22. aprill 2012

Nädalalõpu tegemised

Kõige olulisem möödunud nädala sündmus oli see, et reedel jooksis pangaarvelt maha kümme aastat tagasi võetud maja renoveerimislaenu viimane makse. Seega pangakohustustest prii. Ma pole hetkekski kahetsenud, et laenu võtsin, kuigi algul olid hirmud suured, et mis saab, kui peaksin haigeks jääma või töö kaotama...õnneks ei suutnud mind nahka panna sõraline ega juhtunud ka töökohaga midagi ja eilses soojas kevadõhtus terrassil teed juures tundsin, et kuidas on mul küll elus vedanud, et mulle elamiseks nii imeline koht on juhtunud. Meeleolu oli selline...
Kaks mõnusalt sooja kevadpäeva andsid võimaluse aias madistada, roosid said kõik lõigatud (kindad on tõesti head, isegi paremad kui eelmisel aastal Inglismaalt toodud 20-naelased). Isegi oma mõrtsukroosist, kolme meetri kõrgusest Rote Flammest, mille nugateravate hiidogadega võiks vajadusel habet ajada, sain seekord traumadeta mööda. Mida mu parema käe ranne ja tagumik homme ütlevad, selgub homme...igatahes päris hea, et kella seitsme paiku hakkas vihma sadama, muidu oleks loll ennast vist surnuks mütanud. Ja kahju, et keegi mulle mingeid Fiskarseid testimiseks ei saada, ma saadaksin neile hea meelega hommikul pakendist võetud 22-eurosed käärid tagasi, mille vedru õhtuks kiiksuma ja jukerdama hakkas.
Aga ega siis ainult ei mütanud, natuke sai ikka hinge tõmmatud. Inspekteerisime aeda ja tiiki:



Õitsejatest on juurde tulnud kirgaslilled ja täidisõielised lumikellukesed, mis jäid miskipärast pildistamata. M möllas terve nädalavahetuse müügiroosidega,mina enda omadega, saabusid Garden.ee-st tellitud Austini ja Tantau kaunitarid. Roosid nüüd pottides ja valve all:
Pooles aias ei anna endiselt midagi teha, maa on täiesti läbi vettinud, mõtlesin eile, et jään püsikupeenrasse kinni, jalg vajus nii sügavalt sisse. Seetõttu ei suhtu ka vihma hetkel üldse sõbralikult, aitab küll.
Sellegipoolest olen oma nädalavahetusega väga rahul. Nüüd varakult tudule, sest ootab töönädal.

18. aprill 2012

Peiulillede meelespea

Thela, kui sa järgmisel talvel kukud seemneid soetama, pea palun meeles, et 300 seemet pakis tähendab Leedus, Lätis ja Inglismaal täiesti erinevaid suurusi. Thompson&Morgani veebipoest tellitud peiulilli mahtus külvikasti 1 pakk, Seklose seemneid 2 pakki ja Läti omi oleks vabalt mahtunud kolm. Kõigil pakkidel oli kirjas, et keskmiselt 300 seemet...
Ja T&M uued põnevad F1 sordid ongi 40 ja 45 seemne kaupa pakis. See oli veebipoes ka kirjas.
Igatahes on nad nüüd kasvukas külvikastides. Mis teha, mulle nad meeldivad ja eriti meeldib nende mõrkjas lõhn ning esimeste külmadeni kestev õitsemine.
Muuseas, peiulille õied on söödavad ja kuivatatud õiepulbrit kutsutakse lõunamaades vaese mehe safraniks. Nii et kui mõni sugulane teile Egiptuse turismireisilt odavat safranit toob, on suure tõenäosusega tegemist peiulillepulbriga. Nii lõhn kui värv petavad ära küll. 

