iseloomustab viimase pooleteise nädala tegemisi ehk kõige paremini. Alates põhjalikust ja põnevast internetiturunduse koolitusest ja sisaldades tont teab mida veel. Kõik ametid olid korraga käigus ja kõige tipuks kolm teleintervjuud kolmele eri kanalile, mida mul üldse plaanis polnud anda, lootsin kellegi teise eesliinile sokutada. Kirjutasin tellitud artikli, sekeldasin klientide ja külalistega jnejnejne.
Koduste asjade jaoks polnud seega üldse aega. Eile utsitasin end tagant, aga aeda sellegipoolest peaaegu ei jõudnud, koristasin, küpsetasin, õhtul käisin sõpradega Roy Strideri õhtul, magama sain kell kaks öösel.
Tänahommikune ilm oli päikeseline ja ilus, oli põhjust väljas olla. Istutasin maha allesjäänud puud, kuigi muld on ikka veel kuiv. Panin maha kõik varasemalt ülesvõetud tulbisibulad ja paar sorti uutki. Kuigi ausalt öeldes aiandustuju paistab mul selleks aastaks otsas olevat. Kui mõnigi on öelnud, et algaks meeleldi kohe uue hooajaga, siis tänan, ei. Mina võtaksin nüüd ühe mõnusa sügise kaminatule, diivani, sooja tee ja raamatutega. Millal see mul õnnestub, ei tea, sest tegemata tööde nimekiri ulatub endiselt lõpmatuse teise otsa. Ja suurem osa nendest töödest tuleb ära teha niipea kui võimalik.
Kella viie paiku sai laiskus minust siiski võitu ja kuna ka päike oli peitu pugenud ja tuul kõle, pugesin sooja tuppa. Enne tegin fotokaga ühe tiiru, õitseb ikka veel päris hoolega. Suurema portsu pilte panin Facebooki, siia vaid mõned.
Tehnikaga on mul hetkel väga vilets läbisaamine. Murutraktoril diagnoosis tehnikafännist naabrmees niiduki võlli purunemise, mis tähendab kopsakat väljaminekut. Õnneks ei pea tervet traktorit remonti tarima, piisab niidukist. Aga seegi on piisavalt raske.
Ja auto ei läinud tehnoülevaatusest läbi, sest esiteks ei tööta käsipidur (ma pole seda automaatkäigukastiga autol ausalt öeldes puudutanudki ja ülevaataja arvas, et küllap on lihtsalt roostes) ja teiseks on Läänemaa mudaaukudes püherdamise ja traktoriga väljavedamise käigus ilmselt auto ikka natuke kannatada saanud ja vasakus šarniiris lõtk. Mis see iganes oleks. Ei pidanud väga hull viga olema, paraku ametlikult tohin nüüd sõita vaid remonti ja tehnoülevaatusele.
29. september 2013
22. september 2013
Kalendrisuve viimane päev
Istutamata on veel seitse puud, viis paljasjuurset viirpuud, kuuseke Barry ja haab Erecta. Puid istutada ei julge, sest kui täna viimaseid nartsisse ja koerahambaid maha torkisin, oli muld küünarvarresügavuselt tuhkkuiv. Nii mõndagi selleaastastest istutustest on põua nahka läinud, sest aia kastmiseks pole enamjaolt aega jatkunud. Deialt saadud paljasjuursena kolmekümnekraadise kuumaga väljasikutatud suur amorfa aga on vapralt vastu pidanud ja suurepärases vormis.
Ma vist esimest korda elus naudin seda, et õhtul on pime ja ma ei saa väljas midagi teha, sest ma olen väsinud ja mul on kõrini. Minu poolest võiks nüüd lumi maha tulla.
Paar pildiplõksu enne fotoka aku tühjakssaamist. Pihlakate aeg. Paariaastane Koehne
ja sellesügisene tulnukas Kirsten Pink, nägin seda Nurga arboreetumis ja pidin endale ka saama. Sain Kloostrimetsa puukoolist. Peaks ta nüüd selle kuivaga ometigi vastu...
Kolmandat kuud hullumeelselt õitsev end ise külvanud rebashein. Arvestades seda, kui palju mul peenardes vaba pinda nüüd on, peaks järgmisel aastal äkki vahelduseks hulgaliselt suvelilli hankima :).
Lepatriinu tegi ära suure töö, rookides majaesise kiviparketi sinna kasvanud samblast ja muust puhtaks. Sammal iseenesest on ju tore, aga miskipärast järgnevad sellele kohe teelehed, võililled ja muud tegelased, kellest osa nimegi ma ei tea.
