Tõesti, nii imelist ilma nagu täna, saab ainult ülistada. Kaheksa külmakraadi ja lund nii palju, et ausalt ma ei mäletagi koduõuel sellist lumeuputust olnud olevat. Võib-olla millalgi lapsepõlves, aga siis ma elasin linnas. Vahepeal käis päikegi läbi puulatvade piilumas. Lumelükkamist jätkus mitmeks tunniks, aga kas saab paremat trenni ollagi, värskes õhus pealekauba. Lepatriinu sai suusadki alla, kuigi jah, paksus lumes nendega lihtne just ei olnud.
Nüüd aga tõuseb üle lumiste raagus pärnalatvade tohutult suur kollane täiskuu. Välja vaatama võib jäädagi.
Kaunist aastalõppu ka siit nendele, kes teist blogi võib-olla ei loe. Palju uusi tuustakaid ja rõõmu vanadest :D.
31. detsember 2009
28. detsember 2009
Esimene katsetus Paverpoliga
Ma isegi ei mäleta, millal ma selle paki Hollandist ära tellisin, ilmselt ikkagi kusagil suvel enne haiguslehte. Mõeldes sellele, et küll on haiguslehe ajal palju aega ja unustades täielikult selle, et kui ei saa istuda, ei saa ka paljusid muid asju teha. Purgid seisid kuid nurgas, aga õiget vaimu ei tulnud kusagilt peale.
Vaim saabus pühapäeva õhtul, kui selg oli suurest lamasklemisest ja raamatulugemisest juba nii haigeks jäänud, et enam ei kannatanud pikali olla. Siis tuligi meelde, et ohoo, mul peaks ju kusagil Paverpoli olema ja ma ei olegi seda veel katsetanud.
Niisiis tooraine: kaks valget T-särki taaskasutuspoest, liitrine purk läbipaistvat tekstiilikõvendajat Paverpol, küpsetusfooliumi rull, kaks kõvendajaga kaasa saadetud traadist "skeletti", üks tühi lillepott ja üks tühi õllepudel. Töövahendid: käärid T-särkide katki lõikamiseks, alus tekstiilitükkide plögaga kokku mätserdamiseks (tühjad salatikarbid või lihaalused sobivad suurepäraselt).
Esimene mulje purgi avamisel ütles, et see ollus on kahtlaselt lähedases suguluses PVA liimiga. Nii lõhna kui kleepuvuse poolest. Kuigi müüja kodulehekülg ütleb, et Paverpol on tervisele täiesti kahjutu, hõljus hapu hais majas veel tükk aega. Ning järgmisel korral panen siiski õhukesed kummikindad kätte, sest väga vastik oli seda möksi pärast käte küljest maha saada (boonusena sain puhtaks kätteunustatud hõbesõrmuse, pole ammu niimoodi läikinud).
Kaks tundi rõõmsat mökerdamist ja kipskujusid meenutavad, kivikõvad, kuid ülikerged tulemused on siin:
Mida ma esimesest korrast õppisin:
- seda, et tööpind tuleb katta soovitavalt kilega, ajalehti kasutada ei saa: kleepuvad kujude külge ja enam lahti ei tule;
- pöörlev alus on kolmemõõtmeliste kujude tegemisel hädatarvilik;
- iga valesse kohta sattunud möginaplekk tuleb silmpilkselt niiske lapiga eemaldada;
- toestuseks kasutatud esemed jäävad kuju sisse kinni ja enam neid kätte ei saa (kasutasin istuva kuju puhul lillepotti ja seisva puhul õllepudelit, lootuses, et peale tekstiili kivistumist on neid võimalik eemaldada, aga kus sa sellega, kinni mis kinni).
Mida need kujud endast kujutama peaksid, ma ei tea. Samuti ei tea ma, mida peaksin nende pupedega pihta hakkama (pragmaatik minus toriseb igasuguste mõttetute tolmukogumisobjektide pärast). Aga pagana lõbus oli plätsida ja uue aasta esimesel nädalal kavatsen hakata seda möksi juurde tellima. Kui keegi tahab kampa lüüa, andku teada.
Vaim saabus pühapäeva õhtul, kui selg oli suurest lamasklemisest ja raamatulugemisest juba nii haigeks jäänud, et enam ei kannatanud pikali olla. Siis tuligi meelde, et ohoo, mul peaks ju kusagil Paverpoli olema ja ma ei olegi seda veel katsetanud.