15. aprill 2012

Mõnus väsimus

Viimaks ometi üks tõeliselt ilus ilm, mille sai hommikust õhtuni aias veeta. Päikese käes oli lausa soe ja enam-vähem puhtaks said kõik istutusalad. Kuigi peab tunnistama, et peale nii laiska talve polnud võhma kohe üleüldse ja praegu on tunne, et varsti peaks vist magama minema. Nii ilus päev aga väärib vähemalt piltides jäädvustamist. See talv on hullult meeldinud mu võlumetsa sammaldele:



Vähe tsiviliseeritumates paikades aga käib krookustel ja võrkiistel pidu:






Tegelikult jõudis palju ära teha. Istutusalad kasida, püsikupealsed lõigata, võõrasemad ja lumikellukesed kolida. Niisama ringi tammuda ja elu ning ilu nautida.

Kella seitsme paiku aga roomas kohale suur külm udu ja peletas mind tuppa. Praegu on väljas nulli peal. Ehk ei tee see liiga punase leedri pungadele.























8. aprill 2012

Talvised kevadpühad

Et kõik nüüd täiesti ausalt ära rääkida, eelnes pühadele töiselt nii ülikiire nädal, et aiandusele polnud aega mõeldagi. Kui neljapäeval siis lõpuks järjekordselt lennujaama-tretilt koju jõudnud (olles Hansaplandist sirgeselgselt mööda sõitnud), selgus, et kodus ei ole järjekordselt elektrit. Kuuendat korda ainuüksi selle aastanumbri sees. Vaatasime natuke aega üksteisele otsa ja mõtlesime välja, et läheme Hortesesse, päev alles noor. Õnneks taipasin seekord sünnipäevaks saadud kinkekaardd kaasa rabada, selle võrra läks kergemalt. Oste ei kahetse, eriti hea meel oli värvimuutvate õitega aedhortensia "Wim´s Red" ja roosaõielise puishortensia "Invincibelle" üle. M suutis kärusse sokutada ka kaks ploomipuud, minu tingimus oli, et need peavad olema istutatud majast vähemalt 100 meetri kaugusel, mul on lapsepõlvest jubedad kogemused akna all kasvanud ploomipuudega, mille viljad maitsesid küll hästi, aga tõid aeda ja majja lõpmatult hulgal purupurjus herilasi.
Koju jõudes polnud elektrit endiselt. M hakkas küünlavalgel ostetud paljasjuurseid roose potistama ja mina lugesin küünlavalgel ajalehte. Elu nagu enne ilmasõda. Õnneks saabus vool lubatud kesköö asemel ikka juba kell üheksa õhtul.
Reede õhtuks oli ilm tuksis mis tuksis. Marutuul veeretas mööda õue kõike, mis kätte sai ja sadas paduvihma, mis muutus pealelõunal lörtsiks. Tuju oli kehvemast kehvem, sest arvuti ees molutamist ma eriti puhkuseks ei pea, aga mis teha, loodus õue ei lubanud.
Vaikse laupäeva hommikuks oli meil maha sadanud umbes 20 cm lund, tuul üritas kõrvu peast rebida ja mu tuju oli täpselt sama kehv, kui eelmisel päeval. Pealegi polnud ma päris kindel, et kohe ettevõetav projekt ikka päris arukas on...aga Keilasse me suuna võtsime ja kiriku platsil Linnu talu müügiautot ootama jäime, sopas ja lörtsis. Ootamisest oli veel nii palju kasu, et avastasime kiriku kõrvalt uue lihapoe nimega "Kolm Põrsakest". Kus tehti värsket hakkliha ootetööna ja lihast, mitte kamarast ja sojajahust. Saadaval oli ka metssea- ja põdraliha ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanin sealt soetada materjali lambahautise jaoks.
Oli täiesti üllatav, kui palju rahvast oli ostma tulnud, kirikuesine parkla oli igas hinnaklassis autosid ja nii vanu kui noori inimesi paksult täis. Kui Linnu talu auto kolmveerandtunnise hilinemisega (maanteed olid pehmelt väljendudes jube libedad ja hooldamata) kohale jõudis, oli kanatahtjaid nagu murdu ja meie oma nelja kana sooviga vist kõige väiksemad soovijad, teised rabasid ikka enamjaolt viieteistkümne kaupa ja ühte autosse rändas isegi 60 sulelist. Tegemist siis Hy-Line tõugu aastaste kanadega, kelle produktiivsus ilmselt enam suurtootmise jaoks piisav pole, aga koduspidamiseks küll. Sai neile ühte tühjalt seisvasse putkasse kodu valmis seatud ja kodunema pandud. Vähe õnnetud, rääbakad ja poolsulgeteta nad välja näevad, aga küll kosuvad. Mina eluaegse linnaplikana ei tea kanapidamisest küll muhvigi, aga M väitis end teadvat ja kui ta hakkama saab, siis lasku käia. Mina olen nõus mune sööma ja eriti hea tuju korral neist ka mõne koogi kokku keerama.

