31. detsember 2015

Viimane

Tänasega saab läbi ka kalendriaasta. Uus tuleb vaikselt koerte ja teleri seltskonnas. Ma ei ole nõus sel paugutamise ööl koeri üksi koju jätma, kuigi nad on tänu lähedalasuvale Klooga polügonile põmmutamisega üpris harjunud ja külla tulemas ka kedagi ei ole.
Valus ja raske aasta on olnud. Kahe koera surm ja võitlus ränga haigusega, võitlus ise raskem kui haiguse staadium ning järelmõjud kestavad siiamaani. Kuigi päev-päeva kaupa läheb natukesehaaval paremaks. Minu enda meelest muidugi mitte piisavalt kiiresti, aga teised, kes sama tee läbi käinud, lohutavad, et mul läheb niigi hästi.
Lisaks veel jalavigastus, millel oli teadjate silmis eriti märgiline tähendus. Olen toetunud valedele asjadele ja pean ümber mõtlema. Mõtlengi, aga see enesemuutmine on ka üks aeglane protsess.
Iga asi, mis meie elus juhtub, on õppetund. Mina, kes eluaeg on elanud nimekirjadega sellest, mida vaja on teha ja vaevelnud unehäirete käes, sest niipea, kui ma ärkan, hakkab mu aju täistuuridega tööle, olen õppinud lihtsalt olema. Nii et ma ei muretse vahetpidamata tont teab mille pärast, mis sellest muretsemisest nagunii ei muutu. Ja see on suur saavutus, vähemalt minu jaoks.
Magama olen ka õppinud. Vahel kaksteist tundi päevas. Eilegi läksin magama kell üksteist, hommikul kell seitse musitas Mihkel mu üles, pissitasin mõlemad ära, ronisin voodisse tagasi ja magasin kella kümneni. Varem poleks selline asi kõne allagi tulnud.
Peale väga hilist hommikusööki tegin koertega jalutuskäigu. Sisemaa uhke härmatise vastu pole meil midagi panna, aga piskut on antud meilegi. Jalutasin läbi väekohad ja mõtlesin häid mõtteid.






Köögist tuleb puupliidi ahjus küpseva ahjuprae lõhna, öö läbi lauda küll kaetuna ei hoia, sest koerad teeksid sellega puhta töö ja mulle endale ka ei meeldi hilja õhtul süüa, rikub une kvaliteedi ära. Keskööni katsun seekord ikkagi üleval püsida, kui just uni tõsiselt maha ei murra.
Ühesõnaga kõik on hea, mis hästi lõpeb ja loodame, et uus tuleb parem. Parema tervisega eelkõige. Ilusat aastalõppu kõigile, kes meile kaasa elanud on!





28. detsember 2015

Veel üks uusaasta


Leidsin Maavalla lehelt sellise teksti:
Maarahval algas jõulukuu 25. päeval uus aasta. See on päikeseaasta esimene päev, mida Võromaal on kutsutud vastse ajastaja päevaks. Siit peale on iga päev eelmisest kukesammu võrra pikem. Koos pikeneva päevaringiga läheme vastu valgusele, soojusele ja elule.
Alanud aasta kannab Maavalla kalendris järjekorranumbrit 10229. Ligikaudu nii vana on meie maa ja rahva yhine lugu.

Meie põline rahvakalender on looduskalender, mis tähistab ja pyhitseb loona muutumist. Loonast lähtub ka mõnekymne aasta eest kasutusele võetud maarahva ajaarvamine. Selle  alguseks on võetud niinimetatud Billingeni läbimurre, mille toimumisaeg on meresetete uurimisel aastalise täpsusega kindlaks määratud. Siis murdis jääajajärgne paisjärve vesi endale väljapääsu ilmamerre praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis. Yhe aasta jooksul langes veepind mitukymmend meetrit ning vabanes suur jagu Maavallast. Syndmusest, mida Läänemere ymber elavad rahvad võivad nimetada ka maa synniks, möödub algaval aastal 10229 aastaringi.

Selle uue aasta esimesel päeval seekord pere kokku saigi. Tavalise jõuluprae ja mustikakoogiga, ei midagi liigset. Kui peret on alles vaid viis inimest, pole mõtet suuri toidukuhje kokku kuhjata ja kapsast, kuigi imehead, viisin täna komposti. No mitu päeva Sa ikka suudad seda süüa. Koerte krõbinakausid pole ka eriti populaarsed, ikka veel jätkub mingeid jääke.

Kuivõrd sünnipäevade pidamine läks meil moest ära juba aastaid tagasi, ongi vaid jõulud see aeg, millal kapist välja võtta kaheksakümmend aastat vana perekonnaportselan ja kristallilt tolm pühkida.
Laupäeval sai veel üks hingevõlg likvideeritud ja koos Füüsikuga kalmud korda tehtud, vanavanaema, vanavanemate ja ka vanatädi puhkepaigad. Viimane oli eriti hull ja hea, et noore mehe jõud abiks oli. Tegelikult peaksid minu nägemuses selle eest hoolitsema tema kasutütretütred, kes pärimisjärjekorras küüned irevil kohal olid, aga selleks neil aega ei ole. Kuigi elukoht 15 kilomeetri kaugusel. See selleks, eks igaüks teab, mida teeb. Igatahes nüüd on korras.
Enne päikese loojumist tegin terrassilt veel ühe klõpsu.

