28. oktoober 2012

Kodus

Laupäeva hommikul kell 10 Malagas +23,8 kraadi. Laupäeva öösel kell üks Tallinnas -7 kraadi. Kodus -4. Kingades ja suvejopes polnud üldse lõbus sumada.
Ootel hunnik maksmata arveid ja muid probleeme. Arved said makstud, probleemidega on teine lugu. Need peamiselt töised.
Tubli M oli vähemalt voolikurullid tühjaks lasknud ja kuuri viinud. Ning vihmaveenõud pikali keeranud. Kujud on veel lume all ja osa taimi matmata. Õnneks lubab sula ja kuigi kraadiklaas püsis miinuspoolel terve päeva, sulas päikese käes päris tõhusalt. Krunt on veega piiratud nagu kevadvete ajal ja jalgsi meile praktiliselt ei pääse.
Aed nägi välja selline, praktiliselt kõik jäi koristamata:


Kuurist leidsin uue elaniku, kelle nimi pidi olema Eve, sest ta olevat jänksidest kõige ilusam. Kas ma peaksin meelitatud olema?
Reisijutt tuleb ka, siis kui kõik pildid arvutisse, üle vaadatud ja sorteeritud saan (sest neid on üle 600). Esimene päev kodus on läinud aklimatiseerumise peale, sest M unustas pisiasja, et maja tuleb ka kütta ja kui me kell kaks öösel koju jõudsime, oli köögis 14 kraadi. Mina läksin igatahes jopega vannituppa riietuma, sest seal oli vähemalt põrandaküte sees :).

Ja reisijutt nüüd valmis siin

14. oktoober 2012

Esimene öökülm

tuli siis täna öösel ära. Hommikul kell kaheksa näitas kraadiklaas täpselt nulli ja kahele poole maja avanevad vaated olid sellised:

Rohi on meil pikaks kasvanud. Niita endiselt ei kannata. Oma aia jaoks sel nädalavahetusel aega peaaegu ei jagunudki, rohkem sai möllatud aiapoe taimedega. Eile iirised ja ülased, täna sai potistatud 140 kolmiklille kuuest liigist. Need jäävad kevadet ootama. Lisaks mõned muud maasse panemata asjad. Kastidest välja begooniad, imelilled ja fuksiad, tuppa marss.
Ilmselt pole ülearune väita, et ma olen päris väsinud. Järgmine nädal tuleb töine hullumaja. Jõudu annab aga teadmine, et järgmise pühapäeva veedan sellise laevukese päikesetekil, kokteiliklaas käes. Las Palmases on sooja 26 kraadi.
M jääb koju loomaaeda kantseldama ja pojenge potistama. Kes tal käskis endale tervet laudatäit elajaid soetada. Laupäeva hommiku avastasin suure üllatusega, et meil on 14 kana. Krt.
Nii et kui minust oktoobri lõpuni midagi kuulda ei ole, on kõik kõige paremas korras.
/vasakule ära, mõmisedes kõvasti ja valesti...need maad, ööd ja baarid täis mehi....kahjuks ei leidnud ma seda lugu juutuubist üles.../


13. oktoober 2012

Oktoobri keskpaik

Täna sain ma aru, miks ma sügist ei armasta. Kui kõik siin näitavad aina ilusamaid ja imelisemaid sügisvärvipilte, siis meil siin mere ääres pole mingeid värve. Heal juhul  läheb natuke kollakaks, aga tavaliselt kisuvad tuuled enne lehed puudelt ja kõik on raagus. No kus need värvid on...

No hea küll, vahtra otsas natuke on, Ja vahrta all ka.

Viimaks ometi oli üks päev, kus tilkagi ei sadanud. Esimese asjana käisimegi kõige noorema ja kõige vanema koduloomaga krundil uitamas. Ei tea, kas see on mingi punaste kasside geneetiline kiiks, aga mul on nüüd teine kass järjest, kes käitub täpselt nagu koer. Tuleb tervitama, käib igal pool kaasas.
Augustis nahahaiguse tõttu puudliks pügatud kolli karv pole endiselt väga kolli moodi...aga seegi oli ime, et ta ellu jäi ja nii hästi kosunud on. Ülejärgmisel nädalal täitub sel kutsal 14 eluaastat ja see oleks inimaastates 98, nii et katsuge ise selles vanuses nii reipalt ringi jalutada...
Püüdsin aiast leida õitsejaid, aga sel aastal on pilt hädine. Kuna öökülma pole olnud, siis mõned suvikud
Roosid peaaegu ei õitse, õienupud on liigniiskuse käes kõdunenud. Mis roosidest rääkida, isegi hortensiate õied on pruunid. Limelight peaks püsima lõpuni kaunina, osaliselt on ka.
Siin aga tundus olema esimese hooga anomaalia...raitastri Snowbank otsas äkki roosad õied. Lähemal vaatlusel selgus, et raitastri kaisus on millalgi Sarastrost toodud krüsanteem, mille arvasin olevat välja läinud
Kui kõrgeks aga on Snowbank end venitanud kolmandal aastal, ( tema õitsemise hiilgeaeg on sel aastal alles ees , kui soojakraade peab). Ma olen nende porikottadega umbes 164 cm pikk ja see tegelane on mul üle pea...
Muidu aga sai maha pandud hunnik võrkiirised, õrnu ülaseid, krookuseid ja tulpe. Sibulaid jäi tänu tarne hilinemisele nii palju kätte, et järgmisel aastal pole vaja kellelgi sibullillede mere nägemiseks Keukenhofi sõita, võib Aavikuhofi tulla, on odavam. Aga nii juhtub.
Muuseas, kõik selle postituse pildid on tehtud uue fotokaga, Pentax X-5. Aga sellest teinekord pikemalt.