 Majanduslikult mõttekas see projekt muidugi pole, nagu pea alati oleks poest odavam osta, rohkem selline emotsiooni küsimus. Igatahes olid tegelased meile täna hommikuks kaks esimest muna tootnud ja päeva jooksul lisandus veel üks. Värvima neid ei hakanud, keegi ei armasta külma keedumuna:

Eilse õhtu veetsin aga meeleolu parandamise eesmärgil Sarastro veebipoodi kammides. Mõttes mõlgub üks uus projekt, mille jaoks oleks vaja varjutaluvaid taimi ja eks ma neid sealt sain ka. Arve, khm, läks päris suureks, aga tuju sellegipoolest paremaks ja hilisem saunaskäik aitas veelgi kaasa.

Tänasega sai lumesadu lõpuks ometi läbi ja päikegi tuli välja, valgus oli nii ere, et väljas oli silmadel valus. Vähemalt sai paar masinatäit pesu pestud ja kevadtuulde lehvima viidud. Täna ööseks lubab veel miinuskraade, aga homsest pärastlõunast peaks minema soojemaks ja isegi ööd peaksid hakkama plusspoolele jääma. Ehk jäi see lumetorm selle talve viimaseks lehvituseks. Lumi sulab küll jõudsalt ja kella viieks olid juba teed puhtad ja krookuste ninaotsad väljas. Sama koht hommikul ja õhtul:

Ning kevadlilled, mille elujõudu ei väära isegi kaelasadanud lumehanged. Sügishooajaks tuleb meelde jätta, et juurde tuleb hankida võrkiiriseid ja lumikellukesi ning neid soojematesse kohtadesse panna. Ning külmakindlat alpikanni. Lumeroose olen pelgama hakanud, kolm katset on järjest aia taha läinud. Ei saagi aru, miks neile meil ei meeldi. Krookustele ja tulpidele meeldib see-eest väga.


Järgmisel nädalavahetusel saab ehk natuke rohkem õues olla.




2. aprill 2012

Ilmataadi aprillinaljad

Tänahommikused vaated oleksid nagu hoopis varasemast ajast pärit kui eilsed. Autoga maanteele loovides tundsin end nagu jäälõhkuja roolis, sest vesi meie sissesõiduteelt pole endiselt kuhugi kadunud, küll oli öine külm sellele kaane peale ehitanud ja autorehvide all murdusid suured jäälatakad.
Ja oi kui libe oli maanteel. Esimesed mõniteist kilomeetrit polnud kindlasti mingit libedusetõrjet tehtud, paljas lörts ja kiilasjää. Alles peale Keilat hakkas tsiviliseeritud teed meenutama. Eks tehnika kindlasti juba suvekorterisse pandud ja eelarverahad otsas (näiteks ametisuusatamisele kulutatud :) . 