Muude marjade aeg on ka. Dammeri tuhkpuu
Lumimari Ametüst
Ahjah, tulbid on ka veel istutamata. Nende jaoks on liigagi soe. Ja kuiv, kuiv ja kuiv. Täna tuli paar sahmakat vihma, mis ei teinud kuivavat pesugi märjemaks. Hortensiaid kastsin üle kahe tunni püstolist. Sprinklerist pole tolku, sest taimed on liiga suured ja vesi ei jõua pottidesse.
Ma vist esimest korda elus naudin seda, et õhtul on pime ja ma ei saa väljas midagi teha, sest ma olen väsinud ja mul on kõrini. Minu poolest võiks nüüd lumi maha tulla.
Paar pildiplõksu enne fotoka aku tühjakssaamist. Pihlakate aeg. Paariaastane Koehne
ja sellesügisene tulnukas Kirsten Pink, nägin seda Nurga arboreetumis ja pidin endale ka saama. Sain Kloostrimetsa puukoolist. Peaks ta nüüd selle kuivaga ometigi vastu...
Kolmandat kuud hullumeelselt õitsev end ise külvanud rebashein. Arvestades seda, kui palju mul peenardes vaba pinda nüüd on, peaks järgmisel aastal äkki vahelduseks hulgaliselt suvelilli hankima :).
Lepatriinu tegi ära suure töö, rookides majaesise kiviparketi sinna kasvanud samblast ja muust puhtaks. Sammal iseenesest on ju tore, aga miskipärast järgnevad sellele kohe teelehed, võililled ja muud tegelased, kellest osa nimegi ma ei tea.
Muude marjade aeg on ka. Dammeri tuhkpuu
Lumimari Ametüst
Ahjah, tulbid on ka veel istutamata. Nende jaoks on liigagi soe. Ja kuiv, kuiv ja kuiv. Täna tuli paar sahmakat vihma, mis ei teinud kuivavat pesugi märjemaks. Hortensiaid kastsin üle kahe tunni püstolist. Sprinklerist pole tolku, sest taimed on liiga suured ja vesi ei jõua pottidesse.
16. september 2013
Võluv Võhma ja mõnus Mõdriku
Terve reedene päev kulus käru ja auto pakkimise peale. Hakkab juba mingi süsteem tekkima, kuigi väljas müümas käimine pole endiselt mu lemmiktegevus. Õigemini väljas olla on päris tore puhkus igapäevasele rabelemisele vahelduseks. Aga see kauba pealepanek, saatelehtede tegemine ja pärastine vastupidine protsess on väga tüütu. Viimaseni pole veel jõudnudki, tegin puhkamise ennelõuna ja väljas pole käinudki. Aga peab varsti minema, muidu küpsevad taimed autos ja käru peal lihtsalt ära.
Võhma läheb aasta-aastalt paremaks, seekord andis ikka juba laadamõõdu välja, nii külastajate arvu kui isegi käive tõi kulud tagasi, tulu muidugi mitte. Aga vähemalt oli tore olla.
Tõlla vastupidavusest niipalju, et tagumise paneeli kaotasin kuskil Rapla ja Võhma vahel ära ja reedel pakendist võetud koormakate muutus nädalavahetusel mahasõidetud viiesaja kilomeetri jooksul järjekordseks tarbetuks kaltsuks. Uue tagapaneeli kinnituse mõtlesin juba välja, aga korralik koormakate tuleb ilmselt proffidelt tellida, maksab mis maksab, nende ehituspoe nartsude ostmisel pole mõtet.
Räpina õppejõult Reet Palusalult, kellega kolm aastat tagasi samal aiareisil olime, sain praktilise õppetunni taimede kohtlemises :D. Olles ostnud täidisõielise hortensia, rabas ta sel tutist kinni ja vedas oma platsile nagu kartulikoti. Mul jäi vist suu ka ammuli, sest harjunud nagu põdema, et miski ära ei murduks ega kukuks. Mu hämmingu peale teatas aga lugupeetud õppejõud, et taim kasvatab uued pealsed, aga temal on üksainuke selg. Väga eluterve suhtumine, millest tuleb kindlasti õpetust võtta.
