Roosas kleidikeses troppija

Eelmisel nädalal, kui seljavalust veel õhkagi aimata ei olnud, suutsin enesele mitu asja esmaspäeva hommikuks organiseerida. Kuna tänu valvefirma tehniku iga-aastasele visiidile pidin natuke kauem kodus istuma, siis tellisin samaks ajaks ka ehituskauba auto saabuma, prussid, kivid ja muu selline nänn, mida sõiduautoga ei vea.

Riidesse panin end muidugi tööpäevale kohaselt, et kui tehnik ära käib ja koorma vastu võtan, siis kohe hopsti autosse ja tööle.
Tehnikuga läks asi lihtsalt, tema teadis ise, mida teha ja mul tuli paar korda ainult käia puldi peal koodi valimas.

Autot aga ei tulnud ega tulnud. Istun mina ja ootan oma roosa tuunika ja hallide pükstega, materjali ei kusagil. Kell hakkas juba kümme saama, kui lõpuks helistati, et hakkab Keilast liikuma. Õnneks ei eksinud vähemalt ära ja jõudis esimesel katsel kohale. Üllatus aga see,et autojuht teatas, et kutsugu ma nüüd mõni mees appi troppima, tema üksi ei saavat.

Ee, ühtegi meest mul talle küll pakkuda ei olnud, ei etteteatamisega ega ilma hoopiski mitte.
Ei jäänudki muud üle, kui ise linnariietega veoka kasti ronida ja hakata köisi paika tõmbama ja kraana konksu õigesse kohta sättima.
Mul on alati töökindad kodujope taskus. Alati. Välja arvatud seekord. Ja uuesti sealt kastist alla ja veelkord üles ronima ma ei olnud nõus. Nii läks kõigi kuue euroaluse troppimine paljakäsi.
Jalas olid kah lahtise kannaga plätud. Hea, et ära ei kadunud.
Selg jäi kah terveks või vähemalt ei jäänud haigemaks kui enne.
Igatahes ehitusmaterjali on mul nüüd kõigi suviste projektide tarbeks,ainult kergkruus on puudu,sest seda selles internetipoes ei müüdud. Antaks ainult tervist, et neid ka realiseerima hakata. Arstionu käskis ravivõimlemist teha ja kere kõvasti kinni siduda, sest ootamatute seljavalude põhjusena tuvastati hoopis mitmekordselt opereeritud, kaktilõigatud ja õmmeldud kõhulihased, mida praktiliselt polegi ja mis peaksid aitama lülisammast üleval hoida.
Toas aga õitsevad õunapuuoksad:

Peenras puhkesid täna esimesed nartsissid, sorti peast ei mäleta (pilt ülevalpool)

Ja Tallinna kesklinnas vana ajakirjandusmaja taga võis kohata põlvekõrgusi võililli:Täna mõtlesin tegelikult, et kevad on ikka äraütlemata mõnus aeg hetkede nautimiseks. Midagi ei ole ootel, kõik tuleb nagunii. Nii mõnus on mõelda, et suurem osa kevadest ja terve suvi on alles ees.

Hullu ei peata ka seljavalu

Olles rohkem kui 24 tundi räige seljavalu käes niutsunud ja vandunud, komberdasin täna lõuna paiku siiski aeda. Esialgse mõttega vähemalt natuke jalutada, sest ega enam hullemaks minna ikka ei saanud ja väljas meelitavalt särava päikese valguses tundus eriliselt alatu ja nüri diivanil lamada ja lugeda. Seda enam, et hakkas tunduma, et mida rohkem ma laman, seda hullem on iga kord üles tõusta.
Tegelikult oli päris tore niisama ringi tuterdada ja igasuguseid ninasid, pungasid ja õisi imetleda. Krookused kui säravad kalliskivid.

