Tulbipidu

Mulle see jahe kevad meeldib, sest kõikide taimede õitsemine on kestnud kaua-kaua ja kuigi mul on olnud nii palju tööd ja nii vähe vaba aega, et mõnikord ei jõua päevade kaupa aeda isegi jalutama. Eilegi jõudsin pikemalt jalutuskäigule tänu külla tulnud Mildale ja pärast tegin fotokaga veel pilditiiru, sest tulbid on praegu tõesti kaunid.

Põua leevenduseks anti meile eile hommikul natuke vihma, tünnide veetase tõusis ehk viie sentimeetri võrra, aga tõmbas looduse kenasti rohelisemaks ja õisi juurde. Õhtul tuli müügiplatsi ikkagi kasta. Lähinädalaks vihma ei lubata. Hädasti oleks vaja nii loodusele kui mulle, sest tubaste tööde järg on ka ummikusse jooksnud. Tänane hommik on taas jahe, 11 kraadi, aga ka selle vastu pole mul midagi, kavatsen paar tunnikest hommikupoolikust näpistada aiatöödeks, sest miskipärast naadi ja võilille vohamist põud kohe kuidagi ei mõjuta :)

Harilik ülane "Robinsoniana" on mõnusat värvi. Täidisõielised pole õitsema veel hakanud. 

Ja nüüd soojemad riided selga ja trimmerdama. 

Hea, et niigi läits

Meile tegelikult norrakad öökülma ei lubanud ja ma eriti ei närveldanud. Aga kui hommikul kella kuue paiku nägin termomeetril näitu -2,8 ja kuuri katus oli härmas, võttis seest ikka külmaks küll, plats ju lehtes hollandlasi täis ja ega kõigile poleks pakasekangast nagunii jätkunud.

Aga aiajumalad on otsustanud sel aastal mind ilmselt toetada ja kuna olin eile õhtul väga väsinud, olin unise peaga üles magama minnes müügiplatsi sprinkleri tööle unustanud ja avastasin selle alles hommikul kell pool kuus ärgates. Elektriarvele kindlasti mõjus täiendus, aga ikka parem, kui surnud taimed. Hommikune vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. 

Kolm päeva olen komplekteerinud, pakkinud ja kleepinud, nüüd selleks nädalaks aitab. Lõuna ajal viskasin viimased pakid Smartposti ja võtsin enda saadetised välja, raamatupaki ja kristallvaigu. Püüan ennast hoida, sest midagi füüsiliselt rasket tõepoolest teha ei saa. Mitte et ainult ei tohi, vaid tõesti ei saa, eilseks õppetunniks oli taimepakkide upitamine Omniva pakiautomaati, no sellele idioodile, kes L-suuruses kapid kõige ülemisse ritta projekteeris, tahaks kohe midagi "sooja" öelda. Tagajärgi polnud vaja kaua oodata, täpselt kirjeldama ei hakka, aga terve õhtupooliku olin rivist väljas ja veetsin aega peamiselt maja kõige väiksemas ruumis.
Homseks küll veel erilist aiailma ei lubata, sama mis täna, aga mõnusaid asju on teha selletagi.
Õhtuks oli küll korraks tunne, et sammugi ei jaksa astuda, aga peale mõningast diivanil vedelemist sai ikka üks pildiring tehtud, kõige rohkem sai pabistatud müügiplatsil õitsejate pärast, aga pole midagi hullu. Suureõieline abeelia The Bride, pilt jäi küll udune, nagu arvutis hiljem avastasin.

 Täidisõieline igihali "Azura Flora Plena", eelmisel aastal oli valikus punane täidisõis, nüüd siis sinine.

 Voronowii priimula külma ei pelga, kuigi hommikul olid potid jääs

 Igihaljas kevadik sai täna otsa ja pilti teha ei jõudnudki, suhteliselt sarnase välimusega kollast mägikanni õnnestus veel pildistada.

Käisin ka lõunanõlvale hiiekoha lähedusse eelmisel aastal istutatud hübriidkirsse Accolade vaatamas, kuigi alles napilt üle meetri kõrged, on õitsemisvalmis nemadki. Varsti saab näha. 