Edasi läks suund Rakvere poole, sest sõita 160 kilomeetrit koju ja hommikul taas 150 kilomeetrit Mõdrikule tundus mõttetu enesepiinamisena. Lihtsam oli sõita õhtul kohale, panna kaup maha ja veeta öö Vinni spordikompleksis, mida Anita ööbimiskohana soovitas. Oli tõesti hea mõte, kui välja arvata koridoris vedelevad noorukid, vannitoas puudunud seep ja seinas haigutav auk, keegi oli oma kaotusfrustratsiooni ilmselt välja elanud. Tuba aga oli puhas, inimesed sõbralikud, voodid mõnusad ja hommikusöök maitsev ja hommikul oli mõnus mitte sõitmisest kangete liikmete, vaid täiesti puhanuna üritusele minna.
Mõdriku perenaine Anita oli organiseerinud tõeliselt ägeda ürituse, mis Võhmale vähemalgi määral alla ei andnud. Tõsiselt põnevatel loengutel küll eriti osaleda ei jõudnud, aga kollektsioonaias sai tiir peale tehtud, on uhke kollektsioon tõesti.
Müüki küll vähem kui Võhmas, aga kahe päeva peale kokku polnud väga vigagi, pealegi iga müüdud taim on minu praeguses olukorras üks töö vähem, seda just talvitamise mõttes.
Tõsiselt meeldis mulle Mõdriku müügiplats, nii eeskujuliku korralduse poolest kui ka selle poolest, mida seal müüa pakuti.
Suutsin end küll tõsiselt vaos olla, kärusse rändasid vaid ussikeeljas prohvetilill (Amebia pulchra),
mis kollektsioonaiast hinge jäi ja napa (napaea dioica), pilt internetist,
aga tahtmisväärt oli paljugi. Õnneks olin pikemaks süvenemiseks liiga väsinud ja tahtsin koju. Kärusse rändasid ka viis paljasjuurset viirpuud, mille sügisene ilu samuti hinge läks ja marjad maitsesid ka.
Istutamisega on endiselt keeruline, sest ikka veel valitseb padupõud ja muld on kuiv, sinna krundiserva, kuhu viirpuud kavatsen panna, oleks väga kauge ka vett tassida,,, aga eks aeg annab arutust.
Üleüldse olen ma vist haigeks jäänud :(, sest mul on mitukümmend ruutmeetrit täiesti vaba istutuspinda ja näpuotsaga taimi...aga ilmselt on selle haiguse nimi väsimus, mida on ehk aega pimedal sügisel välja põdeda. Hooaja viimane müügiüritus saab olema järgmisel laupäeval Viimsis, peale seda tuleb suur jääkide kokkulugemine ja maassekaevamine ning siis võib vist taimemüügihooaja mõttes jalad seinale panna. Kuigi juba käib suur 2014.aasta tellimuste kokkunuputamine, väljasaatmine ja kahjuks ka ettemaksmine...
Nüüd aga pean vist looderdamise lõpetama ja minema taimi kärust päästma.
Võhma läheb aasta-aastalt paremaks, seekord andis ikka juba laadamõõdu välja, nii külastajate arvu kui isegi käive tõi kulud tagasi, tulu muidugi mitte. Aga vähemalt oli tore olla.
Tõlla vastupidavusest niipalju, et tagumise paneeli kaotasin kuskil Rapla ja Võhma vahel ära ja reedel pakendist võetud koormakate muutus nädalavahetusel mahasõidetud viiesaja kilomeetri jooksul järjekordseks tarbetuks kaltsuks. Uue tagapaneeli kinnituse mõtlesin juba välja, aga korralik koormakate tuleb ilmselt proffidelt tellida, maksab mis maksab, nende ehituspoe nartsude ostmisel pole mõtet.
Räpina õppejõult Reet Palusalult, kellega kolm aastat tagasi samal aiareisil olime, sain praktilise õppetunni taimede kohtlemises :D. Olles ostnud täidisõielise hortensia, rabas ta sel tutist kinni ja vedas oma platsile nagu kartulikoti. Mul jäi vist suu ka ammuli, sest harjunud nagu põdema, et miski ära ei murduks ega kukuks. Mu hämmingu peale teatas aga lugupeetud õppejõud, et taim kasvatab uued pealsed, aga temal on üksainuke selg. Väga eluterve suhtumine, millest tuleb kindlasti õpetust võtta.
Edasi läks suund Rakvere poole, sest sõita 160 kilomeetrit koju ja hommikul taas 150 kilomeetrit Mõdrikule tundus mõttetu enesepiinamisena. Lihtsam oli sõita õhtul kohale, panna kaup maha ja veeta öö Vinni spordikompleksis, mida Anita ööbimiskohana soovitas. Oli tõesti hea mõte, kui välja arvata koridoris vedelevad noorukid, vannitoas puudunud seep ja seinas haigutav auk, keegi oli oma kaotusfrustratsiooni ilmselt välja elanud. Tuba aga oli puhas, inimesed sõbralikud, voodid mõnusad ja hommikusöök maitsev ja hommikul oli mõnus mitte sõitmisest kangete liikmete, vaid täiesti puhanuna üritusele minna.
Mõdriku perenaine Anita oli organiseerinud tõeliselt ägeda ürituse, mis Võhmale vähemalgi määral alla ei andnud. Tõsiselt põnevatel loengutel küll eriti osaleda ei jõudnud, aga kollektsioonaias sai tiir peale tehtud, on uhke kollektsioon tõesti.
Müüki küll vähem kui Võhmas, aga kahe päeva peale kokku polnud väga vigagi, pealegi iga müüdud taim on minu praeguses olukorras üks töö vähem, seda just talvitamise mõttes.
Tõsiselt meeldis mulle Mõdriku müügiplats, nii eeskujuliku korralduse poolest kui ka selle poolest, mida seal müüa pakuti.
Suutsin end küll tõsiselt vaos olla, kärusse rändasid vaid ussikeeljas prohvetilill (Amebia pulchra),
mis kollektsioonaiast hinge jäi ja napa (napaea dioica), pilt internetist,
aga tahtmisväärt oli paljugi. Õnneks olin pikemaks süvenemiseks liiga väsinud ja tahtsin koju. Kärusse rändasid ka viis paljasjuurset viirpuud, mille sügisene ilu samuti hinge läks ja marjad maitsesid ka.
Istutamisega on endiselt keeruline, sest ikka veel valitseb padupõud ja muld on kuiv, sinna krundiserva, kuhu viirpuud kavatsen panna, oleks väga kauge ka vett tassida,,, aga eks aeg annab arutust.
Üleüldse olen ma vist haigeks jäänud :(, sest mul on mitukümmend ruutmeetrit täiesti vaba istutuspinda ja näpuotsaga taimi...aga ilmselt on selle haiguse nimi väsimus, mida on ehk aega pimedal sügisel välja põdeda. Hooaja viimane müügiüritus saab olema järgmisel laupäeval Viimsis, peale seda tuleb suur jääkide kokkulugemine ja maassekaevamine ning siis võib vist taimemüügihooaja mõttes jalad seinale panna. Kuigi juba käib suur 2014.aasta tellimuste kokkunuputamine, väljasaatmine ja kahjuks ka ettemaksmine...
Nüüd aga pean vist looderdamise lõpetama ja minema taimi kärust päästma.
10. september 2013
Naturaalmajandus
Tuuseldasin täna jälle ringi. Olen järeldusele jõudnud, et vähemalt Harju-, Rapla- ja Läänemaal on suured tellimused lihtsam kätte vedada kui hakata suuri taimi postipakki vägistama. Kuigi DPD on taimede vedamisel päris tubli.
Koju jõudsin täis toidukotiga. Esimene klient andis karbi mune ja selliseid, mida puruks lüüa ei raatsikski
Teine klient, piimafarmi omanik, tõstis autosse kaks kolmeliitrist piimapurki, ja milline piim see oli...kaks klaasi asendas õhtusööki täiesti ja maitses nagu mesi. Õnneks mul kaloriteprobleemi praegu pole, endiselt on seljast äravajuvate riiete probleem. Poole jätsin venna perele, kuus liitrit piima oli mulle ilmselgelt liiga palju.
Vennatütre äsjaavatud poest ostsin disainerhilbu. Ettevõtlikkus on meil vist geenides, saan kuu aja pärast vanatädiks, aga vaja ikka uut projekti vedada.
Kiisa väikepoest ostsin penidele veisekonte, 30 senti kilo. Liha oli rohkelt küljes, oleks supiks kõlvanud küll. Selgus, et härra Aalu toorest liha ei söö, koerad mõnulesid täiega. Piima said ka veel, nüüd kõigil kõhud taeva poole.
Homme ja ülehomme on pakiruum taas hortensiaid täis, esimene Eesti on maigu suhu saanud :) ja igaüks peab naabrist parem olema...
Koju jõudsin täis toidukotiga. Esimene klient andis karbi mune ja selliseid, mida puruks lüüa ei raatsikski
Teine klient, piimafarmi omanik, tõstis autosse kaks kolmeliitrist piimapurki, ja milline piim see oli...kaks klaasi asendas õhtusööki täiesti ja maitses nagu mesi. Õnneks mul kaloriteprobleemi praegu pole, endiselt on seljast äravajuvate riiete probleem. Poole jätsin venna perele, kuus liitrit piima oli mulle ilmselgelt liiga palju.
Vennatütre äsjaavatud poest ostsin disainerhilbu. Ettevõtlikkus on meil vist geenides, saan kuu aja pärast vanatädiks, aga vaja ikka uut projekti vedada.
Kiisa väikepoest ostsin penidele veisekonte, 30 senti kilo. Liha oli rohkelt küljes, oleks supiks kõlvanud küll. Selgus, et härra Aalu toorest liha ei söö, koerad mõnulesid täiega. Piima said ka veel, nüüd kõigil kõhud taeva poole.
Homme ja ülehomme on pakiruum taas hortensiaid täis, esimene Eesti on maigu suhu saanud :) ja igaüks peab naabrist parem olema...
9. september 2013
Tuhkatriinu tõld ja tavaline esmaspäev
Peale M lahkumist oli selge, et suure kaubikuga pole mul midagi pihta hakata, pole selliseid juhilubegi ja ega ei ahvatlenud ka. Aga sõita ja kaupa vedada tuleb. Õnneks vedeles põõsa all ehitusaegadest auto järelkäru, millele tuli kõigepealt teha kindlustus ja ülevaatus, see oli kõige lihtsam osa.
Et taimi vedada, madalast kärust ei piisa. Puitkarkassi mõtlesin välja mina ja teostas väga ilusasti Lepatriinuisand. Esimene koormakate pidas vastu Nurgal ja Vändras käimise, siis olid augud sees ja öösid küljest läinud. Tuli midagi targemat välja mõelda.
Kui mõned nädalad tagasi Pärnumaal jalga kõlgutasin ja seda karkassi põrnitsesin (kodus pole ju aega), hakkas mõte idanema. Koju jõudes klõbistasin natuke internetis ja paari päeva pärast sain juba valmis saetud paneelid kätte.
Kapi otsas vedelesid ka suure auto jaoks tellitud kleepsud, need pidi käru jaoks väiksemateks tükkideks lõikama. Paneelide kinnitamisega sain ise hakkama, kaks külgedel ja üks taga on lihtsalt äravõetavad, et laadimine ja mahalaadimine lihtsam oleks.
Tuhkatriinu tõld on valmis ja sõidab laupäeval Võhma ja pühapäeval Mõdrikule.
Teadlased ei suutvat leida vastust kahele küsimusele: kust tekib tolm ja kuhu kaob raha? Lisaksin kolmandagi, kuhu kaob aeg? Hommikul maadlesin arvutiga, tegin arveid, korrastasin inventuuri, suhtlesin klientidega. Siis läksin õue, panin maha 120 nartsissisibulat ja potistasin ja sildistasin uuele hooajale mõeldes 80 helmikpöörise- ja priimulatitte.
Suhtlesin veel klientidega. Saatsin DPD-ga pakid minema. Panin tellimusi kokku. Tegin taas arveid. Päev saigi läbi ja väsimus tuli kallale.
Aiaäris on kaks meeldivat hetke, kevadel täituv müügiplats ja sügisel tühjenev müügiplats. Abivalmis Lepatriinu abiga isegi kangas koos ja muruseeme maas, sest roose meie valikus enam olema ei saa. Liiga palju tööd, liiga vähetulus ja ausalt öeldes ikka veel ka liiga valus. Vaatan roose ja näen teda nendega sekeldamas...hind, millega neid praegu müün, on muidugi naeruväärne, aga midagi saab tagasi ja suur talvekorterisse panemise töö jääb ehk ära.
Aalu on juba kolm hiirepoega kätte saanud ja võiks kiiremini kasvada ja suuri hiiri püüdma hakata, sest äsja avastasin, et eeskojas seisnud kümnekilone kinnine koeratoidukott on täiesti tühi. Auk põhjas ja krõbinad hiirte varaaidas. Pean vist hakkama penidele putru tegema, sest tellitud koeratoit saabub alles homme.
Et taimi vedada, madalast kärust ei piisa. Puitkarkassi mõtlesin välja mina ja teostas väga ilusasti Lepatriinuisand. Esimene koormakate pidas vastu Nurgal ja Vändras käimise, siis olid augud sees ja öösid küljest läinud. Tuli midagi targemat välja mõelda.
Kui mõned nädalad tagasi Pärnumaal jalga kõlgutasin ja seda karkassi põrnitsesin (kodus pole ju aega), hakkas mõte idanema. Koju jõudes klõbistasin natuke internetis ja paari päeva pärast sain juba valmis saetud paneelid kätte.
