Üks hullumeelne päev

Kõigi aiatööriistade soetamine ei pruugi õnnestumine olla. Kolmapäeval otsustasin katsetada hiljuti soetatud isevedavat trimmerit, paraku läks see katsetus aia taha. Tegelane vedas ja niitis kümmekond meetrit, siis suri keset padrikut välja ja rohkem ma teda käima ei saanudki. Mis muidugi tähendas, et mul tuli see viiekümnekilone jurakas toore jõuga pikast rohust välja tirida ja kuuri alla vedada. Töö, mis minu füüsilise puude puhul on paraku kategooriliselt keelatud. Karistus ei andnud end kaua oodata, alates kella ühest öösel veetsin aega voodi asemel hoopis maja kõige väiksemas ruumis ja hommikuks olin täielikult kurnatud. Vedelemiseks paraku võimalust ei olnud, kümmekond pakki vajas kokkupakkimist ja õhtul pidi soome grupp tegema...mõtlesin küll, et kui tõesti ei jaksa, siis teen ära ainult DPD pakid ja jätan Smardi-Omniva reedeks...õnneks oli rohimisabiks tulnud sõbranna nõus ka autojuhtimis- ja transporditeenust osutama ja lõunaks sai kõik tehtud ja ka toiduvarud täiendatud. Minu elus on viimasel ajal imelised inimesed abiks, eile näiteks ka mõtteid lugev naabrimees...konutasin just valudes diivanil ja mõtlesin, et suur Loode-Eesti 3x6 telk jääb sellel aastal ära, sest kedagi pole järele saata ja ise ma selle kolaka tassimisest isegi ei mõtle...kui juba heliseski telefon ja reibas naabrimees ütles, et läheb toob õhtul selle telgi Kernust ära. Ilma et ma palunud oleks. Õhtul, kui ma aia tagaosas soomlastega tuuritasin, oli garaaži ees toimunud salapärane pakivahetus, Aavikuemanda taimepakid olid asendunud mulle tulnud rõivapakiga, nii et mul jäi üle see vaid tuppa tulles kaenlasse kahmata. Ju DPD kuller vaatas, et turismibuss seisab parklas ja ei hakanud isegi mitte helistama mitte, koerad aga peavad ammu kulleribussi pereautode hulka kuuluvaks ja ei viitsi selle peale eriti haukuda. Oma hindamatud pereliikmed olid sel nädalal Lõuna-Eestis puhkamas ja seegi oli oluline, sest vahel lihtsalt tuleb puhata ja pildist välja minna, ei saa elada ainult kohustustega.
Õhtune soome grupp oli ka ülitore, tõsised aiahuvilised, kes ikka ka taimede kohta uurisid, mitte ainult suurte tuttide taustal pilte tegid. Eriti vaimustuses oldi muidugi pojengidest, eks ole pojeng soomlaste rahvuslill.

Õhtuks olin füüsiliselt täiesti läbi, aga ometi päevaga rahul ja õnneks järgnes ka rahulik öö. Täna on vaja tegeleda paberimajandusega ja aias nipet-näpet, õisi lõigata jne, ühesõna konti mittemurdvad jõukohased tegevused. Aed sätib end avatud talude päevaks ise valmis, roosid avanevad üksteise järel, kaktus avas esimese õie. Naadiga tegelen homme, paraku on see iganädalane tegevus.

Itoh-pojengid punnitavad veel õitseda, paljude õisi olen sel aastal esmakordselt näinud.
Prairie Charm

 Cora Louisel on paar õit ära õitsenud, aga üks alles avanemas.

Aed näeb täiesti vinks-vonks välja, vähemalt minu silma jaoks. Mingeid põõsaaluseid pole ma iial rohinud ja ei kavatse rohima hakata ka, loodusaed on loodusaed ja tigudele peab süüa ka jääma, muidu ronivad kultuurtaimede kallale.

