29. august 2010

Augusti viimane nädalavahetus

Vananemise kõige vastikum kaasnähtus ei ole mitte kortsud ja ülekilod (nagu väidavad naisteajakirjad), vaid nähtus, et mingil salapärasel põhjusel kulgeb aeg üha kiiremini ja päevad jäävad aina lühemaks. Millega see salapärane ilming seotud on, ei tea, aga ma pole ainuke, kes seda märganud on. Kahjuks pole selle raviks ühtegi asja välja mõeldud. Nii ongi, et alles sai reedel töölt koju jõutud ja mõnusalt ringutatud, et nädalavahetus ees ja küll teeks...nüüd on pühapäeva pärastlõuna käes, peaaegu kohe tuleb tööle minna ja tehtud pole ikka midagi märkimisväärset.
Laupäeva hommik algas võitlusega invasiivse võõrliigiga, mille ma algaja aiapidajana ise mõned aastad tagasi kohale tassisin, kurdlehise kibuvitsa ehk rosa rugosaga. Mere ääres olid nad ju nii kenasti väikesed, haritud maasse saades aga...no parimatest parimad paari aastaga juba minukõrgused. Oli ka viimane aeg nendest lahti saada, esiteks lämmatasid nad naabreid, teiseks aitas esialgu veel hammasülekandega suurtest oksakääridest, järgmisel aastal oleks juba ilmselt saagi vaja läinud. Juurejurakate välja kaevamise eest avaldan tänu... endal oleks nende väljakiskumise peale vist terve päev kulunud. Igatahes õhtuks olid nad kolitud kohta, kus neil on ruumi laiutada. Enne istutamist tuli veel kuuri tagant muru niita...käru endiselt trakal taga, kes seda lahti harutada viitsis...ja kolli otse loomulikult kärus rõõmsalt haukumas.
Siis läks kultuurrooside istutamiseks. Maasse said kõik peale endanimeliste, mis jäid pühapäevaseks maiuspalaks. Enne kadus lihtsalt päike puulatvade taha. Vahepeal käis ju külalisi ka, kellega oli vaja mullmull teha, naabrimees, Nodsupere....
Siis muinastulede öö. Kaua ei viitsinud mere ääres olla, kuigi lõke tuli meie külal seekord väga hästi välja.

 Kuu oli taevas hiigelsuur ja lahe ääres põles ikka paarkümmend lõket veel. Aga mulle lihtsalt ei meeldi nende libedate rannakivide otsas kottpimedas ringi koperdada ja miskipärast ei kesta need mereäärsed peod kunagi kaua, ega seal paekalda all eriti hubane ei ole. Tulin koju ära, teised jäid algul veel pidutsema, aga kella üheteistkümneks oli juba kogu kamp kodus.
Pühapäevane ilm võttis igasuguse õuestoimetamise isu. 11 kraadi ja vinge tuul.Kui kevadel oleks seda täiesti normaalseks aiailmaks nimetatud, siis sügisel tekitas hoopis tahtmise kaminasse tuli teha, pleed ümber tõmmata ja kuuma teetassi läheduses raamatut lugeda.  Lepatriinu läks järeltulijat Tartusse viima ja mina jäin üksi koju. Istutasin maha neli viimast roosi. Vaatasin pooleloolevat püsikupeenart...vaatasin veelkord...siis veel natuke ja kobisin tuppa tagasi. No kui ikka üldse tuju ei ole, ei maksa end, hambad ristis, ka kaevama sundida. Ehk tuleb septembris vananaistesuvi. Nii palju neid istutamata asju ka pole, et kuidagi ei jõuaks.
Soprasime naabrinaisega hoopis paar tundi küla ajaloos, vanades kirikuraamatutes ja fotodes. Põnev oli. Siis läks naabrinaine ära ja ma surfasin veel natuke Saagas. Vahepeal pesin sinkjasmusta südametunnistuse rahustamiseks puhtaks suurema osa esimese korruse põrandatest ja korjasin õuest pesu ära. 
Aga vanadusest ja laiskusest hoolimata on mu silmamõõt endiselt täpne :). Hõiskasin tiigi suuruseks kuskil umbes 5x6 meetrit, tegelikult on 5,5 korda 6,5...ja kuskohast see vesi juurde tuleb, eriti hästi on näha kahte pilti kõrvuti pannes, vasakpoolne siis tänane ja parempoolne nädalatagune, enam ei tundugi see auk väga suur ja vee sügavus on juba praegu üle meetri. Lepatriinu siin igatses endale talveks isiklikku liuvälja, kus uisutada :).