Kapi otsas vedelesid ka suure auto jaoks tellitud kleepsud, need pidi käru jaoks väiksemateks tükkideks lõikama. Paneelide kinnitamisega sain ise hakkama, kaks külgedel ja üks taga on lihtsalt äravõetavad, et laadimine ja mahalaadimine lihtsam oleks.
Tuhkatriinu tõld on valmis ja sõidab laupäeval Võhma ja pühapäeval Mõdrikule.
Teadlased ei suutvat leida vastust kahele küsimusele: kust tekib tolm ja kuhu kaob raha? Lisaksin kolmandagi, kuhu kaob aeg? Hommikul maadlesin arvutiga, tegin arveid, korrastasin inventuuri, suhtlesin klientidega. Siis läksin õue, panin maha 120 nartsissisibulat ja potistasin ja sildistasin uuele hooajale mõeldes 80 helmikpöörise- ja priimulatitte.
Suhtlesin veel klientidega. Saatsin DPD-ga pakid minema. Panin tellimusi kokku. Tegin taas arveid. Päev saigi läbi ja väsimus tuli kallale.
Aiaäris on kaks meeldivat hetke, kevadel täituv müügiplats ja sügisel tühjenev müügiplats. Abivalmis Lepatriinu abiga isegi kangas koos ja muruseeme maas, sest roose meie valikus enam olema ei saa. Liiga palju tööd, liiga vähetulus ja ausalt öeldes ikka veel ka liiga valus. Vaatan roose ja näen teda nendega sekeldamas...hind, millega neid praegu müün, on muidugi naeruväärne, aga midagi saab tagasi ja suur talvekorterisse panemise töö jääb ehk ära.
Aalu on juba kolm hiirepoega kätte saanud ja võiks kiiremini kasvada ja suuri hiiri püüdma hakata, sest äsja avastasin, et eeskojas seisnud kümnekilone kinnine koeratoidukott on täiesti tühi. Auk põhjas ja krõbinad hiirte varaaidas. Pean vist hakkama penidele putru tegema, sest tellitud koeratoit saabub alles homme.
7. september 2013
Seiklusjuttu Läänemaalt
Olin täna lubanud Nõva kanti ära viia ühele kliendile hortensiad ja teisele pojengis, kaks korralikku tellimust andsid välja korraliku väikelaada käibe ja oli mõtet sõita küll. Lisaks tahtsin natukenegi end liigutada, praktiliselt suvi läbi olen müügiplatsi kastmisvoolikute küljes kinni olnud. Ükski koduloom pole mind kunagi nii kinni pannud, kui see igaõhtust kastmist vajav needus...võtsin kutsika ka autosse ja mõtlesin rahulikult mööda väiksemaid teid tagasi tulla ja rahulikult võtta.
Algul läkski kõik kenasti, pöörasin GPS juhatusel kenale metsateele, metsad, raiesmikud, seenelised...ja korraga muutus tee kitsaks, pimedaks ja läbimatuks. Ümber pöörata polnud kusagil, pori oli põlvini ja järgmisel hetkel käisid Volvo rattad ringi ja auto istus kõhuni poris.
Olin kusagil Läänemaal keset eimiskit totaalselt kinni jäänud.
GPS näitas lähima ristuva teeni 950 meetrit. Võtsin autost koti ja koera ja hakkasin asruma. Enne veel helistasin vennale, et puksiiri küsida. Et küll saja kilomeetri kaugusel, aga ikkagi. Aga puksiir oli hoopis Rootsis.
Päris masendav tunne oli. Täpselt ei tea,kus, õhukeses pluusis, kaasas kutsikas, tänu kellele ei saanud ka hääletada ja koju 70 kilomeetrit.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Olin just suurele teele välja jõudnud ja nutitelefoni kaardi abil lõpuks aru saanud, et asun kusagil Höbringi lähedal, kus see iganes ka oleks, kui selgus, et vennapoeg on elukaaslase vanemate juures vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Noored organiseerisid kusagilt traktori ja päästeoperatsioon algas.
Traktori kabiinis auto juurde loksudes sain alles aru, kui sügavad augud selles tees olid, jalgsi mööda teeserva pahkluuni poris ei saanud arugi. Traktorist arvas, et siitkaudu seda autot küll välja ei tõmba...
Tõmbasime siis tuldud teed pidi, kuigi ka seal suutsin veelkord kinni jääda. Õnneks oli traktor käepärast.
