30. jaanuar 2015

Pesakond

Et mu tiibeti mastifiga kõik korras pole, oskasin kahtlustama hakata alles kusagil jaanuari keskpaigas, seni oli kõik nagu endine,. hüppas, lendas ja ronis ja müras Allyga. Siis aga hakkas kõht äkki kasvama ja sedagi pidasin algul ebatiinuseks, sest oktoobri lõpul alanud jooksuaja algusest oli nii pikk aeg möödas. Kusagil 20.jaanuari paiku aga võtsin oma lemmikkohal aknalaual lamava Malati kõhu põhjalikumalt uurimise alla ja paaris kohas tundsin käega tuntavat liigutamist. Selge, tahan ma või ei taha, aga meile sünnivad kutsikad.
Mul on ka varem tulnud koerte, eelkõige kollide sünnitust vastu võtta, aga viimane kord oli paarkümmend aastat tagasi. Seetõttu lugesin internetist läbi kõik leitud koerte sünnitust puudutava ja varusin ka lähima loomaarsti numbri. Abi pakkus ka inimeste ämmaemandast naabrinna. Lülitasin sauna eesruumis sisse põrandakütte ja tegin igaks juhuks sünnitajale pesa valmis.
Sellest hoolimata magasin poegimise alguse täiega maha, sest Malati ei käitunud üldse nii nagu internetis kirjeldatud. Ei muutunud rahutuks, ei hakanud pesa tegema, ei lõpetanud söömist. Nii et kui ma pühapäeva hommikul magamistoast väljudes verdtarretavat kriiskamist kuulsin, sain küll aru, mis juhtunud on, aga pisut ootamatu oli see sellegipoolest. Kriiskas keset raamatutoa põrandat vedelev kutsikas ja see oli lausa üllatav, kui kõva häält üks esmasündinud loomake teha suudab. Toppisin kriiskaja ema juurde sooja ja hakkasin ülejäänud maja läbi otsima. Esikus oli veel neli kutsi, kellest üks paraku ei hinganud. Kähku emme juurde, kes kahe viimatisündinuga oli lõpuks pessa roninud. Peale seda hoidsin käppa veel viie kutsi sünni juures, hingama ei hakanud ka viimasena sündinu. Nii et kokku sündis meil 11 kutsikat, kellest kahele polnud ette nähtud ellu jääda. Esimese poegimise ja nii suure pesakonna puhul kahjuks loomulik kadu, looduse vastu ei saa. Kui oli selge, et nüüd on kõik, kolisin emme ja lapsed puhtasse pessa. Pühapäevane pilt väsinud emmega.
Kutsikad kuivanud ja värvid näha, oli ka papa selge. Papa omanik korraldas uurimise :). Selgus, et 23.novembril oligi nende hundikoer ketist lahti pääsenud, üle pooleteisemeetrise võrkaia roninud, nahka pannud teise naabrinna terrassile külma pandud sünnipäevatordi (sellepärast me kuupäeva nii täpselt teamegi) ja siis ka meie pruudil külas käinud. Mis järjekorras ta täpselt neid asju tegi, seda teab ainult Nuhvik ise, aga ei räägi. Igatahes oli see ilmselt tema elu parim pidu.
Kuigi nii mõnigi soovitas segavereliste kutsikate sünnist mitte avalikult rääkida, otsustasin pärast paaripäevast piinlemist seda siiski teha. Teiste saladused on minu käes kindlalt maetud, aga ise olen ma eluaeg üritanud elada nii, et ei peaks salatsema ega midagi varjama. Kui ei tee midagi sellist, millest rääkida ei julge, on lihtsam ja kergem ja uni ka rahulikum. Ja mida rohkem inimesi kutsikate olemasolust teab, seda lihtsam on ehk neile uusi ja armastavaid kodusid leida. Kasvataja ei olnud juhtunu üle muidugi kuigi õnnelik, paraku selliseid asju juhtub ja nüüd pole teha enam midagi, kui põrsad suureks kasvatada ja neile nende oma inimesed leida. Kõik inimesed ei taha ega saa endale lubada puhtatõulist koera ja kui aus olla, pole ka mulle endale see paber kuigi oluline. Samas pole ma ka kunagi julgenud endale varjupaigakoera võtta, sest minu kiiks on tahta teada, millise iseloomuga on mu koera vanemad. Praegusel juhul siis mõlemad suured, väga sõbralikud (ka laste suhtes, isa on kasvanud koos väikeste lastega, noorim praegu kuueaastane) ja väga karvased.
Vaiba pesast rullis Malati kokku ja viskas välja juba esimesel ööl, põrandaküte pidi niigi liiga palav olema ja kõik mu katsed sokutada pessa uut tekki või ühekordseid linu on siiani sama tulemusega lõppenud. See-eest on tänu kivipõrandal ukerdamisele viiepäevastel kutsikatel täiesti muljetavaldavad lihased :). Tänaõhtune pilt pontsudest, kõhud punnis ja kasukad läikivad. Esiplaanil olev kõige helehallim kutsikas on kõige kangema iseloomuga tegija, kui temal on vaja kuskile minna, siis õed ja vennad lendavad ja kisa on ka kõige kõvem, kui miski ei meeldi.
Kokku on meil neli tüdrukut, kaks ema moodi musta ja kaks isa värvi pruunikashalli ja viis poissi, kaks musta ja kolm pruunikashalli. Mastifite kandilised koonud ja kobedad kered paistavad kõigil olevat, isa poolt tundub vähemalt praegu ainult pintsliga värvi antud olevat. Aga eks aeg näitab, millised kutsid neist kasvavad. Järgmise nädala lõpuks peaksid silmad peas olema.


