30. juuni 2014

Viimane juunipäev

Üka loll oli Schetelgist tellinud veel viissada noortaime ja selle ära unustanud. Potistan ainult osa, aga seegi võtab palju aega. 2/3 läheb peenrasse, sest niikuinii müüb neid asju 2-3 tükki aastas ja siiski on ostjad soomlased. Potis aga enamik talvituda ei taha. Kõreliiliad on parim näide, peenrasse istutatud tunnevad end suurepäraselt, müügiplatsil talvitunud potid viskasin täna viimseni tühjaks, mitte ühtegi ei jäänud ellu.
Sellest rääkimata, et möödunud aastal sisse ostetud vesiroosist Burgundy Princess hinnaga üle 20 euro taim ei osutunud mitte ükski sordiehtsaks ja tagasi ei võta nad iial mitte midagi. Kogu kahjum jääb väiketegija kraesse. Ja see ei kehti aiinult nende kohta, mitte ükski Euroopa hulgimüüja ei võta enam endale sordiehtsuse vastutust. Tekib küsimus, mille eest nad üldse raha küsivad. Endale jääb hunnik mõttetut ja vähetasuvat tööd, potistad, sildistad, kasvatad...järgmisel aastal viskad välja, kraabid sildid maha ja pesed potid puhtaks, need vähemalt ei lähe kaotsi.
Noortaimedega on lihtsam, saad vähemalt aru, kas oled õige asja saanud, vähemalt kirjuleheliste puhul...aga kui sajases kassetis on kolmandik noortaimi surnud, saadad tarnijale pildi ja sulle isegi ei vastata, ajab karva turri küll. Lisatud järgmisel päeval...vastasid, pakkusid 7% allahindlust, naerukoht vist.
Pole ainult minu probleem, sama kurdavad teisedki...
Pole siis ime, kui lõpuks tunned,et ei taha ühtki kuradima püsikut enam isegi mitte eemalt näha.
Meeleolu parandamiseks istutasin seinaäärset lagedamaks, jäänud on veel roosid ja pojengid. Enne lõpetan potistamise ära ja siis tuleb sellele tööle minna, mille eest elamisraha saab ja siis millalgi ehk on aega...
Uni ja puhkamine aitavad. Aias ringi vaadata täna aega polnud, potistamine ja olmeprobleemid, otsalõppenud gaas ja trimmerite-niidukite bensiin koostöös tühja külmkapiga.

29. juuni 2014

Sajab...

Ma olen vist ainuke eestlane, kellel vihmast veel kõrini ei ole. Meiekandis on ta suhteliselt mõistlikult siiani end ülal pidanud ja pärast maikuist neljanädalast põuda, mis vist hävitas aias rohkem kui suhteliselt pehme talv (siin jäigi miinimumiks -17,8 kraadi jaanuaris) oli vett hädasti vaja. Seda enam, et kuigi ma enda arust pole midagi ostnud ega kusagil käinud, on seinaäärne juba jälle potsikuid täis. Rahmeldaja saadetu, mõni enda hulgiostudest ja paari põõsa kohta teatas Jasmiiniõis, et nende asukoht tema territooriumil ei meeldi talle, seal peenras sooviks ta hoopis auke kaevata ja püherdada. Kõikide põõsaste sildid ja punaselehise sarapuu tite sõi ta selle tegevuse käigus lihtsalt ära.
Istutamisruumi mul õnneks on, eelmisel nädalal sai poolvarjupeenar, saab valgust ainult pärastlõunal teatud tunnid, endale paarikümneruutmeetrise pikenduse.
Mitte et mul seda istutusruumi väga vaja oleks, aga kui seda peenart nüüd veel viis meetrit kaamera poole venitada, saaks ühe loogilise piirjoone aiaruumi ja allpool asuva ürgmetsa vahele.
Lepatriinu rohis vahepeal, nii et must maa järgi, tahtsin sinna täna siltidest ilma jäänud martagone istutada, aga enne jõudis uus vihm peale tulla.