Pühapäeval hakkas külmaks minema ja toast väljas ei käinudki, laisklesin raamatute ja arvutimängudega. Täna käisin ühel kokkusaamisel ja avastasin kella viie paiku koju sõites, et polegi veel täielikult pime.
Päris kalendriaastavahetuseni on veel mõni päev aega, aga sammumine kevade ja valguse poole on juba alanud.

21. detsember 2015

Talvine pööripäev

ja jõulud on miskipärast olnud juba aastakümneid minu jaoks sisuliseks aastavahetuseks. Kalendri uusaasta on lihtsalt üks päev kalendris, millal enamik inimesi on otsustanud poole hommikuni pidutseda. Kuna mina pole seda tavaliselt viitsinud, olen kindlalt kolmandiku aastavahetusi oma elus kas lausa maha maganud või kodus diivanil üksinda veetnud. Mulle täiesti tõsiselt ei meeldi poole ööni jaurata, veel vähem kuskile autoga öösel sõita või siis võõraste juures ööbida. Igaühele oma.

Isiklikus plaanis on olnud selles aastas nii palju emotsionaalset ning füüsilist valu ja kannatust, et sellele ma mõelda ei taha. Õnneks on mu ajul õnnelik omadus sellised asjad ruttu ära unustada. Sest oli ka väga palju head. Kodu, perekond, koerad. Vanad ja uued sõbrad. Palju vaimset rahuldust uutest põnevatest väljakutsetest aasta esimesel poolel. Halvad asjad viib tuul, head jäävad mälusse.

Aiapoest. See tõdemus, et elatusallikat sellest ei tule, jõudis kohale juba eelmisel sügisel. Meeldiv see tõdemus ei olnud, kellele ikka meeldivad untsuläinud projektid...kahjuks jah, haruldaste taimede müük meil huviliste puudusel ei toimi ja tavaliste taimedega sekeldamine ei huvita mind ennast. Taimekasvatus on minu jaoks nüri ja rutiinne tegevus, mis ei paku mu rahutule vaimule kõigevähematki. Müügipoole suurendamiseks peaks hakkama müüma igasuguseid kapsaid ja tuuste, mis mind ei huvita. Millegi suure ülesehitamne...ma olen seda juba teinud, see tähendab 14-tunniseid tööpäevi seitse päeva nädalas ja nii paar aastat järjest. Enam ei jaksaks ega tahaks. Palgatööl käia on lihtsam ja no ja kui aus olla, siis ajuga töötamist ka tasustatakse oluliselt paremini kui füüsilist rabamist. Õnneks sai ka töökohal surnud seisust üle ja asjad on sel aastal paremuse poole liikunud.
Aiapoodi lõpetada sellegipoolest ei kavatse, mõne aastaga on loodud korralik reputatsioon, paraku ka laovaru, tehtud suuri kulutusi turundusele ja las ta olla siis hobifirma. Mis siis, et nelja hooaja jooksul palka pole saanud sentigi endale lubada. See-eest saab põnevaid taimi näppida ja kõiki ei pea endale jätma.
Lisaks tõi aasta esimene pool ka ühe põneva projektipõhise töö, mis küll väga tasuv ei olnud, aga pakkus mõistusele ohtralt möllamisvõimalust. No ja natuke raha maksti ikkagi ka. Uuel aastal pakutakse samas liinis lisatööd, aga ma alles mõtlen. Et kas tervis laseb ja kas jõuab.

Aiast ja kodust võib rõõmu tunda. Kambakesi suutsime sel aastal pea kõike enam-vähem korras hoida. Käest ära kippus sooaed, sest suve teisel poolel ma lihtsalt enam ei saanud eriti midagi teha. Isegi kruusatee seal on paksult rohtu kasvanud. Ehk kevade poole tervis kosub ja saab planeeritu teoks teha.
Suur rõõm on uuest teest, parkimiskohast ja rõõmsa triibulise kuue saanud poemajast. Kevadel tahaks selle muuseumimõttega ikkagi edasi liikuda.
Kodused unistused on nii füüsiliselt rasked, et võib juhtuda, et järgmisel aastal ei jõuagi. Kui just mingeid hiidtalgusid ei korralda. Kõigepealt puukuur, siis alles muud asjad. Kollane ristkülik tähendab võssakasvanud laudavaremeid. Oranž ellips tähistab keldrivaremeid ja keldriesist, kus tahetakse kaevama hakata ja kus tuleb ka enne võsa võtta ja koristada. Ning sinises kolmnurgas tuleks koristada mahalangenud puid ja teha võsaraiet, et aeda natukenegi rohkem valgust saada. M seda ühekorra kunagi juba tegi, aga padrik on tagasi kasvanud. Elame-näeme.
Pilt on eelmisest aastast ja teed üldse valedele kohtadele märgitud. Kes käinud, teavad,
Maja on muidugi endiselt soojustamata, sest soojustajad on endiselt välitöödel ja näis, kas sel aastal asjast asja saabki. Õnneks on soe.
Ajaloo huvides peaks ära märkima, et täna pandi meile uus kaugloetav elektriarvesti. Nende kohta on ka igasuguseid õuduslugusid räägitud, aga kuna meie elektrikilp on majast 30 meetri kaugusel, siis ma selle kahjulikkust väga tõsiselt ei võta.
Järgmise kolme kuu jooksul on mu põhiülesandeks kosuda ja terveks saada. Võtan seda kohustust väga tõsiselt, et kevadeks end inimesena tunda.