 Mägipojengide ehk rockii pojengide kevadine tärkamine on ülilahe. Rõõm oli tõdeda, et ka kõik viis eelmisel aastal istutatud põõsaspojengi näitavad elumärke, aga eks kohta sai ka hoolega valitud. Kui isegi hollandlased ütlevad, et suffructicosa jaoks on Põhja-Euroopa mereäärsed alad liiga niiske talvega, siis ikka selle talve üleelamine on supersaavutus.

Esimesed nartsissid on õied avanud, kui eelmisel aastal tundus, et nartsisside istutamine murusse ei olnud hea mõte, muru kippus neid lämmatama, siis sellel jahedal kevadel on nartsissid olnud tugevamad. 

Siit tuleb üleeelmisel aastal istutatud darwintulpide plahvatus varsti

 ja roosipeenras eelmise aasta istutus, kobarhüatsindid peenraservas näitavad juba sinist ja on kenasti paljunenud, tahaksin terve selle peenra bordüüriks neid jagada, praegu on kaks kolmandikku, rohkem ei raatsinud osta.

Häbi tunnistadagi, aga ma eelmisel aastal alles Tistou blogist avastasin, et ka hüatsindid tuleks suvel üles võtta...need tegelased on küll üle kümne aasta üles võtmata olnud, väetamata ka, natuke nirud, aga elus. Kui meeles on, kaevan sel aastal ikka korra välja.

Homme tuleb ära potistada Põltsamaalt tulnud pargiroosid, mis praegu on kasvuhoones vannis. Neli Bauhofist ostetud tomatitaime, rohkem meil vaja ei ole ja needki on kirsstomatid, ma ikka väga loodan, et suve teisel poolel ma juba suudan toorest süüa, praegu on see veel mission impossible isegi ensüüme pidevalt võttes...aga asjad lähevad paremaks, mitte nii kiiresti kui tahaks, aga ikka lähevad. Puitpõranda ja puidust põrandaga kasvuhoone akumuleerib ikka nii hästi soojust, et aprilli alguses tehtud peiulillede külvid on juba istutusvalmis, aga nädalakese ehk ikka veel ootab õueviimisega.
Töökohast puhkusest on aga niipalju tolku olnud, et silmad on arvutist küll puhanud ja näkku mingi jume kahvatusinise asemel tulnud. Ja nagu juba öeldud, mõõdukas füüsiline liigutamine teeb ka tervise paremaks.