R ja Füüsik on trimmeritele tõhusalt valu andnud ja nii puhas ja korras pole meie metsaalune aastaid olnud. Kui ma reedel saabunud Lepatriinu hiigelsuuri kotte nähes suured silmad tegin, teatas ta rõõmsalt, et perekond Shrekil oli pesupäev. Nojah, kui ikka päev läbi vööniulatuvat padrikut trimmerdada, näeb õhtuks paras sookoll välja küll :). Teisel pildil veel niitmata pool, mille kallale äsja puhkust alustanud Füüsik ilmselt veel asuda kavatseb, esimesel pildil  juba korras pool.

Üks renessansiaja skulptoritest, kui ma ei eksi, siis Michelangelo olla öelnud, et ta ei loo kujusid, ta võtab lihtsalt üleliigse kivi ümbert ära...minu meelest on meie talukohaga sama lugu, kui see üleliigne naat, nõges ja vaarikavõsa ära võtta, ongi juba imeilus, polegi rohkem vaja sekkuda...



Trimmerdamislainel Füüsik on leidnud üles isegi talupiiri tähistava vana kiviaia, millesse on kasvanud igasuguseid puid ja põõsaid. Minu lapsepõlves oli selle taga küla lehmade karjamaa. Nüüd on padrik, siinkandis pole ammu enam ainsatki lehma.
Trimmerdatud ala lõpus algab ürgmets, kus elavad suured kivid, haldjad ja päkapikud
Aias endas on alustanud õiemäed

Ülemise pildi Diabolo on nelja aastaga kasvanud kaks meetrit kõrgeks ja neli meetrit laiusse ja lausa nõuab kääre. Ritausma aga olgu täpselt nii kõrge kui tahab, praegu tundub, et üle kahe meetri kindlasti, mulle kaugelt üle pea.
Pildistanud olen palju, lõpuks on alustanud pojengid ja möllavad siberlased, aga kõik ju ei mahu blogisse. Olgu siis vähemalt Kopper Kettle esimene õis.
Sonoma Kaleidoskope ostsin just Soomest, on veel istutamata ja õitseb potis
P.albiflora ja p.lobata hübriidi Moonrise saatsid soomlased koos kaubaga kingituseks, samuti veel istutamata, las õitseb ära.
Õnneks leidsin pojenginimekirja kaotsisolnud poole ka üles ja nüüd üritan innukalt kaardistada ja metallsildistada vastavalt õitsemisele. Mõni jääb sellegipoolsest anonüümseks, sest sellist erkroosat mul kuskil kirjas ei ole ja maailmas on neid oi kui palju...
nimesildi puudumine aga ei takista teda õitsemast nagu pojeng ja lõhnamast nagu pojeng, nii et las ta siis olla.
Lõpetasin täna viimase kevadtöö, ehk võtsin lahti, sorteerisin ära ja lõikasin tagasi eelmisel aastal järele jäänud müügiroosid ja esimest (loodan ka viimast) korda tundsin rõõmu sellest,et nii palju on välja läinud. Rahaliselt valus, kuid emotsionaalselt veel valusam on nende M tehtud asjadega tegeleda.


24. juuni 2014

Kaktusteplatoo väikese vulkaaniga

Mõni asi saab alguse peaaegu mitte millestki, Pildifaile vaadates selgus, et see oli 10.märtsil, kui meil oli hädasti vaja oksi ja muud aiasodi põletada, väljas aga oli nii tugev tuul, et tahtis kõrvadki peast sikutada ja lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi. Tuli meelde, et vanast ajast vedelevad võsa all mingid kunagi vihmaveekogumiseks tarvitusel olnud katkised metalltünnid. R veeretas ühe võsast välja ja pani püsti.
Tünnist paremale jäi üks äärmiselt kole killustiku- ja paehunnik, mis mingil mõistmatul põhjusel oli vist juba kümme aastat tagasi vedelema jäänud ja nüüdseks kenasti nõgese, naadi- ja põdrakanepijuurikatega läbi kasvanud. R kangutas hunnikust paar kivi ja pani tünnile toeks, sest tuul tahtis tünni koos tulega endiselt heinamaasse veeretada.
Käis R ümber tünni ja põletas oksi, ning idee tema peas muudkui arenes. Et kive oleks vaja veel juurde panna ja midagi ilusamat teha. Ikkagi otse sissesõidutee ääres.
6.aprillil nägi koht sissesõiduteelt vaadates välja selline, keskel on täha, et tünni ümber on miskine müür tekkinud.

Nokkis R ja rassis, kive tassis, lammutas vana varisemisohtlikku kartulikeldrit, sättis ja askeldas. Vahepeal tõi Läänemaalt uue tünni, sest vana oli uue ja suure idee jaoks liiga õhtul.
Mina omakorda jõllitasin muudkui seda koledat killustikuhunnikut ja lõpuks ikkagi otsustasin mürgi peale tõmmata, sest kuigi ma muidu mürgitamist eriti ei poolda, oli selge, et seekord sealt kokkuvajunud kivikraami seest ma muidu naati ja nõgest kätte ei saa.
No ja siis tuli see Kakteengarteni ühistellimus ja ega ma ennastki ilma saanud jätta, aiast vajasid ka neli kaktust parema drenaaziga kasvukohta.
Nende pikkade pühade ajal otsustasin kaktused viimaks ometi kasvuhoonekuurordistt välja kolida ja neile tegelikku elu tutvustada. R sattus ka õhinasse ja ladus kahe päevaga valmis kõik veel seni puuduolnud müürid. Lepatriinu loopis kivivalliks kõik laialivedelenud paetükid ja 23,juuni õhtuks oli pilt selline.
Vaade sissesõidutee poolt:
Eestvaade vulkaaniga vasakul. Vulkaani nime sai see tünn kohe, kui müür ümber sai, sest meenutab suitsedes tõesti miniatuurset vulkaani ja kuna asub veel künkal, on ka kaugele näha. Esimene müür saab katteks veel lihvitud paekivid, kui R vana rehetoa põranda 30 cm mulla alt üles leiab, ots on tal igatahes juba käes.
Lähivaade äsjaistutatud elanikkonnale
Siin mul need kasutamata ruutmeetrid ongi, kuhu võiks igasuguseid kributaimi hamsterdada, kahjuks ei tea ma nendest kribudest eriti midagi ja isegi ei oska midagi tahta. Mägisibulate jaoks on kallakut vist siiski vähevõitu, mingi 5-10 kraadi. Kordasaanud ala suurus on umbes 4x6 meetrit, sellest üle poole on veel täiesti taimevaba. 
 Tagaküljel on kallakut  enam kui küll, aga see on kahjuks põhja poole, ilmselt kasvab sinna sammal, esimesed tutid on juba näha. Liivahunnik leiab ühel päeval oma loomuliku lõpu, seda kuskile ümber tassida küll ei viitsi.
 Ahjaa, kui keegi suudaks ära määrata pildil oleva kuuse, oleksin väga tänulik, leidsin selle M poolt krundinurka maasse kaevatud pottide hulgast nagu elupuudki ja päästsin ära, aga ühtki silti küljes ei ole.
Panemata on muidugi veel kiviklibu jms, aga see et kaktusteplatood saabus avama vallavanem hommikul Valgas presidendi poolt süüdatud võidutulega, oli küll juhuste tipp. Pidulikust sündmusest on pildid perearhiivi jaoks, blogilugejad saavad vaadata ainult võidutulest süttinud suitsevat vulkaani, mille juures me suusaülikondades eile jaanituld valvasime.
Pühadeks sai lõpuks puhtaks rohitud ka vapiloom, silikooniga kaetud grilltangidest oli kõvasti abi. Naadijuurikaid nendega muidugi kätte ei saa, aga ega millegi muuga sealt alt ka mitte. Ehk pidev katkumine ikka pikapeale aitab.
Platoo ja vulkaani eest aga palun kauakestvad kiiduavaldused esitada Lepatriinuisanda ehk R aadressil, tema algne müüriidee, millele mina midagi alpiaialailaadset otsa aretasin, ja tema teostus, me Lepatriinuga natuke aitasime.