 Sinilillesinine:

 Magnooliavalge:

Terve metsaalune on vaid mõne päevaga muutunud pleekinud hallikaspruunist säravaks lilleaasaks:

Ja siis oli muidugi tarvis proovida, et kas ikka on täiesti võimatu sellise seljaga aias midagi teha...selgus, et käpuli olles on täitsa võimalik. Koerad vaatasid küll vähe hämmeldunud nägudega, kui perenaine nende liikumisviisi üle võttis, aga selles asendis vähemalt ei löönud silmist tuld välja. Ja ausõna, ma ei oska niisama tundide kaupa aias lösutada ja toas ei raatsinud ammugi nii kaunil kevadpäeval olla. Igatahes said püsikupealsetest puhtaks viimased peenrad ja lõigatud roosid. Rehitsema igaks juhuks ei hakanud. Eks nüüd ole näha, kas homme on parem või hullem. Tegelikult oli aias asjatades isegi nagu vähem valus.

Mõõõõõõõõnus!

Pärast venna, tema pere, kõikide nende hobuste ja koertega veedetud mõnusat laupäeva magasin täna hommikul kella üheksani. Kui silmad avasin, oli selge, et vedelema jääda ei saa, sest taevas säras kõige ehtsam päike. Kusagil poole üheteistkümneks olin õues, selleks ajaks kohv joodud ja kõht täis. Hommik oli tõeliselt imeline ja ega päev kehvem ei tulnud, 13 kraadi varjus. Krookused on lõpuks ometi õitsele puhkenud ja neid tuleb palju, pildil vaid pisike osa puhkejatest:

Esimesed sinililled:

Tiigis hulbib viimane jääpank ja metsaalune on vett täis:

No ja ma ikkagi ei saanud seda Katharine Hodgkinit pildistamata jätta:

Tähtmagnoolia "Royal Star" avab esimesi õisi. Tema on mul uusim tulnukas ja elab alles potis. Pean talle kena sooja koha välja mõtlema, ja probleem on piisavalt happelise pinnase tekitamisega. Ostsin hiljuti Looduspere poest veetestid ja selgus, et meil on isegi kaevuvesi leeliseline, pH 8,0. Pinnasest parem ei räägigi, aga eks tuleb istutusauku turvast uhada. Aga ostmata ka ei suutnud jätta, ma olen ammu magnooliat tahtnud, nii ilus:

Päev kujunes ootamatult töökaks ja tulemuslikuks, Noorenduskuuri sai paarikümneruutmeetrine pargiroosivõsa, see vast oligi päeva suurim Heraklese vägitöö, sest need tüübid ei ole üldse sõbralikud ja torgivad ka läbi nahkkinnaste, mul on hetkel kätel näha rohkem leukoplasti kui nahka...üle poole aia sai eelmise aasta püsikupealsetest puhtaks ja kogu sodi ka ära põletatud. Natuke sai isegi rohitud, sest võililled, naat ja vereurmarohi juba tegutsevad. Õhtul mõtlesin veel, et kas ikka viitsin ja jaksan veel ukse teist korda üle värvida, aga jõudsin järeldusele, et seda saab vähemalt pooles osas istudes teha, nii said teise värvikihi nii uks kui ka pink (Lillekasvataja, kui sa värvida tahad, siis mul tuleks terve maja üle pläänida, äkki teeme diili :D). Lõpuks korjasin veel õuest reedel pestud pesu ära ja siis oligi aeg nii kaugel, et päike hakkas puulatvade taha kaduma ja nina hakkas tuule käes külmetama, oli aeg tuppa kolida. Toas aga lõhnab imeliselt nartsiss Bridal Crown, millest hiljem ka peenraelanik saab:

Soojuspumba ventiil tehti täna väidetavalt korda ja uus gaas sisse. Töötab ja annab sooja. Näis, kui kauaks seekord siis.