Suurel teel ootas rõõmus noorpaar enda ja minu koeraga. Saavad tükk aega meenutada, kuidas oma hullu tädi porist päästmas käisid :)
Edasi läks tee otse koju, et mingeid kõrvalteid enam...
Pildistamine ei tulnud kogu selle mahtra vältel ka meeldegi. Vennapoeg üleni mudasest Volvost vist ikka paar pilti tegi.
Algul läkski kõik kenasti, pöörasin GPS juhatusel kenale metsateele, metsad, raiesmikud, seenelised...ja korraga muutus tee kitsaks, pimedaks ja läbimatuks. Ümber pöörata polnud kusagil, pori oli põlvini ja järgmisel hetkel käisid Volvo rattad ringi ja auto istus kõhuni poris.
Olin kusagil Läänemaal keset eimiskit totaalselt kinni jäänud.
GPS näitas lähima ristuva teeni 950 meetrit. Võtsin autost koti ja koera ja hakkasin asruma. Enne veel helistasin vennale, et puksiiri küsida. Et küll saja kilomeetri kaugusel, aga ikkagi. Aga puksiir oli hoopis Rootsis.
Päris masendav tunne oli. Täpselt ei tea,kus, õhukeses pluusis, kaasas kutsikas, tänu kellele ei saanud ka hääletada ja koju 70 kilomeetrit.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Olin just suurele teele välja jõudnud ja nutitelefoni kaardi abil lõpuks aru saanud, et asun kusagil Höbringi lähedal, kus see iganes ka oleks, kui selgus, et vennapoeg on elukaaslase vanemate juures vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Noored organiseerisid kusagilt traktori ja päästeoperatsioon algas.
Traktori kabiinis auto juurde loksudes sain alles aru, kui sügavad augud selles tees olid, jalgsi mööda teeserva pahkluuni poris ei saanud arugi. Traktorist arvas, et siitkaudu seda autot küll välja ei tõmba...
Tõmbasime siis tuldud teed pidi, kuigi ka seal suutsin veelkord kinni jääda. Õnneks oli traktor käepärast.
Suurel teel ootas rõõmus noorpaar enda ja minu koeraga. Saavad tükk aega meenutada, kuidas oma hullu tädi porist päästmas käisid :)
Edasi läks tee otse koju, et mingeid kõrvalteid enam...
Pildistamine ei tulnud kogu selle mahtra vältel ka meeldegi. Vennapoeg üleni mudasest Volvost vist ikka paar pilti tegi.
3. september 2013
Rassimispäev
Kuna norrkate ilmateade lubas tänaseks vihmata ilma, planeerisin selle niitmiseks. Ma muutun üha kiiremaks ja efektiivsemaks, seekord läks vähem kui seitse tundi. Bensiini küll umbes samapalju. Mul on täielik kinnisidee niidetavat ala mitte vähendada ja suur traktor on selles ikka väga abiks. Niigi näen väikese valuga hinges, kuidas M raadatud uudismaa uuesti lepavõsasse kasvab, paraku annan endale aru, et kõigele jõud peale ei hakka.
Nädalavahetusel oli palju abi Lepatriinust ja Füüsikust, palgid said hunnikust tiigiäärde, teeaugud killustikuga täidetud, veel nipet-näpet. Lepatriinuisanda abiga on enamus küttepuid väliriidast puukuuri kolinud ja nii ilusasti laotud puuriitu pole minu silmad küll varem näinud.
Et niitmine kujunes planeeritust lühemaks ja traktori seljas istumine väsitab küll kõrvu, aga mitte keha, kaevasin valmis ka roosipeenra laienduse. See oli päris ränk ja loodetavasti tuleb nüüd hea uni.
Pilte teha ei jõudnud, käru ja labida panin ära alles hämaras...
Nädalavahetusel oli palju abi Lepatriinust ja Füüsikust, palgid said hunnikust tiigiäärde, teeaugud killustikuga täidetud, veel nipet-näpet. Lepatriinuisanda abiga on enamus küttepuid väliriidast puukuuri kolinud ja nii ilusasti laotud puuriitu pole minu silmad küll varem näinud.
Et niitmine kujunes planeeritust lühemaks ja traktori seljas istumine väsitab küll kõrvu, aga mitte keha, kaevasin valmis ka roosipeenra laienduse. See oli päris ränk ja loodetavasti tuleb nüüd hea uni.
Pilte teha ei jõudnud, käru ja labida panin ära alles hämaras...