21. juuni 2014

Võhumõõkade tants

Paar aastat tagasi Cayeux-st tellitud võhumõõgad hakkavad enamjaolt esimest korda õitsema. Välja arvatud Tiger´s Brother, mis kukkus kohe istutamisjärgsel aastal ohjeldamatult paljunema ja tekitas kohe loodetud viie asemel vähemalt kümme õit. Sel aastal sain suurimatele soovijatele otsa pealt isegi paar titte kätte, kuigi ilma tiiki sisse lajatamata oli seda üsna keeruline teha. Õitsemist alustas täna.
Madalakasvuline Krill oli õies juba paar päeva tagasi ja ka tema pildile saamiseks pidin peaaegu pea alaspidi tiigikaldal rippuma.
Bastardi
Gerald Darby näeb välja üsnagi siberi iirise moodi, lehed reedavad, kellega tegemist.
 Täna avas esimese õie ka Double
Roy´s Repeater, et ta meie lühikeses suves ka teistkordselt õitsema hakkab, on enam kui kahtlane.
Sel aastal veel ei hakka õitsema eelmisel aastal istutatud Creme de la Creme ja kadunud paistab olevat Black Gamecock, mille talvekindlus muidugi oligi kaheödav.
See-eest viskas Nõrga talu Krista mulle paar aastat tagasi labidaga veel mingit jalgupidi vees kasvavat iirist, mida ta nimetas umbrohuks, nüüd selgub, et seda umbrohtu on lausa kahe erineva sinisega.

Kui keegi teab, kuidas neid kaunitare hüütakse, oleksin väga tänulik.
Määramisabi vajab ka järgmine isesaabunud (mullaga? teiste taimedega? iseseisvalt?) saabunud tüüp, kellel muidugi võhumõõkadega ühist on ainult komme jalgupidi vees sulistada. Mina ei saa olla seda tegelast istutanud, sest kohale, kus ta kasvab, pääseksin ma ligi ainult kaelani vees sumades. Õite pilt on tehtud nelja meetri kauguselt 16x zuumiga, seetõttu ka pisut udune.

Väljas on Eestimaine suveõhtu, 7,3 kraadi sooja, aga ma pole siiamaani raatsinud terrassisoojendaja alt tuppa kolida, sest kõik on nii ilus, nii ilus. Ma pole vist aastaid luuletanud (kuigi ma ükspäev googeldades kogemata avastasin, et keegi on mu noorpõlevärsid mingisse antoloogiasse laadinud), aga täna FB-sse albumit üles pannes tuli selline lulla nagu iseenesest juurde.
Mis parandab kõik vead ja haavad?
Eks ikka see, mis loodus ise lõi.
Ma päris tihti vaatan ainult taamalt,
ja tänan jõude, mis mind siia tõid.

Peab vist ikka tuppa ära minema, tehnikast hakkab kahju :)

