Suve viimane pühapäev

oli soe ja päikeseline ning erinevalt eelnenud sombusest laupäevast meelitas õue. Eelmisel nädalal hakkas tervis jälle logisema, muud tegemata küll ei jäänud, kui paar planeeritud külaskäiku, aga nendestki pisut kahju. Tervis siiski tähtsaim ja küll need külaskäigud ka tehtud saavad. Aalujate salajane logistikavõrgustik töötas aga nagu kellavärk ja reede õhtuks olid Raplamaalt tellitud tulbisibulad koju jõudnud. 200 sibulat panin laupäeva pärastlõunal maha, sada Ollioules ja sada Banja Luka sordist. Nüüd on see roosipeenar täis.
Tühjad kevadised roosipeenrad on miskipärast hirmsasti häirima hakanud. Olen selline aiaomanik, kelle aias võiks soovitavalt mulda üldse mitte näha olla, aga kuna multšimisest ei paista naadi puhul mingit tolku olevat, siis aitab ainult tiheistutus. Sealt ei paista naat lihtsalt silma isegi siis, kui rohida aega ja tahtmist pole. Sel aastal on mõlemat kuidagi vähe olnud.
Jõulud hakkavad sel aastal varakult, Lepatriinu kinkis mulle randmete tugisidemed, millega oli päris hea maad kaevata ja laupäeval tuli kingitusena välja ka imeuhke puidukäru, mida saab ka trepiastmeid mööda üles tõmmata. Sest nooremaks ei lähe meist keegi ja tõstmisega on järjest suuremaid probleeme.

Lepatriinuisand maadles kaks päeva ühe suure mahakukkunud saarega, tööd sai ka kohaliku omaalgatuse programmist rahastatud oksapurustaja

On ikka vägev ja võimas riistapuu küll, võrreldes elektrilistega, aga endale oma raha eest osta ei jõuaks ja poleks vist mõtet ka, mõte on ikka kogu külale ja teistelegi kasutada anda.
Pühapäeval madistasid õues kõik, Lepatriinu niitis ja ladus puid, mina tegin pakke tõstsin müügiplatsil potte kokku. Kuiv on, ootamatult kuiv september ja kasta tuleb pea igal õhtul. Aiapoes aga on eelmise aastaga võrreldes väga vaikne, aga mõneti on see hea, sest enesetunne on üpris kurnatud. Puhkust ju olnud ei ole ja nii on lihtne tervis käest lasta. Tuleb võtta enesele aega lihtsalt raamatutega diivanil vedeleda.
Aedlemise isu on ammu otsas, aed on üpris umbrohus, aga sellist umbrohtu, mis praegu külvama hakkaks, meil pole ja naadipealsete sügiskatkumisel ma suurt mõtet ei näe. Niita tuleb ilmselt veel, sest rohi kasvab jahedas maas mõnuga, aga ka sellega pole kiiret kuskile.
Päevased varjud on pikad ja teravad ja pildistada halb, need pildid tehtud pühapäeval

See-eest tänane õhtuvalgus kuskil pisut peale kuut õhtul oli pildistamiseks pea ideaalne. Väepaiga taha paistab nüüd päike endise mustava võsa asemel.

Roosid ei tea lähenevast sügisest üldse mitte midagi.

Ämma juurest toodud sügisaster on varajaseim ja peaks olema kõrgeim, aga meil lamab maas.

Kilpkonnalill laiutab, aga valge on kadunud. Ning tiigikaldalt peab hakkama jälle kallastesse külvanud lepavõsa välja lõikama hakkama. Pool meie sügisesest umbrohust on erinevad puuvõsud.

Sügiseme ime on ka siidpööriste õitsemine. Kõrgeim, amuuri siidpööris pole mere ääres kunagi õitsenud, aga hiinlased jõuavad mõnel aastal õitsemiseni. Sel aastal päris uhkelt.

Suure masina saabumine

See, et kogu selle aiandusvärgi, kaasa arvatud taimemüük, peale oleks pidanud kohe mittetulundusühingu tegema, jõudis mulle kohale alles kuskil aasta tagasi. Sellist tulu, millest mingit isiklikku kasu oleks, sellega teenida on kaunis lootusetu ja kui midagi tulebki, läheb see kohe aeda tagasi. Puhtalt mittetulunduslik tegevus, seega saigi eelmise aasta varakevadel mittetulundusühing asutatudki.
Mõjutas ilmselt ka see, et eelnenud sügisel olin käinud kahekuisel projektikirjutamise koolitusel ja aru saanud, et kui loll ma olen olnud oma selle loogikaga, et ise, ikka ise. Mille tulemusena on mul siin juba pikemat aega koguküla tasuta tööriistalaenutus. Kade ma ei ole, raha sõprade-naabrite käest oleks imelik küsida ja eks aidatakse ka vastu, kui vaja.
Oksapurustajat oli ka hädasti vaja. Võsa kasvab meil kosmilise kiirusega ja veel suurem probleem, kui selle mahalõikamine, on sellest lahtisaamine. Mingi MTD elektriline võsapurustaja meil on, aga sellega ei taha keegi midagi teha, kogu aeg jääb kinni. Tooreste okste sussitamine lõkkes on aeganõudev ja palju suitsu tekitav tegevus, pealegi on multši aias ju alati vaja. Eelmisel aastal panin mõnesse kohta männikooremultši 15-20 cm kihi, nüüdseks paistavad ajalehed välja, mitte ei saa aru, kuhu see kaob.
Otsustasingi siis äsjaomandatud projektikirjutamise oskused proovile panna ja kirjutasin kohaliku omaalgatuse programmi oksapurustaja hankimiseks projekti. Esimeses voorus sai projekt küll heakskiidu, aga jäi rahade otsasaamise tõttu välja. Sügisvooru ajal oli mul tervis kehv ja sellistele asjadele ei mõelnudki. Kevadel aga värskendasin projekti uute andmetega ja saatsin uuesti ning oh, õnne, mai lõpus tuligi teade, et Aaviku Aiaseltsi projekti on otsustatud rahastada.
Rahandusministeerium kandis raha üle juba enne jaanipäeva, aga kuna ma ise olin märkinud projekti alguseks 1.juuli, ei saanud enne midagi teha. Kohe 1.juuli hommikul sain Aiatähest arve ja kandsin raha üle ning teisipäeval, 5.juuli hommikul saabuski õnn õuele.

Tegemist siis bensiinimootoriga oksapurustajaga Viking GB460, millega peaks saama multšiks lasta ka 75mm tüvesid, purustamisavasid on tegelikult kaks, üks on okste jaoks ja teisega saaks purustada taimejäätmeid. Viimase kasutamises ma küll kahtlen, umbrohi kõduneb kompostiväljakul ka purustamata ära, aga kellel väikesed aiad ja kompostikastid, võib sellest abi olla küll. Inimene, kes selle taimematerjaliga töötab, peaks minust ka pikem olema, sest mulle ulatub see masin praktiliselt lõuani ja taimepurustamise ava on kõige peal.  Nagunii saigi ostetud selle mõttega, et kasutada saab kogu kogukond.
Kuna mul pilditöötlemisega pole hetkel aega tegeleda, muu töö ootab kiiret tegemist, panen nõutud logo ka esialgu pildina juurde :)

Proovinud veel ei ole, sest palgatöö vajab tegemist ja aias on ka muudki kiiret teha. Aga küll jõuab.