Niisiis tooraine: kaks valget T-särki taaskasutuspoest, liitrine purk läbipaistvat tekstiilikõvendajat Paverpol, küpsetusfooliumi rull, kaks kõvendajaga kaasa saadetud traadist "skeletti", üks tühi lillepott ja üks tühi õllepudel. Töövahendid: käärid T-särkide katki lõikamiseks, alus tekstiilitükkide plögaga kokku mätserdamiseks (tühjad salatikarbid või lihaalused sobivad suurepäraselt).
Esimene mulje purgi avamisel ütles, et see ollus on kahtlaselt lähedases suguluses PVA liimiga. Nii lõhna kui kleepuvuse poolest. Kuigi müüja kodulehekülg ütleb, et Paverpol on tervisele täiesti kahjutu, hõljus hapu hais majas veel tükk aega. Ning järgmisel korral panen siiski õhukesed kummikindad kätte, sest väga vastik oli seda möksi pärast käte küljest maha saada (boonusena sain puhtaks kätteunustatud hõbesõrmuse, pole ammu niimoodi läikinud).
Kaks tundi rõõmsat mökerdamist ja kipskujusid meenutavad, kivikõvad, kuid ülikerged tulemused on siin:
Mida ma esimesest korrast õppisin:
- seda, et tööpind tuleb katta soovitavalt kilega, ajalehti kasutada ei saa: kleepuvad kujude külge ja enam lahti ei tule;
- pöörlev alus on kolmemõõtmeliste kujude tegemisel hädatarvilik;
- iga valesse kohta sattunud möginaplekk tuleb silmpilkselt niiske lapiga eemaldada;
- toestuseks kasutatud esemed jäävad kuju sisse kinni ja enam neid kätte ei saa (kasutasin istuva kuju puhul lillepotti ja seisva puhul õllepudelit, lootuses, et peale tekstiili kivistumist on neid võimalik eemaldada, aga kus sa sellega, kinni mis kinni).
Mida need kujud endast kujutama peaksid, ma ei tea. Samuti ei tea ma, mida peaksin nende pupedega pihta hakkama (pragmaatik minus toriseb igasuguste mõttetute tolmukogumisobjektide pärast). Aga pagana lõbus oli plätsida ja uue aasta esimesel nädalal kavatsen hakata seda möksi juurde tellima. Kui keegi tahab kampa lüüa, andku teada.
26. detsember 2009
Jõuluistutus
Täna jõudsin lõpuks ometi niikaugele, et lammutasin Interflora korvi laiali. Süda valutas küll, õitsvaid asju ei tahaks eriti ümber istutada, aga ega valikuid palju ei olnud. Interfloristi vaimusünnitist laiali lammutades lõrisesin nagu algaja vampiir, sest taimed olid lihtsalt pottidest välja löödud, korvi topitud ja natuke hallitamakippuvat sammalt vahele pressitud. Sammal koos hallitusega lendas saunaahju, kuukingal oli õnneks pott alles jäetud ja ümberistutamist seega ei vajanud. Uued potsikud said seega vriisea, jõulukaktus ja kolm hüatsinti, mis selles segases koosluses õitsema ei läinudki. Kaktus õitses, nadilt küll, ehk elab siiski selle õitsemise ajal ümberistutamise üle. Sama lugu vriiseaga. Õitsema ajatatud hüatsintidel aga peaks puhkeperiood tulema, võib-olla poleks vaja olnudki istutada. Huvitav, kas samad hüatsindid võib pärast aeda toppida või on need mingid eri sordid?
Muidu on aga imeilus, lund on palju ja tuleb juurde. Kodunt väljas pole kolm päeva käinud, kui lumelükkamine ja puudetassimine välja arvata. Külas pole ka keegi käinud. Väga rahulikud ja lumised jõulud.
Muidu on aga imeilus, lund on palju ja tuleb juurde. Kodunt väljas pole kolm päeva käinud, kui lumelükkamine ja puudetassimine välja arvata. Külas pole ka keegi käinud. Väga rahulikud ja lumised jõulud.
18. detsember 2009
Temperatuur
Lõpuks ometi õppisime vist ahju kütma. Ilmselt eelnevatel päevadel minusugune hüsteerilisest tulekahjukartjast linnatüdruk lihtsalt pelgas piisavalt puid ahju toppida. Aga sellise välistemperatuuri juures ikka 1-2 ahjutäiega ei küta suurt midagi.
Eile sai süda kõvaks tehtud ja praktiliselt õhtu läbi tuld ahjus hoitud. Tagajärg: hommikul Lepatriinu akna taga -21, köögi akna taga (kust sein külma sisse ja sooja välja hingab) -17,9 ja elutoas 19,6 kraadi plusspoolel, eilehommikuse kolmeteistkümne plusskraadi vastu.
Kaks korda päevas ahjukütmisest ei tule meil siiani suurt midagi välja, pliidi alla hommikul ikka tuld teeme, aga kell viis üles tõusta ja ahje kütma hakata ei viitsi küll keegi.
Aga väljas oli tegelikult imeilus, päike paistis ja lumi sillerdas.
A soojustamise kohta saadetud hinnapäringutele ei vasta endiselt keegi...
Eile sai süda kõvaks tehtud ja praktiliselt õhtu läbi tuld ahjus hoitud. Tagajärg: hommikul Lepatriinu akna taga -21, köögi akna taga (kust sein külma sisse ja sooja välja hingab) -17,9 ja elutoas 19,6 kraadi plusspoolel, eilehommikuse kolmeteistkümne plusskraadi vastu.
Kaks korda päevas ahjukütmisest ei tule meil siiani suurt midagi välja, pliidi alla hommikul ikka tuld teeme, aga kell viis üles tõusta ja ahje kütma hakata ei viitsi küll keegi.
Aga väljas oli tegelikult imeilus, päike paistis ja lumi sillerdas.
A soojustamise kohta saadetud hinnapäringutele ei vasta endiselt keegi...
17. detsember 2009
Katusest, seintest ja külmetamisest
Kuna ehitusalane kirjavahetus Trummiga eelmise postituse lõpus hakkas juba liiga pikaks minema, otsustasin sellest katusest lausa eraldi postituse teha.
Niisiis, 1936.aastal tehtud tsinkplekk-katus. Täiesti korras ja mingit parandamist ei vaja (tehti ikka seitsekümmend aastat tagasi asju, ah...). Sellepärast ei raatsi ka lõhkuma-kergitama hakata. See on praktiliselt ainuke asi, mis vanast majast autentselt säilinud on. Sarikad kah.
Selle all ärklikorrus, kolm tillukest tuba ja esik. Ühe toa lagi on rohkem või vähem soojustatud. Kaks tuba ehitas mu vanaisa kuuekümnendatel, lagi on mingist vanast lammutatud majast saadud profiillaudadest (kah päris vahvad asjad, kuidagi ei raatsi millegagi asendada), laepealsest ei ole mul suurt aimugi, aga kuna asja ehitati suvilaks, siis on arvata, et lae läbilõige seest välja on 1) laud 2) õhk 3) plekk. Suurim probleem on see, et ega selle lae ja pleki vahel seda õhku väga palju ei ole ja inimene seal roomama hästi ei mahu. Naelaotstest parem ei räägigi.
Esiku lae läbilõiget tean kindlalt, seal on 1) 16mm OSB-3 plaat 2) õhk 3) plekk. Soojustamata jäi just selletõttu, et pidi tehtama koos vana osaga. Siis aga hakkas ehitus- ja kinnisvarabuum ja kõik ehitajad kadusid nagu mutiauku. Tundub, et osa pole sealt veel siiamaani välja saanud, sest näiteks soovitatud www.therm.ee - ga võtsin suvel ühendust ja sain vastuseks, et nemad küll nii väikeste asjadega ei tegele (tõlge: kutsuge oma lobudikule buldooser).
Tselluvill.ee - le tegin täna hommikul päringu, päeva jooksul reaktsiooni küll olnud ei ole.
Endast meist ehitajaid-soojustajaid ei ole, esiteks ei jõua ega jaksa ja ega eriti ei oska ka. Palgalistel ehitajatel tuleks kõrval seista, nagu elu on näidanud - paraku peab samal ajal tööl käima, muidu pole sellesamuse ehitamise jaoks raha. Nokk kinni, saba lahti.
2004.aastal ehitatud esimese korruse seinad on samuti külmasildu täis, isegi termopildistamist pole vaja, käega on tunda, kuskohast jääkülm on. Seinte lahtivõtmiseks ja uuestisoojustamisega sama lugu, selleks, et olla kindel, et seda tõesti ka tehakse, peaks kõrval seisma ja kontrollima.
Nii ongi, et kevadel ehitatud uus ahi on nii kuum, et kätt vastu panna ei saa, aga nii nagu siin vahepeal oli, -17, siis sai suure surmaga peale õhtu läbi kütmist kätte 17 plusskraadi.
Vahel ajab ikka südame täis küll ja kirun end maapõhja. Olen sellesse majja matnud oma kümne aasta sissetuleku ja pangalaenu on veel üle kahe aasta maksta. Elamise kvaliteedist talve ajal aga pole endiselt mõtet rääkidagi. Oleks ikka pidanud kohe buldooseri kutsuma ja uue maja ehitama, oleks poole odavamalt hakkama saanud. Iseküsimus, kas muidugi kvaliteetsemalt.
Lohutame end sellega, et peale külma tuleb soe ja peale talve kevad.
Niisiis, 1936.aastal tehtud tsinkplekk-katus. Täiesti korras ja mingit parandamist ei vaja (tehti ikka seitsekümmend aastat tagasi asju, ah...). Sellepärast ei raatsi ka lõhkuma-kergitama hakata. See on praktiliselt ainuke asi, mis vanast majast autentselt säilinud on. Sarikad kah.
Selle all ärklikorrus, kolm tillukest tuba ja esik. Ühe toa lagi on rohkem või vähem soojustatud. Kaks tuba ehitas mu vanaisa kuuekümnendatel, lagi on mingist vanast lammutatud majast saadud profiillaudadest (kah päris vahvad asjad, kuidagi ei raatsi millegagi asendada), laepealsest ei ole mul suurt aimugi, aga kuna asja ehitati suvilaks, siis on arvata, et lae läbilõige seest välja on 1) laud 2) õhk 3) plekk. Suurim probleem on see, et ega selle lae ja pleki vahel seda õhku väga palju ei ole ja inimene seal roomama hästi ei mahu. Naelaotstest parem ei räägigi.
Esiku lae läbilõiget tean kindlalt, seal on 1) 16mm OSB-3 plaat 2) õhk 3) plekk. Soojustamata jäi just selletõttu, et pidi tehtama koos vana osaga. Siis aga hakkas ehitus- ja kinnisvarabuum ja kõik ehitajad kadusid nagu mutiauku. Tundub, et osa pole sealt veel siiamaani välja saanud, sest näiteks soovitatud www.therm.ee - ga võtsin suvel ühendust ja sain vastuseks, et nemad küll nii väikeste asjadega ei tegele (tõlge: kutsuge oma lobudikule buldooser).
Tselluvill.ee - le tegin täna hommikul päringu, päeva jooksul reaktsiooni küll olnud ei ole.
Endast meist ehitajaid-soojustajaid ei ole, esiteks ei jõua ega jaksa ja ega eriti ei oska ka. Palgalistel ehitajatel tuleks kõrval seista, nagu elu on näidanud - paraku peab samal ajal tööl käima, muidu pole sellesamuse ehitamise jaoks raha. Nokk kinni, saba lahti.
2004.aastal ehitatud esimese korruse seinad on samuti külmasildu täis, isegi termopildistamist pole vaja, käega on tunda, kuskohast jääkülm on. Seinte lahtivõtmiseks ja uuestisoojustamisega sama lugu, selleks, et olla kindel, et seda tõesti ka tehakse, peaks kõrval seisma ja kontrollima.
Nii ongi, et kevadel ehitatud uus ahi on nii kuum, et kätt vastu panna ei saa, aga nii nagu siin vahepeal oli, -17, siis sai suure surmaga peale õhtu läbi kütmist kätte 17 plusskraadi.
Vahel ajab ikka südame täis küll ja kirun end maapõhja. Olen sellesse majja matnud oma kümne aasta sissetuleku ja pangalaenu on veel üle kahe aasta maksta. Elamise kvaliteedist talve ajal aga pole endiselt mõtet rääkidagi. Oleks ikka pidanud kohe buldooseri kutsuma ja uue maja ehitama, oleks poole odavamalt hakkama saanud. Iseküsimus, kas muidugi kvaliteetsemalt.
Lohutame end sellega, et peale külma tuleb soe ja peale talve kevad.