See imeliku kujuga sammas viimasel pildil paremal on muuseas viietine akeebia, mille istutasin sellesse kohta teadmisega, et meie kliimas võtab külm selle ronija talvel maani maha. Tema aga otsustas olla korralik puittaim ja mitte sentimeetritki kõrgusest kaotada, nii et nüüd oleks talle ilmselt kõrgemat tuge vaja. Ma muidugi loodan, et ta ei otsusta kümnemeetriseks kasvada, nagu oma kodumaal Jaapanis või Koreas, muidu pole mul teda küll kuhugi panna.

Vaikus enne tormi

Eile hommikul ärkasin selle peale, et väljas sadas paduvihma ja kui koeri välja panema läksin, oli esimest korda õhus tõelist kevadelõhna, mida mõnuga kopsudesse tõmmata. Linnud laulsid kõrvulukustavalt ja lõpuks oli tunne, et ega see kevad tulemata ei jää.
Tegelikult mind see jahe kevad eriti häirinud ei ole. Ongi mõnusalt aega olnud atra seada, pooleliolevad tööd ära lõpetada ja umbrohi veel eriti ei kasva, sõber naat välja arvatud, tema kasvab küll. Täna üritasin paar tükki ära süüa, aga toorelt küll suutem asi ei olnud.
Tänu jahedusele on arengud aias olnud aeglased ja mulle see tegelikult meeldib. Tasahilju on sinilillesinine asendumas ülasevalgega

lisandunud on kuldtähekollane ja lõokannuselilla...ma jumaldan seda aega, kui kõik me aia tuhanded ruutmeetrid on kevadiste õitsejate kaetud.

teistvärvi lõokannuseid kasvab peenras

Edaspidi ootan ma vähemalt kolm aastat, enne kui mõne pojengi hukkunuks loen. Chameleon istus kaks suve vait nagu kult rukkis ja ma olin veendunud, et väljas...aga sealt ta tuleb. Tundub olevat teisigi elluärganud kadunukesi, aga vara veel sõna võtta.

Ilm mängis täna mäkra, niipea kui ma pükstesse ja jopesse sain, hakkas taevast midagi tilkuma ja kui ma siis alla andsin, tuppa tulin ja püksid seeliku vastu vahetasin, tuli päike välja. Viimased kolm ruutmeetrit püsikupealseid sain siiski koristatud, see jäi paar nädalat tagasi pooleli, sest viimased korralikud käärid otsustasid katki minna. Uued käärid said küll rohkem kui nädal tagasi ostetud, aga vahepeal polnud kas aega, ilma või tuju või korraga kõiki kolme komponenti. Aiaga on selleks korraks siis rahu majas, mis on hea, sest uuel nädalal tulevad taimed nii Lätist, Soomest kui Hollandist ja ma loodan südamest, et kõik korraga kohale ei jõua - kuigi saabuvat on vähem kui eelmistel aastatel, on selle paigutamine ikkagi suur töö. Ning sellele järgneb suur pakkimismaraton, sest kuigi ma pole sel aastal üldse reklaami teinud, on tellimusi ikka kogunenud kahe sentimeetri paksune pakk paberit.
Kuna koduste tegemiste tegemata tööde list sai tühjaks, nokkisin õhtupoolikul veel valmis vaigutükkide kallal. Minu jaoks on nende klotside valmis eheteks vormistamine kõige raskem, sest nii peene töö jaoks kipub mul kaks vasakut kätt ja kümme pöialt olema ja nendegi nahk läheb metallitööd tehes katki, aga natuke sai valmis.

Esimese vaigukatsetuse minu silmis untsuläinud plönnid kavatsesin ära visata, aga sõbranna sai jaole ja soovitas neist võtmehoidjaid teha. Aliexpressist tulid vajalkud lisavidinad seekord imekiiresti kohale ja täna sai sõbrants õiguse endale esimesena kingitus valida.

