Mõtted on kevades

Fantastiline ilm oli täna, ei mingit määbruari. Päike säras hommikust saadik ja kuigi maa oli härmas, sulas see kiiresti. Kutsikad sain aedikusse kusagil kella kümne paiku, hakkavad seal juba kohanema. Kui algul esitas üheksaliikmeline ühendkoor pala "Andke kutsikatele vabadus!" iga kord, kui ma vaatevälja ilmusin, siis nüüd juba müratakse, kakeldakse, lebotatakse päris rahulikult. Matid on all, et päris palja maa peale tuttu ei jääks.

Taimeninasid ja ninakesi on iga nurga peal ja neid ma pildistama ei hakanud, neid pilte on internett täis ja ajab üle ääre. Pealegi on nad igal aastal üsna sarnased.
Tiikidel on veel jääd.

Kaktused tunnevad end päikese käes mõnusalt nii maja seina ääres kui vulkaaniplatool.

Kodus töötada on mõnus. Kui kuskil büroos mõte kinni jookseb, lähed lobised kolleegiga või kiikad internetis ringi. Kodus saab pausiaega hoopis tõhusamalt kasutada ja kui käed midagi teevad, siis mõistus töötab edasi. Nii oligi päeva lõpuks vajalikud tekstid välja mõeldud ja kirja pandud, maja koristatud, pesu nööril lehvimas, terrass ja aiateed pühitud ja isegi paar akent möödaminnes  puhtaks pestud. Kutsikate kantseldamisest rääkimata.

Natuke aiapoe mõtteid ka, küllap on nii mõnelgi tekkinud küsimus, mida ma siis õieti teen ja mis edasi saab. Olen selle üle terve talve mõtteid mõlgutanud ja lõpuks ka järeldustele jõudnud. Selleks, et taimekasvatuse ja aiapoega end ära elatada, peaks müüma kordades rohkem kui praegu. Kuna haruldusteotsijaid on vähe, peaks olema 95% sortimendist nii-öelda prosta kapsas ehk see, mis laiale ostjateringile peale läheb. Seda ma teha ei taha, sest taimekasvatus iseenesest ei paku mulle huvi, kõik see potistamine, kastmine ja rohimine on rutiinne ja igav. Eks algne idee ju oligi, et taimekasvatus on M töö, aga teda ju enam ei ole.  Ja isegi kui ma seda teha tahaksin, pole mul selleks vajalikku viljakat mulda ega vett, tööjõust rääkimata.
Ühesõnaga olen jõudnud järeldusele, et edasiseks ellujäämiseks pean leiba teenima selle kehaosaga, millega see siiani kõige paremini välja tulnud on ehk peaga.
Aiapoodi kinni sellegipoolest ei pane. Olen sellesse projekti nii hullult raha, aega ja energiat panustanud, et narr oleks nüüd järele jätta. Aga see jääb hobitasemel tegevuseks ja elatist ma sellest teenida enam ei looda. Teen nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest oma aia ja elu jaoks peab ka aega jääma. Viimased kaks on niigi paar viimast aastat kannatajapositsioonis olnud.

Selline iiri talv siis

Peab ütlema, et mulle meeldib. +3,4 kraadi tähendab seda, et toad püsivad soojad ja ma ei pea end kampsunitesse, karupükstesse ja villastesse sokkidesse toppima. Koeri sisse-välja laskma saab fliisiväel minna. Täna näidati isegi päikesevalgust, eemalt, sest üle puudelatvade õuele paistma sel aastaajal ta end ei jõua upitada.

Edev kutsikas on osanud end pea igale pildile sokutada. Tiikidel on lahtine jää, aga isegi talveks pole nad suutnud vett täis saada, suvi ja sügis olid ikka nii kuivad.

Kuna püsikuvarred jätan alati kevadeks lõigata, näeb aed hetkeseisuga päris õudne välja. Rääkimata lokkavast umbrohust, va linnurohi kasvab sellise temperatuuriga imehästi. Rohima sellegipoolest ei lähe, kuna õnneks juba viie aasta taha jäänud lõikamiste-õmblemiste tõttu ei ole kükitamine endiselt mu tugevaim külg ja rohida saan ainult põlvili, siis selle külma löga sisse põlvili laskuma ma nõus ei ole.