16. juuni 2014

Laisklemise lainel

Mu keha alumine osa teatas mulle juba tegelikult paar päeva tagasi, et kavatseb puhkust nõuda. Otseselt midagi ei valutanud ega valuta, aga kõik on kange ning väsinud ja ükskõik millist istumispinda nähes tekkis soov seda koheselt ka sihtotstarbeliselt kasutada. Seepärast otsustasin juba eile, et teen täna puhkepäeva, loen ja peesitan  niisama. Jõin õhtul Bondi filmi vahtides paar klaasi suurepärast itaalia vahuveini ja magasin täna kella poole kümneni. Olin alles kohvimasinast esimest tassi luristamas, kui helistas naabrinaine, kellel kohe ja praegu roosiväetist vaja. Palusin tal pool tunnikest kannatada, sest enne esimest kofeiiniannust ei pruugi ma väga inimsõbralik ja seltskondlik olla, aga pooleli see kohvitass jäi sellegipoolest, sest kohe hakkas õuel tuututama DSV rekka ja kaupa vastu võtma läksin öösärgis, no mantli tõmbasin muidugi peale, ega autojuht teadnud, mis seal all oli.
Üldse elavad kaubad mul viimasel ajal iseseisvat elu, kuna nii DSV kui DPD autosid peab Malati pereautodeks ja pereautode peale otse loomulikult ei hauguta, siis tekivad ja kaovad mul pakid viimasel ajal iseeneseslikul teel. Peale kohvijoomist valmispakitud ja postipunkti (seesama Lepatriinu tehtud terrass, mis eelmises postituses näha, seal oli varem ka puidust põrand, aga see mädanes ära)jäetud pakid kadusid täna nii, et ma ei teagi, millal kuller käis. Saateleht allkirjaga oli kenasti asemele jäetud.
Taimesõprade kurvastuseks, midagi põnevat sealt ei saabunud, lavatäis suuri kandilisi potte, mille kohta Schetelig ei suutnud mulle nädala jooksul hinnapakkumist teha. Hinnapakkumist oodates uurisin muidugi välja pottide tootja (googeldada me ju oskame), kirjutasin kirjakese, sain Läti distribuutori kontakti, neljapäeval tellisin ja maksin ettemaksuarve ja täna hommikul potsatasid potid õuele. Suuri potte on vaja nii sügisel tulevatele pojengidele ja ilmselt jääb ületalve ka osa põõsaid, küüvitsad näiteks ei huvita kedagi, aga praegustes väikestes pottides on väga vähe lootust neid üle talve elusana hoida, toitu on vähe ja juurestik liiga suur.
Nüüd aga oleks mul vaja kurerehaabi :). Minu taimed nad ei ole ja ma ei tea neist suurt muud, kui roogin seda kõige tavalisemat peenrast välja, meiekandis on ta umbrohi. M-le nad meeldisid ja ilmselt tema käe läbi ongi nad aeda ilmunud, las siis olla. Nime tahaks teada, sest mu taimetabelis sõna aquilegia täielikult puudub. Peenrast avastasin sellised isendid

ja müügiplatsil õitsevad Green Apples
ja Double Rubies, õigekirja eest ei vastuta, M käekiri
ja kolmele potile on M käega peale kirjutatud aqulegia caerulea, aga tegemist on kolme täiesti erineva isendiga, kõik õied huvitavad, eriti suured on esimene ja see viimane "sabadega" valge


Pool päeva mõtlesin, sest tõesti peale DPD pakkide pakkimise ja tühjade pottide sissetassimise ma täna midagi füüsiist ei teinudki, aga homme vist võtan need viis viimast sealt leiunurgast ära ja pistan kuskile peenrasse paljunema. Pole ju teistel vigagi.
Pojengide osakonnas tundus endiselt streik kestvat, aga hea, et ma ikka lähemalt uurima läksin, sain vähemalt veitchi pojengi viimasele õiele fotokaga pihta, kaks esimest olid suutnud salaja ära õitseda
Alustavad siberi iirised, mille sordinimedega on suurem segadus ja võhumõõgad, mida ma siiski suudan identifitseerida, kuna neid pole palju. Nendest aga tahaksin eraldi postituse teha.



