Vallandamishirm on inimühiskonnas kõva motivaator, eeldusel muidugi, et teda ei kuritarvitata. Aga et ta taimedele ka mõjub, kogesin ma küll esmakordselt. Kui keegi mäletab, siis pidasin mõned nädalad oma aediiristele pika loengu maha. Et kui nad nüüd, viiendal kasvuaastal, ka õitseda ei suvatse, siis kaevan nad välja. Ning kui ma täna võilillelahinguringiga iirisepeenrasse jõudsin, siis ennäe, peale umbrohudzungli eemaldamist vaatas mulle vastu ei rohkem ega vähem kui seitse õienuppu. Sortidest ei tea ma muidugi mukitki, nii vanu arveid pole ka vist alles. Aga kui õied lahti saavad, ehk saan targemaks.
Rohimisring sai igatahes peale, suuremad naadi-võilillemered võidetud. Pisemat pudi muidugi jääb kogu aeg teha. Katsetasin rooside multshimisega, eks näis, milliste tulemustega. Multshi oleks küll hullusti juurde vaja, aga koormaga ostmisest pole vist eriti tolku, vedu on niivõrd kallis, et lõpphind tuleb kotimultshi hinnaga sama. Kotte on lihtsam käsitleda.
Kõrgpeenar on sel aastal täielik õnnetus. Esiteks pole seal mitte midagi peale tippsibulate, tilli ja mõnede salatitaimede idanema läinud. Teiseks oli seal paksult umbrohtu. Kolmandaks olid mustad sipelgad sinna pesa teinud. Kaevasin enamiku uuesti läbi ja panin sibulat-tilli juurde,sest esimene sibulasats on söömisvalmis. Peterselli aga pean vist lausa taimedena ostma, nali küll... Kartulitest pole kah mingit märki.
Üldse annab tunda, et enne ärasõitu rabistasin liialt ega olnud hingega asja juures. Mõned enne sõitu istutatud taimed on ära kuivanud. Pole midagi teha. Õnneks Sarastro asjad on kõik hinges.
Lõpuks jõudsin traktoriga mõned niitmistiirud teha, aga lõpuks läksid varjud nii pikaks, et enam ei näinud.
Homsest tööle.
30. mai 2010
29. mai 2010
Roosid korda
Täna sai siis vihmahoogudest hoolimata ring peale, kõik üle vaadatud, ära lõigatud, mis vaja. Mismoodi mu näpuotsad end nüüd tunnevad...vasaku käega trükkida ei saa, kuigi kindad olid käes. Kadunukeste-kahtlaste hulka lisandus veel Mõrsjaroos, kõik teised on elus ja kikitavad lehti. David Austini rooside hulgas pole ühtegi väljaläinut.
Basseinitaguse võsapeenra rohisin ka puhtaks, no sellise suurusega võililli ja osje ma pole vist varem näinudki. Niiskest mullast tulid õnneks hästi välja, seal on muld kergem ja liivasem kui mujal. Rohkem rohida ei riskinud, maa oli märg ja põlvili olla ei saanud, kükitamine-küürutamine aga õmbluste tõttu kaunis valuline, ootame kuivemat ilma. Ei jookse see umbrohi kuhugi. Kahjuks.
Tuppa tulin ka koera pärast, mu vana kolli ei jää must viimastel päevadel sammugi maha, kui olen mina väljas, peab tema ka ilmtingimata olema ja päev läbi märjas külmas rohus oli eaka koera käppadele natuke liig, hakkas juba lonkama. Tuli ka mul diivanile pikutama visata, et koer diivani ees puhata saaks. Noh, endale kulus ka ära.
Katmise suhtes pole suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Okaskerade ala ja hostaala on kergkruusa all ja tänu sellele tõesti suhteliselt murevabad. Aga kogu aeda nagu kergkruusaga katta ei tahaks. Need ilukillustikud on kole kallid ja kogemus näitab, et selleks, et nad ka tõeliselt ilusad püsiksid, tuleb nendega tegeleda, vaadata, et jumala pärast muruniitmisel midagi sinna ei lendaks jne.jne.jne. Multsh kõduneb hirmkiiresti, eelmisel suvel istutatud okaspuude ümber olid kevadeks paljad ajalehed alles. Siiani pole ühtki head ideed. Lisaks jäävad endiselt mureks taimede südamikud, täna ongi näpud nii puruks seetõttu, et kiskusin roosipõõsaste südamikest igasuguseid end sinna istutanud jälkusi välja. Ja roosidepeenrasse ma katet panna ei saa, sest neid tuleb sügisel nagunii mullata. Ühes roosipeenras proovisin nii, et ajalehed ja liiv - aga see neetud naat ja võilill kasvavad liivas pea sama hästi kui mullas, nii tegin suhteliselt tühja tööd.
Homseks lubab natuke ilusamat ilma.
Basseinitaguse võsapeenra rohisin ka puhtaks, no sellise suurusega võililli ja osje ma pole vist varem näinudki. Niiskest mullast tulid õnneks hästi välja, seal on muld kergem ja liivasem kui mujal. Rohkem rohida ei riskinud, maa oli märg ja põlvili olla ei saanud, kükitamine-küürutamine aga õmbluste tõttu kaunis valuline, ootame kuivemat ilma. Ei jookse see umbrohi kuhugi. Kahjuks.
Tuppa tulin ka koera pärast, mu vana kolli ei jää must viimastel päevadel sammugi maha, kui olen mina väljas, peab tema ka ilmtingimata olema ja päev läbi märjas külmas rohus oli eaka koera käppadele natuke liig, hakkas juba lonkama. Tuli ka mul diivanile pikutama visata, et koer diivani ees puhata saaks. Noh, endale kulus ka ära.
Katmise suhtes pole suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Okaskerade ala ja hostaala on kergkruusa all ja tänu sellele tõesti suhteliselt murevabad. Aga kogu aeda nagu kergkruusaga katta ei tahaks. Need ilukillustikud on kole kallid ja kogemus näitab, et selleks, et nad ka tõeliselt ilusad püsiksid, tuleb nendega tegeleda, vaadata, et jumala pärast muruniitmisel midagi sinna ei lendaks jne.jne.jne. Multsh kõduneb hirmkiiresti, eelmisel suvel istutatud okaspuude ümber olid kevadeks paljad ajalehed alles. Siiani pole ühtki head ideed. Lisaks jäävad endiselt mureks taimede südamikud, täna ongi näpud nii puruks seetõttu, et kiskusin roosipõõsaste südamikest igasuguseid end sinna istutanud jälkusi välja. Ja roosidepeenrasse ma katet panna ei saa, sest neid tuleb sügisel nagunii mullata. Ühes roosipeenras proovisin nii, et ajalehed ja liiv - aga see neetud naat ja võilill kasvavad liivas pea sama hästi kui mullas, nii tegin suhteliselt tühja tööd.
Homseks lubab natuke ilusamat ilma.
28. mai 2010
Täna oli siis see päev, kui ma üksteist päeva kodunt äraolnuna tegin hommikul ühe ringi ümber maja ja siunasin mõttes, et kes kurat küll käskis endale seda aeda rajada...naadid olid kõvasti rohkem kui põlvekõrgused, peenras loomulikult. Kultuurheinamaad oli Lepatriinu natuke niita jõudnud, seegi oli vaid nädala jooksul poolde põlve visanud. Peenrad nägid ikka tõsiselt jubedad välja, mitte naadid ei olnud püsikupeenras, vaid püsikud (mida eriti nähagi polnud), olid naadipeenras. Eriti hirmus oli majaesine, maja taga jõudsin mõnes kohas enne ärasõitu natuke rohida. Isegi ekskaasa, kellega päeval suhtlesin, ütles, et oli käinud mingeid autojuppe ja aed nägi pehmelt väljendudes mahajäetud välja.
Entusiasmi see-eest polnud sendi eestki ja pea kaks nädalat Türgimaa päikese all olnule oli ausalt öeldes üpris külm kah, ainult mingi hädine kaksteist kraadi. Veel eile hommikul päikesekleidis kohvi joonule ilmselgelt ebainimlik temperatuur.
Kusagil keskpäevaks suutsin end ikka välja lohistada. Majaesised istutusalad said enam-vähem korda, roosid, floksid, pojengid valguse kätte aidatud. Kevadfloks Blue Parfume õitseb. Lõhnab kah, aga seda kahjuks ei saa blogisse panna.
Natuke jõudsin ka maja taga kasida, aga siis sai aur lõplikult otsa. Õnneks on ka homme ja ülehomme veel vaba. Mitu suurt korvitäit umbrohtu ma minema tassisin...pole halli aimugi, mitukümmend kindlasti. Ja see on alles algus.
Kõige tüütum on see, et aiapidaja minus ei taha sel aastal kohe mitte kuidagi talveunest ärgata. No lihtsalt ei ole sellist tuhinat, nagu möödunud kevadetel. Isegi aiapoodidest lähen külma näoga mööda ja kõrgpeenra taga olevad tutsakad ei tõmba üldse. Hea, et mul meelde tuli neid kasta.
Kasvuhoones on kah nii ja naa, taimed küll elus, aga tsinniataimed on teod nahka pannud. Peiulilledega selline lugu, et Seemnemaailmast mina enam seemneid ei telli. Esiteks oli nendes vene pakkides häbitult vähe seemneid sees ja needki üle ühe tärganud. Õnneks ostsin ka teiste firmade seemneid, nendega on lugu parem ja peiulilledeta ma ei jää. Küll pole tärganud ükski lavendliseeme, ja seda kolmest pakist :(.
Selg, mis viimase üheteistkümne päeva jooksul end kordagi tunda ei andnud, valutab jälle. Ilmselt tuleb organismi häält kuulata ja haritava ala suurendamise asemel seda hoopis vähendama hakata.
Tulbid lõõskavad õhtupäikeses. Sirelid siinkandis veel ei õitse. Toomingad õitsevad. Kadakad on kahjustada saanud, Ma ei ole oma okkalisi mitte iialgi katnud ega varjutanud ja varem pole midagi juhtunud, aga nüüd on üks selline. Sorti ei tea, pärineb aegadest kui kadakas oli lihtsalt kadakas. Peab need kahjustatud osad vist välja lõikama?
Roosidest ei anna elumärke veel Veilchenblau, Lilli Marleen, Sweet Pretty, Lichtkönigin Lucia, Maigold, Pimprenelle. Kõik teised on elus. Kuus sorti kaheksakümnest katmata roosipõõsast, pole sellise talve kohta üldse halb tulemus. Lucia on külm mul varemgi maani maha võtnud, eks näis. Praegu on igatahes veel vara midagi otsustada. Tagumise peenra rooside hulgas võib veel kadunukesi olla, ma pole sinna veel väga sügavale uudistama jõudnud. Kui aus olla, kasvavad seal praegu poolemeetrised võililled ja roosid ei paista lihtsalt välja.
Kui ainult see aiastegutsemise tahe kusagilt tagasi tuleks...
Entusiasmi see-eest polnud sendi eestki ja pea kaks nädalat Türgimaa päikese all olnule oli ausalt öeldes üpris külm kah, ainult mingi hädine kaksteist kraadi. Veel eile hommikul päikesekleidis kohvi joonule ilmselgelt ebainimlik temperatuur.
Kusagil keskpäevaks suutsin end ikka välja lohistada. Majaesised istutusalad said enam-vähem korda, roosid, floksid, pojengid valguse kätte aidatud. Kevadfloks Blue Parfume õitseb. Lõhnab kah, aga seda kahjuks ei saa blogisse panna.
Natuke jõudsin ka maja taga kasida, aga siis sai aur lõplikult otsa. Õnneks on ka homme ja ülehomme veel vaba. Mitu suurt korvitäit umbrohtu ma minema tassisin...pole halli aimugi, mitukümmend kindlasti. Ja see on alles algus.
Kõige tüütum on see, et aiapidaja minus ei taha sel aastal kohe mitte kuidagi talveunest ärgata. No lihtsalt ei ole sellist tuhinat, nagu möödunud kevadetel. Isegi aiapoodidest lähen külma näoga mööda ja kõrgpeenra taga olevad tutsakad ei tõmba üldse. Hea, et mul meelde tuli neid kasta.
Kasvuhoones on kah nii ja naa, taimed küll elus, aga tsinniataimed on teod nahka pannud. Peiulilledega selline lugu, et Seemnemaailmast mina enam seemneid ei telli. Esiteks oli nendes vene pakkides häbitult vähe seemneid sees ja needki üle ühe tärganud. Õnneks ostsin ka teiste firmade seemneid, nendega on lugu parem ja peiulilledeta ma ei jää. Küll pole tärganud ükski lavendliseeme, ja seda kolmest pakist :(.
Selg, mis viimase üheteistkümne päeva jooksul end kordagi tunda ei andnud, valutab jälle. Ilmselt tuleb organismi häält kuulata ja haritava ala suurendamise asemel seda hoopis vähendama hakata.
Tulbid lõõskavad õhtupäikeses. Sirelid siinkandis veel ei õitse. Toomingad õitsevad. Kadakad on kahjustada saanud, Ma ei ole oma okkalisi mitte iialgi katnud ega varjutanud ja varem pole midagi juhtunud, aga nüüd on üks selline. Sorti ei tea, pärineb aegadest kui kadakas oli lihtsalt kadakas. Peab need kahjustatud osad vist välja lõikama?
Roosidest ei anna elumärke veel Veilchenblau, Lilli Marleen, Sweet Pretty, Lichtkönigin Lucia, Maigold, Pimprenelle. Kõik teised on elus. Kuus sorti kaheksakümnest katmata roosipõõsast, pole sellise talve kohta üldse halb tulemus. Lucia on külm mul varemgi maani maha võtnud, eks näis. Praegu on igatahes veel vara midagi otsustada. Tagumise peenra rooside hulgas võib veel kadunukesi olla, ma pole sinna veel väga sügavale uudistama jõudnud. Kui aus olla, kasvavad seal praegu poolemeetrised võililled ja roosid ei paista lihtsalt välja.
Kui ainult see aiastegutsemise tahe kusagilt tagasi tuleks...
15. mai 2010
Uups!
Lepatriinusõbra abiga sai täna muld kõrgpeenrasse, aitäähhhh R...ja hakkab siis minukene kenasti istutama,,,Sarastro asjadega kõik kenasti korras, esiteks oli neil juba saabudes ladinakeelsete nimedega plastlipikud kaasas ja ise panin veel eestikeelsed nimed kah plastlipikutel...aga!!! Aiasõbrast aprilli lõpul saabunud paki kontrollisin tähe ja täpiga üle ja KÕIGIL POTTIDEL oli peal korralik etikett. Täna hakkasin siis taimi järjest välja võtma ja ei ühelgi potil ühtegi etiketti!!! Siis ikka leidsin ühelt potilt etiketijäänused ja lavendlipottidest peotäie täissöönud tigusid. Pagana narkarid, liimi- ja etiketisööjad sellised... nüüd mul pole enam halli aimugi, mis potis miski asi on :(
Aga sellegipoolest oli imeilus päev, suurem osa muru sai esimest korda niidetud, ja juba see annab ümbrusele korras ja puhta ilme. Siis veel natuke rohitud, istutatud, pesu pestud, pesu ära korjatud, saunas käidud...korjasin mõned tunnid tagasi nöörilt tuules kuivanud pesu, nuusutasin õhku: värskeltniidetud muru, mingite õite lõhn, päikeses ja tuules kuvanud pesu lõhn, natuke saunakorstnast tulevat suitsulõhna...ja mõtlesin, et niimoodi lõhnabki õnn.
Aga sellegipoolest oli imeilus päev, suurem osa muru sai esimest korda niidetud, ja juba see annab ümbrusele korras ja puhta ilme. Siis veel natuke rohitud, istutatud, pesu pestud, pesu ära korjatud, saunas käidud...korjasin mõned tunnid tagasi nöörilt tuules kuivanud pesu, nuusutasin õhku: värskeltniidetud muru, mingite õite lõhn, päikeses ja tuules kuvanud pesu lõhn, natuke saunakorstnast tulevat suitsulõhna...ja mõtlesin, et niimoodi lõhnabki õnn.
14. mai 2010
Eestimaa ilm
Päeval, kui pidi tööl olema, oli väljas +28 kraadi ja isegi tööstushoonete alaliselt vahel lõõtsuv tuul oli vahemereliselt soe.
Olin just koju jõudnud ja õueminekuks riided vahetanud, kui äike registrid valla tõmbas.
Nüüd +12,2. :( ja väga märg.
Võililledele meeldib väga. Naatidele ka. Vereurmarohust parem ei räägigi.
Olin just koju jõudnud ja õueminekuks riided vahetanud, kui äike registrid valla tõmbas.
Nüüd +12,2. :( ja väga märg.
Võililledele meeldib väga. Naatidele ka. Vereurmarohust parem ei räägigi.
12. mai 2010
Rahaaugu kivi ja tema sõsarad
Esimene foto pärineb Eesti Rahva Muuseumi fotokogust ja kannab seal pealkirja "Rahaaugu kivi" Keila valla K.küla A.talu heinamaal. Fk 927:1 - 173 Eerik Põld´i pildistused 1940. a. suvel. E. Selleke arve 30.X 40 kr 68.05. ERMi k/r 633:140
Tänaõhtuse seisuga näeb seesama kivi välja selline (kasutasin pea kõigil piltidel taskust leitud väga ebaesteetilist suitsupakki, mille küljepikkus on umbes 10cm, kui see piltidelt üles leida, saab aimu, kui suured need kivid tegelikkuses on).
Huvitaval kombel ei ole pereliini edasi kandunud ühtegi vanarahvajuttu, mis selle kiviga seonduks ja sellest, et tegemist Rahaaugu kiviga, sain teadlikuks alles eelmisel aastal, kui ERM-s tuustimas käisin. Küll oli see üks mu lapsepõlve lemmikkohti mängimiseks, pealt mõnusalt tasane ja kindlalt paariruutmeetrine mänguplats künka kõrgeimas osas.
Järgmine kivi, mis pisut ka ERM fotolt paista, on praegu selline. Pooleks on ta olnud nii kaua kui ma mäletan.
Tulevase varjuaia valitseja:
Juhuvõte meie "viljakandvast mullast":
Ja basseini ots, kus on lihtsalt kivid mullast välja puhastatud, alumised kivid sellisena, nagu nad maapinnas olid, teise kohta liigutamata:
Kahjuks peab tõdema, et see basseiniots ei pea vett, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et maapinna külmudes ja sulades kivid liiguvad ja vahelepandud segu lihtsalt praguneb. Võib-olla oleks lahendus mingi silikoon, aga pole jõudnud veel selleni.
Mis aga nende kivide hooldamisse puutub, siis on see tegelikult paras nuhtlus. Ostsin minagi eile Selverist Viktoria Parmase raamatu, millest mitmeski blogis juttu olnud. Lugesin õhtul läbi ja muhelesin põske. Sesr nii ilusad, nagu selle raamatu piltidel, näevad kiviservad välja ainult umbes ühe ööpäeva jooksul viimasest lõikamisest-trimmerdamisest. Minu piltidel on näha, kuidas nad näevad välja aias, kus keegi trimmeriga kaadri taga valvel ei seisa. Naadid, võililled, vereurmarohi ja orashein lausa jumaldavad kive, ajavad oma juuri nende pragudesse ja alla ja nagu selja pöörad, ajavad taas ninad uljalt püsti.
Lisaks veel sammal. Terve nett kubiseb õpetustest, kuidas kividele sammalt kasvatada. Mina sooviksin õpetust, kuidas seda sammalt mitte kasvatada. Sest kogemus ütleb, et esimesel aastal on kivi peal sammal, teisel aastal saab sellest mätas ja kolmandal õitsevad seal mätta otsas juba võililled. Nii et mina käin vahel hoopis oma kivide pealt sammalt maha kiskumas ja peab kurvastusega tõdema, et ega ta väga kergelt maha ei tule.
Ja nagu reklaam ütleb, pole see veel kõik. Selle postituse piltidel on väike murdosa meie kivikestest. Ma lihtsalt ei viitsinud rohkem pildistada ja valgus oli ka vilets. Ja kui keegi tahab mulle nüüd soovitada, et ma peaksin kõikide nende kivide servi hakkama iganädalaselt trimmerdama-kääritama-rohima...ja siis veel sadakond kivi välja kaevama ja nende servi kah hooldama hakkama...mina eelistan varianti, kus ülejäänud kivid on kenasti mätta sees peidus ja neist saab murutraktoriga üle sõita. Nädalas on ju ainult kaks vaba päeva ja neid tahaks vahel ka muuks kasutada, kui aia orjamiseks.
Tänaõhtuse seisuga näeb seesama kivi välja selline (kasutasin pea kõigil piltidel taskust leitud väga ebaesteetilist suitsupakki, mille küljepikkus on umbes 10cm, kui see piltidelt üles leida, saab aimu, kui suured need kivid tegelikkuses on).
Huvitaval kombel ei ole pereliini edasi kandunud ühtegi vanarahvajuttu, mis selle kiviga seonduks ja sellest, et tegemist Rahaaugu kiviga, sain teadlikuks alles eelmisel aastal, kui ERM-s tuustimas käisin. Küll oli see üks mu lapsepõlve lemmikkohti mängimiseks, pealt mõnusalt tasane ja kindlalt paariruutmeetrine mänguplats künka kõrgeimas osas.
Järgmine kivi, mis pisut ka ERM fotolt paista, on praegu selline. Pooleks on ta olnud nii kaua kui ma mäletan.
Selle ümbrusse olen nüüd sättinud mõned pargiroosid, sest kuigi muld pole seal künkaotsas just suurem asi, on vastupidavad asjad seal hästi kohanenud.
Järgmine tegelane laiutab samuti keset õue ja on tänaseks saanud endale ühele poole naabriteks päevaliiliad ja teisele poole liiliad ja lupiinid.
Nende kivide kanti tekib ka vaikselt istutusala, praegu on seal mõned Franseni hostad. Ajapikku saab need istutuskohad ehk ühendatud ka.
Selline tegelane laiutab maja lääneküljel, kaaslaseks nooruke tanguutia rabarber. Sinna eriti midagi kujundada ei saa, sest sellesse piirkonda ulatub kauka kett (kui ta vahel juhtub ketis olema).Tulevase varjuaia valitseja:
Juhuvõte meie "viljakandvast mullast":
Ja basseini ots, kus on lihtsalt kivid mullast välja puhastatud, alumised kivid sellisena, nagu nad maapinnas olid, teise kohta liigutamata:
Kahjuks peab tõdema, et see basseiniots ei pea vett, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et maapinna külmudes ja sulades kivid liiguvad ja vahelepandud segu lihtsalt praguneb. Võib-olla oleks lahendus mingi silikoon, aga pole jõudnud veel selleni.
Mis aga nende kivide hooldamisse puutub, siis on see tegelikult paras nuhtlus. Ostsin minagi eile Selverist Viktoria Parmase raamatu, millest mitmeski blogis juttu olnud. Lugesin õhtul läbi ja muhelesin põske. Sesr nii ilusad, nagu selle raamatu piltidel, näevad kiviservad välja ainult umbes ühe ööpäeva jooksul viimasest lõikamisest-trimmerdamisest. Minu piltidel on näha, kuidas nad näevad välja aias, kus keegi trimmeriga kaadri taga valvel ei seisa. Naadid, võililled, vereurmarohi ja orashein lausa jumaldavad kive, ajavad oma juuri nende pragudesse ja alla ja nagu selja pöörad, ajavad taas ninad uljalt püsti.
Lisaks veel sammal. Terve nett kubiseb õpetustest, kuidas kividele sammalt kasvatada. Mina sooviksin õpetust, kuidas seda sammalt mitte kasvatada. Sest kogemus ütleb, et esimesel aastal on kivi peal sammal, teisel aastal saab sellest mätas ja kolmandal õitsevad seal mätta otsas juba võililled. Nii et mina käin vahel hoopis oma kivide pealt sammalt maha kiskumas ja peab kurvastusega tõdema, et ega ta väga kergelt maha ei tule.
Ja nagu reklaam ütleb, pole see veel kõik. Selle postituse piltidel on väike murdosa meie kivikestest. Ma lihtsalt ei viitsinud rohkem pildistada ja valgus oli ka vilets. Ja kui keegi tahab mulle nüüd soovitada, et ma peaksin kõikide nende kivide servi hakkama iganädalaselt trimmerdama-kääritama-rohima...ja siis veel sadakond kivi välja kaevama ja nende servi kah hooldama hakkama...mina eelistan varianti, kus ülejäänud kivid on kenasti mätta sees peidus ja neist saab murutraktoriga üle sõita. Nädalas on ju ainult kaks vaba päeva ja neid tahaks vahel ka muuks kasutada, kui aia orjamiseks.
9. mai 2010
Müüriladumise päev
Ausalt, aru ma ei saa, millisest öötunnist Trumm oma hiina müüre laob, minul kulus täna sihukese jupikese peale igatahes seitse tundi.
Selle aja sisse läks küll ka mätta eemaldamine, vana müüri lammutamine (mille käigus suurem osa paest lagunes algosadeks ja hea taaskasutuse idee läks vastu taevast) ja uue jaoks kivide vedamine saja meetri kauguselt, ülesmäge ja käsikäruga, sest traktori käru ratas oli salapärasel kombel talve jooksul kuuris katki läinud.Natuke sai segu ka vahele pandud. Nüüd nädal aega kuivamist ja ehk saab järgmiseks nädalaks käruratta korda ja mulla sisse veetud.
Projekt oli siis istutusala laiendamine vähem kui meetri võrra, maast välja turritavate kivinukkideni. Lolli peaga ei taibanud alguses pilti teha, nii et nüüd tuleb lihtsalt uskuda, et sellest "kivikesest" oli algselt näha vaid kahe rusika suurune nukike, mida plaanisin müüriga lihtsalt üle minna. Pärast umbes viiesentimeetrise mätta eemaldamisest selgus, et ega see nukike nii väga pisike polegi - kohvitass ja labidas just suuruse võrdlemiseks jäetud. Maa sees läheb see tegelane veel kõvasti sügavusse ka.
Selline siis ongi see meie viljakandev muld, tähendas mööduv Lepatriinu.
Nii ongi. Paberil plaanimisest pole mingit tolku. Isegi selle koha peal istumisest ja plaanimisest pole tavaliselt tolku, sest maa sisse ei näe ja paraku koosneb terve see küngas, mille otsas meie maja ja aed pesitsevad, hiiglaslikest kivimürakatest. Enamik, millega ma istutusala rahada püüdes olen kokku põrganud, on pildilolevatest veel suuremad ja nii mõnigi kord on tulnud ohates mätas lihtsalt tagasi panna.
Mõnes kohas siiski on nende mürakate vahel natuke mulda ja kui veab, siis istutamiseks piisavalt. Ainult et tavaliselt ei tea, kuskohas.
Õnneks oli palgatööjõud tunduvalt produktiivsem ja Lumehelbekese kastis said puud metsa alt kuuri taha. Lepatriinu ladus usinalt juba lõhutud puid kuuri ja mehed tõid muudkui lõhkumata puid juurde, mis sügisel kokku vedamata jäid. Nüüd taas suurem lõhkumistöö tulemas, õnneks on selleks olemas nii masin kui mehed.
Nüüd üritan arvuti juures ja kuuma tee abiga sooja saada, aga esialgu veel ei saa. Hoolimata kahest paarist sokkidest ja paksust jopest oli ikka väga külm ja isegi kivide vedamine ei andnud sooja. Ei julge niimoodi rabeleda ka, et võhmale võtaks.
Selle aja sisse läks küll ka mätta eemaldamine, vana müüri lammutamine (mille käigus suurem osa paest lagunes algosadeks ja hea taaskasutuse idee läks vastu taevast) ja uue jaoks kivide vedamine saja meetri kauguselt, ülesmäge ja käsikäruga, sest traktori käru ratas oli salapärasel kombel talve jooksul kuuris katki läinud.Natuke sai segu ka vahele pandud. Nüüd nädal aega kuivamist ja ehk saab järgmiseks nädalaks käruratta korda ja mulla sisse veetud.
Projekt oli siis istutusala laiendamine vähem kui meetri võrra, maast välja turritavate kivinukkideni. Lolli peaga ei taibanud alguses pilti teha, nii et nüüd tuleb lihtsalt uskuda, et sellest "kivikesest" oli algselt näha vaid kahe rusika suurune nukike, mida plaanisin müüriga lihtsalt üle minna. Pärast umbes viiesentimeetrise mätta eemaldamisest selgus, et ega see nukike nii väga pisike polegi - kohvitass ja labidas just suuruse võrdlemiseks jäetud. Maa sees läheb see tegelane veel kõvasti sügavusse ka.
Selline siis ongi see meie viljakandev muld, tähendas mööduv Lepatriinu.
Nii ongi. Paberil plaanimisest pole mingit tolku. Isegi selle koha peal istumisest ja plaanimisest pole tavaliselt tolku, sest maa sisse ei näe ja paraku koosneb terve see küngas, mille otsas meie maja ja aed pesitsevad, hiiglaslikest kivimürakatest. Enamik, millega ma istutusala rahada püüdes olen kokku põrganud, on pildilolevatest veel suuremad ja nii mõnigi kord on tulnud ohates mätas lihtsalt tagasi panna.
Mõnes kohas siiski on nende mürakate vahel natuke mulda ja kui veab, siis istutamiseks piisavalt. Ainult et tavaliselt ei tea, kuskohas.
Õnneks oli palgatööjõud tunduvalt produktiivsem ja Lumehelbekese kastis said puud metsa alt kuuri taha. Lepatriinu ladus usinalt juba lõhutud puid kuuri ja mehed tõid muudkui lõhkumata puid juurde, mis sügisel kokku vedamata jäid. Nüüd taas suurem lõhkumistöö tulemas, õnneks on selleks olemas nii masin kui mehed.
Nüüd üritan arvuti juures ja kuuma tee abiga sooja saada, aga esialgu veel ei saa. Hoolimata kahest paarist sokkidest ja paksust jopest oli ikka väga külm ja isegi kivide vedamine ei andnud sooja. Ei julge niimoodi rabeleda ka, et võhmale võtaks.
Mai teine nädalavahetus
Kui lõunaeestlased kuuldavasti nautisid nädalavahetusel sooja ja päikest, siis meil siin põhjamaal oli hall ja külm. Isegi nii külm, et laupäeval aias askeldades tuli vahepeal käia toas külmetavat nina soojendamas. Näis, kuidas see ikka veel piinavale köhale mõjus.
Seljale on see talvine lumeuputus ka ikka päris katastroofiliselt mõjunud. Juba paar aastat tagasi öeldi mulle, et ristluude piirkonnas on üks disk katki ja närv kipub sinna vahele jääma (välja tuli see hoopis muu diagnostika käigus). No ja kui enne seda talve valutas aeg-ajalt, siis viimasel ajal valutab pidevalt. Üritan küll seda lihtsalt ignoreerida, aga eks mingil ajal tuleb sellega hakata tohtrite poole pöörduma. Hetkeseisuga on mul küll totaalne allergia skalpellide ja operatsioonisaalide vastu.
Nii et ei tee lihtsalt välja. Laupäeva alustasin kahe vana sireli ja kolme kreegi mahavõtmisega. Nüüd läheb elektrikettsaag igatahes hooldusse, sest kett on nüri, see pagana kreek on ikka nii kõva asi, et samahästi võiks pehmemat kivi saagida.
Siis mõned kärutäied mulda ja maha, vabandust tünni, said kartulid. Olin tõsises hädas varajase seemnekartuli leidmisega, sest kõik kotid olid vähemalt kümnekilosed. Lõpuks ikka leidsin Hortesest ühe 2,5 kilose koti. Sellestki üle poole järel, ja endal tunne, et kuus kartulit ühe 90l vana betoonivanni kohta on vist natuke palju. No eks näis, ma ei tea kartulikasvatusest mitte mukitki, viimati, kui siin talus vagudes kartulit kasvatati, olin liiga väike, et midagi tähele panna.
