Vennanaise perre aga sündis eile hommikul üheksa tervet ja pontsakat saksa lambakoera kutsikat, kuus poissi ja kolm tüdrukut. Pilt vennapoja telefonist ja kehva kvaliteediga, aga ajaloo huvides üles riputatud.
Nüüd aga peab end lille lööma ja minema Keilasse loengut pidama. Millest, selgub kohapeal. Ise tahtsid.

5. september 2009

Paremuse poole

Täpselt kuu on katkilõikamisest-kokkuõmblemisest möödas. Tunda annab see selles, et istumine on endiselt kahtlase väärtusega tegevus ja võhma ei ole kohe üleüldse. See-eest olen suutnud end peaaegu üle organiseerida - diivanil-terrassil peesitamisest on kõrini ja kodusolemise aega tahaks maksimaalselt ära kasutada. Kui musta huumori valdkonda laskuda, siis viimane asi, mida ma surivoodiö mõelda tahaks, oleks see, et küll sai ikka kenasti molutatud. Ma tahaksin ikka nendele asjadele mõelda, mis elus ära tehtud sai.
Ühe ammuse internetisõbra (kes juba mõnda aastat tagasi naaberkülla kolis) abiga leidsin kaks papit puid maha võtma ja võsa lõikama. On sellised pisikesed onud, viinatempel näos, aga tööd teevad korralikult. Kännud ei ulatu vööni, oksad põletatakse kohe, tükeldatud puud rändavad kohe kuuri juurde, ei mingit laga. Mulle meeldib.
Sõber ise võttis kodust traktori ja nüüd käib metsa all teist päeva tõsine möll. Kännud välja, lisaks sai likvideeritud üks ammuste aegade prügihunnik sellest perioodist, kui siiakanti prügivedu võimatu saada oli. Oli teine nagu koeranael hinge peal, häiris silma ja südant, aga oma jõud üle ei käinud ja autoga ligi ei pääsenud. Täna sai lõplikult lagedaks ka kuuritagune, kuhu edaspidi tuleb parkla laiendus ja tulevase puukuuri koht.
Ja kui teised tegutsevad, ei suuda minagi paigal püsida. Eile niitsin esimest korda käsiniidukiga muru, traktor on järjekordselt Stokkeris - vaatasin just, et sel aastal on traktori remondile kulunud pea samapalju raha, kui see peletis maksis. Ja masin on ainult kolm aastat vana.
Täna hommikul katsetasin labidaga, sai juba natuke hakkama küll. Päris mätast pöörama muidugi veel ei kipu. Ja kui midagi istutada ei ole, tuleb ümber istutada. Uue koha said kaks pargiroosi, kaks maranat ja üks Dammeri tuhkpuu. Viimased on tegelikult paras nuhtlus, kuna roomavad mööda maad, ei saa sinna katteks midagi alla panna - ja seda kasutavad halastamatult ära end põõsastesse sisse külvavad võililled.
Uude kohta kolis ka üks kiratsev mustsõstrapõõsas. Uued suuremad potid said rosmariin ja abutilon, mõlemad kippusid lausa potist välja ronima. Hmm, neid asju, mis talveks tuppa kolida tuleb, tekib miskipärast järjest juurde. aga mis teha, kui mul vahemeremaade vastu nii suur nõrkus on.
Gladioolidest aga otsustasin järgmisel aastal loobuda, nii et kui kellegi sibulahuvi on, annan rõõmuga ära. Kaunid lilled on nad küll, aga mitte minu jaoks. Läinudnädalane torm tegi peenras praktiliselt puhta töö ja ausalt öeldes eelistan edaspidi natuke tuulekindlamaid ja kauem õitsevaid lilli. Sellesse peenrasse kavatsen panna flokse, kui mul neid kusagilt hankida õnnestub. Aiasõbral paistab ilus valik olevat, kahjuks on nii pikk sõit minu jaoks veel tükk aega välistatud.
Ka tomatitel on edaspidi meie krundile sisenemine lubatud ainult viljade kujul, kogu see kastmise-lõikamise-totutamise jant on lõppenud hunniku kärnas ja koledate tomatitega, nii et rohkem ma selle peale aega raiskama ei hakka. Ainukesed, mis süüa kõlbavad, on härjasüda ja kobartomatid, kõik ülejäänud taimed lendasid täna prügisse. Kurkidega vedas rohkem, aga nende aeg on nüüdseks läbi.
Ei pidanud siiski vastu, ja tellisin mõned asjad ka Bakkerist, elu on küll näidanud, et minu käes läheb kasvama napilt pool Bakkeri taimedest, aga ega loll on järjekindel...proovime ikka veel.
Pildil mõtleb perekonnanõukogu, mida homme aias teha, nii et endale väga liiga ei tee...

