29. juuli 2012

Subtroopiline nädalavahetus

...kus kraadiklaas varjus püsis pidevalt +29 peal. Meil mere ääres oli õnneks tuul, aga seegi soe nagu föönist. Käisin esmakordselt sel aastal mere ääres, no pikk maa ju minna ka, 300 meetrit. Ujuma ei tõmmanud, minu jaoks oli vesi ikka külm, paari päevaga ikka üles ei soojenda. Lõõtsutav kaukaaslane sai siiski märjaks tehtud, kuigi õnnelik ta selle üle eriti ei olnud.
Mõned uued roosid, mind sel aastal miskipärast tõmbab eriti tumedate toonide poole, Baron Girod L´Ain, Reverchon  1897, seega vana sort. Meil üsna külmaõrn, eks näis.
 Falstaff
 Pildist tegelikult mitu tooni tumedam Austini Munstead Wood

Selle aasta lihtõieliste leidude kindel staar, Peter Bealesi Morning Mist
Kuna tiigipuhastamise variantidest pakutuist meeldis mulle kõige rohkem Hilise kalavariant, sai Jäneda Talupäevadel olev M korralduse ringi vaadata, kas seal valgeamuure müüakse. Saabuti sellise kotikesega. M väitel on tegemist piraajadega...igatahes tiigis panid nad kohe ajama ja loodetavasti läksid vesikatkuga maiustama.
Alustavad hortensiad. