29. detsember 2008

Aiaaasta 2008

Plaane mul eelmisel aastavahetusel ei olnud. Õigemini üks oli: ellu jääda ja kui võimalik, siis mitte eriti sandina. Selle kohta võin praegu raporteerida, et sajaprotsendiliselt täidetud.
Aprilli keskpaigaks oli mul lamamisest, valutamisest, raamatutest ja telekast täielikult siiber. Istuda ma veel ikka korralikult ei saanud, kükitada ka mitte. Auto olin juba suutnud koju sõidutada, kui istmele lisapehmenduseks padi panna, pidasin natuke vastu küll. Vähemalt poeskäimised ja nende käigus sai ka Laagri puidumarketist terrassilaud ära tellitud.
Bassein ja betoonserv olid olemas eelmisest suvest, laudu tassisin teiselt poolt maja ükshaaval, sest arst oli tõstmise rangelt ära keelanud ja kruvisid lasin sisse põlvili roomates. Peitsisin samamoodi. Valgustid tellisin Quellest. Ja 2.maiks olin valmis saanud sellise asja:Igatahes olin ma enese üle päris uhke :).
Maikuust sai kaks nädalat Eestimaa pinnalt ära oldud ja ülejäänud aur läks lahkuminekule. Seetõttu järgmised aiasaavutused jäid juba juunisse. Juuni algul tulid Garden.ee roosid ja kui ka poisil koolivaheaeg hakkas, sai okaspuuala suuremaks arendatud, põhiliselt minu nõu ja poisi jõuga. Aeg näitas paraku, et kasutatud geotekstiil selleks otstarbeks ei kõlvanud (umbrohi kasvas läbi) ja ilmselt tuleb järgmisel aastal kergkruus uuesti üles kraapida, kasutada uueks katmiseks vana head mööbli vaheriiet, mille umbrohukindlus on testitud. Vähemalt alguses oli ilus.Järgnevatest asjadest, kuuriehitusest, istutamisest ja muust olen enamjaolt juba kirjutanud, sest tolleks ajaks oli aiablogi juba alguse saanud ja nüüdseks on mõlemad blogid juba kergekujuliseks sõltuvuseks muutunud. Seejuures meeldivaks sõltuvuseks.
Kes mu kodu- ja aiaväliseid aastamõlgutusi lugeda tahab, leiab need siit.
Igatahes on aastale tagasi vaadates põhjust tantsu lüüa küll.

22. detsember 2008

Tsemenditolmusoeng

Elutoa ja köögi vahelisse suhteliselt kehvasti laotud punastest tellistest seina augud teha oli plaanis juba ammu, sest pliidi alla tuld tehes muutus kööginurk küll saunataoliseks, kuid tuppa ei jõudnud sellest grammigi. Ja üleüldse olen kaunis karvane selle ehitusfirma peale, kes seda esimest korrust renoveeris. Laias laastus võibki maja taastamise jagada kolme ossa, esimese osa tegi üks ehitusfirma (tänud ühele teatud kahepaiksele blogimaailmas siinkohal) ja see on korralikult tehtud. Teise osa tegi teine ehitusfirma, kelle kohta oleks mul üht-teist väga pahasti öelda, sest ilmselt on osadesse kohtadesse jäetud soojustus lihtsalt panemata. Ja kolmas ja lõppematu osa on alates 2004.aastast olnud selline, kus ma ise olen töödejuhatajat mänginud ja selle kallal pole ka olnud põhjust iriseda, vähemalt peab sooja.
Aga tagasi aukude juurde. Kuna välja nädalavahetusel õieti ei saanud, ilm oli aknastki vaadates üpris jäle, tekkis poisil ilmselt õhtuks tegevusvaegus ja ta otsustas ammuplaneeritud kivide eemaldamise käsile võtta. Ilmselt oli meil õega kollektiivne ajuhalvatus, sest kumbki meist ei tulnud selle peale, et see kolme tellise seinast välja uuristamine võib sellise tolmukatastroofi tekitada. Pilt, mis lõpuks avanes, oli kohutav, kogu esimene korrus oli kaetud peenikese valge tolmu korraga. Järgmine kolm tundi läks koristamisele, suurem saast sai maha, aga paistab, et nüüd tuleb seda valget pudi jaanipäevani erinevatest kohtadest välja.
Dushi alla kah ei saanud, sest peale poisi puhtakspesemist ja maja kasimist sai soe vesi lihtsalt otsa. Nüüd ongi juuksed sihukesed imelikud, nagu puudrit täis.
Elame üle.
Ilmateadet on aga muudetud ja uskumatu küll, meile lubatakse jõuluõhtuks lund. No seda imet tahaks lausa näha!!!

19. detsember 2008

Ilmateade

Täna: Cloudy; a bit of evening snow followed by a mix of snow, ice and rain late
Homme: Periods of snow; rain mixed in early, accumulating 5-10 cm
Ülehomme: Breezy with snow, sleet, and freezing rain, then plain rain
Esmaspäeval: Windy with snow and rain at times
Teisipäeval: Overcast and breezy with a few flurries
Kolmapäeval: Mainly clear and cold.

Õde arvas eile seda lugedes, et need inglaste sünoptikud on selle kehva suusailma kirjeldamisel ikka päris loomingulised.
Tundub, et lumiseid jõule ei tule siinkandis ka sel aastal. Kuigi esialgsetel andmetel läheb külmaks. Väga tõsiselt sellesse siiski uskuda ei saa, mereäärse kandi ilmaprognoos muutub mõnikord mitu korda päevas, mis siis veel mitme päeva ennustusest loota.
Võib-olla peaks järgmisel nädalal osadele roosidele siiski kuuseokstest teki peale panema.

Ootan jõulupuhkust nagu laps koolivaheaega, sellist nalja pole küll ammu olnud. Olgu see ilm milline tahes ja tulgu taevast või väikeseid poisse ja pussnuge (vanavanaema väljend).

Järgmise aasta plaanidesse peab ikkagi elutoa ahju sisse kirjutama. Kamin on tore asi küll, aga paraku annab sooja ainult siis, kui põleb. Õhtuti koju jõudes on elutuba ikka päris külm.

Aga ikkagi on kodus hea olla.

15. detsember 2008

Magamismaraton

Tänapäeva inimene, eriti kui ta elab linnas, elab vastupidi looduse poolt sätestatule. Meie esivanemad kasutasid täiega valget aega, alates kevadtöödest kuni sügisõhtuteni tehti tööd varahommikust hilisõhtuni ja talvisel ajal võeti kergemalt, pikkadel pimedatel õhtutel polnudki paljusid asju ju võimalik teha. Praegune inimene rabab end talvisel ajal poolsurnuks ja siis tahab suvel puhata. Mis ongi tegelikult loodusele vastupidine elustiil.
Maal elades on aastaaegade surve mõju tuntavam. Isegi õde, kes linnas elades luges normaalseks magamaminekuajaks peale südaööd, kipub siinses pimeduses ja vaikuses vahel juba enne kella ühtteist ära kustuma. Endast ma parem ei räägigi.
Peale reedeõhtust firma jõulupidu, kus Hilise saadetud kaelakee (pildil) kenakest furoori tekitas ja arvukaid komplimente teenis, sain tuttu küll alles kell kolm öösel, see-eest magasin laupäeval kella kümneni, ja ka ülejäänud päevast pole eriti midagi märkimisväärset meenutada. Natuke pesupesemist, koristamist, poisi tellitud ahjukarbonaad, nädala jooksul lugemata jäänud ajalehed-ajakirjad ja õhtune saunaskäik. Poiss kui kõige pikem lõpetas viimaste tulede majale külgepaneku ja tulemus on tõeliselt fantastiline, nii kaunis ja särav pole see vana maja veel iial varem olnud. Kahjuks pole õiget tehnikat, millega seda ilu jäädvustada, isegi korralikku pikka statiivi mitte, millega välguta öövõtet teha.Pühapäevahommikune päikesepaiste meelitas lõpuks õue, ilm oli mõnus, paar kraadi külma, maa üle tüki aja kõvakstõmbunud ja ilma poris libisemata kõnnitav. Lihtsalt väljasolemise mõnust vedasin paar kärutäit puitbriketti ja korjasin kärutäie tormis murdunud oksi. Siis sõin kõhu täis ja kustusin uuesti ära. mina, kes ma tavaliselt eales päeval ei maga, tudisin täies rahus kella neljast seitsmeni. Mõtlesin küll, et nüüd tekib õhtuse uinumisega probleeme, aga kus sa sellega.
Ja mõned lilled on ka veel endiselt aias. Kapsalilled näiteks:

13. detsember 2008

Talvised koduloomad

Nagu tavaliselt, pildid tehtud läbi aknaklaasi, seetõttu kvaliteediga nii nagu on. Akna avamist loomakesed välja ei kannatanud, silkasid valgete tagumike lehvides kiirelt metsa poole.

Mmmmmm...need kuumaasikad on nii nämmad, et silm läheb suurest mõnust vidukile.


Ups! Mis värk, kas peab plehku panema?

7. detsember 2008

Kohupiimasarnane ese

Pärast kahepäevast metsasistumist tuli lõpuks poodi minna, sest külmkapijääkide korduval revideerimisel ei leidunud seal enam midagi, mis oleks isu tekitanud. Kui juba poes, otsustasin ka kohupiima-õunakoogi ained kokku osta, et homme töökaaslastele midagi pakkuda. Eelmisel korral tegin seda kooki Saidafarmi kohupiimast ja kattesegu sai hirmus hea. Selveris Saidafarmi asju ei olnud ja mujale minna ei viitsinud, ostsin Tere 5% kohupiimapastat. See oli viga. Kuigi realiseerimistähtajaga oli kõik korras, lendas paki avamisel kõigepealt välja plörtsakas vedelikku, vaene kolli, kes kõrval vahtis, sai sellega vastu koonu ja põgenes esikusse. Mingit kohupiima lõhna ega maitset sel valgel massil küll ei olnud, näis, mis koogist saab. Rohkem küll ei osta. Kui isegi koer ei taha kohupiimakaussi lakkuda, on asi ikka väga jama.