19. detsember 2015

Iiriroheline

Kunagi Iirimaal käies mõtlesin, et see oleks koht kus elada tahaks. Mitte liiga kuumad suved ja mitte liiga külmad talved. Ja kogu aeg on roheline. Nüüd on Iirimaa koju kätte tulnud.




Talveigatsejad võivad mind kasvõi kividega loopida, aga mulle meeldib. Toas piisab ühest sviitrist ja ühest paarist sokkidest. Puudetassimine ei tapa selga ja küttearvete pärast ei pea käppa imema, saab isegi mõne raamatu osta. Lumelabidat pole kordagi vaja läinud ja ega selle endiselt traumaatilise põlvega ei tahaks võtta ka.
Sõpradega sai ka korra omaenda ürgmetsas käidud, aga fotokas jäi tuppa laua peale. Metsaalune oli värsket jänesekapsast täis ja sinililledel suured lehed väljas.
Väljas oli kuidagi erakordselt mõnus, soe, tuuletu, päikeseline. Nii palju kui meie õuele praegu päikest näha on.
Sõbrad said oma korterisse jõulukuuse, enda oma märkisin ka mõttes ära, aga veel ei kiirusta. Aega on. Me pole isegi seda veel ära otsustanud, mis päeval oma pisikese perega kokku tuleme. Pühad on seekord pikad ka tööinimeste jaoks.

15. detsember 2015

Hallhallhall

Avastasin, et pole detsembris ühtegi postitust teinud. Päikesepuhkuse jutuke reisiblogis välja arvatud. Meelega ei taha neid reisijutte tavablogisse panna, kaovad aia- ja kodujuttude vahele ära.
Muud aga polegi olnud kirjutada. Päevad veerevad ühesuguses hallis rodus hommikust õhtusse, valget aega peaaegu polegi ja midagi erilist ei toimu. Loen vanu raamatuid üle ja mõtlen asjade peale.
Eilseks olin niipalju aklimatiseerunud, et otsustasin saunapuid vedada ja sauna teha. Mis siis, et esmaspäev, kelle asi. Otse loomulikult vajusin haige jalaga läbi kuuri pehkinud põranda ja tegin põlvele jälle liiga. Kõik küsivad, miks põlv ei parane, juba pea kolm kuud möödas...no miski asi ei parane, kui sellel rahulikult paraneda ei lasta. Perearst ütles, et pool aastat tuleb väga hoida. Ja vähemalt nädala oleks pidanud üldse mitte käima. Selles asemel lonkasin iga jumala päev mööda PERH röögatupikke koridori kiiritusravisse ja tagasi. Siis algas küttepuude tassimise hooaeg, tassida ka poleks tohtinud. Korra olen haigele põlvele sügiseses poris ka kukkunud ja korra penide järele joostes tõsiselt haiget saanud. Nii et pole midagi imestada, et paranemine nii kaua aega võtab. Ohjah, kiiritusravist kurnatud immuunsussüsteem muidugi ka veel. Ka selle kordasaamine pidi pool aastat aega võtma. Nii et ehk kevadeks saab inimeseks, seni tuleb poolsandi seisusega leppida. See ei tule mul küll väga hästi välja, aga tuleb harjutada. Põhimõtteliselt saab ju juba kõike teha, aga väga lühikest aega, muidu väsivad põlv ja lonkamisest piinatud selg kohe ära ja hakkavad uuesti valutama.
Midagi eriti ei viitsi ka ja õnneks pole ka kiiret. Teiste jõulutempo tekitab minus pikemat aega ainult hämmingut. Suguvõsa on väike ja mõttetute kingituste tegemine pole meil kombeks. Jõulude ajal saame muidugi kokku, ka poiss pidi koju tulema, aga pikk laud ja lõpmatu õgimine ei kuulu ka meie peretraditsioonide hulka. Nii et head rahulikud pühad on tulemas.
Täna on esimene hommik üle tüki aja, kui väljas on tilluke külmakraad, -0,9 ja maa kahutanud. Aiateed tunduvad jäised olema, seega õue igaks juhuks ei lähe.
...
Kuna mu virisemise peale anti kella kahe paiku natuke päikest puulatvadesse (maapinnale valgus meil detsembris ei jõuagi), siis ikka tegin õuetiiru ja paar pilti. Õu on valguseta.
 Mu lumeroos näitab esnakordselt õienuppe.
 Tiigid on peale sadusid vett täis. Südasuvel kahjuks tühjad ja koledad.
Nii palju on meil siis kella kahe ajal päeval maja taga roosiaias päikesepaistet. 

Tormid on palju jämedaid pärnaoksi alla murdnid ja mööda aeda loopinud, aga sellega pole praegu mõtet tegeleda. Torme tuleb kindlasti veel, oksi sajab veelgi alla ja praegu pole mõtet oma füüsist piinata millegagi, mida just hädasti pole vaja teha.