Vahepeal tuli tund aega paduvihma ja õu muutus veel märjemaks. Ega ta ennegi eriti kuiv ei olnud. Muldagi vedasin käsikäruga sellepärast, et pelgasin trakatsit lörtslibeda savimaa peal lihtsalt kinni jäävat.
Kui vihm järgi jäi, ajasin sirgeks roosipeenra serva, mis eelmise aasta terrassilaienduse käigus valesse kohta oli sattunud. Nagu tavaliselt, aasta hoovõtmist ja tund aega tööd.
Edasi said kõrgpeenrasse viimased maitsetaimede ja salatiseemned ja aiavaasidesse-peenraservadesse suvelilled.
Ja oligi õhtu käes ning ilm läks natuke ilusamaks. Võsa mahavõtmise tagajärjel on hakanud majatagusele terrassile õhtupäike paistma, see pidu kestab muidugi seni, kuni pärnad lehte lähevad. Ikkagi oli mõnus, tuulgi vaibus õhtuks. Lausa ei raatsinud terrassilt saunagi kolida.
Täna endiselt külm ja hall, temperatuur kell 9 hommikul +7,4 kraadi.
Seljale on see talvine lumeuputus ka ikka päris katastroofiliselt mõjunud. Juba paar aastat tagasi öeldi mulle, et ristluude piirkonnas on üks disk katki ja närv kipub sinna vahele jääma (välja tuli see hoopis muu diagnostika käigus). No ja kui enne seda talve valutas aeg-ajalt, siis viimasel ajal valutab pidevalt. Üritan küll seda lihtsalt ignoreerida, aga eks mingil ajal tuleb sellega hakata tohtrite poole pöörduma. Hetkeseisuga on mul küll totaalne allergia skalpellide ja operatsioonisaalide vastu.
Nii et ei tee lihtsalt välja. Laupäeva alustasin kahe vana sireli ja kolme kreegi mahavõtmisega. Nüüd läheb elektrikettsaag igatahes hooldusse, sest kett on nüri, see pagana kreek on ikka nii kõva asi, et samahästi võiks pehmemat kivi saagida.
Siis mõned kärutäied mulda ja maha, vabandust tünni, said kartulid. Olin tõsises hädas varajase seemnekartuli leidmisega, sest kõik kotid olid vähemalt kümnekilosed. Lõpuks ikka leidsin Hortesest ühe 2,5 kilose koti. Sellestki üle poole järel, ja endal tunne, et kuus kartulit ühe 90l vana betoonivanni kohta on vist natuke palju. No eks näis, ma ei tea kartulikasvatusest mitte mukitki, viimati, kui siin talus vagudes kartulit kasvatati, olin liiga väike, et midagi tähele panna.
Vahepeal tuli tund aega paduvihma ja õu muutus veel märjemaks. Ega ta ennegi eriti kuiv ei olnud. Muldagi vedasin käsikäruga sellepärast, et pelgasin trakatsit lörtslibeda savimaa peal lihtsalt kinni jäävat.
Kui vihm järgi jäi, ajasin sirgeks roosipeenra serva, mis eelmise aasta terrassilaienduse käigus valesse kohta oli sattunud. Nagu tavaliselt, aasta hoovõtmist ja tund aega tööd.
Edasi said kõrgpeenrasse viimased maitsetaimede ja salatiseemned ja aiavaasidesse-peenraservadesse suvelilled.
Ja oligi õhtu käes ning ilm läks natuke ilusamaks. Võsa mahavõtmise tagajärjel on hakanud majatagusele terrassile õhtupäike paistma, see pidu kestab muidugi seni, kuni pärnad lehte lähevad. Ikkagi oli mõnus, tuulgi vaibus õhtuks. Lausa ei raatsinud terrassilt saunagi kolida.
Täna endiselt külm ja hall, temperatuur kell 9 hommikul +7,4 kraadi.
7. mai 2010
Minust hakkab vist aiapidaja saama :)
Vähemalt teoreetiliselt.
Firma, kelle käest tööl ruume rendime, otsustas hakata meie 2,5 hektarit suure hoone ümber ka haljastust tellima. Saadeti siis haljastusarhitekt koos müügimehega ka rentnike soove kuulama. Suhtlen ma siis selle haljastusspetsialistiga siis minutikest kümme, arutame, mis seal paepealsel üldse kasvada võiks ja mida meie akendest siis näha tahaksime...müügimees kuulab ja teatab lõpuks, et teate, daamid, ärge minu otsa vaadake,ma ei saa absoluutselt mitte millesti aru, millest te räägite...
Praktikaga on lood endiselt väga kehvad, tervis paraneb aeglaselt, ilm küll mitte. Akna taga on neli kraadi sooja, eile õhtust saadik vahetpidamata sadanud, tuul pidi auto ukse käest rebima ja pillutas linnumaja mööda õue.
Algselt oli plaanis ka Luige laadalt korra läbi astuda, aga selle ilmaga küll ei suutnud. Suudan vaid kaasa tunda vaestele inimestele, kes raske raha eest müügikoha rentisid ja nüüd seal külmetama pidid.
Raadio ilmateade lubab endiselt nädalavahetuseks soojemat, ainult et pole teada, kuskohas...meiekanti lubavad kõik netiportaalid homseks maksimaalselt kuus soojakraadi ja kui see veel tuuletugevusega läbi korrutada, läheb alla nulli. Ei kõla just ahvatlevalt.