5. detsember 2008

Tubased õitsejad

Veel kümmekond aastat tagasi ei hoolinud ma mingitest taimedest mitte muhvigi. Mulle tundus maniküüritud käpakeste mullasekstegemine üsnagi mõeldamatu, kõik õitsvad kingitused nagu alpikannid ja asalead õnnestus mul kuu ajaga maha tappa. Kogu mu toataimendus koosnes ühest asparaagusest ja ühest kuldnõelköiest, mida mul hoolimata kõigist ponnistustest üle- ja alakastmise alal lihtsalt ei õnnestunud välja suretada. Arvasin, et taimedega tegelemine on minusuguse töbikäpa jaoks sama keeruline kui kudumine, heegeldamine ja muud asjad, mis mulle kohe kuidagi külge pole jäänud.
Kuus aastat tagasi maale kolides esialgu ei muutunud midagi. Kuna kogu majast oli talvel elamiskõlbulik ainult üks, kuigi suur tuba, mille ühte nurka mahtus ka köögindus ja teise nurka vannituba, polnud toalillede jaoks kohtagi, isegi kui neid tahtnud oleks.
Aasta hiljem aga, kui esimene korrus valmis sai, oli ka esimene aiapisik juba kallale tulnud ja päris alguses läksin toataimede hankimisega natuke lolliks. Loodus tegi oma valiku ja osa läks muidugi välja, eriti soojalembesed taimed eelkõige.
Nüüd aga mõned pildid mu tubastest rõõmustajatest, mis nagu tellitult igal aastal hiljemalt mu ülehomseks sünnipäevaks õitsele puhkevad.
Oma esimese kalla ostsin Keila turult ühe tädi käest viiekümne krooniga ja nüüdseks on sellest kallast juba palju kallasid saanud, osa olen ära kinkinud, osa lausa ära visanud, sest päris dzunglis ikka ka elada ei saa.
Kallade vahavalged õied on mulle lapsest saadik meeldinud, mu isapoolsel vanaemal olid uhked kallad, mida salaja imetlesin. Minu omadel on praegu lahti kaks õit ja mitmeid veel tulemas. Suvel elavad kallad õues suure kase all poolvarjus ja see paistab neile meeldivat. Olen proovinud ka värvilisi kallasid, aga õitsema pole neid saanudki.

Jõulukaktused ehk lülikaktused on teised talvised rõõmustajad oma rikkaliku õitsemisega ja nende õisi on tänapäeval ka fantastilistes värvides. Osa neist rõõmustavad detsembris mind juba mitmendat aastat, aga virsikuvärvilised on uued. Hmm, sinna kasti mahuks veel...

Orihideedest hoidsin end aastaid eemale nagu katkust. Ilmselt Rex Stouti raamatute üledoosi tõttu oli mul käpalistest jäänud mulje, et kui neid vähemalt kaks tundi päevas ei potitata ja lutitata, viskavad nad kohe juured püsti ja koolevad ära.
Selle kuukinga kinkis mulle ülikooliaegne parim sõbranna möödunud aasta 28.detsembril, kui ta lõpuks mulle soolaleivale jõudis, Pärnust Paldiski kanti on ju igavene pikk maa ;D. Põrnitsesin seda iludust algul natuke kahtlevalt, aga õitses ta hoolimata mu vahepealsetest haiglasolekutest kuni juuli lõpuni, siis pidas poolteist kuud puhkepausi ja nüüd on taas uhkelt õies, kuus on lahti ja kolm veel puhkemas. Olen küll vahepeal unustanud liigse vee ära kallata, aga ta pole end sellest häirida lasknud. Taustal olev asalea ei ole ehtne, miskipärast asaleadele meil ei meeldi.

See pundar ei õitse ega hakkagi õitsema. Valge post on hädavajalik, kuna hoiab üleval poolt teist korrust. Et aga koerad kohe posti ära ei mäkerdaks, tegin posti ümber lillekasti. Üsna pea selgus, et enamike toataimede jaoks on toa keskel siiski liiga pime, nüüdseks on elusatest taimedest kasti jäänud kuldnõelköis ja bensoe-viigipuu, ülejäänud on kunstvärk, aga enamuse inimesi petab ära. Isegi õde kirus, kui mu suvise Iiri-reisi ajal lilli pidi kastma, et iga pagana lillepotti peab sõrme torkama, et aru saada, kas tegemist on kunst- või päristaimega.