29. november 2015

Esimene advent

Asjade tähendusele mõeldes tuleb advent ju ladinakeelsest sõnast adventare, mis tähendab lähenemist. Läheneme talvisele pööripäevale, millal päike poeb paariks päevaks pessa ja seejärel algab uus aastaring.
Üksteist aastat tagasi, esimesel aastal peale maja kapitaalremondi lõppu läksin advendikaunistustega natuke lolliks. Nii suur rõõm oli oma kalli kodu valmimisest, et igale poole sai pärgi ja kulinaid pandud. Kuni M vaikselt palus, et äkki saaks nüüd natuke vähem seda jõulu...
Aasta-aastalt on seda kilakola vähemaks jäänud ja jõulukaunistuste kastid seisavad kuuris kõige ülemisel riiulil. Ilmselt jäävadki sinna. Peavad olema tuled, majal ja akendel, sest need annavad pimedasse aega valgust ja sära. Kaks valgusketti ei põle, täna katsun vaadata, mis probleem on. Ketid on aastaringselt hoonete küljes, sest ma pole eriti tugev redelitel turnija ja keda nad ikka segavad.
Aknalaudadel süütan õhtul advendiküünlad ja aknalaudade kauneimaks kaunistuseks on mitmes värvitoonis õitsvad jõulukaktused. Uusi pungi aina tuleb.
Kaminas põleb tuli, laual küünal. Malati ja Mihkel nohisevad magada.
Helistasin emale. Nagu minagi, on ka tema sooja sügise üle õnnelik. Liikumispuudega inimese jaoks on külm ja libe eriti raske, ei pääse toidupoodigi. Praegu on hea.
Õuevaasid tegin juba paar nädalat tagasi korda.
Õues paistab päike ja mõtlesin, et teen koertega ühe tiiru, aga see idee läks esimese saja meetriga üle, sest selg hakkas valutama. Kerevahetust sooviksin jõuludeks.
Aga seni on kohvitassi ja kuhja raamatutega ka päris hea. Ning jõulumuusika mulle meeldib.

26. november 2015

Autode mäss ja punane puksiir

Miskipärast loen viimasel ajal pea iga päev blogidest või näoraamatust, et autod streigivad. Küll ühel, küll teisel. Nagu mingi salajane kokkulepe oleks. Ju on asi selles, et lisaks neljajalgsetele tahavad ka neljarattalised sõbrad aeg-ajalt natuke rohkem kui tähelepanu saada :)
Igatahes eile oli minu neljarattalise kord. Turtsunud ja alles mitmendal katsel käivitunud oli ta juba mitu nädalat ja plaanis oli nagunii teenindusse minna. Ajasin selle kaela, et prantsuse autode elektrisüsteemidele ja akudele ei meeldi eriti meie kliima, aga ma olin ostes sellega arvestanud. Teine põhjus see, et ma sõidan praegusel perioodil ikka väga vähe, korra või paar nädalas ja siis ka mitte eriti pikki distantse.
Eile hommikul neljarattaline sõber enam ei käivitunud. Ainult turtsus ja teatas, et "battery is too low to start engine". Helistasin igaks juhuks teenindusse. Esiteks, et mida ma selle garantii all oleva autoga üldse teha tohin ja teiseks proosalisel põhjusel, et ma ei leidnud kapoti alt akut üles :), neil moodsatel asjadel on kõik ju mingite katetega kinni pandud. Lahke teenindaja abiga leidsin aku üles ja panin akulaadija külge. Andsin kontorisse teada, et vist ikka täna ei jõua.
Pärast tunniajalist laadimist oli seis sama. Turts-turts ja battery too low. Kahtlustasin, et odav hiina akulaadija ei pruugi töötada, lugesin hoolega läbi kaskokindlustuse lepingu ja sain teada, et maanteeabi on tasuta. Tunni aja pärast saabus suur punane puksiirauto. Käivitamine märgatavalt mõjusama riistapuuga mõjus sama vähe. Turts-turts.
Lükkasime koos puksiirijuhiga auto garaažist välja ja esirattaid pidi ilusa punase puksiirauto peale. Ma ei tea, kust on tulnud linnalegend, et automaatkastiga autot ei saa lükata ega pukseerida, vabalt saab. Vahetasin kähku dressid linnariiete vastu tagasi ja poole tunni pärast olime Laagris teeninduses. Jätsin auto sinna ja jalutasin üle tee Maksimarketisse. Jalutamine ei olnud hea idee, vahepeal mitte valutanud jalg hakkas uuesti valutama. Olin just kõhu täis söönud ja tõsise probleemi ees, mida nüüd pihta hakata, sest ligi kolme kilomeetri pikkust jalutuskäiku kontorisse poleks jalg kindlasti välja kannatanud, kui nagu tellitult nägin samas söögikohas kolleegi, kes mu kenasti kontorisse toimetas. Seal oli vähemalt soe, valge, sai istuda ja automaadist kohvi. Ühe kirjutise jaoks materjalid ka kokku kogutud.
Pabistamist jätkus terveks pealelõunaks, sest esimese hooga ütlesid teeninduse poisid, et akuga on kõik korras, viga on kuskil mujal ja nad ei ole kindlad, et nad selle kohe üles leiavad...maainimese nuhtlus, kuidagi oli vaja koju saada ja tee peal hädasti poes käia, sest külmik oli nii tühi, et ma sulatasin selle juba esmaspäeval üles, visates minema ka kaks kotitäit mitu aastat seisnud külmutatud juurvilju.
Pool viis helistati, et ma saan auto kätte, kuigi veas nad endiselt kindlad ei ole, auto on endiselt diagnostikas. Palusin kolleegil end teenindusse ära visata, seal sai veel kaks tundi netis surfata, Kuni lõpuks tuli täpselt sama otsus, milleni ma oma blondiiniajuga juba hommikul kell kaheksa olin jõudnud, aku tuleb ära vahetada. Kuna palusin panna vähe parema aku, tuli ka natuke maksta. Ja veel oodata. Ja siis pimedas sõita, mis mulle üldse ei meeldi. Kell pool kaheksa olin lõpuks kodus. Ust avades ootasin midaiganes, loike, hunnikuid, näritud kingi...sest nii pikalt polnudki karvikud üksinda toas olnud, aga oh imet, mitte ühtegi pahandust polnud tehtud. Ju siis oli vaatepilt suurest punasest koletisest, kes viis minema emme ja emme auto, nii kohutav olnud, et võttis terveks päevaks järele mõtlema.
Nüüd on igatahes põhjalikult üle diagnoositud autoga kindlam talvele vastu minna ja täna peab korra veel poes käima ja postkontoris...eile hullult väsinuna ja valutava jalaga kahmasin poest vaid kõige hädavajalikuma. Pea on uimane, sest miskipärast magasin halvasti. Jalg on väsinud ja käies valutab. Hvastik.