23. august 2009

Laisklooma august

Avastasin, et olen juba üle kahe nädala kodus vedelenud. Aeg on kiiresti läinud. Ning hoolimata piiratud tegutsemisvõimest ja asjaolust, et aeg-ajalt läheb siiski valuvaigisteid vaja, olen laisklemist täiega võt nud. Lugenud läbi pool riiulitäit raamatuid, niisama unelenud. Kella mitte vaadanud - kui pimedaks läheb, on aeg tuttu minna ja valges taas üles tõusta. Natuke olen oma võimete piires siiski rohinud ka, mitte kohusetundest, vaid lihtsalt vajadusest end natuke liigutada.
Sügisene istutushooaeg jääb seekord ära. Mina ei tohi labida poole mitte vaadatagi ja Lepatriinul on paremas küünarnukis närvipõletik. Ei ühtegi augukaevajat. Aga ega ma sedagi põe, istutatud on sel aastal küllaga. Võib-olla olekski tark tegu nüüd natuke taimedel kasvada lasta ja vaaata, kuidas asi välja nägema hakkab. Kevade poole on ehk rohkem ideid ja terviski parem.
Seni aga naudin senitehtut ja tunnen, kuidas koduõhk ja lillelõhn kosutavad.
Puishortensia Annabelle valged pallid on sel aastal kuidagi eriti suured:
Gladioolid - see on ainuke koht, kus minu meelest oli meil tuulevaikne. Sellest hoolimata murdus üks sametpunane täna ära.
Üks sellekevadistest Kordese roosidest hakkas õitsema:
Caramella koos peiulilledega näeb nii armas välja. Nagu lillekimp.
Peiulilled on üldse mu suvised lemmikud, mulle meeldib nende mõrkjas lõhngi. Roosidele on nad heaks seltsiliseks ja tänapäeval on neid nii palju erinevaid:
Lõpuks on ilusaks muutunud ka käokingad ja päevakübarad.
Lõbus floksipere. Selles peenras kipub pisut kitsaks minema, tagaplaanil laiutav Ritausma on hiidsuureks kasvanud ja vajab harvendamist. Muidu hakkab see meenutama pundart, mitte peenart.
Pihlakad on punased ja õunad kukuvad puult - saadan homme ehk ühe kotitäie tööle, las lin
nalapsed mekivad ka eestimaist maheõuna. Poest seda ju ei saa ja endal pole meil õuntega midagi teha - üleelmise aasta moosigi veel alles ja õunamahla ei saa keegi juua, liiga hapu.
Kaubandusega on meil ikka tõesti nii nagu on. Mul on juba pikemat aega jube kalaisu, aga mida poes pole, on kala. Teisipäeval, kui arsti juures käisin, tegin tiiru Jaama turul. Ei lesta, ei räime. Ainult külmutatud monstrumid. Suitsuangerja eest oleksin varsti peaaegu et nõus uuesti end õmmelda laskma. On ikka mereriik küll - meil paistab meri vaat et aknasse ära, aga kui kala tahad, oled sunnitud poest ostma külmutatud Alaska pollockit. Mis iganes selle kala eestikeelne nimi ka oleks. Posted by Picasa

16. august 2009

Kentuki Lõvi

Mida saab aias teha, kui ei saa a)istuda b)kükitada c)kummarduda. No igatahes saab terrassil lamaskleda ja lõpmatult raamatuid lugeda. Mingil hetkel läheb siiski üksluiseks ja silmad väsivad ära. Jalutada saab, kuigi mitte väga kaua. Seista on kehvem.
Üks poos, kuidas rohida, ongi Kentuki lõvi oma; üks põlv maas, teine üleval, käpad peenras. Kaua ei saa, õmblused hakkavad kiskuma.
Pikalirohimise juurutas valutava seljaga Lepatriinu juba kuu-kaks tagasi. Selleks läheb vaja paksu päevitusmatti, mis siis peenraga paralleelselt sättida ja seal peal mõnusalt ühel küljel pikutades rohida. Ainuke häda, et kippusin kangesti endale mulda vastu vahtimist tõmbama ja lõpuks nägin välja nagu murjan.
Muruniitmisest ei tasu niipeagi unistada ja ilmselt seetõttu läkski traktor puhtast solidaarsusest katki ning vajalik jubin saabub Stokkerisse alles kolme nädala pärast. Loodetavasti on meid sel ajal veel võimalik rohu seest üles leida.
Päevalilledega läks sel aastal uhkelt. Kevadel leidsin tontteabkustpoest pakikese pealkirjaga Päevalill, madal. Pildil vahvad täidisõieliselt kollased pumpsikud ja tagaküljel lubadus, et kõrgus kuni 60 cm. Noh, nüüdseks on need madalad päevalilled üksjagu üle kahe meetri kõrged ja õis hoopis säherdune.
Gladioolid aga on mul hoolimata kõige tuulevarjulisemast kohast ja 25cm sügavusele istutamisest ikka lääbakil ja ilma toeta püsti ei seisa.
Ja kui enam midagi muud teha ei ole, saab alati uusi roose pildistada. Eeldusel, et rakurssi otsides väga väänlema ei kuku.Viimane on Caramella. nimi j'i vist salvestamata ja uuesti laadida ei viitsi, Kõu on jälle üliaeglane. Juulikuu viimasel nädalal käisid Elioni tehnikud taas Wimaxi levi mõõtmas, no mida pole, seda pole. Ürglaanes elame.
Kui aga keegi julgeb siia ürglaande roose imetlema tulla, siis selle vastu pole mul midagi. Niipalju on tervist küll.

3. oktoober 2008

Gladioolid


Need aristokraatlikud kaunitarid meeldivad mulle tegelikult väga. Aga kõike, mis meeldib, ei pea inimene mitte enesele tahtma ja selle olen ma ammu selgeks saanud, et siinsel mereäärsel tuulte tallermaal nii raskete õite ja habraste vartega taimi kasvatada ei maksa. Seetõttu pole ma ka gladioolisibulaid ostnud. Nende iluduste sibulad tulid kevadel Plantexi pakis kingitusena ja kuigi otsisin neile enda meelest kõige tuulevaiksema koha tervel krundil, selgus täna hommikul üle mitme päeva oma aiaga kohtudes, et sellenädalased tuuled ja vihmahood olid oma töö teinud, uhked õied lamasid murtuna maas.
Aga egas midagi, käärid kätte ja tulid nad mulle töölaua kõrvale seltsiks. Ainuke vaas, mis selle ilu ära mahutas, oli hõbesepast vanaonu suur laboratooriumipurk. Silm puhkab peal sellegipoolest.