Viskame kildu ja pistame puuri

Muru õnnestus enamjaolt juba kolmapäeval ära niita, õnneks oli kuiv ja ootamatult neljapäeval sissetulev grupp heaks stimulaatoriks. Umbrohuga tegelemiseks polnud aega, aga enamikku gruppe ei huvitagi peenrad ja taimed mitte kõige vähemalgi määral, nad tahavad ainult ilusates kohtades käia. Tavaliseks on kujunenud marsruut näiteks Keila-Joa loss, Laulasmaa, Aaviku aed ja Pakri tuletorn.
Lepatriinu suutis neli päeva kuuri koristada. Ma ei julge sinna enam sissegi minna, sest ilmselt on ka kõik kruvid pikkuse järgi ära sorteeritud ja mina teen seal nagunii ainult pahandust, ajan taimede pakkimisel näiteks mulda maha. Aga väga puhas ja korras on. Enamik kadunud asju tuli ka välja. Vahepeal on küll tunne, et hoonetel on iseloom ja tuleb meelde nõia maja Deborah Harknessi romaanis "Nõidade avastus" kus ühel majal oli kombeks asju peita ja siis neid oma suva järgi uuesti kätte anda. No mul on tunne, et see nõiamaja ja meie maja on omavahel kaugelt sugulased, ka meil kaovad osa asju mingiks ajaks jäljetult ära ja siis ilmuvad välja kõige ootamatumatest kohtadest. Muuseumi seina jaoks mõeldud värvi purk, mida me Lepatriinuga mõlemad mitu päeva taga otsisime, osutus näiteks keset kuuri lauda seisvaks. Jne.
Neljapäeval ainult kimasin. Hommikul esimese asjana kuuri taimepakke pakkima, siis kimasin autoga Keilasse, sealt bussiga Tallinna kolleegi ametivahetuspeole, bussiga tagasi, autoga poodi, kus avastasin, et olen pangakaardi koju jätnud, õnneks oli natuke sularaha. Siis koju, siis omakülamehe juurde värsket lesta ostma (tagasiteel pidin äärepeal kraavi sõitma, sest esiistme ette maha pandud lestakott kukkus perutama...). Ja siis pangakaart kaasa ja uuesti Keilasse, sest sügisväetist on potitaimedele vaja. Õhtuks olin sellest kimamisest nii kutu, et suutsin vaid paar ülast ja vesikanepit maha istutada ja kaks kilo muruseemet laiali loopida. Täpselt õigel ajal, sest öö läbi sadas vihma ja ehk jõudis ka midagi sinna suurte puude alla, mida ma kangekaelselt rohelisemaks üritan muuta.
Natuke ka muruseemnete siseelust. Seda ma tean juba aastaid, et nii nagu toidu puhul, tuleb ka väetisepakk enne ostmist teistpidi keerata ja koostis läbi lugeda, sest reeglina on kõik need uhkete ilupiltidega pakid sama sisuga. Et sama toimub ka muruseemnega, oli uudis, sest tegelikult ma pole eriti palju muruseemet ostnud, meie muru on on looduslik. Võtsin riiulilt Eesti Murude varjumuru paki, mis oli ikka üsna kallis, üle kaheksa euro kilo ja võrdluseks riiuli teisest otsast Baltic Agro Koduaiamuru ja oh kui armas, mõlema paki koostis oli sajaprotsendiliselt sama, lihtsalt koduaiamuru oli kaks korda odavam.
Reedene päev õnnestus ka minul palgatöövabaks teha. Lepatriinu ehitas mulle neljapäeval puuri. Olin vist juba paar aastat vingunud, et mul pole kasvuhoone juures ruumi, kuna koera tross ulatub liiga kaugele. Selle asemel, et koer teise kohta kolida, tehti mulle ja taimedele puur :). Seda puuri ma siis hommikul kohendasin ja koristasin, viimaks ometi on ruumi ka sellistele taimedele, mis mingil põhjusel toibutamist vajavad ja müügiplatsile ei kõlba.

Teised puurid tõin paar nädalat tagasi Lääne-Ristist. Vabandan siinkohal Triinu ees, kelle majast ma ilma isegi helistamata mööda sõitsin, aga tulin Haapsalust nõupidamiselt, oli kiire ja olin koos kolleegidega ning lisaks kallas ka korralikult vihma. Ma ei ole oma aias siiamaani ühtegi puud võrku ega puuri toppinud, sest närimiskahjustusi ma tean selle kümne aasta jooksul, kui ma ise puid istutanud olen, täpselt kolme ja needki aastatetagused. Kuna minu jaoks on aias olulised pigem suured plaanid ja vaated, taimed teisejärgulised, siis mind need koledad võrgud taimede ümber häirivad nii palju, et ma ostan pigem uue taime, kui et seda võrku kuskile panen. Nagu öeldud, pole eriti põhjust ka olnud, rohusööjatel on läheduses mahlakat võsa küll ja see maitseb kindlasti paremini ja kodusemalt kui minu veidrad võõramaa taimed.
Puure on meil vaja kaitseks hirmsa eluka eest nimega inimene, ma ise kaasa arvatud, sest kes tont enam kevadel mäletab, millise kivi juurde midagi istutatud sai, kevadel kipub esimene suurem niitmine alati hiljaks jääma ja põõsa- ja puuhakatised ei paista heina seest välja. Selleks otstarbeks on Lääne.Risti tehase linnupuuride nimelised lilletoed tähistamiseks parimad, sest on 140 cm kõrged ja paistavad igal juhul silma. Hind on ka odav, miinuseks mahulisus, isegi minu autosse, mis passi järgi peaks olema seitsmeistmeline ja millest on viie liigse istme eemaldamise tagajärjel minikaubik saanud, mahub neid vaid kümmekond.