Suhteliselt lumeta talved on siinkandile muidugi iseloomulikud, esimesed kolm või neli aastat siin elades polnud majas vist isegi korralikku lumesahka. Lappasin algusaastate talvede pilte, no heal juhul õrn lumekirme ja jaanuaris õitsvaid võõrasemasid mäletan nii mitmestki talvest. 2009/2010.aasta talve lumeuputus tuli kõigile külaelanikele täieliku ootamatusena, Pilt tehtud 2010.aasta jaanuaris, detsembrist pole ühtegi õuefotot. Ilus oli küll, aga kogu selle vaeva ja seljavalu järele ma puudust ei tunne.

Mis puudutab sellesse, et külmad ja lumised talved kuidagi kahjureid mõjutaksid, pole mina küll tähele pannud. Ma ei kasutanud eelmise sooja talve järel aias mitte ühtegi mürgitilka, suve esimesel poolel polnud aega ja suve teisel poolel oli majapidamises kõikenäriv koeratitt, aga sellest hoolimata ei märganud ma mingit erilist kahjurlust. Roosid olid tavalisest rohkem tahmlaiksuses, aga see oli ka kõik. Siinse kandi peamised nuhtlused on lapsepõlvest saati olnud sääsed, puugid ja teod. Sääski oli sel aastal vähem kui eales varem ja puuke ning tigusid nii nagu tavaliselt ehk mõned miljonid.

Liivateed tunnevad end suurepäraselt ja isegi mõni kaktus on kikkis.

Küüvitsate talverüü on tõeliselt uhke

Pesin mitu masinatäit pesu ja viisin välja nöörile, mitte naiivsuses, et ta seal ära kuivaks. Lihtsalt meretuul lööb pesu nii sirgeks, et triikida pole vaja ja tuulelõhna, mis kapis kaua püsib, ma armastan. Eks pärast on aega neid vähehaaval puuküttega pesukuivatisse ehk sauna leiliruumi restile lõplikult kuivama tuua, Üksi elades on pesuga see lugu, et kuidagi ei taha need masinatäied eri värve täituda ja siis äkki ühel päeval on kõik kastid korraga täis.
Homseks on laual selline hunnik kirjatööd, et ilmselt eriti püsti ei saagi.

Kaktusteplatoo väikese vulkaaniga

Mõni asi saab alguse peaaegu mitte millestki, Pildifaile vaadates selgus, et see oli 10.märtsil, kui meil oli hädasti vaja oksi ja muud aiasodi põletada, väljas aga oli nii tugev tuul, et tahtis kõrvadki peast sikutada ja lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi. Tuli meelde, et vanast ajast vedelevad võsa all mingid kunagi vihmaveekogumiseks tarvitusel olnud katkised metalltünnid. R veeretas ühe võsast välja ja pani püsti.

Tünnist paremale jäi üks äärmiselt kole killustiku- ja paehunnik, mis mingil mõistmatul põhjusel oli vist juba kümme aastat tagasi vedelema jäänud ja nüüdseks kenasti nõgese, naadi- ja põdrakanepijuurikatega läbi kasvanud. R kangutas hunnikust paar kivi ja pani tünnile toeks, sest tuul tahtis tünni koos tulega endiselt heinamaasse veeretada.
Käis R ümber tünni ja põletas oksi, ning idee tema peas muudkui arenes. Et kive oleks vaja veel juurde panna ja midagi ilusamat teha. Ikkagi otse sissesõidutee ääres.
6.aprillil nägi koht sissesõiduteelt vaadates välja selline, keskel on täha, et tünni ümber on miskine müür tekkinud.