14. detsember 2009
Kassi üheksa elu
Meie kollane mitte-enam-kõuts läks kaotsi esmaspäeval, 16.novembril. Minnes oma kassitööle nagu tavaliselt samal ajal, kui inimesed inimtööle. Õhtul tagasi ei tulnud ja ega me paar päeva eriti pabistanud ka, ilmad olid soojad ja sellised paaripäevased äraolekud mitte midagi erilist.
Kusagil neljapäeval hakkasin juba tõsisemalt närveerima. Pealegi olid mul täielikud hallusinatsioonid, kuulsin kusagilt aeg-ajalt kassi kräunumist. Kurtsin veel Lepatriinule, et ta ei saa ju ometi kuhugi seina sisse kinni olla jäänud, meil pole sellist kohta. Lepatriinu vastas. et tal samad hallukad, kipub ka kräunumist kuulma. Tegelikult on maja suhteliselt helikindel, tihtilugu ei kuule sedagi, et autod maja ees sõidavad. Otsisime maja ümbert ja metsastki, ei midagi. Teede ääred vaatasime üle. Naabreid informeerisime. Keegi polnud meie kiisut kohanud.
Iga päevaga jäi lootust vähemaks, kahtlustasime peamiselt rebaseid ja kährikuid, kelle arvukus olevat ümbruskonnas kõvasti kasvanud. Kassi toidulaud sai koristamise käigus kokku korjatud.
Eile, pühapäeva hommikul ütles just trepist alla tulnud ja kohvitassi täis kallav Lepatriinu, et nägi unes, et meie kiisu tuli koju. Ohkasin, et selle aja peale on see ikka üpriski ebausutav.
Täna vinnasin parasjagu Laagri Maksimarketis viieteistkilost koeratoidukotti ostukärusse, kui taskutelefon helises. Esimese ähmiga ei saanud ma mukitki aru, mida mulle vene keeles seletatakse, et mis naaber ja mis kass. Siis sain aru, et helistas naabrimees, kes meie lähedal suvitajaks käib. Et tema tulnud vaatama, kas külm polevat torusid lõhki löönud ja esimene asi, kes kuu aega suletud maja uksest välja ilmus, oli meie äranälginud ja luukõhn kiisu.
Lepatriinu startis ülehelikiirusega kodu poole ja sealt nälginud kassiga kohe Maxi väikeloomakliinikusse. Kass kuulati-vaadati üle ja tunnistati suhteliselt terveks. Kui nad koduteelt mulle helistasid, võisin ka ise konstanteerida, et kopsud ja häälepaelad on täiesti korras. Nüüd lesib 28 päeva kütmata majas söömata-joomata olnud ja viiendiku kaalust kaotanud Monte-Cristo diivanil ja naudib kodusooja. Koerad käivad teda aeg-ajalt ninaga sõbralikult tonksimas. Selg on vaesekel nagu dinosaurusel ja üleüldse pole peale luu ja naha temast suuremat alles, aga liigub, vähehaaval sööb ja joob ning nurru lööb ka.
Loodetavasti on enda võõrastesse majadesse peitmise isu tal pikemaks ajaks kadunud.
Ja küll on hea, et naabrimees suvemaja kontrollima tuli, täna on väljas 12 kraadi külma ja selleks nädalaks suurt soojemat ei lubatagi. Pisiasi, et kööki tulev külmaveetoru külmunud on, on kassi tagasisaamise rõõmu juures täiesti tühine.
Kusagil neljapäeval hakkasin juba tõsisemalt närveerima. Pealegi olid mul täielikud hallusinatsioonid, kuulsin kusagilt aeg-ajalt kassi kräunumist. Kurtsin veel Lepatriinule, et ta ei saa ju ometi kuhugi seina sisse kinni olla jäänud, meil pole sellist kohta. Lepatriinu vastas. et tal samad hallukad, kipub ka kräunumist kuulma. Tegelikult on maja suhteliselt helikindel, tihtilugu ei kuule sedagi, et autod maja ees sõidavad. Otsisime maja ümbert ja metsastki, ei midagi. Teede ääred vaatasime üle. Naabreid informeerisime. Keegi polnud meie kiisut kohanud.
Iga päevaga jäi lootust vähemaks, kahtlustasime peamiselt rebaseid ja kährikuid, kelle arvukus olevat ümbruskonnas kõvasti kasvanud. Kassi toidulaud sai koristamise käigus kokku korjatud.
Eile, pühapäeva hommikul ütles just trepist alla tulnud ja kohvitassi täis kallav Lepatriinu, et nägi unes, et meie kiisu tuli koju. Ohkasin, et selle aja peale on see ikka üpriski ebausutav.