26. august 2010

Sada ja kapaga peale

Sajas sort meie aias on mõnevõrra sümboolne:
tegemist siis suureõielise teehübriidiga, aretatud Gaujard poolt juba 1954.aastal, aga tundub olevat väga vähe levinud, sest tegelikult otsisin sellenimelist sorti ikka päris pikka aega. Oh üllatust, leidsin Põltsamaa Roosiaiast. Ning tänud sealsele kenale töötajale Annelile, kes pakkus, et ta võib mulle roosid koju ära tuua - lõpuks kohtusime siiski ühe Tallinna kaubanduskeskuse parklas. Et ainult ühte roosi oli piinlik küsida, sai hunnik sõpru ka kaasa: Hannah Gordon, Mainzer Fastnacht, Laminuette, Schoking Blue, Gebrüder Grimm, Samba ja eesti sordid Koit ja Ülo. Soovitutest saamata jäid SexyRexy ja Stromboli. Kuna pagasnikusse jäi veel ruumi, sundis mingi jõud mind Juhani puukooli Pääsküla müügipunkti sisse ja sealsest allahindlusest kolisid peale veel kanada roosid J.P.Connell, Morden Centennial (ainuke, mis mul Mordenitest puudu oli) ja John Franklin, Kordese roosid Pomponella ja Schloss Eutin ning lätlaste pargiroos Zaiga.
Nii et nüüd pole enam kahtlustki, kuidas veeta nädalavahetus - auke kaevates loomulikult...
Posted by Picasa

25. august 2010

Mania grandiosa

On siin majapidamises varemgi nii ehitatud, et silm sirkel ja nina vinkel. Algusaegadel polnud mitu aastat majas loodi, odavat kohepurunevat hiinakat ei olnud mõtet osta ning kallim ja korralikum ei mahtunud eelarvesse. Seda imelikum, et hiljem naljapärast loodi peale pannes osutusid enamik asju loodis ja sirged olevat.
Küll aga tundub eksisteerivat kaks meetermõõdustikku, meeste ja naiste oma. Kui ma eelmisel korral palusin eksmehe käest väikest aiabasseini, sain selle betoonist monstrumi, mida piisavalt juba reaalis ja virtuaalis demonstreeritud on. Seekord palusin traktoristil kaevata tiigi, mis oleks ühelt poolt meetrisügavune ja teiselt poolt mitte üle 50-60 cm (et saaks vesiroose ja muud nänni istutada). Kui mind siis kaevamistulemust vaatama kutsuti, olin tükk aega tumm.
Pildi pealt nii hästi välja ei paista, aga sügavust on sel kraatril kindlasti üle kahe ja poole meetri ja ma pidin endast kaks korda suurema traktoristiga peaaegu käsikähmlusse astuma, sest tema arust oli ikka liiga väike.
See-et kahest kohast korraga hakkas kohe vett sisse purskama, on muidugi minu süü, mina see olin, kes mööda krunti ringi kõmpides teatas, et siia...äkki peaks kaevumeistriks ümber kvalifitseeruma?
Igatahes sellisest tsiviliseeritud ja kiletatud tiigist, mida mina planeerisin, ei tule küll midagi välja, sest juba praegu on sees üle poole meetri vett ja selle all täiesti püdel sinisavi kiht,  ja nüüd mul ongi täiesti juhe koos, mida ma selle meteoriidikraatriga nüüd pihta hakkan...ilmselt peaks laskma kevadeni "laagerduda", et vaadata, palju vajub ja palju talve jooksul loomulikul moel vett sisse valgub ja siis otsustama, mis mõistlikum on. Loodetavasti ei kuku seni sinna mõni laps või loom sisse :(.
Kui kellelgi on nutikaid nõuandeid, olen nõus kõik ära kuulama :).

22. august 2010

Töö ja vile koos

Pikk nädalavahetus on vägagi sisutihe olnud. Reedel tõttasin kohe Nurgale, päris põnev oli, sest väljas oli taimi, mida tavaliselt ei näe ja müüjaid, keda tavaliselt ei kohta. Samuti sai esmakordselt ka Nurga arboreetumis ringi jalutatud, milline jube töö pidi see olema mingist võsaalusest nii kaunist varjuaeda kujundada.


Olin endale eelnevalt tellinud garden.ee-st mõned inglise aiatööriistad ja võin nüüd juba öelda, et kuigi kallid, on need Burgon&Ball asjad oma hinda täiega väärt, ikka tõsine aedniku relvastus. Reklaami tegema ei hakka, sest need said poes otsa.
Taimi oli muidugi igat masti ja mõnda polnud varem näinudki. Ostudeta muidugi ei pääsenud. Järvseljalt sain kauaotsitud Koehne ja Vilmorini pihlakad (sorbus Koehne, sorbus Vilmorini), kääbus-seedermänni (Pinus pumula), kanada tsuuga (tsuga canadiensis) Jedelohh ja tumeda piparmündi "Blue Palsam".
Väga põnev oli ka lätlaste Zalenieki puukooli valik Sealt ei saanud lahkuda ilma kirjulehise jalakata (ulmus minor) Argenteovariegata, kaasa tulid ka must leeder (sambucus nigra) Black Lace ja soolapuu (halimodendron halidendron), viimase suhtes on nüüd info vastuoluline, müüja ütles, et on külmaõrn, samas Nurga puukooli andmebaast väidab, et tsoon 3...võta siis kinni, kus on tõde.
Kuigi olin endale lubanud, et ei mingeid püsikuid...isegi kokkutulekuasjad veel maha istutamata ja kohta pole ja kaevata ei jaksa... jäid ikkagi näppu täidisõieline pööris-kipslill, mille sordi suutsin juba ära unustada, aprikoosivärvi õitega vägihein Jackie ja aspar.
Lisaks muidugi palju kasulikku infot, näiteks sain teada, et päris meie lähedal asub üks sõnajalgade kasvatamisel spetsialiseerunud Enno talu, võtsin lahke pererahva kontaktid, pidid Inglismaalt eoseid tooma ja kohapeal kasvatama, taimed olid väga ilusad ja terved. Kui ma kunagi varjuaiani jõuan, lähen kindlasti sealt ostma. Muuseas pärinevad sealt ka Hansaplandis müügilolevad sõnajalad.
Koju jõudes suutsin veel kaks tundi muru niita ja õunakoogi ahju visata, siis juba olidki esimesed ühtelauljad kohal, laulmisest küll midagi eriti välja ei tulnud, repertuaar oli meiesuguste jaoks liiga keeruline. Aga päris veider ja lõbus oli õues suurelt ekraanilt telekat vaadata :). Hoolimata napist kümnekraadisest temperatuurist mõmisesime pea keskööni.
Laupäeval läks tõsiseks töötegemiseks. Kell kümme podises õuele traktor ja hakkas songermaad siluma ja tiigiauku kaevama. Ise korjasin traka tagant kive ja juurikaid, silusin rehaga maad, huvitav, kas veel oleks mõtet muru külvata? Vahepeal kaevasin ka natuke ja panin vanad iirised uude kohta maha, sellest hoolimata on kõrgpeenra taga veel kümneid potsikuid.
Eriti tublid olid aga Lepatriinud, veel laupäeva hommikul oli selle koha peal lihtsalt kuuriserva pandus, mis oli kuuri tagant kuiva jalaga majja pääsemiseks küll paras, aga näiteks kohvri või käru vedamiseks kitsavõitu, õhtuks oli sellest juba kena tee saanud. Viimasena tegin killustiku ja  kangaga korda nululapse ümbruse, varasem ajalehe- ja kooremultshikate oli paksult orasheina täis kasvanud.