Nüüd aga on saun valmis küdenud ja saab nädala pinged välja higistada, mõnus laupäevaõhtu.
Ahjaa, neile, kes ise silte kujundada armastavad, leidsin etikettide tegemiseks uue vahva lingi www.canva.com , ise tegin ehetele sellised etiketid

Kõik on väga Zen

Töönädala jooksul sadas iga päev vihma ja see oli hea, sest tööd oli palju ja vähemalt kasta polnud vaja. Reedeks kuhjus igasuguseid muid vajalikke tegemisi kuhjaga, pakke tuli postitada ja poes käia, käis paar klienti päris viisakaid oste tegemas, kell neli ajasin lõpuks muruniiduki välja ja siis tuli meelde, et R ütles juba enne avatud talude päeva, et bensiin on otsas...kanistrid peale ja lähimasse bensukasse, kell viis sai lõpuks niitma hakata. Kriitilisemad kohad jõudsin üle käia, enne kui järjekordne kosk lahti keerati, trakatsiga kuuri sõites olin juba korralikult märg.
Pakke on ka siis tore saada, kui Sa nende eest ise maksnud oled ja sel reedel sadas terve päeva pakke. Rõivapakk Inglismaalt, koeratoidupakid Saksamaalt ja mis kõige tähtsam, uus telefon. Vist esimene kord, kui ma ostan uue telefoni mitte sellepärast, et vana läks katki, vaid et ma olen vanaga nii rahulolematu. Igatahes läheb väidetav aednikutelefon CAT150B nüüd taaskasutusse ja mina teda rohkem näha ei taha.
Kasutusmugavuse koha pealt paari päeva alusel veel lõplikult sõna võtta ei taha, aga kaamera ja ekraaniga, mille üle vana aparaadi puhul kõige rohkem nurisesin, olen küll kohutavalt rahul. Kõik pildid on tehtud fotokaga Asus Zenfone 2 Laser ja ühtegi pilti ei ole vähimalgi määral töödeldud. Ma üldiselt ei töötlegi kunagi pilte, kui pilt on halb, läheb ta lihtsalt kustutamisele.

Laupäeval tuli vähemalt kaks nädalat täiesti kadunud aedlemise tuju ka tagasi, istutasin ära kevadest saadik ootel olnud pojengid ja nende jaoks meie killustikku aukude kaevamine polnud sugugi kerge töö. Enne veel pidin ümber kolima musani abeelia, mille olin istutanud teadmisega, et külmaõrn ja suureks ei kasva...kuna juba kaks dendroloogi olid mind ähvardanud sellega, et siin kasvab see põõsas kolmemeetriseks, istutasin teise kohta ümber.
Õhtul oli enne sauna veel nii palju hoogu sees, et ka püsikupeenra augud said oma müügiplatsilt midagi täis, ma kohe ei kannata seda paljast mulda, roosipeenardes veel võib olla, aga mujal ma seda näha ei taha.
Täna läks ilusast ilmast hoolimata aedlemine üle aelemiseks, sest õige suvi ilma aelemata pole üldse see. Vahel peab ka lihtsalt laisk olema. Tubli R niitis siit ja sealt, mõnes kohas oli rohi kahe nädalaga rohi ikka päris kõrgeks kasvanud. Lepatriinu tõmbas triibulisele majale veel mõned triibud, eelmisel aastal sai värv lihtsalt otsa.
Ema on külas ja see tähendab toredaid asjaolusid, et põrandatelt kaovad iseenesest koerakarvad ja nõud pesevad end ise puhtaks. Väga meeldiv.
Füüsik otsustas ilusa ilma tõttu kodumaal viibimise aega ka paar nädalat pikendada ja see on ka tore. Küll jõuab talvel suures majas üksinda piisavalt olla.