15. juuni 2014

Vihmast päikesesse

Neljapäeval saime ka meie lõpuks oma vihmavalingud kätte ja kui juba, siis täie põhjalikkusega. Pigem ikka kosest kui oavarrest. Muidugi tuli kallur 15 tonni freesasfaldiga kõige suuremate valingute alguses, õnneks oli veel nii vähe sadanud, et suuremate aukude kohad olid veel näha. Pudistas oma koorma viisakalt laiali, aga kaks suuremat hunnikut jäi ikka tee peale. Juba pealtvaatamisega sai mu itaalia jope kirjadega "waterproof" ja "climaprotect" nii märjaks, et tilkus seest ja väljast. Oli selge, et üksi ma neid hunnikuid tormis ja äikeses laiali ei lükka. Helistasin naabrimehele, kes 10 km kaugusel asuvast naaberlinnast traktori saatis. Vahepeal käisin riideid vahetamas, väidetavalt veekindel jope ehtsa tormika vastu ja kalossid kummikute vastu. Ikka jõudsin liiga vara tee äärde, aina kallas ja kallas, rekkad paiskasid laiali viiemeetriseid veepilvi ja kui traka lõpuks kohale jõudis, kallasin tormijope kummastki taskust vähemalt liitri vett välja, vett hakkas valguma ka kummikutesse ja üleüldse oli ka aluspesu miskipärast niiske...traktor tegi oma töö õnneks kiiresti ja nii korralikult, kui see padusajus võimalik oli ja koju jõudes vahetasin tilkuvad riided kuivade vastu ja soojendasin end kaminatule ja kuuma kakaoga. Üks mure teeaukude näol siiski vähem.
Reedel  sadas edasi. Vaatasin liivaluiteid elutoa põrandal ja otsustasin koristada, sest väljas nagunii midagi teha ei saanud. Lõunani koristasin, siis ratastele, Kohilast venna juurest kaasa sinna Luige laadast saadik seisnud metallikolu, väikese nõksuga Kernu ühele kliendile kaup ära. Tubli Lepatriinu käis traktoriosade poest läbi ja nädalavahetus oligi käes.
Muu hulgas tõotasin, et Saestuudio uksest mina enam sisse ei astu. Kui mulle öeldakse teeninduse asemel öö ja möö, tooge oma traktor siia, siis vaatame...mul parasjagu polnudki midagi targemat teha, kui 200-kilone McCulloch üksinda järelkärule ajada ja selle rongiga mööda linna rallida, eks..., kliendiajalugu üles ei leita (kuigi ma olen sealt mitu päris kallist asja ostnud) ja lõpuks tuleb välja, et nad on mulle edukalt müünud muruniiduki lõiketeri, mis tegelikult sellele niidukile õiged ei olegi ja on õigetest teradest ka kaks korda kallimad (ja meie imestasime, miks see niiduk nii ebanormaalselt valjusti lõugab ja ilmlõpmata katki läheb), siis kaob ikka ära igasugune tahtmine sellesse kohta rohkem raha viia. Expomarketis kohtasime hoopis teisel tasemel teenindust, kõik asjad leiti silmpilkselt ja kui üks jubin siiski valeks osutus, vahetati see koheselt ka välja.
Nii et laupäeva lõuna paiku võttis suur traktor laulu üles ja sööstis Lepatriinuisanda võidukal juhtimisel tegudele. Ma nägin juba eile õhtul, et niitmise tulemus äraütlemata ilus oli...aga kui ma täna tahanõlvale koeraga jalutama läksin, siis vajus küll lausa suu lahti, sest nii ilusti ilma trimmerita, ainult traktoriga, pole küll varem mitte ükski inimene suutnud meie kiviloomade külgi nii puhtaks niita...ja ma ei kuulnud kordagi, et terad oleksid piki kive kolisenud, nagu see mul endal liigagi sageli juhtub...