Laupäevaõhtune saun aitas väsinud konte pehmitada, aga ikka on selline tunne, et täna vist ei viitsi ja jätkemindpalunrahule. Aga karta on, et kuna õues käib endiselt traktorimüdin, siis kaua ma siin arvuti taga vastu ei pea ja lõpuks leian end ikka, labidas käes, uut püsikuala kaevamast...Kuidas õnnestuks endale selgeks teha, et ei mingeid uusi taimi, pole ju mõtet teha istutusalasid kohtadesse, kus keegi kunagi ei käi???
Ahjah, ja paar uut elanikku on meie muinasjutuaias ka, ja katsuge mulle ainult öelda, et neil pole hinge sees, oleks te ainult kuulnud, kui kõvasti nad poes kisasid ja kaasavõtmist nõudsid, näe, ühel on nüüd natuke häbi ka...

19. august 2010

Tasuta reklaam

Ise kavatsen minna homme, sest siis paistab olevat minu jaoks põnevaim programm, kõigil päevadel ei jõua ja rohevahetada pole ka midagi, iiriseid oleks ikka veel ära anda, aga vastu ei taha kohe üldse miskit...aga neile infoks, kel äkki kahe silma vahele on jäänud:

Eesti Dendroloogia Selts, Eesti Kodukaunistamise Ühendus, Eesti Aiaklubi ja Ellamaa Arboreetum korraldavad:
VII Aianduspäevad - Eestimaa kauniks ja roheliseks 2010
Nurga puukooli ja Ellamaa Arboreetumi territooriumil Harjumaal, Nissi vallas, Ellamaa külas, Ääsmäe-Haapsalu maantee 28 km.
20. august 2010 – 12.00-18.00
21. august 2010 – 10.00-18.00
22. august 2010 – 10.00-14.00
Tasuta loengud ja konsultatsioonid oma ala parimatelt spetsialistidelt Eestist ja Lätist.
Oma toodangut pakuvad mitmed Eesti ja Läti huvitavaima sortimendiga puukoolid. Esindatud on okaspuud, lehtpuud ja põõsad, elulõngad, rododendronid, viljapuud, püsililled ja lillesibulad. Müügil erialane kirjandus.
Kõigil päevadel avatud külastajatele tasuta Ellamaa Arboreetum.
Võimalus suhelda kollektsionääridega Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Poolast ja Hollandist.
Üritust toetab Nurga Puukool, Eesti Dendroloogia Selts, Eesti Aiaklubi, OÜ Aiatark
--------------------------------------------------------------------------------
KAVA

R, 20. august 2010
12.00 Avamine
· Rudolf Pehter (Ellamaa Arboreetum, Nurga Puukool)
· Aino Aaspõllu (Eesti Dendroloogia Selts ja Eesti Kodukaunistamise Ühendus)
12.30 Ringkäik ja taimede müüjate tutvustamine:
· Z/s 'Aptiekas', Zaļenieku kokaudzētava (Imants Parfenovičs – lehtpuud ja –põõsad)
· Läti Riiklik Ülikool (Dace Gertnere – Läti külmakindlad rododendronid)
· Puku lauki SIA (Raivis Reinbergs – püsililled, kõrrelised, pügatud pukspuu vormid)
· Aija Kaškure (haruldased põõsad)
· Järvselja Õppe- ja katsemetskond (Kaie Ein – lehtpuud ja -põõsad, püsililled)
· Garden.ee (Merilen Mentaal – Roosid (Austin, Kordes, Delbard), iirised, püsililled)
· Saare-Tõrvaaugu Aiandustalu (Harri Poom – viljapuud sh. perepuud, virsikud, aprikoosid, viinamarjad, kaktused)
· Mahhovi Elulõngad (Erika Mahhov – elulõngad)
· Haideaed OÜ (Arnold Hannust – püsililled)
· Schetelig EV (lillesibulad (laupäeval))
· Maalehe Raamat (aiandusraamatud)
· Metsatarvikud OÜ (Cristian Selg –uus mutilõks)
· Enno Talu (Aivar Kaljuste – sõnajalad)
· Nurga Puukool (Rudolf Pehter – okaspuud, lehtpuud ja -põõsad)
13.40-18.00 Istikute müük, tasuta konsultatsioonid, külastajatele avatud Ellamaa arboreetum, müügil erialane kirjandus, võimalus suhelda taime kollektsionääridega Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Poolast ja Hollandist
14.00-16.00 Võimalus puukooli kohvikus lõunastada
Loengud:
13.00 VABA ARUTELU teemal "Taimede müük ehituspoes" Aino Aaspõllu ja "2009/2010 karm talv" Andres Vaasa, Väino Eskla
14.00 Suured lilled, väikesed lilled, Haideaed OÜ, Arnold Hannust
15.00 Varjuaed, Aino Aaspõllu
16.00 Viinamarjade kasvatamise võimalustest Eestis, Harri Poom