Aalujaid tabanud kutsikabuumi vaadates on mul endal ka juba tükimat aega hirmus tahtmine üks karvane pamp soetada. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer, sest mul tuleb aeg-ajalt vastupandamatu kutsikaisu, samas inimbeebid jätavad mind absoluutselt külmaks :). Sel aastal tuleb paraku omade vanade elukatega leppida ja sõprade juures koerapambusid kallistamas käia. Tegemist on liiga palju, et endale veel üks hoolitsust ja pidevat kantseldamist vajav tegelane perre soetada. Pealegi pole kolme aastat veel viimasest operatsioonist möödas - augustis saab. Mõelda, kui kiiresti see aeg lendab...

1. aprill 2012

Aiahooaja esimene nädalavahetus

Eile hommikul oli maas õhuke lumekirme ja vinge tuul tahtis kõrvad peast rebida. Läksime hoopis linna aia- ja ehituspoodidesse. Mis mõjus rahakotile küll üpris tühjendavalt, aga ostudega olen rahul. Haabersti K-Rautast said autosse 12 elupuud, mulle üldiselt elupuud ei meeldi, aga midagi muud, mis naabrimehe romula kohe ära varjaks, ka ei suutnud välja mõelda. Mustamäe K-Rautast sai tagaiste täis uusi imeilusaid vaskseid aiavalgusteid, hirmsoodsa hinnaga. Ja kõige tipuks läksime Hansaplanti, kus jäi näppu nii mõnigi taimejuurikapakk. Kuigi aru ma ei saa, kas lähen mina järjest nõudlikumaks või muutubki meie aiapoodide valik järjest kehvemaks või mõlemat...või ei ole osa sibulaid-mugulaid veel kohale jõudnud. Igatahes nii Horteses kui Hansaplandis on sel aastal müügis meeletu valik daaliaid ja gladioole (mis mind üldse ei huvita), aga muid püsikuid tuleb tikutulega taga otsida.
Kui koju jõudsime, oli tuul õnneks vaiksemaks jäänud ja lumekirmegi sulanud, suutsin ühe suure istutusala puhtaks kraapida. Täna veel mitu tükki. Nüüd valutavad kõik need lihased, mille olemasolu talve jooksul ära ununema kippus :D.
Alla poole aia jäi veel koristada, aga lihtsalt jaks sai otsa, enam ei jõudnud küürutada.
Sellesse, et siiakanti veel ränka külma tuleb, ma ei usu, ja ilmateade ei luba ka. Kõikidel põõsastel on suured pungad, mullas siblivad hobusesõnnikukomposti peal sõrmejämeduseks nuumatud vihmaussid ja kahte lepatriinut nägin. Kevadlilledest ei räägigi, isegi päevaliiliad on end viiesentimeetriseks venitanud, kuigi üle viie kraadi sooja pole meil kordagi olnud.
Talvekahjustusi eriti ei leidnudki, kõik roosid on elus, muud tegelased ka. Peenrasr viskasin välja ühe poolsurnud lavendli, mille koht oli vale, ülejäänud lavendlid on väga ilusad. Ja kaevasin välja ja vedasin metsa alla ligi ruutmeetrijao nurmenelki, mis oli orasheinaga nii mättasse kasvanud, et päästa polnud seal enam suurt midagi.
Mõne taime meelest pole talve nagu olnudki, paarist peenrast tirisin välja suured vereurmarohu puhmad. Jukkad poleks nagu lume all olnudki.
See tegelane aga kolib pärast õitsemist alla tiigi äärde, sest kirjanduse järgi pidi diameeter olema 40 cm, aga minu omal on 70 cm, tahaks lausa näha, kui kõrgeks venivad need väidetavalt 90cm kõrgused "nurmenukud". Tiibeti priimula (primula florindae)
 Pojengipeenras on alles talv ja tiigid on jääs, kuigi sinna peale just ei kipuks
ülejäänud aias on aga kevad ja umbrohi õitseb :D