18. jaanuar 2015

Roheline, ligane ja libe

Ei kõla üldse isuäratavalt, aga paraku tänavune jaanuar selline on. Veebruari lubatakse täpselt samasugust. Esteet minus eelistaks natuke valget kohevat lund ja paari miinuskraadi, aga pragmaatik on sellegagi rahul, mis praegu on. Soojad toad, paljad varbad etc. Sellest ma tegelikult juba eelmine kirjutasin. Ja midagi üllatavat selles pole, talvi, kui jaanuaris on kannikesed õitsenud, on siinelatud aja jooksul olnud rohkem kui üks.
Kuna olen endale taas täistööajatäie töökohti kokku kahminud, õnneks kõik osalise kodustöötamisega, koonduvad kodutööd nädalavahetusse. Eile sattusin totaalsesse koristamistuhinasse, kui vahel suudan oma 150 m2 kahkuidagi ära koristada paari-kolme tunniga (tolm, põrandad, mõlemad vannitoad), siis eile läks miskipärast kümme tundi ja mitte sellepärast, et vahepeal raamatuid lugenud oleksin, pigem vastupidi, hasarti läksin. Eks vahel peabki põhjalikum olema, mööbli paigast tirima ja kappide esiküljed läikima lööma. Tänu sellele jäid välitööd tänasesse. Vedasin paar kärutäit liiva sissesõiduteele ja garaaži ette, muidu oleks autoga välja saanud, sisse ilmselt küngastest üles mitte. Niigi oli poest tulles nii, et künkast üles tulemiseks võtsin korralikku hoogu, aga garaaži ees tuli ukseavamiseks vahepeal seisma jääda ja siis keris kets ikka korralikult ringi, Sisse igatahes saime, kuigi ma kahtlen, et Volvole antud käsklusest "Hüppa, Kitt!" seejuures just palju abi oli (kodustöötajate pärastlõunane helitapeet on praegu "Komissar Rex", mida vaatavad mu mõlemad nooremad koerad, "Knight Rider" ja "A-Rühm" ehk lapsepõlve lemmikseriaalid, mida vaadata pole vajagi, aitab aeg-ajalt pilgu pealeheitmisest).
Puud ka tassitud, võtsin korraks fotoka, aga kuna sadas peent vastikut vihma, mis elektroonikaimede tervisele kuigi hea pole, siis sai tehtud vaid paar plõksu.
Okkalised ja samblalised tunnevad end ülihästi