L, 21. august 2010
10.00-18.00 istikute müük, külastajatele avatud tasuta Ellamaa arboreetum
Loengud:
11.00 Uusi kogemusi sõstarde kasvatamisel (degusteerimine ja taimede müük), Väino Eskla
12.00 Kuidas saada hästi kujundatud aed, Mentaalmaastikud, Merilen Mentaal
13.00 Haljastus Valgevene moodi, Aino Aaspõllu
14.00 Ringkäik MTÜ Ellamaa Arboreetumis koos Rudolf Pehteriga
14.00-16.00 Võimalus puukooli kohvikus lõunastada

P, 22. august 2010
10.00-14.00 Istikute müük, külastajatele avatud tasuta Ellamaa arboreetum, avatud kohvik, Aiaklubi rohevahetus

15. august 2010

Korras on ilus

Mulle tegelikult need vanad iirised meeldivad, seda enam, et olid mu vanaisa lemmiklilled ja tema kaudu ka siia majapidamisse jõudnud. Visad ja vaprad lilled pidasid vastu ka selle aja, kui aastate kaupa siin ei käidud ega neist keegi väljagi ei teinud. Viimastel aastatel oleme ikka lõiganud ja harvendanud, kuid aia kujunedes sattusid maja lõunaseina ääres kasvavad iirised järjest rohkem ja rohkem vales kohas olema. Iiriste õitseaeg on teatavasti üürike ja enamuse suvest ilutsesid mu lemmikistumiskoha kõrval tigudest näritud iiriselehed. Polnud eriti kaunis vaatepilt.
Ka olid risoomid jälle nii tihedaks kasvanud, et sel aastal praktiliselt need iirised ei õitsenudki. Majataguse kordategemine oli juba ammu hingel, millalgi panin sinna kanga maha ja vedasin killustikku peale, poole peal sai killustik otsa ja siis sai tervis otsa, nii mitu aastat pooleli seisiski.
Eile sai siis kõik iirised eile kõik välja kaevatud ja risoomid ootavad karusmarjapõõsa varjus seda välkvalget hetke, mis teataks, kuhu neid istutada tuleb, seni pole seda hetke veel saabunud. Ning osa risoome läheb ilmselt lõkkesse, nii et praegu on veel soovijatel viimane aeg neid soovida.
Täna hommikul tundus, et tuleb puhkepäev, vihma sadas ladinal ja kõmistas ka, kuigi mitte väga lähedal. Aga kusagil keskpäeval jäi järgi ja peale poeskäiku ja lõunasööki sai asja kallale asuda. Kõigepealt kivid, õnneks oli kuhjas jõukohaseid. Vahepeal tuli küll ema toibutada, kes mind kive tassimas nähes peaaegu minestama pidi. Kivid paigas, muld, turvas, ja mõned roosid ka kohe ümber istutatud. Abiline oli mul ka, et roosidel piisavalt süüa oleks, maeti peenrasse poolik viineripirukas.


Kühvlina kasutati koonu, mis nägi pärast mõnusalt mullane välja.
Kõige viimasena läks siis peenra ja vundamendi vahele killustik kanga peale, seda ma pesta ei viitsinud, sellepärast paistab pildil nii hele. Nagu suure kuhja pealt näha, teeb vihm selle pesemisetöö varsti ise ära ja siis on kild ilus värviline. Igatahes meeldib tulemus mulle oluliselt rohkem kui kolmeruutmeetrine iirisevõsa ja kolme uue roosi jaoks on mul nüüd kohta ka.
Posted by Picasa