14.aprill

Veel eile hommikul olid katused valged, maa hall ja akna taga üks kraad külma. Kass on sellegipoolest juba nädalajagu kõik ööd õues veetnud, igal hommikul on mul värske hiirepraad terrassile üles rivistatud, väsinud jahisportlane aga tuleb tuppa, sööb kõhu kassikrõbinaid täis ja keerab end elutuppa punasele padjale magama. Ärgates alles pimeduse hakul, et uuesti ööseks õue minna.
Soojuspump andis järjekordselt otsad, hakates eile õhtul taas vaid külma õhku puhuma. Seekord pidas siis vastu umbes-täpselt kaks kuud, 17.veebruar eelmine garantiiremont. Kui ta kavatsebki hakata niimoodi iga kahe kuu tagant remonti vajama, saan ma igatahes väga pahaseks, sest reklaami järgi pidavat see riistapuu ju täiesti hooldusvaba olema. Paigaldaja arvas, et gaas jookseb välja. Järelikult on asi rikkis ja tuleks välja vahetada?
Aga tänane õhtu oli mõnus. Lükkasin loojuva päikese valgel rehaga mutimullahunnikuid laiali, no seda mutid sel aastal korraldanud on, ei saa kuidagi enam sigaduseks nimetada, see oleks selge solvang sigade aadressil. Tellisin täna mullamutt.ee-st selle paljukiidetud mutilõksu ja kui ma peaksin laipade koristamiseks ka mingi kangema joogi eelnevalt sisse jooma, siis ma seda ka teen, aga muttidest on mul tõepoolest kõriauguni. Õnn seegi, et mul muru ei ole, selline madalaltniidetud heinamaa. Basseinitagune rohumaa näeb selline välja, et sinna ma rehaga ei lähegi, ilmselt kasutan murutraktoril ikka veel ees olevat lumesahka nende hunnikute siledakslükkamiseks...
Huvitaval kombel ei ole mitte üheski roosipeenras mitte ühtegi mutimullahunnikut.
Mängisin koeraga palli, mu 12,5 aastat vana kolli arvab vahel endiselt, et ta on kutsikas. Palju ei julgenud, muidu ei võta teine pärast üldse enam käppi alla. Tema oleks veel mänginud.
Vaatasin üle lõpuni väljasulanud aia. Külmakartlikest on täies elujõus nii tulbipuu kui soolapuu, mõlematel pungad. Küll aga ei suutnud leida Parryi agaavi, päris mullas sobrama ei hakanud, aga näha polnud küll midagi. Peenras talvitunud jukkadega on ka kõik korras.
Krookused ikka veel ei õitse, aga tulekul on neid palju-palju. Küll aga õitseb võrkiiris Katharine Hodkin, ja õisi on eelmise aastaga võrreldes topelt, kui mitte rohkem.
Lõpuks seisin lihtsalt keset aeda, tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin, et Hilisel on väga ilusti öeldud...aed on minu hinge kodu.

Usin pühapäev

Tänane ilm oli tõeliselt ilus ainult aknast välja vaadates või siis äärmisel juhul õues päikese käes tuulevarjus. Temperatuur kõikus kolme-nelja plusskraadi ringis ja kõle põhjatuul tegi asja veel hullemaks. Särav päike andis aga energialaksu ja päris palju sai tehtud, seda enam, et reeturlik Une-Mati pani mu juurest juba hommikul kell kaheksa ajama ja mul hakkas üksinda voodis igav...
Esimese korruse kõik üksteist akent pestud, seest ja väljast. Kõik kardinad maha võetud, puhtaks pestud, meretuules kähku kuivaks saanud ja tagasi riputatud. Tuba head puhast lõhna täis.
Välisuks ja üks aiapink värvitud.
Sibullilled said väetist.
Järgmiseks nädalavahetuseks saunapuud ette tassitud.
Veel nipet-näpet tehtud. 
Nüüd peaks vist hakkama pühapäeva pidama, muidu ei jaksa homme tööle minna :D.
Järgmiseks nädalavahetuseks ehk on lumi juba niipalju sulanud ja maa tahenenud, et pääseb aias asjatama.