Ka järgmiseks nädalaks ei lubata midagi ilusat, kuni pluss kaheksa. Prr.
Firma, kelle käest tööl ruume rendime, otsustas hakata meie 2,5 hektarit suure hoone ümber ka haljastust tellima. Saadeti siis haljastusarhitekt koos müügimehega ka rentnike soove kuulama. Suhtlen ma siis selle haljastusspetsialistiga siis minutikest kümme, arutame, mis seal paepealsel üldse kasvada võiks ja mida meie akendest siis näha tahaksime...müügimees kuulab ja teatab lõpuks, et teate, daamid, ärge minu otsa vaadake,ma ei saa absoluutselt mitte millesti aru, millest te räägite...
Praktikaga on lood endiselt väga kehvad, tervis paraneb aeglaselt, ilm küll mitte. Akna taga on neli kraadi sooja, eile õhtust saadik vahetpidamata sadanud, tuul pidi auto ukse käest rebima ja pillutas linnumaja mööda õue.
Algselt oli plaanis ka Luige laadalt korra läbi astuda, aga selle ilmaga küll ei suutnud. Suudan vaid kaasa tunda vaestele inimestele, kes raske raha eest müügikoha rentisid ja nüüd seal külmetama pidid.
Raadio ilmateade lubab endiselt nädalavahetuseks soojemat, ainult et pole teada, kuskohas...meiekanti lubavad kõik netiportaalid homseks maksimaalselt kuus soojakraadi ja kui see veel tuuletugevusega läbi korrutada, läheb alla nulli. Ei kõla just ahvatlevalt.
Ka järgmiseks nädalaks ei lubata midagi ilusat, kuni pluss kaheksa. Prr.
2. mai 2010
Mai esimene nädalavahetus
Tegelikult on väljas endiselt räigelt külm, praegu, kell kuus õhtul näitab kraadiklaas akna taga ainult kuut soojakraadi ja jäine tuul teeb asja veel hullemaks. Tulbid on täna kategooriliselt keeldunud oma õisi avamast, aga õitsema on hakanud esimesed nartsissid - tükk tegu oli nende pildile saamisega, sest tuule käes õitsevad õied ei püsinud hetkekski paigal.
Eilsest Hansaplandis käimisest tuli siiski aiapisik sisse. Kuigi sealgi oli jääkülm ja vihmane ja ma südamest loodan, et loengupidaja külma ei saanud. Üht-teist jäi näppu ka, kaks pojengi, kaks roosi, veel nipet-näpet, igatahes sünnipäevaks saadud kinkekaardid said realiseeritud ja pealegi tuli maksta. Kõige põnevam soetatud taim aga on hoopis tubane ja selline tegelane, kes sööb kärbseid, Dionaea muscipula.
Kuna aias olemiseks oli liiga külm ja tuuline, askeldasin kasvuhoones, kastidesse said kõik suvelilled ja mõned püsikuseemnedki. Igatahes on nüüd kasvuhoone puupüsti täis ja eriti midagi juurde ei mahu.
Täna sai esimene rohimisringki tehtud ja peenardes laiutavaid võililli-naate nuheldud. Ning istutamise otski lahti tehtud, Sarastro sinililled ja maikellukesed. Hullu külma enam tulla ei tohiks, sest majaesised laanesõnajalad ajavad krimbleid püsti ja nemad on olnud seni parimad ilmaennustajad.
Külmast hoolimata kasvavad taimed aias, nii et kohin taga. Lupiinid, delfiiniumid ja laugud on lausa üllatavalt suured ja hostade ninadki väljas.
Tervis on endiselt selline...pooletoobine, päriselt kadunud pole ei köha ega nohu, aga võrreldes eelmiste päevadega on oluliselt parem ja horisontaali enam ei kisu.
Eilsest Hansaplandis käimisest tuli siiski aiapisik sisse. Kuigi sealgi oli jääkülm ja vihmane ja ma südamest loodan, et loengupidaja külma ei saanud. Üht-teist jäi näppu ka, kaks pojengi, kaks roosi, veel nipet-näpet, igatahes sünnipäevaks saadud kinkekaardid said realiseeritud ja pealegi tuli maksta. Kõige põnevam soetatud taim aga on hoopis tubane ja selline tegelane, kes sööb kärbseid, Dionaea muscipula.
Kuna aias olemiseks oli liiga külm ja tuuline, askeldasin kasvuhoones, kastidesse said kõik suvelilled ja mõned püsikuseemnedki. Igatahes on nüüd kasvuhoone puupüsti täis ja eriti midagi juurde ei mahu.
Täna sai esimene rohimisringki tehtud ja peenardes laiutavaid võililli-naate nuheldud. Ning istutamise otski lahti tehtud, Sarastro sinililled ja maikellukesed. Hullu külma enam tulla ei tohiks, sest majaesised laanesõnajalad ajavad krimbleid püsti ja nemad on olnud seni parimad ilmaennustajad.
Külmast hoolimata kasvavad taimed aias, nii et kohin taga. Lupiinid, delfiiniumid ja laugud on lausa üllatavalt suured ja hostade ninadki väljas.
Tervis on endiselt selline...pooletoobine, päriselt kadunud pole ei köha ega nohu, aga võrreldes eelmiste päevadega on oluliselt parem ja horisontaali enam ei kisu.
Sildid:
aed,
kevad,
püsikud,
suvelilled,
toalilled
Tellimine:
Postitused (Atom)