24. november 2015

Aeg teha plaane. Ehk kolekohtade eri.

Pilte tegin tegelikult juba paar nädalat tagasi. Täna oli lumekirme maas ja ma ei julgenud koertega jalutada. Libe oli ja mu põlv, kuigi enam ammu ei valuta, on natuke ebakindel. Nüüd kostab esikust madinat ja haukumist, mastifid elavad end üksteise peal välja. See on lubatud, kusagil peavad noored koerad ju rahmeldada saama.
Kolekoht number üks. Nädalavahetusel hakkas kamba peale mingi plaan juba looma. Sest kui seda korda ei saa, pole peaaegu ka teistega mõtet pihta hakata, neid M mahavõetud ja ise mahakukkunud pehkinud puid on niigi kogu metsaalune täis ja juurde toota pole mõtet. M ehitatud kileehitis oli üldse väga halb mõte, vett ei pea, puud on märjad, pehkinud ja nii seenetanud, et ma ei julge isegi mingit varu pikemalt puumajja sisse tuua.
 Nii et selle õuduse asemele tuleb ehitada korralik puudeladustamise koht ja sellega saame ehk oma pere jõududega hakkama. Maja soojustamisega selle pärast ei saa, et seal tuleb lammutada ja see käib mulle selgelt üle jõu. Peale selle on minu jaoks orgaaniliselt vastik midagi lammutada ja ma ei saa üldse aru inimestest, kellele meeldib midagi lõhkuda. See selleks.

Järgmine kolekoht on vanad lauda- ja kuurivaremed. Otse sissesõidutee kõrval. M suutis nende ümbruse korra juba peaaegu korda teha ja suuremad puud maha võtta, aga peale tema surma läks uuesti asi käest ja võsa kasvas varemetesse sisse. M ajal oli idee teha vanale vundamendile köetav kasvuhoone, ta pidi seda 2013.aasta sügisel peale hooaja lõppu ehitama hakkama...hooaja lõpuks teda enam ei olnud ja minul ei ole kasvuhoonet vaja. Maapind sees ja ümber on ebatasane, niita ei saa muu kui trimmeriga ja kuigi R on sel aastal trimmerdamises ülitubli olnud, annavad meil kõigil seljad tunda ja eriti trimmeritega möllata ei saa,



Mul ei ole olnud ka ühtegi väga head ideed, mida nende varemetega teha. Üks idee on olnud kõrgete kõrreliste ala, aga kuna seal on suhteliselt kuiv, kasta ei saa ja maa on liivane, on neid asju, mis seal kasvada tahaksid, vähevõitu.
Kohe selle kõrval on järgmine kolekoht. Keldri varisemisohtliku uksevõlvi tegi R korda, aga kuna meil keldrit vaja ei ole, siis las muu praegu olla. Küll tuleb maha võtta keldriesine padrik ja likvideerida onust jäänud prügimägi, sest sellel kohal tahavad arheoloogid kevadel labidad maasse lüüa, Seega üks esimesi plaane, millega kevadel tegeleda. Kui pilti vaadata, siis eelmise kolekoha varemed jäävad paremale osaliselt puude taha.
Tagaaia padrikud jäävad ka paremaid aegu ootama, on need mahalangenud puud seal juba aastaid kõdunenud, kõdunevad edasi, sest jõudu ja jaksu ei ole. Võpsiku võttis M küll viis aastat tagasi korra juba maha, aga sinna on juba võsa tagasi kasvanud, see padrik on meil nagu üheksapealine lohe...jama on veel selles, et isegi kui võsa maha võtta, siis traktoriga nendes kohtades ikka niita ei saa, kivi on kivis kinni, Ja trimmerdamisega on nii, nagu ma juba eespool mainisin.