7. oktoober 2012

Aiavaba nädal

Viirusest väljaronimine osutus aeganõudvamaks ja vaevalisemaks, kui algul tundus,. Eile jalutasin küll pisut aias ringi, kuid millegi tegemine oleks kaunis lootusetu olnud. Rohi oli läbivettinud, taimed ka, igal pool peale aiateede oli mudane ja libe ning mõnes peenras läikis lausa vesi taimede vahel. Otsustasin, et ei põe. Ehk ikka niipalju niipalju kuiva annab, et saab millalgi roosid ära mullata. Käsikäruga seda turvast ma läbi vedela pori ei ole võimeline vedama. Ja kui ei saa mullata, siis pole ka midagi parata. Elu on selline.
Begooniaid ei raatsi veel välja võtta
 Aga kased on juba täiesti lehtedest lagedad ja pärnad enamjaolt ka

 Mõned üksikud roosid õitsevad, aga õige sügisene õitsemine jäi sel aastal olemata, pidevas vihmas närtsisid õienupud enne avanemist. Largo.
 Füüsal, va umbrohi, aga sügisel väga värvirõõmus
 Rohisin ära naatidesse kasvanud suure kaktuse. Nüüd meil ei lähe raisku isegi mitte umbrohi, sest need tegelased lausa jumaldavad naate:
 
 Õitseb pargiroos Lac Majeau ja oi kuidas lõhnab, nagu need vanad roosid ikka.
 Viinamarjad meil sel aastal valmis ei saa, liiga vähe valgust ilmselt. Kuigi on aia vaat et kõige soojemas ja päikeselisemas kohas. Igatahes on väga hapud ja pisikesed.
 Veigela sügisene õitsemine on kevadisest tagasihoidlikum, aga ilus ikkagi.
 See tegelane jääb piltidele eriliselt ülbe näoga. Muidu on rohkem igal võimalusel perenaise sülle kippuv nurrmootor.
Tänane ilm tundus ilus ainult aknast välja vaadates, tuul tahtis minema viia ja aeg-ajalt sadas vihma ja korra ka rahet. Tegin täieliku puhkepäeva, lugesin, mängisin arvutiga. Läks asja ettee, enesetunne on juba päris hea. Homme tuleb tööle minna.

4. oktoober 2012

Sügismasendus

Sügis on vastuvaidlematult käes ja kohati päris ilus ja värviline.





Ometi jääb hingele kripeldama, et kuhu siis suvi jäi...Pärast kahepäevast tõvevoodis vedelemist mingi vastiku viirusega ajasin end täna jalgele ja tegin aias tiiru. Et nagu peaks teraapiliselt mõjuma. Ei mõjunud. Selle aasta kroonilises ajapuuduses ja sama kroonilises vihmasajus on paljud asjad ripakile jäänud ja mõjuvad pigem etteheitvalt, kui teraapiliselt. Kord ajapuuduse, kord paduvihma tõttu pritsimata jäänud roosipeenrad näevad nii jubedad välja, et sinnapoole ei taha mitte vaadatagi, igasugused roosted, millele see vihmane suvi väga sobis, on seal tõelise hävitustöö korraldanud. Kõik sel suvel teha planeeritud projektid on täpselt samas staadiumis kui kevadel, s.t. tegemata. Muru on niitmata, sest vettinud pinnas ei kanna välja isegi väikest niidukit, suurest traktorist rääkimata. Igal pool on mudane ja tattlibe nagu tavaliselt novembri lõpus. Ja kui seejuures on endal veel tervis käest ja energiat pole niigi palju, et mahakukkunud labidas üles tõsta ja kord üle õue kõndimine võtab täiesti hingetuks, tulebki must masendus peale...
Aga ehk läheb millalgi paremaks ja tuleb ka tegutsemisisu tagasi. Sai vähemalt auru välja lastud...