Nokkis R ja rassis, kive tassis, lammutas vana varisemisohtlikku kartulikeldrit, sättis ja askeldas. Vahepeal tõi Läänemaalt uue tünni, sest vana oli uue ja suure idee jaoks liiga õhtul.
Mina omakorda jõllitasin muudkui seda koledat killustikuhunnikut ja lõpuks ikkagi otsustasin mürgi peale tõmmata, sest kuigi ma muidu mürgitamist eriti ei poolda, oli selge, et seekord sealt kokkuvajunud kivikraami seest ma muidu naati ja nõgest kätte ei saa.
No ja siis tuli see Kakteengarteni ühistellimus ja ega ma ennastki ilma saanud jätta, aiast vajasid ka neli kaktust parema drenaaziga kasvukohta.
Nende pikkade pühade ajal otsustasin kaktused viimaks ometi kasvuhoonekuurordistt välja kolida ja neile tegelikku elu tutvustada. R sattus ka õhinasse ja ladus kahe päevaga valmis kõik veel seni puuduolnud müürid. Lepatriinu loopis kivivalliks kõik laialivedelenud paetükid ja 23,juuni õhtuks oli pilt selline.
Vaade sissesõidutee poolt:

Eestvaade vulkaaniga vasakul. Vulkaani nime sai see tünn kohe, kui müür ümber sai, sest meenutab suitsedes tõesti miniatuurset vulkaani ja kuna asub veel künkal, on ka kaugele näha. Esimene müür saab katteks veel lihvitud paekivid, kui R vana rehetoa põranda 30 cm mulla alt üles leiab, ots on tal igatahes juba käes.

Lähivaade äsjaistutatud elanikkonnale

Siin mul need kasutamata ruutmeetrid ongi, kuhu võiks igasuguseid kributaimi hamsterdada, kahjuks ei tea ma nendest kribudest eriti midagi ja isegi ei oska midagi tahta. Mägisibulate jaoks on kallakut vist siiski vähevõitu, mingi 5-10 kraadi. Kordasaanud ala suurus on umbes 4x6 meetrit, sellest üle poole on veel täiesti taimevaba. 

 Tagaküljel on kallakut  enam kui küll, aga see on kahjuks põhja poole, ilmselt kasvab sinna sammal, esimesed tutid on juba näha. Liivahunnik leiab ühel päeval oma loomuliku lõpu, seda kuskile ümber tassida küll ei viitsi.

 Ahjaa, kui keegi suudaks ära määrata pildil oleva kuuse, oleksin väga tänulik, leidsin selle M poolt krundinurka maasse kaevatud pottide hulgast nagu elupuudki ja päästsin ära, aga ühtki silti küljes ei ole.

Panemata on muidugi veel kiviklibu jms, aga see et kaktusteplatood saabus avama vallavanem hommikul Valgas presidendi poolt süüdatud võidutulega, oli küll juhuste tipp. Pidulikust sündmusest on pildid perearhiivi jaoks, blogilugejad saavad vaadata ainult võidutulest süttinud suitsevat vulkaani, mille juures me suusaülikondades eile jaanituld valvasime.

Pühadeks sai lõpuks puhtaks rohitud ka vapiloom, silikooniga kaetud grilltangidest oli kõvasti abi. Naadijuurikaid nendega muidugi kätte ei saa, aga ega millegi muuga sealt alt ka mitte. Ehk pidev katkumine ikka pikapeale aitab.

Platoo ja vulkaani eest aga palun kauakestvad kiiduavaldused esitada Lepatriinuisanda ehk R aadressil, tema algne müüriidee, millele mina midagi alpiaialailaadset otsa aretasin, ja tema teostus, me Lepatriinuga natuke aitasime.

Lühidalt

Ma olen tegelikult kirjutamiseks liiga väsinud, aga mõnda asja lihtsalt peab jagama. Tulijad peenrast:

Selle kohta küsiks küll, kost sa lilleke seie said. Maruilus sellegipoolest.

Tulijad kaugelt maalt, ma pole elus nii lahedalt kujundatud pakketeipi näinud.

Rivistus. Küll olid õelad elukad, üks äigas läbi lainepapi ja kinda. Siiamaani lakun haavu.