Taimerindel ei ole plaanis midagi uut. Korda tuleb teha tiigiäärne, mis sel aastal logiseva  tervise tõttu tegemata jäi. Lisaks puudus idee, kuhu ümber istutada siberi iirised. Sügisel koeri jalutades see idee siiski tuli. Sellega saab kevadel tegeleda.
Aiapoe poole pealt ei kavatse ma ise potistada ega lutitada ühtegi taime, elu on näidanud, et kõike ei jõua ja aed kipub kannatajaks pooleks jääma. Puude, põõsaste ja püsikute kasvatamise eest hoolitsevad teised, kellel on selleks tingimused ja tööjõud. Aavikuemanda õuele tuleb kõik juba pottides ja hea tervise juures.
Veebipoodi sain täna üles uue kevade põõsavaliku ja nüüd peaks natuke aega rahulik ja mõnus olema. Nii mõnus, kui läbipuhuvas majas talvel olla saab. Aga ma kavatsen endale ühe nädala suve hankida...veel sel aastal. Peale tänaseid suurepäraseid analüüsivastuseid olen ma selle täiega ära teeninud.

22. november 2015

Mustrid ja valgus

Eile kiskus tõeliseks novembriks. Hommikul näitas väheke päikest, siis läks raheks, korraks uuesti päikest ja siis kiskus juba nooreks tormiks jäite ja kõikvõimalikus suuruses raheteradega. Meie Lepatriinudega tegime sauna ja tundsime end soojas majas kamina ees mõnusalt.
Täna hommikul poleks eilset mordorit nagu olnudki, päike säras sinises taevas ja paljaksrebitud puudevõrad moodustasid imelisi mustreid.



Kuigi siinkandis lund peaaegu ei tulnudki, oli pojengialas, kuhu päike novembri alguses veebruari lõpuni kordagi ei ulatu, veel pärastlõunalgi lumekirme maas.
Majaesine oli rõõmsalt iiriroheline ja okasnumpsikud helendasid madala päikese valgel.
Valges on hoopis mõnusam tegutseda. Tubli Lepatriinuisand tegi üht-teist, Lepatriinu nokitses ka natuke, mina koristasin, tegin süüa, pesin pesu, jalutasin koeri ja tõin peale sauna tühjakssaanud puudekotid uuesti täis. Oligi päeva valge aeg läbi, aga midagi sai tehtud ka.

20. november 2015

Uimane nagu kärbes

Kui paar päeva tagasi vihma sadama hakkas, muutusid päevad väga pimedaks. Tuled põlevad hommikust õhtuni. Aga vähemalt tuuletu ja soe on.
Laiskus on peal. Palgatööasjad saab tehtud, mõned kodused ripakil olnud nokitsemised ka, aga midagi suurt ette võtta ei viitsi. Kogu aeg on pime. Vaim juba on peaaegu nõus looma ja liigutama, aga kere pole selleks veel valmis. Aga ju siis ongi vaja puhata, päris rängad katsumuses ju seljataga.
Tellisin www.puukuur,ee kütteklotse, soovitan kõigile, kellel kuiva tulehakatist vaja on. Meil on küttepuid piisavalt, kuid kuna puukuur on kokkukukkumise eelses viimases staadiumis, on puud vihmaga märjad. Klotsid on nii ilusad, et ei raatsi pliidi alla pannagi
aga kuna mul ei ole ühtegi ideed, mida selliste klotsidega teha, siis lähevad nad ikkagi pliidi alla.
Kui aga kellelgi selliseid klotse vaja peaks minema, soovitan soojalt. Teenindus oli super, klotsid toodi kohale teisel päeval peale tellimist ja mehed ladusid ise kõik kuuri alla, minu ainuke füüsiline töö oli raha üleandmine elegantse liigutusega. Sellised asjad mulle meeldivad, kui ma ei pea ennast ise sandiks nikastama.

17. november 2015

Seebiooper

Pudiladu oli päris tühi ja lähenemas on kodukandi tavapärane jõululaat, kus muidugi müügist numbrite mõttes pole mõtet midagi rääkida, on niisama kodukandirahva jõulueelse kokkusaamise ja mokalaada koht, välja läheb umbes sama palju kui sisse tuleb, peaasi et tore on. Näpud sügelesid ka juba tükk aega. Kududa-heegeldada pole ma kunagi osanud. Puutöö ajab suu vett jooksma küll, aga ma eriti ei julge enam. Komplekt tuimad sõrmed, nõrgad randmed ja ohtlikud mootortööriistad tekitab kerget kõhedust ja tegelikult on need randmed ikka nii närus seisus, et mootorsaagi ma ei suutnud käima tõmmata juba mitu aastat tagasi. Nüüd pole tükk aega proovinudki.
Seega mökerdasin ökoloogilise seebimassi, mica mineraalpulbri, roosiõli ja seebivormidega. Põnev on nende asjade juures ju see, et enne seebitüki tardumist ja vormist välja võtmist ei tea kunagi, mis sealt välja tuleb. Mõni tuleb päris põnev. Photocollage on miskipärast pilte närima hakanud, aga ma ei viitsinud muud programmi praegu otsida.
Kogu laupäevane ja pühapäevane tegemine kahes erinevas valguses. ja juba pakituna

Oleks rohkemgi plökerdanud, aga seebimass sai otsa. Tellisin uue kasti, aga see on veel pakiautomaadist ära toomata. Uusi vorme sai ka tellitud, vanad hakkavad natuke tüütuks muutuma, kolmas talv. Aga millal need Hiinamaalt kohale jõuavad, teab ainult Omniva.
Kogemus ütleb, et ostetakse neid hoopis pesukappi panemiseks, mitte pesemiseks :). Lõhn ei kao ka aasta jooksul.