14. august 2010

Türgi saun trenniga

Just selline tunne täna oligi. Sooja 27 kraadi ja õhuniiskus  tont teab mis tasemel, baromeetrit parem ei vaadanud, ega see mulle midagi oleks andnud, palav ja niiske oli niigi.
Sellegipoolest toas olla ei raatsinud (talvel peab seda nagunii tegema) ja enam ei viitsinud lamaskleda-lugeda ka. Kui Lepatriinu oli kell üheksa hommikul Lumebelbekese seljas jalga lasknud, panin mina kõigepealt pesumasina tööle ja siis vedasin muruniiduki kuurist välja, traktoriga sai juba nädala keskel ringi töristatud, aga neid kohti, kuhu trakaga ei pääse, on meil rohkem kui küll. Nende kohtadega läks pea lõunani. Õnneks oli poolpilvine, muidu ma küll ei oleks jaksanud selles niiskes kuumuses niidukit vedada.
Siis sai veel natuke põõsaaluseid trimmerdatud.
Martagonliilia maha istutatud.
Paaris kohas umbrohtu mürgitatud.
Veel kolm masinatäit pesu pestud, masin pesi, aga nöörile pidin ikka ise tassima. Tagasi ka, kuivas kiirelt nagu kuivatis.
Kusagil kella viie paiku tuli paar piiska vihma.
Läksin ungari iiriste peenra kallale, Hoolimata laias kaares jagamisest oli neid ikka veel üle kolme ruutmeetri alles. Ja see tihedakskasvanud risoomide lahtikangutamine oli selles troopikas ikka päris raske.
Nüüd on kaks kastitäit karusmarjapõõsa all istutusootel (kuhu, pole veel teada) ja terve suur aiakärutäis hävitamisootel. Midagi pole teha, mul lihtsalt ei ole kuhugi sellises hullumeelses koguses iiriseid panna, niigi ootab terve leegion asju mahaistutamist, ja mõte mingi uue istutusala tekitamisest ei ärata selle temperatuuriga minus erilist vaimustust.
Endisest iirisepeenrast saab aga roosipeenra laiendus, sinna on vaja nüüd kõigepealt serv tekitada (loodetatavasti mu arst ei loe seda blogi ega saa teada, et kavatsen homme hakata paekive vedama), siis muld ja turvas ja nii lihtne see asi ongi.
Palju ma täna kogu selle tegevuse jooksul higi valasin, pole teada. Igatahes jooke kulus ohtralt. Ja parim janukustutaja pole mitte külm vesi, vaid kuum tee - selle õppisin Türgis kohalikelt ja toimib täiesti.
Tõsine tööpäev oli, hommikul poole kümnest õhtul poole kaheksani. Söögi- ja suitsupausidega loomulikult. Aga pärast pesuskäiku on väga hea tunne, ritsikad siristavad, õhtu on vaikne ja soe. Arvutiga terrassil on mõnus olla.
Ainult need paganama sääsed ei tunne sel aastal üldse kalendrit ja kipuvad isegi augusti keskpaigas kallale.

