1. august 2017

Juuli ilus lõpp

Isegi ei mäleta, millal viimati õhtul väljas sai käidud. Pidev enesehooldusvahendite vajamine paneb liikumisele piirid ka siis, kui valusid parasjagu ei ole. Eilne üritus sai siiski plaani võetud, polnud kaugel ja õhtuti on viimasel ajal olnud parem kui hommikuti.
Määramäel olen varemgi käinud, aga see koht lummab ikka ja jälle. Kunstniku ateljee keset männimetsa, täis loomingut ja inspiratsiooni. Perenaine on muuseas hariduselt professionaalne aiakujundaja, kuigi realiseerib end juba ammu hoopis teiste kaunite kunstide kaudu. Ja see oma pere jõududega ehitatud ateljee on juba elamus omaette.

Maja toetub hiiglaslikele tüvedele, mis pärinevad ühe mõisa alleelt maha võetud puudest. See on keskne emapuu, nurkades on samasugused hiiglased. Pidi ikka jõud mängus olema. 

Valdur Mikita rääkis eestlaste kohasensitiivsusest ja kohamaagiast. Mis minu jaoks on kohe väga tõsine teema. Minu jaoks on päris palju kohti, kus ma kohe kuidagi viibida ei suuda. Õnneks kohti, mis kiirgavad positiivsust, on siiski rohkem.
Üks selliseid kohti, kuhu mina ikka ja jälle Mikitat tsiteerides "palverännakuid" teen, on Harju-Madise kirik, kusjuures kiriku endaga ei ole sel palju pistmist, lihtsalt see koht on nii lummav. Vaade Kurkse väinale kirikaiast.
Kirikutorn on aastaid kasutusel olnud ka tuletornina, kas ka praegu, pole hetkel kursis.
Eriti mõnusaks tegi õhtu see, et suvi on lõpuks jõudnud ka Loodemaale, riietuseks piisas lehvivast suvekleidist ja kergest õlasallist. Mõnusmõnusmõnus. Autotermomeeter näitas ka õhtul üheksa paiku kakskümmend soojakraadi, mis on minu jaoks väga hea temperatuur, palju rohkem ei tahakski. Vähem ka mitte.
Koju jõudes olin surmväsinud, aga väljasaamise üle üliõnnelik. Ma armastan oma kodu küll väga, kuid suur vahe on selles, kas olla päevade kaupa kodus vabatahtlikult või mitte välja pääseda terviseprobleemide tõttu. Viimane mõjub ahistavalt.
Nii mulle kui aiale oleks paaripäevast paduvihma vaja. Kuigi viimasel ajal on pea iga päev mingi väike sahmakas vett taevast antud, on muld endiselt tuhkkuiv ja majast eemal savistel aladel maa täiesti pragunenud. Umbrohul pole sellest sooja ega külma, tund aega tagasi sprinklereid tööle pannes vaatasin, et majaesisel kruusaalal on võilill end taas kümnesentimeetriseks venitanud, kuigi kõik sai alles nädal tagasi piinlikpuhtaks rohitud.
Endal oleks vihmapäevi vaja kirjatööde ja muude tubaste tegemistega järjelesaamiseks, kui põrandaid saab veel iga päev kasitud, sest suurte koertega sellest ei pääse, siis muude pindade seisundit ei taha isegi mitte kommenteerida. Veebipood tuleks üle käia, paljud asjad on otsas, müügikastid pooltühjad, aga midagi ka veel siiski sel nädalal juurde tulemas. Kui varasematel aastatel olen Lätist kaupa juurde tellinud kolm korda hooaja jooksul, siis sel aastal kolm korda kuus. Ja esmatähtis on siiski olnud enese hoidmine ja kosutamine, sest kui pole tervist ja enestunnet, pole millelgi muul üldse tähtsust.

2 kommentaari:

  1. Selle viimase lause peaks kõik endale pealuusse taguma ja selle st lähtuvalt ka elama, sest see on sulatõsi. tore, et sul nii mõnus õhtu oli.

    VastaKustuta
  2. V.Mikitaga kohtumine on kauaks unustamatu elamus. Lisaks kohamaagiale on veel palju erinevaid maagiaid, millest mõned tõmbavad, mõned tõukavad

    VastaKustuta