Vapper jukka lumehanges. Magesõstardel on sentimeetripikkused pungad, aga pildid jäid uduseks.
Kutsikas sai eelmisel nädalal seitsmekuuseks, on endiselt siiras ja armastav rõõmupall  (välja arvatud siis, kui ta mind esihammastega tagumikust näpistab nagu eile,  või tolmuimejat maha murda üritab). Heade kommete ja korraliku käitumise eest on ta ainuke loom majapidamises, kellel on juba kaks nädalat lubatud mu magamistoas magada, sest ta ei lõhu midagi ega tee juba ammu ka tuppa. Voodisse ei kiputa, seal on kasukaga palav, aga päris hea on kaua aega kõledas olnud magamistoas enne uinuma jäädes kellegi vaikset hingamist kuulata.
Võsakoristamistalgud jäävad sel aastal ilmselt ära, sest maa on pehme ja porine ja metsaalune vett täis. Isegi künkal asuvas  aias vajus mõnel pool jalg päris korralikult porri. Headmeelt tegi aga, et pottides talvituvad nõiapuud on paksult õiepungi täis. Tuleb sellest vast vaatepilt.

15. jaanuar 2015

Talve selgroog

Talve selgroogu murtakse meie rahvakalendris ikka õige mitmel korral, eile oli siis neist esimene ja üsna kevadine. Ameeriklaste Accuweather näitab ilmaprognoosi praegu kuni 28.veebruarini ja minu suureks rõõmuks ei paista suurt külma kusagilt. Kõige külmem järgmise nädala lõpul, -13 ja terve veebruar kõigub kusagil plussi ümber. Kui maja püsiks soe ja puud tuleksid ise tuppa ja lumi koristaks end ise ära, poleks mul ka külmema ja lumisema talve vastu midagi, aga praeguses seisus teeb selline prognoos rõõmu nii mulle kui mu rahakotile, sest mitmesajaseuroste elektriarvete tasumise asemel saab ehk hoopis mõne hea raamatu või põneva taime osta ja arvuti taga töötegemiseks piisab kodukleidist, polegi kahte paari sokke ja suusapükse vaja.
Sel nädalal tulid ära ka põnevate põõsaste tellimuskinnitused ja kui nüüd vähegi jõuan, saab kodulehe nädalavahetuse jooksul korda ehk ära lahutatud, millised põõsad saavad Eestis kohapeal olema ja millised ainult tellimisel. Vihjeks, natuke alla poole on juba üleval. No sinna tellimise poolele võiks muidugi veel paar tuhat nimetust üles laduda, aga kas sel hullul tööl ka mõtet oleks, selles ma sügavalt kahtlen. Tegelen praegu teiste ja minu jaoks märksa põnevamate asjadega kui taimekasvatus ja üle tüki aja tunnen, et mu aju on jälle ellu ärganud.
Ja siis peaks veel oma veebimeistrit utsitama, kes mulle oktoobri lõpuks uue disaini lubas teha. Ainult meil jäi vist täpsustamata, millise aasta oktoobri lõpuks. Tegelikult olen ma isegi kavandit näinud, mida ma tudengi kallal ikka norin...
Sulaprognoosi vaadates oli viimase viiesentimeetrise lume lükkamatajätmine õige strateegia, sest need kohad, kust ma lükkasin, on kiilasjääs ja sigalibedad. Garaaži eest ka ei lükanud, aga seal on autojäljed kiilasjää tekitanud ja kui kedagi vaatamas oleks, oleks tal päris naljakas vaadata, kuidas ma iga päev üha kaugemalt hoogu võtan, et kallakust üles garaaži sisse saada. Homme peaks vaatama, kas liivahunnikust õnnestub midagi kätte saada.
Hakkasin ka firma aastaaruannet kokku panema ja omaenda üllatusekski avastasin, et kui käive pulkadeks lahti võtta, siis müüsin sel aastal peaaegu üksinda rohkemas mahus taimi kui me eelmisel aastal kahekesi tegime ja eelkõige kasvas postimüük. Mis on minu jaoks meeldiv tendents. Kui nüüd õnnestuks veel leiutada robot, kes nende potsikutega ostu ja müügi vahel õiendab, rohib, kastab, paljundab  jms kõike seda muud teeb, mis minu jaoks lihtsalt igav on (no seda pidigi M algse plaani järgi tegema), oleks päris kena. Paraku pole seda robotit esialgu kuskilt võtta, tööjõudu veel vähem. Aga elame ehk üle.