12. august 2010

Vihmast. muruniitmistest, hunnikutest

Vihmaga on meil sel aastal üldiselt hästi olnud. Kõige kuumemal ajal tuli ikka paaril korral voolikud mööda õue lahti rullida, aga peale seda, kui ma endale selle udupeene ise tagasirulluva süsteemi ostsin, pole seda veel kordagi vaja läinud. Efekt ilmselt sama, mis vihmavarju kaasavõtmisel - siis ju teatavasti ei hakka sadama. Üldiselt on ka selle vihma ajastusega olnud nagu aiapidaja unistus: sajab peamiselt öösiti, vastu hommikut, päeval paistab päike. Praegusel hetkel on asjalood küll paigast ära, kella kuuest saadik sajab täielikku paduvihma.
Taimede lopsakusele mõjub selline niiskuse ja soojuse reziim muidugi ülihästi. Muru, vabandust,  heinamaa, lopsakusele ka. Poleks ma olnud veendunud, et see olin ikka mina ise, kes eelmisel pühapäeval enne kokkutulekut lõkke- ja kiigeümbruse muru niitis, poleks ma seda isegi uskunud. Rohi oli oma kolmkümmend sentimeetrit kõrge, kui ma teisipäeva õhtul uuesti traktoriga niitma hakkasin.
Ma muidugi tean kogu seda kena teooriat, et niita ei tohi rohkem kui 1/3 kõrgusest ja niitma peaks kaks korda nädalas, aga selle koha peal annab minu matemaatika lihtsalt alla. Meie kivise ja sopilise krundi täielikuks puhtaksniitmiseks kulub üheksa tundi (trimmerdamine ei lähe siia sisse) ja 2x9 tundi muruniitmist igal nädalal ei taha mu ajakavasse kohe kuidagi mahtuda. Seda enam, et argipäeviti saan aeda heal juhul kell kuus õhtul ja peale kaheksat ei niida meil siin mere ääres ikka mitte midagi, kaste on nii paks, et mätsib rohu lihtsalt kokku. Olgu see suvi muidu nii kuiv kui tahes.  Põhimõtteliselt tähendaks nii-öelda raamatu järgi muruniitmine minu jaoks seda, et muuks aialiseks tegevuseks aega üldse ei jääks. Seega teen südame kõvaks ja ei tee rohu pikkusest väljagi, niidan umbes kord kahe nädala tagant ja trimmerdamist tuleb veel harvem ette, nii paar-kolm korda suve jooksul. Nii et näidisaiaks kohe kindlasti ei kõlba :).  Aga kuna rohumaa mulle meeldib ja mingit kivikattega kaetud hiidalasid ma kohe kindlasti ei taha, tuleb leppida asjaoludega nii nagu on...
Kivikattega aga juhtus hoopis imelik lugu, mis näitab järjekordselt ja täiesti selgelt, et inimene õpib kogu elu. Ma ei oska öelda, kui palju siia krundile ja tee peale liiva, kruusa ja killustikukoormaid veetud on, kümneid ja kümneid. Alati olen otsinud müüjaid kuulutuste kaudu. Ja kui palju raha ma nende vedude eest maksnud olen, ei taha üleüldse mitte kokku arvutada, paha hakkab.
Muhediku juurest tulles aga hakkasin naljaviluks maakivikillustikku guugeldama ja kusagil leheküljel N sattusin äkki keskkonnaministeeriumi kaevelubade leheküljele. Kus kenasti maakondade kaupa kirjas, millised karjäärid olemas on ja mida kaevandavad. Taga ka firma nimi, kellele kaeveluba antud on. Ning kui firmanimi teada, pole ju midagi lihtsamat, kui välja uurida telefoninumber ja kodulehekülg. Nii juhtuski, et avastasin nii kruusa, killustikku kui liiva müüva karjääri praktiliselt omaenese nina alt Keila lähedalt Karjakülast. Ja juba reedel veereski esimene kruusakoorem õuele, 15 tonni vedu 350 krooni. Homme on mul plaanis talle seltsiks veel üks liivahunnik tekitada ja siis...siis on mul oma kõrvade vahel lehvivate ideede teostamisest puudu veel ainult labidamees ja see on siinkandis muidugi kõige raskem ülesanne. Aga ma ei kaota lootust. Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama. Kui muud üle ei jää, tassin ise. Kasvõi supilusikaga.