15. november 2015

Sügisrahu

...kommenteeris üks inimene selle FB-sse üles pandud pildi all.
Tegin aias lõuna ajal kaks tiiru, esimese koertega, teise fotoaparaadiga. Kokku need asjad omavahel sobida ei taha, sest kahe koeraga tegelemiseks on vaja kaht kätt ja pildistamiseks  veel kahte.
Selle kivide- ja puudegrupi vabastamise üle võsast olengi vägaväga õnnelik. See koht oleks imekaunis ka siis, kui siia mitte ühtegi taime juurde ei istutata. Hoopis üleliigsed tuleks likvideerida.
Kahjuks kõike ei jõua ja võsal on loll komme tagasi kasvada. Aga sellest millalgi hiljem.
Mõnus nädalavahetus oli. Laisk ja mõnus. Natuke jalutamist, lugemist, seebitegu, peale mida lõhnab maja nagu roosiaed, sest peamiselt kasutasin inglise roosi õli.
Laupäevaõhtune saun sõpradega. Veel lugemist ja jalutamist. Metsaalune on paksult pohli täis.
Metsa alt tõin terrassikastidesse kadakaoksi, paljas muld on kole ja kui peaks lund tulema, kaitsevad natuke ka terrassi täistuiskamise eest.

Aeg läheb nii kiiresti, et kohe on advendiaeg käes. Eelmisel nädalal nägin toidupoes juba jõuluehete väljapanekut.

11. november 2015

Pärnad, niinepuud, lõhmused, hiiepuud

Aalujate eilses lobanurgas innustust saanuna läksin siis täna järjekordselt meie pärnasalusse jalutama ja jõudsin järeldusele, et neid on ikka oluliselt rohkem, kui ma arvanudki olen. Ühes grupis sai kokku loetud 41 puud, teises 23, kolmandas 16, 3-6 puuga gruppe oli mitu ja hiiekoha kandis läksin lugemisega sõlme, sest seal taga on selline padrik, et ma kaotasin järje. Ühesõnaga 100+ pärna. Sinna sisse pole arvestatud alla 10 cm diameetriga vitsakesi. 
Valgus oli halb ja häid pilte ei saanud, kuigi minu arust on pärnad kõige dekoratiivsemad siis, kui lehed on maas. Teisi nii imeilusate võradega puid meil ei olegi. Maja lääneküljes loendasin kokku 23 suurt puud


ühe puu alla on kääbik endale uru teinud
Loodegrupis oli suuri puid 41 ja neid kõiki ei pildistanud. Selle puu ümber mu käed ei ulatu ja tema sees elab puuvaim. Nägu näete?
See neljane grupp tervitab mind koju jõudes ja mul läheb alati süda soojaks, mõeldes Lepatriinudele ja sõpradele, tänu kellele see nõlv sel aastal kenasti korda sai. Vaated ühelt ja teiselt poolt. 

See grupp on üks vanemaid ja harulisemaid ja mahakukkunud oksi on palju. Vasakule jääb koht, kus magavad mu kutsad Salla, Ally ja Bella.
Üks mu lemmikpuid on talvel näha maja kõigist lõunapoolsetest akendest ja on üks paiga väekohtadest.
Hiiekoht ja selle taga hulgaliselt noori pärnasid, hiieringis lugesin 17 suhteliselt noort puud, pidavat olema mitmes ring.
Kuna ühtki dendroloogi pole meie aeda sattunud, siis ma ei teagi, kas tegemist on meil harilike pärnade või hübriidsete euroopa pärnadega, aga hilise õitsemisaja tõttu arvan siiski tegemist olevat harilike pärnadega. 

Tarka juttu natuke ka ajakirjast Eesti Loodus aastast 2002, kui pärn oli aasta puu. 
Harilik pärn on laia areaaliga liik, mille põhjapiir ulatub Põhja-Euroopas Laadoga ja Oneega järve põhjaosani, läbides Soomet umbes Kuopio ja Vaasajoonel ning küünib üle Botnia lahe ka Edela- ja Lõuna-Skandinaaviasse; idas ulatub hariliku pärna levila üle Uurali mägede Lääne- ja Lõuna-Siberisse kuni Tomskini, läänes Briti saarteni;lõunas kulgeb levila piir Põhja-Hispaaniast läbi Vahemere maade, Krimmi ja Kaukaasia kuni Väike-Aasiani,
Siberis moodustab harilik pärn suure tootlikkusega puhtpuistuid– pärnikuid; areaali lääne- ja keskosas kasvab sageda-minisegus hariliku tamme ja teiste laialehiste lehtpuudega. Eestis on hariliku pärna enamusega puistuid metsakorralduseandmeil ainult ligikaudu 90 hektaril, peamiselt põhjarannikul ning Lääne-Eestis nii mandril kui ka saartel ja laidudel. Mõnikord võib rohkesti pärna kohata ka puisniitudel. Enamasti kasvab ta aga meil salumetsades (naadi ja sõnajala metsakasvukohatüübis).
Kuivõrd pärn on meie kodumaistest lehtpuudest kõige varjutaluvam, jääb ta puistus tavaliselt alusmetsa- või teise rindepuuks, jõudes harva ülarindesse. Ta eelistab kasvada parasniisketel viljakatel ja huumusrikastel muldadel, kus seltsib haava, arukase ja kuusega, vahel ka sanglepaga. Olles küllalt aeglasekasvuline, eriti nooremas eas, võib harilik pärn heades kasvutingimustes sirguda siiski kuni 35 meetri kõrguseks. Ta on ka pikaealine, elades 300–400, sageli aga isegi kuni 600 aastat.