Mitte ühtegi pakki enam sellel kuul,

tõotasin eile õhtul ja siis avastasin, et ongi kuu viimane kuupäev kohe käes ja homme juba juuli. Kui eelmistel aastatel on tellimuste voog kuskil juuni keskel raugenud, siis sel aastal ei peatunud midagi ka pikkade pühade ajal ja selle nädala kõik tööpäeva järgsed õhtud veetsin pappkastide, kleeplindi, kullerfirmade tellimiskeskkondade ja raamatupidamisprogrammis arveid väljastades. Sel nädalal oli veel kuidagi eriti palju neid kliente, kes avastasid, et ups, nädalavahetuseks oleks kingitusteks taimi vaja ja reeglina see koht, kuhu vaja oli, asus kuskil Obinitsas või Hiiumaal. Kokkuvõttes käive viiendiku võrra suurem kui eelmise aasta juunis, aga see võttis ka kogu tööst vaba aja. Võlguolevaid tellimusi on teha veel pikk nimekiri. Kui iga päev kell üheksa lõpetada, siis ei jõua aeda isegi mitte jalutama, rääkimata millegi tegemisest. Hea seegi, et pea iga päev on sadanud, vähemalt kastma pole pidanud-
Täna hommikul jagasin viimased pakid Smartposti ja DPD vahel, viskasin postkontorisse kinkekaardid, jätsin auto Keilasse ja sõitsin bussiga linna. Kui midagi rasket tassida pole ja asjaajamised vaid kesklinnas, eelistan igal juhul ühistransporti, on mugavam ja odavam. Koju tagasi jõudes oli seekord jaksu isegi aias jalutada. Kui lõunaosariiklased räägivad midagi floksidest, siis meil puhkevad alles pojengid

ja ebajasmiin avab esimesi õisi

See pojeng pole mitte peksa saanud, vaid peabki selline olema. Crazy Daisy esimene õis neljandal aastal. Oh, mulle meeldivad kiiksuga taimed :)

Must leeder Black Lace on mul tõeliseks metsaliseks kasvanud

Õied on desserttaldriku suurused ja lehed lihtsalt imelised. Kahjuks ei jagu seda müügiks kauemaks kui juuni keskpaigani, praegu kõik otsas. Järgmisel aastal lisandub valikusse Black Tower, mida Eestis keegi varem pakkunud ei ole. Kõik hakkavad neid õisi nähes leedrisiirupist rääkima, mind ajab isegi mõte mingist suhkruga joogist iiveldama.

Enamus roose peale pargirooside istuvad ikka veel nagu kuldid rukkis, aga vähehaaval midagi ikka avaneb. Kõige ilusamad on ikkagi lihtõielised. Sweet Pretty, lihtne, konkreetne, ilus.

Suvised moonid isekülvavad end innukalt maja lääneküljel, muidu olen neid ikka välja kiskunud, aga kuna mul eriti aega rohida ei ole, siis sel aastal on nad täitetaimedena täitsa ilusad.

Ja ma nüüdsest kuulutan dekoratiivtaimeks ka naadi, sest see koht ilma naadita oleks veel koledam :)

Keegi küsis kuningosmunda (osmunda regalis) pilti, lähemalt ja kaugemalt, kiigehoidik vasakul on ca kaks meetrit kõrge ja sõnajalg üsna nooruke, vist neljaaastane, neil hiiglastel võtab kosumine aega

Mu aiakäikude lahutamatu kaaslane Aalu tõi mulle hommikusöögiks kirjutuslauale surnud hiire. Öäkk. Mihkel sõi selle koos saba ja karvadega ära, topeltöäkk. Aga nii see elu kasside ja koertega käib.

Juuni sai läbi, tere juuli. Hunnik sabasid lõpetada, Avatud Talude päevaks valmistumine ja natuke tahaks lõpuks ka ise ringi liikuda ja teiste aedu imetleda. Rahutus hakkab kallale tulema.