9. august 2010

Nädalavahetus

Imetore oli. Tõesti imetore.
Aitäh kõigile.
Kes tulla ei saanud, tulgu ikka. Siis, kui saavad.
Soe oli. Natuke liigagi. 27 kraadi varjus oleks muidu ju täitsa talutav, aga sinna juurde 85 protsenti õhuniiskust tegi olemise ikka väga palavaks. Meil polnud veel väga viga, mereäärne värk, õhk liikus. Aga pühapäeval Ellamaal, Nurga puukoolis oli küll tunne, nagu oleks seisva kuuma õhuga katlasse sattunud. Isegi minusugune soojalemb puges konditsioneeriga autosse soojavarju.
Vapramad käisid meres sulistamas. Palju häid kooke. Rohkesti naeru ja juttu jätkus kauemaks.
Telkijad said patsaka vihma ka.
Pilte minul ei ole, suures perenaisetuhinas ununesid tegemata. Aga ehk saadetakse.
Paverpolid toimetatakse siis tegijatele, kui nad ära kuivavad. Sellises niiskuses võib see aega võtta.
Eile õhtul olin kogu sellest sekeldamisest nii kutu, et läksin kell kümme magama.
Tormi meil ei olnud, paar korda lõi välku ja müristas, sadas ka ladinal.
Kell veerand üks öösel ärkasin kaukaaslase haukumise peale. Kaks päeva koduarestis istunud koeratüdruk oli irvakile jäänud köögiaknast välja hüpanud ja nautis vabadust. Õnneks tuli vilistamise peale peaaegu kohe koju ja ma sain edasi magada.
Nüüd peab hakkam põõsa alla jäetud potsikute ja nutsakate sisuga tutvuma ja kohti välja mõtlema...
Nurgalt ei saanud ka muidugi tühja käega ära tulla. Roos Double de Light (nüüd on neid siis üheksakümmend üheksa ja mul on kurikarvane tunne, et ümmargune number tuleb veel sel aastal, khm), jaapani nulg, tammelehine hortensia, üks thunbergi kukerpuu hirmpõnevate kahe- ja kolmevärviliste lehtedega, sordinimi kodus.
Hirmhea meel selle üle, et saime oma seisva kangakuhila õigesse kohta antud. Õhtul oli tunne, nagu oleks tonn kive südamelt langenud. Ehk nüüd jõuab ka selle onni kordategemiseni...seni jäi ka mõte selle taha kinni, et neid asju pole kuhugi panna.

6. august 2010

Ilmateade eesliinilt

Kell 17.55 21,6 kraadi varjus. Päike, tugev tuul, üksikud pilved.
Kell 20:25 20,1 kraadi, tuul vaiksem, hakka või jakki peale panema. 

2. august 2010

Loodus ei salli tühja kohta

Laupäeva hommikul polnud veel peenralaiendustki, täna juba uustulnukad sees. Läksin Hortesesse seda ise tagasirullivat voolikusüsteemi, ostma sain ka, lisaks kalpsasid kärusse neli pinnakatteroosi (no allahindlus oli ja mul tühjad kohad peenras ootel), Velvet Coverist pilti ei teinud, sest ta ei õitse, samas olen just seda roosi tükk aega taga otsinud....teised siin:


ja kaks nimetut krüsanteemi ka veel aiavaase rõõmustama.
Posted by Picasa

1. august 2010

Jagamisest ja natuke muust ka

Kõmpisin täna aias ringi ja mõtlesin, et mida jagada saaks. Pangu siis igaüks endale kirja, kas kõrva taha või kuskile mujale:
Nimetu pargiroos, roosa. Ära anda ruutmeetrite kaupa.
Humal, see kõige tavalisem. Kui õnnestub sestsamast roosipõõsast välja kaevata.
Rosa rugosa, ajab võsusid.
Rugosa hübriid Red Pavement
Rugosa hübriid White Pavement
Magesõstar, kohutavalt palju, kui keegi peaks hekiks tahtma.
Rosa pimpinellifolia ehk mairoos. Paljuneb ka hullu kiirusega.
Lilla ja valge sorditu talusireli võsusid võib ka lõpmatul arvul saada (ise tuleb välja kaevata).
Ungari iirist kah hulgem. Pilt siin
Kaktustest on mõned veel vabad, tükki kolm ehk.
Toalilledest paar käändnoliinat ja tupsrohtliilia põngerjaid.


Muudest tegemistest ...mulle väga meeldivad peenralaiendused, mille puhul ma ise lillegi liigutama ei pea...kuigi nüüd ma enam ei saa ärbelda, et kõik peenrad on minu kaevatud...mina tegin sel ajal hoopis meestetöid, s.t. sõitsin traktoriga (miks küll seda kõihe vähem kontimurdvat tööd meestetööks peetakse, aru ma ei saa) ja natuke trimmerdasin ka.

Kõige rohkem aga meeldib mulle, et peale paari vales kohas olnud roosi ümberistutamist on mul nüüd ruumi veel vähemalt kolmele kuni neljale kaskaadroosile :), ma ei suuda kohe ära otsustada, mida tahta.