Reede pärastlõunases leitsakus hakkasime killustikku vedama. Lepatriinu remontis maja läänekülje teed, pani mõned eiteakustilmunud plaadid juurde ja vedas täitekildu, see on looduslikult üks väga savine ja ligane koht, aga kuna ühendab maja töötsoonidega, on väga oluline, et siit peab olema võimalik kasvõi toasussidega läbi lipata. Plaadipanemine tuli tal väga hästi välja, aga nagu ta ka ise hiljem tunnistas, pole see kõnniteekivi paigaldamine mitte naisterahva töö, ikka räigelt raske. Mihkel on teeserva juba kraapida üritanud, sest on ilmselt kindlalt veendunud, et Lepatriinu peitis sinna mõne kobedama kondi, miks ta muidu seda nii hoolega kattis ja mattis :)

Mina vedasin majaesise tee või kuivoja peale neliteist käsikärutäit killustikku, sest seal oli killustikku liiga vähe ja kohati paistis aluskate läbi. Kus aga kate paistab, seal on meil kohe sammal, seened ja sambla sõbrad ja sugulased. Pool jäi veel teha, aga rohkemaga polnud randmed nõus. Kui kellelgi tekib küsimus, miks me käsikärudega veame, kui traktor olemas, siis paraku on tänu majaümbruse kivimürakatele meil mõnes kohas nii kitsas, et traktor ei mahu lihtsalt läbi. Kivimürakad aga on nendes kohtades viimasest jääajast saadik, nii et süüdistada pole kedagi. Lisaks on kõige raskem osa killustiku ja kruusa vedamisel mitte selle mõnekümne meetri käruga läbimine, vaid hunnikust kärusse kühveldamine.

Päeva lõpuks saabus õuele terve varandus, R saabus töölt, valge laev laeni pappkaste täis, mis muidu nende ettevõttes oleks vanapaberiks läinud. Tükiks ajaks mure murtud, kaste nüüd väga pikka aega ostma ei pea ja see on korralik kokkuhoid, sest üks pappkast maksab euro ringis.
Õhtu oli nii imeliselt soe, et pärast sauna oleks täiesti võimalik olnud terrassil olla, paraku on meile ilmunud kutsumata majanaabrid. Vapsikud on Lepatriinude toa seina sisse endale pesa ehitanud ja kui muidu on nad suhteliselt rahumeelsed, ajas pimeduse saabudes terrassisoojendaja sisse lülitamine neid ilmselgelt närvi. Esimesed külalised kannatasime välja, aga kui ümber peade hakkas juba kümmekond karvast dirižaablit põrisema, ütles närv üles ja tuli tuppa kolida.
Täna on plaanis rahulikumalt võtta. Timolt saadud 230 tulbisibulat ootab maha istutamist, aga seda saab tasakesi ja mõnuga teha. Sada sibulat 'American Dream', sada 'Ĺingerie' ja emotsiooniostuna 30 'Danceline' sibulat, millele mul veel kohta pole välja mõeldud. Paari nädala pärast peaks saabuma ka Hollandi ühistellimuse tulbid, sada 'Banja Luka' ja sada 'Óllioules'. Sest lõpuks on mulle kohale jõudnud, et suures aias peab ühte sorti palju olema, muidu läheb pilt liiga kirjuks ja närviliseks.
Kliima suhtes kulgeme endiselt sisemaaga teises ajavööndis, osa flokse alles hakkab õitsema, kobarpead avasid esimesed õied ja hortensiad hakkavad tasapisi roosakamaks minema.

Ja õhtul on muinastulede öö.

