tundub mulle. Mitte ainult meil, vaid igal pool Euroopas. Olen küll juba mitmeid aastaid maal elanud, ja otse loomulikult on igal talvel olnud päevi, kui koju tuleb sõita praktiliselt mälu järgi. Aga seni on neid päevi olnud paar-kolm tükki talve jooksul, mitte peaaegu iga päev ja kindlasti ammu mitte talve õiget algustki. Kas see ongi see kliimasoojenemine?
Pole vähe neid kordi, et olen mõttes saatust tänanud, et töökoht pole enam kuuekümne, vaid kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel, Niigi tuleb õhtuid, kui kodus autost välja astudes on suurest pingest põlved lihtsalt pehmed. Nagu tänagi, kui praktiliselt keset Keila linna (hea küll, Keilast mööduval maanteel, aga siiski linnatulede valguses), äärepealt mulle samas sõidusuunavööndis vastu tuleva rekkaga laupkokkupõrkesse sattuma pidin. Mingi 5 meetrit jäi puudu, aga ABS pidurid kraapisid päris tõsiselt. Seda, et rekka ronis vastassuunavööndisse veel paarkümmend meetrit kaugemal oleva kolme auto kokkupõrke tõttu, nägin alles hiljem, sest tuisk varjas kõik. Seekord läks hästi ja põlved hakkasid korralikult võdisema alles kodus.
Praegu ei näe enam aknast ka viie meetri kaugusel asuvat kuuri, tuisk on nii tihe. Suure tõenäosusega kaob peatselt ka elekter, aga õnneks jõudsin enne koju ja kõik on valmis, küünlad, vesi, taskulambid, tikud, puud. Lumelabidas toas. Laetud akuga telefon. Koera-, kassi- ja inimtoitu kasvõi pikema piiramise ajaks :D. Peaasi, et sinna neetud maanteele ainult selle ilmaga enam minema ei peaks...
Tuleme toime. Ega see esimene torm pole. Ega jää ka viimaseks.
Ma tean, mida Sa tundsid rekka vastas seistes... Aga hea, et hästi läks. Ja homme ei tõota tulla parem ilm... (Nagu sellistele päevadele rihitult ohjan kampa jälle üksi.)
VastaKustutanjah, väljas ulub ja vilistab ja müdistab vastu majaseina ja undab korstnas.
VastaKustutakuigi ma olen seda meelt, et loodus oleks täiesti õigustatult vihane, mõeldes, mida inime sellele planeedile teinud on... tundub mulle miskipärast, et ei ole vihane, vaid hullab ja lihtsalt näitab, mis on jõud ja võim. demonstreerib inimesele, mis on mis, et see oma suurelisuse tõttu käpuli ei käiks....
Mul oli see esmakordne kogemus, et teed ei näinud, hunnikus autosid ei näinud, isegi Jägala viadukti juures tänavalataernate hordid hakkasid paistma vaid mõnikümmend meetrit enne. Jõudsin juba mõelda, et seal vool läinud.
VastaKustutaÜhe korra oli mul ka ABS-idega napikas, kui mu ees sõitnud auto otsustas avariist möödudes hoopis kinni pidada. Hea, et mööda mahtusin kõrvalt, sest pidama ei õnnestunudki saada.
Aga nüüd on hea seda hullamist nautida, kui ise ohutult kodus.
Hea, et sul kõik hästi läks! Aga nüüd koduseinte vahel on turvaline seda tormi nautida. Mina naudin!
VastaKustutaPalju jõudu Sulle sinna!
VastaKustutaLoodus näitab oma ülemvõimu...
Ise sain samuti napilt koju - olin linnas eksamit tegemas,kell 16 paiku sinna siirdudes oli Tallinnas juba põrgu lahti.
Kõik ülikooli läheduses olevad parklad olid autosid triiki täis ja jätsin auto esimesele vabale kohale hoone läheduses. Seega-suur kummardus parkimisametnikule, kes kõigile vabadele kohtadele (ülikooli töötajatele mõeldud) parkinutele trahvi välja kirjutas...
Aga vähemalt sain 18:30 paiku autoga sealt välja ja koduteele asuda. Jüri ringist edasi oli ekstreemne.
Kodu sissesõiduteel jäin korraks kinni, ent jõudsin õnnelikult väravani. 2008.a novembrituisus istusin 6 tundi kinni tormi südames ilma vee jms - seega oli Monika seekord armulik.
Suures linnas on jalakäija jaoks kaos väike, aga neile, kes on teel, tuleb tõesti inglid appi paluda. et kõik jõuaks koju.
VastaKustutaSa oled tõesti karastunud, kõik see varustus valmis panna :)
Mulle meenutab see kõik lapsepõlve talvesid ja tunne on veel hea. Kõik muu siseriiklik jama on kuhtunud. me seisame nina vastu loodust. Põhiline on hättajäänuid aidata.
jap. suvine tuhajama on ju ka veel kenasti värskelt meeles :)
VastaKustutainime peab end kõikvõimsaks, kuid kui emake maa korra köhatab, siis on see kõikvõimas tegelane hämmeldunult käpuli :)