Ärge palun mu käest enne järgmise nädala keskpaika midagi küsige, eriti mitte arveid. Neid ma teen selge ja puhanud peaga, mida mul lähipäevl kuskilt võtta pole.
Türi on pakitud, hunnik postimüügitellimusi tehtud ja täna lubasin endale isegi poolteist tundi rohimist.
Kõige räigem on see, et reede hommikul kella neljaks lubavad norrakad Türile nelja külmakraadi. Ainuke lahendus on taimed tihkelt telki ja järelkärule katte alla pakkida ja palvetada. Sest ega musta jääga varahommikul suvekummidega autorongiga sõitma hakata poleks parem mõte. Ega ei peaks vastu ka, see tähendaks tõusmist kell kolm öösel, kahte tundi sõitu, kogu kupatuse ülessättimist ja siis veel kümme tundi laata. Organism ei pea sellele matsule vastu, pole enam kahekümnene.
Ja kui perenaine on liiga väsinud, oskab Aalu oma kõrvatagust ka sirelioksa vastu sügada. Ehtne aiakass.

Ikka miinuses

Vahtisin ja vahtisin seda maja põhjaküljel olevat kraadiklaasi, aga miinuseid see näitama jäigi, päeva ülemiseks tipuks -0,5. Õnneks tähendas see siiski, et lõunapoolel sulas, aeglaselt, aga siiski. Õigemini sel aastal tundub, et lumi ei sula, vaid aurab ära. Kaktustenurgast on juba ära auranud.

Mujal endiselt veel ülepõlvehanged, mis meie eelmisel nädalal kolmekuuseks saanud mäestikukoerale suurt lusti valmistavad.

Lausa kummaline oli eelmise aasta blogi lapates samal ajal õitsenud lumikellukeste ja lumekuppude pilte vaadata. Praegu tundub see aeg veel äraarvamatult kaugel olevat.

Haruldustest

Vaatasin juba eile õhtul, et iirisepeenras on veel midagi puhkenud, midagi ilusat. Tegin pilti ka.
Täna hakkasin paberites tuulama ja leidsin ühe Aiasõbra arve juunist 2006, tean täpselt, et oli üldse esimene kord siia aeda püsikuid hankida.
Paberite järgi olen ostnud Iris ensata Kumo-no-obi. Kuivõrd ma polnud kindel, kas arve ja taim ka kokku lähevad (õitsena hakkas viiendal aastal ), sukeldusin Googlesse ja sain täpselt sama pildi.
Seega, Iris ensata Kumo-no-obi, puhkenud 3.juulil. Kõrgus minu aias 90cm, õie diameeter 18 cm. Lahti on viis õit ja kohe puhkemas veel kaks.

Kui ma eksin, paluks targematel mind parandada.
Üks iiris on veel puhkenud, mille nime ma ei tea, see tundub pigem siberlane olevat, tunduvalt madalam ja väiksema õiega:

Ja eile avas esimese õie ka vapiloom ehk maadjas viigikaktus (Opuntia compressa)

Metsikult invasiivne õuekaktus

Kui ma mõnele kolleegile või muidututtavale olen meie kaktuse pilti näidanud, on nii mõnigi kord arvatud, et tegemist on Photoshopi saavutusega või vähemalt ümahtatud, et noh, talveks ju tuppa...Photoshop ei ole mu tugev külg ja seda tüüpi tahaks lausa näha, kes oleks meie ülemeetrilaiuse ja tigedate okastega kaku sülle oleks nõus võtma, mina see igatahes ei ole. Pikemalt olen kaktuse eluloost kirjutanud siin.
Sel talvel sai kaktus kannatada, maja soojustanud ehitusmehed trampisid otsas ja kui talvine kuuseoksakate eemaldatud, lamasid nii mõnedki kaktuseosad murtuna maas. Tõstsin murdunud keelekesed roosipeenrasse ja sinna nad jäidki, soovitati küll potti panna, aga jäi tegemata. Esiteks oli kasvuhoone niigi tihkelt potsikuid täis ja teiseks oli mind juba tabanud see selleaastane letargia, mis alles nüüd järele andma hakkab. Mõtlesin, et ähh, kui komposteeruvad, siis komposteeruvad.
Tutkit nad komposteerusid. Täna töödega sinnamaale jõudes tõstsin grilltangide ja kühvli abiga roosipeenrast välja ei rohkem ega vähem kui kümme kenasti juurdunud Opuntia compressat. Nüüd on nad ilusti pottides ja ootavad soovijaid, ühe broneerisin Kadakale, aga teised on veel vabad. Mul endal rohkem nii suurte kaktuste jaoks praegu ruumi ei ole ja kui kunagi tekkima peaks, on paljundamine lihtne.
Muus osas aga võib vist kevadtööd lõppenuks lugeda :D, kõik, mis istutamist vajas, on istutatud. Pottides on veel kolm männibeebit ja kaks eiteamispõõsast, mis pottidega sügisel maasse lähevadki, liiga tillukesed veel iseseisvaks eluks. 
Loomulikult on asju, mis vajaksid ümberistutamist, aga see võib sügisesemat aega oodata. Igasuguseid aiaideid on ka peas nagu silke pütis. Eks aeg annab arutust.
Ilm on meil täna leebe, üle 24 kraadi pole tõusnud, enamjaolt pilves ja tuuline. Töötegemiseks mõnus.
Mis ma ülejäänud puhkusepäevadega pihta hakkan...võib-olla teen mõne edasilükatud külaskäigu. Palju enam aega pole, esmaspäevast tööle.
Piltidest aga ainult piltmõistatus: mitu vart on pildil olevas roosikimbul, kus on 15 õit ja lisaks veel kaks avanemata nuppu. Sort on Malicorne ja värv tegelikkuses palju sügavam sametpunane kui pildil, no ei saa seda õiget punast kätte....