Iseloomutu ohmu

Mul on tunne, et ma ähmaselt tunnen seda tüüpi, kes ütles, et kuna maikuus tuleb kodunt rohkesti ära olla, siis aprillis ei ühtegi taime. Ma olen teda vist lausa peeglist näinud. Aga kuna mu töökoht on täiesti salakavalalt ümbritsetud vastikute kapitalistide rahategemise kohtadega, kus siis muu hulgas kõikvõimalikku taimematerjali müüakse, siis....siin see eiühtegi siis on, koos hämmeldunud koduloomadega.

Kuna taimed hakkasid sõna otseses mõttes pakkidest välja tungima, kasutasin tänast imeilusat ilma juurikate potistamiseks. Siin nad siis on:
Paljasjuursed roosid Nina Weibull, Rumba, Polarstern, Lihterloch, Alchymist ja Europeana. Siinkohal võiks mainida, et Polarstern oli Horteses müügil peenraroosina, aga minu teada peaks ta olema rambler. Ja mul on tunne, et Lihterloch on valesti kirjutatud, aga teooriaga tegelen hiljem. Ega ma sellest Hortesest ülearu heal arvamusel pole, eilegi oli seal müügil roosisort Roos Pildiga Potis :D.
Päevaliiliad ehk Hemerocallised Double Fire Cracker, Mary Brown, Double River (pakis 2 tükki), Roswitha, Cute As Can Be.
Artishokk (Cunara cardunculus), aspar Roem van Washington, Rudbeckia Green Wizard, Tritoma Alcazar, Chelone obliqua, Iris Ensata Blue Pearl (siinkohal küsiks Muhediku käest, mida ta üldse ensatade vastupidavusest meil arvab...).
Lõpuks veel kolm valget ja kolm punast täidisõielist begooniat.
Luudpõõsad Vanesse (kollane) ja Queen Mary tulid koos pottidega.

Potti said ka mõned maitsetaimed ja terrassi rõõmustama esimesed võõrasemad.
Kuna enamust sellest ilust veel välja jätta ei saa, ööd on liiga külmad, ja kasvuhoone näeb mul välja selline:

küsisin Lepatriinult viisakalt luba, kas võin tema tühja tuba kasvuhoonena kasutada. Poole peal hakkas küll tunduma, et kahekümne kaheksa kastmismärja lillepoti tassimine mööda järsku treppi teisele korrusele ei olnud väga hea idee, aga noh, eks igaüks peab oma risti kandma...

Tunne aga on nüüd hirmhea, kuigi kergelt vist värske õhu mürgitus ligi viietunnisest õuesolekust. Kogu aeg muidugi potistamisega ei tegelenud. Kui hommikune tunne oli päris masendav, ükskõik, kuhu ka ei vaadanud, igal pool laiutasid hiiglaslikud mutimullahunnikud ja lõpmatus koguses koerajulki, siis aias ringi käies läks meel üha rõõmsamaks. Roosid on kõik tervise juures, viimseni, ei leidnud ühtki, mis oleks kahtlustki tekitanud. Ja igal pool tervitasid mind rõõmsad ninaotsakesed.

Sinililli küll veel ei leidnud, lumikellukesi see-eest palju:

Talvekahjustused on ainult kanada kuusel Conical, mis on kummaline, sest see puu on samal kohal vähemalt viis aastat kasvanud ja ma ei ole teda ka varem varjutanud. Sel aastal aga sedamoodi ja see on natuke kurb. Mis ma temaga nüüd tegema pean? Lõikama? Pritsimiseks on vist liiga külm veel.