Puit, niin, mesi. Pärna puit on pehme ja kerge (tihedus0,53–0,57 g/cm3; võrdluseks: kase puidu tihedus on0,63–0,67 g/cm3) ning värvuselt valge või kreemikas, kergelt pruuni või punaka varjundiga. Ta pole küll eriti vastupidavmädanikele ja kahjuritele, kuid see-eest kergesti lõhestatav, eriviisidel töödeldav ja immutatav ning seetõttu leidnud laialdastkasutust tisleri, treimis- ja nikerdustöödel nii skulptuuride ja mööbli kui ka muusikariistade valmistamisel. Puidust märksa rohkem on pärna levila piires elavad rahvadkasutanud pärna niint. See koore alumine, pikkadest painduvatest ja tugevatest rakukimpudest koosnev kiht oli omaaegses 22 talumajapidamises oluline köite, jalatsite (viisud), mattide, kottide, mõrdade jms. tooraine. Niint võeti noortelt, kuni 40-aastastelt pärnapuudelt, mida omal aja nimetatigi Põhja-Eestis niinepuudeks, Lõuna-Eestis ja saartel lõhmusteks, kuna pärn(Võru murdes pähn) oli vanema puu nimetus [3]. Arvatakse, et just koore laialdase kasutamise tõttu – nõnda hävitati rohkesti noori puid – vähenes möödunud ja ülemöödunud sajandil pärnadearv Eestis ja mujalgi Euroopas oluliselt. Ühe viisupaaritegemiseks vajati ju 2–3 noort niinepuud ning suvel kulus talus tööjalatsina 3–4 paari viiske inimese kohta nädalas. 

Wikipedia lisab:
Lehed on 4–7 cm pikad, alt sinakasrohelised. Lehed on südajad, lühikese terava tipuga ja karvutud, välja arvatud mõned pruunid tutid leheroodude nurkades. Leheserv on teravsaagjas, leheseis vahelduv.

Pärn õitseb juulis. Õisikus on 3–11 mõlemasoolist õit. Õied on kollakasvalged, mõlemasoolised ja väga hästi lõhnavad. Õite tugev lõhn meelitab ligi putukaid, kes puud tolmeldavad. Õied asetsevad väheseõielistes rippuvates ebasarikates rohtsetel võrsetel.

Vili on 6–7 mm pikk ja 4 mm lai viljalihata pähklisarnane luuvili. Mõnikord leidub kerajaid vilju, aga need pole idanemisvõimelised. Alguses on ta kaetud udemetega, aga küpsedes muutub siledaks. Vili on õhukese seinaga, vaevalt märgatavate ribidega ja sisaldab 1–2 seemet. Viljad valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul.

Harilikule pärnale kõige lähedasem sugulasliik on suurelehine pärn Tilia platyphyllos. Nad erinevad teineteisest selle poolest, et suurelehise pärna lehtede alaküljel roodude hargnemiskohtadel on valged karvad, harilikul pärnal aga roostjad karvad. Suurelehise pärna viljad on selgelt märgatavate ribidega, hariliku pärna viljad mitte. Nad annavad omavahel hübriide, mida nimetatakse Tilia × europaea ehk T. × vulgaris.

Põhja-Ameerikas kasvab ameerika pärn Tilia americana. See on suuremate ja karedamate lehtedega, mistõttu harilikku pärna nimetatakse Põhja-Ameerikas väikeseleheliseks pärnaks.

Lõhna tekitavad karboksüülhape farnesool, glükosiidid, saponiinid, parkained, karoteenid, askorbiinhape ja suhkrud. Lehed sisaldavad karoteene, askorbiinhapet, lima ja üle 12% süsivesikuid. Viljad sisaldavad pärast puhastamist kuni 58% rasvhappeid. Koores leidub triterpenoidi tiliadiini, mis ongi oma nime saanud pärna ladinakeelse nime järgi.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Värava pärn Hagudi mõisa peahoone lähedal.
Harilik pärn on väga hea meetaim, pärnaõiemesi on maailmaturul metest üks hinnalisemaid. Nii maitse kui raviomaduste poolest loetakse seda sorti mett parimaks. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.

Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite, mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks. Pärna niin oli Eestis üks parimaid looduslikke sidumisvahendeid.

Pärnaõitest tehakse ka pärnaõieteed. Sellel on üldine põletikuvastane toime ning seda kasutatakse külmetuse, palaviku, gripi, valusa kurgu, bronhiidi ja köha ravimiseks.

Noored pärnavõrsed on rikkad tärklise, suhkrute ja vitamiinide poolest. Värskeid võrseid ja pungi süüakse salatina ja isegi marineeritakse.

Tänapäeval ei ole harilikul pärnal suurt majanduslikku tähtsust, sest teda leidub vähe[1]. Kuid ta on tähtis ilupuu[1]. Reostunud õhku talub ta hästi ja sellepärast kasvatatakse teda palju linnades. Tallinna südalinnas moodustavad 30% kõigist puudest pärnad[1]. Vahest kõige tuntum pärnaallee on Unter den Linden Berliinis.

Harilik pärn on Tšehhi, Slovakkia, Poola ja Sloveenia rahvuspuu.