Puhkuse viies päev

Juba eile õhtul hakkasid ristselitised liiga tugevaks muutuma. Ristselitised on Lepatriinu diagnoos seisundile, mis tekib siis, kui meievanused inimesed liiga kaua ristseliti maas lesivad Sihuke vastik äravajumistunne.
Tõusin hommikul kell kaheksa. Koristasin ära kasvuhoone, kastsin natuke, istutasin mägisibulad aiavaasi, rohisin mõne suurema maltsa välja. Kella poole kümneks oli väljas 30 kraadi varjus ja minul higitilk iga juukse- ja muu karva otsas ning tuli dushi alla minna.

Kella poole kolme paiku tuli kauaigatsetud vihm, sadas tihedalt ja oma tund aega. Kastmismure vähemalt tänaseks murtud.
Peale vihma läks natuke jahedamaks, nii 28 kraadi peale. Üritasin aias veel midagi teha, peenraservi vähemalt. Varjus tegutsemine osutus väga valusaks, ma ei tea, mis sel aastal sääskedega on, vanasti peletas neid tuulgi, aga selleaastaseid vereimejaid ei võta miski, ei tuul, päike ega sääsetõrje. Tulevad mööda niisket rohtu parvena hiilides nagu vene partisanid ja löövad hambad säärde. Lisaks on meil parmud, lausa kahte sorti, ühed väiksemad ja teised tõelised pirakad. Peale käruga korra metsa all käimist nägin välja nagu sõjast saabunud indiaanlane, täis punaseid peopesasuuruseid hammustuslarakaid, verenired segunemas kindaga vehkimisest tekkinud pori- ja savitriipudega.
Midagi sai siiski tehtud, mitte just palju.
Palka sain ka. Meie suur kaktus sel aastal ilmselt ei õitse, sai ehitajate taldade all kannatada, õnneks peale mõningase põdemise pole tal häda midagi, kasvatab innukalt uusi kõrvu ja nali on selleski, et kasvama on läinud ka mõned kevadel tagantkätt roosipeenrasse lennutatud kõrvad...aga kaktuseõie leidsin hoopis kasvuhoonest - Muhedikule edasi saadetud Opuntia küljest kukkunud ja lahkel loal mulle jäetud kõrvake oli ka meile õie kinkinud.

Muid õitsejaid ka. Üks valgeõieline hosta, Gray Cole:

Ja muidugi roosid:

Ja üldiselt on loodus sel aastal enam kui imelik. Üks asi on maikuiselt näljased sääsed koos juulikuiselt õelate parmudega. Terve hommikupooliku kukkus meil kägu, 14.juulil! (ei saanud naabrimehe nali olla, esiteks mitmendat päeva ja meil pole sealpool sadade meetrite ulatuses naabreid).
 Praegu, kell pool üheksa õhtul on ainult 22,5 soojakraadi. Päris mõnus üle tüki aja.