Teised okkalised on õnneks terved. Ka ebaküpress Silver&Gold, mille pärast ma natuke mures olin, oli teine nii paksu lumeteki all.Kõik õuestalvitunud kaktused on elus ja alles.
Terrassil istudes ja teed juues mõtlesin välja vähemalt kolm uut istutusala...kui ma selle ka välja mõtleksin, kes need valmis teeb, vaat siis oleks alles vägev.
Ja seda, mida selle kasvuhoonevrakiga pihta hakata, ma ka ei suuda välja mõelda. Või kas mul teda üldse väga vaja on...igatahes neid plastikplaate sinna tagasi pole mõtet toppida, ma olen seda juba sada korda teinud ja nüüd on osa plaate ka katki. Kui, siis tõmban kile peale.

Ka natuke poripilte, ajaloolise tõe huvides

muidu on järgmisel aastal jälle tunne, et on porisem ja külmem kui eales varem ja see talv ei lõpegi ära...
Majaesine on praktiliselt puhtaks sulanud, kuigi põhjaküljel

Ka kõige suurema lumikellukesepuhma leidsin maja põhjaküljelt valge sireli alt:

Lund oleks nagu vähem alles kui eelmisel aastal samal ajal, küllap see päikseline märts seda ikka salamisi vähendas. Sellist uputust, nagu eelmise aasta aprillis, ehk ka ei ole tulemas, materjali ei jatku.

Meetripaksuse lumehunniku all olnud roosipeenra suurimad kahjustused on murdunud oksad, mida pole just vähe. Aga tervetel okstel on juba tillukesi pungi aimata. Suurem osa roosipeenardest on muidugi veel lume all, see majaseinaäärne on kõige soojemas kohas. Selle taga tunnevad end suurepäraselt mu kolm õues kasvavat kaktusesorti.
Isegi tiik on välja ilmunud ja õnneks vähemalt sellest east olen ma välja kasvanud, et minna proovima, kas jää veel kannab :D.

Esimesed lumikellukesed

avastasin väljasulanud roosipeenra servast eile. Tervelt kolm tükki. Nii pisikesed ja haledad, et ma ei hakanud neid isegi pildistama mitte. Las kasvavad suuremaks.

Roosid ise, nii palju kui neid välja sulanud on, on talve kenasti üle elanud. Kääridel on muidugi kõvasti tööd. Ma ei ole oma rohkem kui sada kahtkümmet roosisorti kunagi katnud ega õhutanud. Ainult muldan ja kaunis kõrgelt. Ja kui midagi välja läheb, siis läheb. Ju ta siis ei taha minu juures kasvada. Enamus tahavad.
Vapiloom opuntia on ka välja sulanud ja täie tervise juures. Pisut nahkne ja kokkuvajunud, nagu tavaliselt kevadel.
Pottidesse pandud üheksa begooniat on kõik mullast ninad välja pistnud. Roheline sibul ja lehtsalat köögiaknal kasvavad ka jõudsalt. Rohkem aknalauapõllundust mul polegi. 
Eile toksisin maja eest natuke jäärauaga jääd vähemaks. Mitte et seda väga vaja teha oleks olnud, ükskord sulab ta ära nagunii ja libeduse vastu aitas tavaline liiv väga hästi, õnneks ei ela linnas, et ei tohiks liivatada ja peaks seda tobedat kallist ja libedat graniidipuru panema.
Üldiselt aga olen viimase kuu väga laisk olnud ja ainult prouat mänginud. Lugenud, mänginud, nädalavahetustel kaua maganud. Ja seda laisklemist täiega nautinud. Kütma ei pea, soojuspump kütab ja selle investeeringuga olen väga rahul.
Üleeelmisel nädalal antud onkoloogilised proovid olid täiesti puhtad ja esimest korda üle mitme aasta pikendati kontrolliskäimise vaheaega kolmelt kuult kuuele. Vahel ongi nii vähe vaja, et end õnnelikuna tunda.
Väljas kolm kraadi sooja ja taevas on ühtlaselt hall. Nagu Muhedik tabavalt nentis, on poriaeg käes ja nina välja pista pole erilist tahtmist.