Mõnusad pikad pühad

Kuigi mu kumbki poolekohaline töökoht ei tähenda iga päev kellast kellani kuskil kohalistumist, tähendab täispika töönädalaga töölkäimine ja selle kõrvalt veel taimepoega sebimine seda, et puhkepäevad ja eriti pühad on taas tähelepanu fookuses, sest siis jagub ka selle jaoks aega, mida teha tahaks. Ja neid asju on ju kogu aeg rohkem kui aega. Aga ma ei kurda, igatpidi on põnev,
Kolmapäev oli kodustöötamise päev, seegi hea, sai väikese abilise (kes on minust ammu peajagu pikem) appi ja ta tegi rohimisel tõhusat tööd. Ise sain arvuti tagant püsti alles pärast lõunat.
Neljapäev, jaanilaupäev, oli imeilus ilm, ei mäletagi nii sooja ja päikeselist jaaniõhtut. Süüa tegema ei hakanud, õhtuti süüa ei taha meist keegi, aga lõke sai vägev. Kui algul oli tunne, et meil polegi midagi põletada, siis tegelikkuses põles tuli kaks päeva, tulejumal korralikult toidetud ja kõik halb ära põletatud. Pildi tegi Lepatriinu.

Koerad sai ka lõkke juurde kaasa võetud ja neil oli ka väga lõbus, said omavahel mürada ja jalutada, pilte sellest küll kahjuks minul ei ole, mul jäid nii fotokas kui telefon üldse tuppa, mingi hetk tahaks ka side- ja internetivaba olla. 

Kui jaaniõhtu oli imeilus, siis jaanipäeval kallas nagu oavarrest hommikust õhtuni, toast välja ei saanudki. Puhata oli ka vaja ja mõnus oli, hommikul sai kaua magatud ja päeval lihtsalt aega viidetud. Õhtul käis veel Deia külas, vihm oli niipalju hõre, et lubas ka pisut ringi jalutada.
Laupäeval taas ilus ilm, kuigi selline, et päikese käes oli palav ja varjus tuule käes tuli fliis selga panna. Müttasime väikese abilisega aias, käis üks tellitud ekskursioon ja pärastlõunal tulid sõbrad külla, grillisime ja tšillisime. R triikis traktoriga muru ja ilus on. Õhtul saun ja mõnus uni.
Pühapäevaks olin millalgi talvel, kui mul vist igav olin, välja kuulutanud pojengipäeva ehk tasuta aiavaatamise võimaluse. Kollektsiooni esimene osa kannatab juba vaatamist.

Tegelikult nagu väga ei viitsinud ja ilm oli selle poolt, hommikul kell kümme hakkas sadama, kallas tunnikese, siis pidas paar tundi vahet ja siis hakkas juba tulema nagu kosest. Seega käis vähe inimesi, aga need, kes kohale tulid, ostsid üldse mitte vähe. Päevaga võib päris rahul olla, kuigi jah, sellist momenti, et ma pahkluuni voolavas vees kliendile taimi otsin, pole varem küll olnud. Õnneks oli suhteliselt soe ja hilisem tass kuuma kohvi aitas niiskuse kontidest välja peletada.
Õhtuks läks ilusaks ja tegin veel ühe tiiru fotoaparaadiga. On pargirooside aeg. Ritausma, üle kahe meetri kõrge ja diameeter vist üle nelja meetri.

Abelzieds on vihma käest kõvasti rappida saanud, aga lõhnab endiselt pööraselt.

Schneekoppe, üks väheseid valgeid pargikaid, mis vihmas kaltsuks ei muutu. 

Damaskuse roosil on samuti tuhat õit

Pojengidest hakkas kolmandal aastal esmakordselt õitsema Huang Jin Lun ehk Kullakera ehk inglise keeles Golden Wheel.

ja ma ei saa jätta lisamata oma juunilemmikut amsooniat

Kuna aiablogijaid on tabanud mingi hostapalavik, siis sai ka enda omi pildistatud ja otsustatud, et mul on neid niigi liiga palju ja sildid kadunud. Ootamatu rakurss majaesisele hosta- ja sõnajalaalale teise korruse aknast.

Majatagused hiiglased Empress Wu, Mardi Gras ja Blue Angel, kõik mulle vähemalt vööni.

Hostasid aga osta pole vajagi, tekivad ise mingit seemikutited :)

Kokkuvõttes mõnusad ja toredad pühad, kus kõik oli tasakaalus, päike, soe ja korralik kastmine, rahulik kodusolemine ja piisavalt külalisi, õnnelikud koerad ja uue kodu leidnud taimed.