12. jaanuar 2015

Korralik lumi

Sellist lund, nagu eile alla tuli, pole sel talvel varem olnudki. Kui lõuna ajal välja läksin, oli vaatepilt imeilus. Tavaliselt meiekandi pidevad tuuled lund okstele kauaks ei jäta ja täna on puud juba poole lumetumad, aga eile oli korraks selline.
Kuurini kaevasin seda märga ja ropprasket lumeollust labidaga. Algul mõtlesin, et võtan kuurist käsisaha, aga kohe selgus, et märg lumi on nii raske, et täis sahka ma lükata ei jaksa, kui ei taha järjekordselt paari nädalat seljavaludes oiata. Põrnitsesin mitu minutit lumepuhurit, eelmisel talvel läks seda vaja ainult ühe korra ja siis pani selle käima naabrimees. Enne seda M. Manuaal on muidugi kadunud. Õnneks on olemas kõiketeadev internet, tulin tuppa tagasi, googeldasin natuke ja käes see manuaal oligi. Seal polnud küll käivitamise kirjeldust, aga vähemalt sain teada, millises asendis kõik kangid ja nupud peavad olema. Edasi oli juba lihtne, sest õnneks on neil tänapäevastel masinatel võimalus ühendada käivitamiseks vooluvõrku, mitte rebida starterit. Õue sain puhtaks, aga kuna õhtul tuli seda valget asja vaat et teist samapalju juurde, tuleb täna ilmselt korrata, muidu ei pääse ei autoni ega autoga välja. Ja vist peab hiljem poodi minema, sest mõned elutähtsad asjad kipuvad otsa saama. Heameelega venitaksin sellega homseni, sest täna on palju tööd ja teiseks lubatakse homseks juba uut sula, pääseks kergemalt. Näis.

6. jaanuar 2015

Paremat uut!

Kolmekuningapäev on viimane päev uusaastasoove ilma pudelita edastada ja tõepoolest kõike paremat neile, kes neid ridu loevad. Neile ka, kes ei loe. Tänane päev oli imeilus, temperatuur näitas hommikul -7,1 ja õhtul -11,8, aga kuna tuult ei olnud, oli väljas päris mõnus. Lihtsalt ei tahtnud selle talvepäikesega toas istuda. Koristasin ära ja viisin kuuri alla jõulunänni, välistuled jäävad veel mõneks ajaks põlema. Viskasin toast välja ja kasutasin õues ära kuuse:
Kolasin pisut õues. Lund on sellele kandile omaselt vähe. Tiik on enne jäätumist siiski vett täis saanud.

Kord ajas kutsikas kassi taga, siis jälle kass kutsikat.

Tellisin Blog2prindist ära eelmise aasta blogi .pdf faili ja üle poole on sellest juba välja trükitud. Mu päevinäinud printer keeldub üle 10 lehekülje korraga väljastamast, seega on see päris pikaajaline protsess, jätkub terveks õhtuks. Blogi koos kommentaaridega on 290 lehekülge pikk, kuidagi palju on sel aastal kirjutatud.  Uus laservärviprinter ei mahu mulle praegu eelarvesse, pealegi ma just panin vanale uued kassetid.
Jõuluaeg on kadunud nagu kuskile mutiauku, aga lõpuks ometi on tunne, nagu oleks välja puhanud. Ja hea on, sest nüüd tuleb tööle hakata natuke rohkem kui enne.