Täna vinnasin parasjagu Laagri Maksimarketis viieteistkilost koeratoidukotti ostukärusse, kui taskutelefon helises. Esimese ähmiga ei saanud ma mukitki aru, mida mulle vene keeles seletatakse, et mis naaber ja mis kass. Siis sain aru, et helistas naabrimees, kes meie lähedal suvitajaks käib. Et tema tulnud vaatama, kas külm polevat torusid lõhki löönud ja esimene asi, kes kuu aega suletud maja uksest välja ilmus, oli meie äranälginud ja luukõhn kiisu.
Lepatriinu startis ülehelikiirusega kodu poole ja sealt nälginud kassiga kohe Maxi väikeloomakliinikusse. Kass kuulati-vaadati üle ja tunnistati suhteliselt terveks. Kui nad koduteelt mulle helistasid, võisin ka ise konstanteerida, et kopsud ja häälepaelad on täiesti korras. Nüüd lesib 28 päeva kütmata majas söömata-joomata olnud ja viiendiku kaalust kaotanud Monte-Cristo diivanil ja naudib kodusooja. Koerad käivad teda aeg-ajalt ninaga sõbralikult tonksimas. Selg on vaesekel nagu dinosaurusel ja üleüldse pole peale luu ja naha temast suuremat alles, aga liigub, vähehaaval sööb ja joob ning nurru lööb ka.
Loodetavasti on enda võõrastesse majadesse peitmise isu tal pikemaks ajaks kadunud.
Ja küll on hea, et naabrimees suvemaja kontrollima tuli, täna on väljas 12 kraadi külma ja selleks nädalaks suurt soojemat ei lubatagi. Pisiasi, et kööki tulev külmaveetoru külmunud on, on kassi tagasisaamise rõõmu juures täiesti tühine.
9. detsember 2009
Uued hoolealused
Kuna mu lähemad tuttavad teavad mu suhtumist Aafrikas kasvatatud "hollandi" lõikelilledesse, sain endale esmaspäeval terve trobikonna uusi pereliikmeid, kellega esialgu midagi pihta hakata ei oska. Mõne asja puhul ei oska isegi liiki määrata. Nii et kõik sõbralikud soovitused teretulnud.
Asaleadega on mul kahtlane läbisaamine, kui aus olla, on mul üks õnnestunud isegi viimase paari kuu jooksul maha tappa. Selle isendiga oli õnneks kaasas ka hoolduslipik, kaks korda nädalas vette kasta ja nõrutada. Kas see mul töö juures ka meeles püsib, on iseküsimus. Selle tegelase nime ma ei tea, aga tahaks teada. Kinkija, meie itimees, suutis liigi kohta vastata: "Eeeeee...." ja kuna olen täiesti veendunud, et eeeeeee-nimelist taime üheski andmebaasis pole, on info väga teretulnud. Sellesse potsikusse suutis Interflora kokku istutada ühe kuukinga, kolm hüatsinti ja ühe tundmatu tegelase, mille kohta oleks ka liiginimi teretulnud. Lisaks on mul kahtlus, et kas need kolm eri liiki ikkagi ühte potti kasvama sobivad, tuleks vist lahti harutada. Orhideedega pole õnneks muud probleemi, kui hetkeseisuga on mul neid lihtsalt liiga palju, seitse Phalaenopsist ja üks Dendrobium. Kodus ahjuküttega meeldib neile rohkem kui tööl keskkütte ja konditsioneeriga, aga kodus hakkavad aknalauad otsa saama ja mujal on neil liiga pime.Amarüllis on minu jaoks ka suhteliselt uus asi, kunagi mul on vist üks olnud, aga see oli maalelamise esimene talv, kui meil elutoas kippus vahel sisetemperatuur alla nulli minema ja selle talvega sain lahti enamusest troopilistest taimedest. Ehk läheb seekord paremini. Värv on imekaunis.
Täiesti uus tegelane, korallmari (kui otse Korallenbeere saksa keelest tõlkida, ladina Ardisia crenata). Vaatame.
Hetkeseisuga vedeleb kogu see ilu mul töö juures, koristaja "rõõmuks" suuremalt jaolt kabineti põrandal. Näis, mis edasi, mis koju, mis jääb tööle.
Tellimine:
Postitused (Atom)