1. september 2013
Suured kolimised
Juba mõned päevad tagasi kolisid ära lupiinid. Ühed esimestest püsikutest aias. Mingi ports sordinimedeta, seemnest kasvatatud. Teised põnevamad, eelmisel aastal Inglismaalt toodud nagyu Towering Inferno ehk tõlkes kõrguv põrgu...
Olid teised mööda ilma laiali ja suurim punt jäänud roosipeenra laienemisel keset roosipeenart, kuhu kuidagi ei sobinud ja varjasid ära mu ilusa suure kivilooma. Päris alguses muidugi pilti teha ei taibanud, ennepilt poole pealt ja pärastpilt juba siis, kui peale mullavahetust olid lupiinide asemele kolinud neli pinnakatteroosi. Mu pilk jäi igatahes rahule.
Tükk aega, lausa mitmeid õhtuid nuputasin, misasi ikka on see tagumine, peaaegu puitunud vartega ja hoopis teistsuguste õitega lupiin, mille kunagi Sarastrost hamsterdasin ja unustasin kirja panemata. Lõpuks jõudsin järeldusele, et peaks olema puislupiin ehk lupinus arboreus. Jagada seda põõsast ei riskinud, aga mõned kuu aega tagasi tehtud pistikud on juured alla võtnud. Jabur küll, ma ei suuda praegu pilti leida.
Täna oli vahepealsetele vihmahoogudele vaatamata tõsine sonkimistuhin peal. Tundub, et ükski roomav taim küll mu aeda ei koli. Lõhkusin pea kaks tundi lahti ruutmeetrisuurust kooslust, mille olid moodustanud siberi valdsteinia ja roomav madar ja milles lämbusid mõned mägisibulad ja üks kukerpuu. Kaevasin kõik labidasügavuselt välja ja vedasin metsa alla, aga olen kindel, et peenrapõhja kivide vahele jäi ikka mõni tükk roomavat madarat alles...sellisesse kohta saab vist ainult suvelilli või põõsaid panna.
Uude kohta päikeselises kännupeenras kobisid ka kuumaasikad, mis olidki liiga kauaks ühele kohale jäänud.
Peenardes on kahtlaselt palju vaba ruumi, sest väljakaevatud kohad sai kohe täidetud mõnusa kompostmullaga.
Üle väga pika aja täna õhtul lihtsalt laisklen, loen ja vaatan ühe silmaga telekat. Esimest korda elus vist ootan sügist. Saaks natukenegi puhata, rahu ja vaikust.
Olid teised mööda ilma laiali ja suurim punt jäänud roosipeenra laienemisel keset roosipeenart, kuhu kuidagi ei sobinud ja varjasid ära mu ilusa suure kivilooma. Päris alguses muidugi pilti teha ei taibanud, ennepilt poole pealt ja pärastpilt juba siis, kui peale mullavahetust olid lupiinide asemele kolinud neli pinnakatteroosi. Mu pilk jäi igatahes rahule.
Tükk aega, lausa mitmeid õhtuid nuputasin, misasi ikka on see tagumine, peaaegu puitunud vartega ja hoopis teistsuguste õitega lupiin, mille kunagi Sarastrost hamsterdasin ja unustasin kirja panemata. Lõpuks jõudsin järeldusele, et peaks olema puislupiin ehk lupinus arboreus. Jagada seda põõsast ei riskinud, aga mõned kuu aega tagasi tehtud pistikud on juured alla võtnud. Jabur küll, ma ei suuda praegu pilti leida.
Täna oli vahepealsetele vihmahoogudele vaatamata tõsine sonkimistuhin peal. Tundub, et ükski roomav taim küll mu aeda ei koli. Lõhkusin pea kaks tundi lahti ruutmeetrisuurust kooslust, mille olid moodustanud siberi valdsteinia ja roomav madar ja milles lämbusid mõned mägisibulad ja üks kukerpuu. Kaevasin kõik labidasügavuselt välja ja vedasin metsa alla, aga olen kindel, et peenrapõhja kivide vahele jäi ikka mõni tükk roomavat madarat alles...sellisesse kohta saab vist ainult suvelilli või põõsaid panna.
Uude kohta päikeselises kännupeenras kobisid ka kuumaasikad, mis olidki liiga kauaks ühele kohale jäänud.
Peenardes on kahtlaselt palju vaba ruumi, sest väljakaevatud kohad sai kohe täidetud mõnusa kompostmullaga.
Üle väga pika aja täna õhtul lihtsalt laisklen, loen ja vaatan ühe silmaga telekat. Esimest korda elus vist ootan sügist. Saaks natukenegi puhata, rahu ja vaikust.
Tellimine:
Postitused (Atom)