Ühesõnaga kohe näha, et meistril on kogemus palju suuremate ja võimsamate niidumasinate juhtimisest mööda kive ja kände ja Lepatriinuisand on auga välja teeninud kauakestvad kiiduavaldused,
Enda tuju polnud eile suurem asi, kael oli kange, puruväsimus kallal ja võib-olla polnud õige niimoodi istutama hakata, aga ma käisin täna parema meeleoluga istutatutega rääkimas ja ehk see aitab. Pessa said torkav kuusk "Bialobok" ja korea nulg "Silver Show", mõlemad päritolult lätlased


Aiasõbra süüria hibiskused ja kõik senihulkunud püsikud. Istutamata on veel kolm suurt pargiroosi Järvseljalt, kaks aedhortensiat sealtsamast ja kõik see, mida omaenda müügiplatsilt endale hamsterdada plaanin, sest sellega pole kiiret kuhugi ja osadele suurelehistele hortensiatele pean alles koha välja mõtlema. Kui ma neid müüa tahan, on lausa kohustuslik, et mul peavad nad ka aias näha olema. Eelmisel aastal istutatud on kõik kenasti võrseid sirutamas, kaasa arvatud You&Me Together, mille Malati sügisel pooleldi välja kraapis ja mis pooleldi paljaste juurtega ka talvitus, sest märkasin seda ma muidugi alles kevadel...
Pätiplikat ennast jalutasin õhtul mööda värskeltniidetud muru ja sundisin kuningosmunda taustal poseerima, talle meeldis see vähem kui sõnajalale
ja nüüd ma tean, kust tuleb legend sõnajalaõitest, mis jaaniööl õitsema pidid
ja ülüldse oleks aeg hakata korralikult taimede pildistamist õppima ja sellepärast ma Katrin Pressi täiesti egoistlikel eesmärkidel aiapäeval koolitust tegema kutsusingi, sest vähemalt minu puhul tuleb alati kuskil mingi tase, et kui ma siiamaani oskasin, siis nüüd ma olen loll nagu lauajalg ja hoolimata sellest, et ajakirjad aeg-ajalt mulle pildihonorare üle kannavad (mille eest saab jälle uusi taimi osta), ei oska ma endiselt ikka üldse pildistada.
Imelik varasuvi on, see hullumeelne mai oma temperatuuridega miinus kolmest pluss kolmekümneni on osa taimi ikka täiesti omadega sassi ajanud ja kui tavaliselt siinkandis ikka pojengid lõpetavad ja roosid alustavad, siis sel aastal pojengid peale pidevalt uusi õienuppe tekitava anomaalse pojengi (sellepärast ta vist anomaalne ongi) ei kõssagi, aga pargiroosid juba õitsevad
 Lac Majeau
 Üks mu absoluutseid lemmikuid, mille nimi on kirja panemata jäänud, tundub olevat rosa pimpinellifolia hübriid või sort, kui täies õies on, on tumeroheliste tillukeste lehtedega põõsas üle puistatud roosade pöidlasuuruste täidisõitega nagu pärlitega...
Wasagaming, ei midagi erilist, aga lõhn...
Viimaks näitavad oma esimesi õisi ka sordisirelid, Sensationi esimene ja seni ainuke õis
Ega Lepatriinu ka vahepeal maganud, tema viimane ehitusprojekt hommikul ja õhtul...leia kõik erinevused :)

ja ma olen ise värviaurudest vist väheke uimas, sest kui ma selle iselippava muruniiduki järel mööda majaümbruse kitsaskohti jooksmisest ära väsisin, värvisin selle putka sisemuse üle esimest korda, teist korda on kindlasti veel vaja. Mis sellest tuleb...vot ei ütle veel.
Ahjaa, see elukas, kes meil igal suvel musti toidunõusid toodab, tegutseb ka jälle...ladusin kõik nõud nõudepesumasinasse, mis sai parrasteni täis, siis tegin tiiru toas, terrassil ja köögis ja mõlemad köögi kraanikausid said jälle musti nõusid täis...keegi pole seda tüüpi kunagi näinud, aga tootlikkus on tal vägev :), aga kuna ma arvan, et tal on ka seos niitmise, ehitamise, remontimise ja kõige muu positiivsega, siis saab ta andeks...