See imeline kevad

Nii kiire on kogu aeg, et pole aega teiste blogisidki lugeda, veel vähem kirjutada. Aga ajaloo annaalide huvides peaks ikka midagi salvestama.
Eelmine nädalavahetus oli teeme ära, toome ära ja viime ära. Tehtud sai külatalgud ja R niitis esimest korda muru. Peale seda traktor solvus ja läks katki. Õnneks lubati algavalt nädalal vajalik jubin kohale toimetada ja ehk saab korda. Sest sel nädalavahetusel omakorda solvus väike muruniiduk, töötab, aga ei vea. Miks pagana pärast need massinad kevadel rikki peavad minema, nad võiksid seda sügisel teha, oleks terve talv aega neid vajalikke jubinaid oodata, mida kuskilt tellima peab.
Mina olen kogu vaba aja (mida on väga vähe, sest tööaeg on tihe ja veebipoe tellimusi on ikka veel täitmata korralik patakas) üritanud rohida, ka sõbrannad on aidanud. aga aed näeb endiselt üsna metsik välja. Aga noh, meil ongi metsaaed.
Vahepeal käisid ka Aalujad külas, see oli tõeliselt armas. Lõunaosariiklased said aru, mida tähendab palju naati ja toomingad pidid ka lõunamaal põõsad olema, meil on miskipärast kümnemeetrised puud. Või kõrgemad, toominga all olev kuninga jalgsikäimise maja on kaks meetrit kõrge.

Krundilt on toomingaid kõvasti maha võetud, aga piiri taga on neid piisavalt, et kogu õu lõhnaks nagu parfüümipood.

Esiplaanil siis eelmisel aastal põrgulikult valutava põlvega maha pandud sibullilleplahvatus, Timo Paninilt ostetud kakssada Golden Apeldoorni ja sada Blushing Apeldoorni, ausalt öeldes lootsin ma suuremat värvivahet, aga pole ka nii häda midagi.

 Nartsisside murusse istutamine nii hea mõte polnud, nad kipuvad seal naatide-nõgeste vahel lämbuma. Tulpide istutamine rooside vahele aga oli hea mõte, botaanilisi ja darvineid, mida üles võtma ei pea, pean sügisel hulgi juurde hankima.

 Väike mandlipuu on salaja õitsema hakanud

 Nimetud tulbid

 Nende sordinimi on kuskil olemas, aga otsimiseks liiga väsinud

 Siia peenrasse on veel sibullilli vaja ja palju

 Kohevarsti on kuuskede eputamisaeg käes

 Punane leeder Plumosa Aurea on nagu kuldne plahvatus, ees enelad sordinimedeta aegadest.

 Meil on ka epimeediumie, Muhedikult kunagi saadu ilus meetrise diameetriga mätas õitseb

 Need ülased on tegelikkuses täiesti helelillad. Kust tulnud, ei tea keegi.

 Kobar-varjuliilia on täiesti fantastiline taim, lopsakas ka suurte puude aluses kuivas ja paljuneb ka hästi.

 Kolmiklilled on laisad paljunejad

 Lepatriinud said valmis uhke aiasildi, kuhu vajalikku infot üles panna

 Üks kolekoht, mida koerad üles kaevama kippusid ja kasejuurte tõttu seal nagunii midagi kasvada ei tahtnud, sai Lepatriinude abiga hoopis kivikatte, natuke tuleb veel vahesid täita.

 Õitsevad murel ja kirss

 Kamtšatka kevadvõhk uhab uusi õisi teha

Reede õhtul saabus lõpuks kauaoodatud vihm, maa oli juba pragunenud ja kuivas. Reede öösel anti natukene, laupäeva päeval ka veel tunnikese. Aga laupäeva õhtul, kui hädavajalikum juba tehtud ja saun küdemas, hakkas ikka kallama nagu oavarrest ja kallas vist ikka hommikuni. Hommikul terrassile astudes oli õhk selline, et seda tahaks purki panna ja talveks säilitada :)

Õhtul lendasid Lepatriinud linna ja sõbranna oma koju ja siis tegin seda, mis aias kõige nauditavad, istutasin ja imetlesin. Istutasin deutsiaid, kämmalvahtraid ja enelaid ning ronihortensia Moonlight. Imetlemiseks olid jalad pisut väsinud ja pildistada enam ei tahtnud, meil võtab mets kogu õhtuvalguse, aga imeilus aeg on sellegipoolest.

