Hingetõmbeaeg

Loitsimisest oli vist tolku, juba kaks päeva pole helvestki alla sadanud ja pole vajadust olnud lumelabidat kätte võtta. Ning kui ilmajaam.ee - d vaadata, pole siiakanti veel üheksa päeva sadu oodata. Nii suurt õnne kohe ei taha uskudagi.
Muuseas, kui ma seda loitsu teha üritasin, jäin jänni. Peale "lõpe, lõpe, lumekene, taltu, taltu tuisukene..." kaugemale ei jõudnud, sest sõnale lumi ei ole eesti keeles sünonüümi. Võib-olla murretes, ei ole asjatundja. Isegi ÕS ei aidanud.
Tegelesin sellega, millega oleks ammu tahtnud, sättisin kodu natuke jõuluehtesse. Natu-natukene. Võtan sel aastal tagasihoidlikult. Valgust olen küll iga päevaga juurde lisanud. Valgust ei ole sellel aastaajal kunagi liiga palju. Kuna õuekuusk jääb sel aastal ilmselt toomata, ma ei taha metsaminemisele mõeldagi ja meenutasin nostalgiliselt, kuidas eelmisel aastal me kuidagi õues kuuske sirgeks ei saanud, sest see kippus mudases ja vedelas mullas kaldu vajuma, siis panin õuetuled paradiisiõunapuu otsa. On sel aastal niimoodi.
Muidu on hästi. Tuba soe (kuigi on ilmnenud mõned uued kohad, kust tuul läbi puhub, neid eelmisel aastal veel polnud...). Advendituled säravad. Õues mõnus ilm. Kuum tee ja kutsad jalge ees norisemas. Sellise talve vastu pole mul midagi.
Töölt kodu poole lennates (teed puhtad, libedustõrje tehtud, õnnestus maksimaalne lubatud kiirus saavutada üle tüki aja...) mõtlesin kõikidele nendele tublidele inimestele, kes selle tormi ajal ja järel tegid oma tööd kella vaatamata ja palganumbrile mõtlemata ja tänu kellele on maanteed jälle puhtad ja korras (Tallinna kesklinnast ma parem ei räägi midagi). Mõtlesin kõigile neile, kes võhivõõrastele omakasupüüdmatult appi läksid. Sellele, et meil on ligimesearmastust vist isegi rohkem kui enamjaolt omaettenohisev eestlane eneselegi tunnistada julgeb.
Ja viimaks ometi on aega mõelda ka sellele, et nädala pärast murdub pimeduse selgroog ja päev hakkab vähehaaval jälle valgemaks minema.