Lõokannuste aeg

Nädala esimene pool oli väga töine ja kiire ja teine pool melanhoolne. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva andis kopsuvähile alla üks lähedane tuttav, kellega koos sai juba karmide üheksakümnendate ärimaailmas teineteisele toeks oldud. Omavanuste lahkumine paneb alati rohkem mõtlema ajaliku ja ajatu, elu ja surma üle ja toob meeltesse tundeid ja mälestusi, mis alati just rõõmustavad ei ole. Neljapäeval olin ikka üsna lömmis, aga reedel oli niipalju asjaajamisi, et polnud enam aega nukrutseda. Õhtul saabusid ka Lepatriinud, siis oli ka rohkem seltsi kui ainult koertest.
Laupäevane ilm oli ehtsalt aprilline, kui juhtusid päikelises ja tuulevaikses kohas olema, võis lausa palav hakata, samas varjus tuule käes hakkasid hambad lagisema. Hommikupoolikul lõikasin roose, kahjustusi tundub vähe olevat, kuigi ma juba kolmandat aastat ei tee nendega midagi, ei lõika, ei mulda ega ammugi ei kata. Kui pookekoht on piisavalt sügaval mulla sees, ei juhtu nendega midagi.
Lepatriinu võttis ette järgmise hiigeltöö, nimelt oli harilik humal nii metsikuks muutunud, et praktiliselt lämmatanud läheduses kasvavad pargiroosid. Muud ei jäänudki üle, kui roosid pea maani maha lõigata ja humalat nii palju välja kaevata, kui andis. Kerge töö see ei olnud, mõlemal päeval sai korralikult punased põsed ja naha märjaks. Lepatriinuisand nuputas tehnika kallal, ehitas prügikonteinerile uue aluse ja maadles võsaga.
Mina tegin kergemaid asju, puhastasin müügiplatsil püsikuid samblast, umbrohust ja pealsetest. Natuke jäi veel teha, mõne tunni töö, aga kuna seal on hea olla ainult siis, kui päike paistab, siis täna sellega ei jätkanud.
Õhtul tegime sauna ja pehmitasime konte, mõnus oli. Hommikul sadas kauaoodatud vihma ja oli mõnus laisk pühapäevahommik. Keskpäevast sai ikka välja ja jätkasime poolelijäänud, Lepatriinu võitlust humalaga ja mina roosipealsetega. Eelmisel aastal lõikasid mul roose kaks praktikanti ja ma siiani ei saa aru, kuidas neil selleks kaks päeva kulus...mul läks kokku kahe päeva peale kaheksa tundi. Nüüd on see töö selleks aastaks tehtud.
Lepatriinu sai jagu humalast ja mina roositüügastest, nüüd on muidu lopsakas aed harjumatult lage,

Lepatriinud lendasid ära linna ja ma kõndisin veel natukene fotokaga aias, püüdes lahendada lõokannuste müsteeriumi, aga ilmselt valitseb sibullillede maailmas juba nii suur segadus, et ka kõige soliidsemad müüjad ei suuda enam sordi eest vastutada. Kirjade järgi olen maha pannud 11.märtsil 2014.aastal kolm sorti, Beth Evans, Evening Shades ja Canary Feathers, Panin meelega kaheliitristesse pottidesse, et sordid segamini ei läheks ja potid kaevasin peenrasse. Eelmiseks sügiseks olid mugulad pottides nii kenasti paljunenud, et istutasin nad roosipeenras kolme erinevasse kohta. Tulemus: Beth Evans ja Evening Shades kasvavad ühes pundis,

Canary Feathersit pole kusagil, aga selle asemel on kaks erinevat punast või roosat veel, neist üks Beth Evansist natuke tumedam

ja teine punane või roosa on huvitavate püstiste õitega

Aias on veel lõokannuse sortidest Spinners ja Craigton Blue, need veel ei õitse, aga ma vähemalt tean, kus need on, lehed on juba väljas. Peaks olema veel ka pruunide lehtedega Chocolate Star, aga vaat seda ma üles pole leidnud. Ega ma muidugi igale poole pole jõudnud ka. 

Nüüd on mul vaja veel hädasti kollakat lõokannust (corydalis ochroleuca),

ja kollast kuldkannust

siis on kogu värvipalett olemas, sest seda kõigetavalisemat violetset on täis nii peenrad kui metsaalune ja ma ei mõtlegi teda kuskilt välja rohida, las rõõmustab silma.

Kahe puuduoleva pildid on netist, aga õnneks ei pea neid kaua ootama, tulevad koos muu läti kaubaga algaval nädalal.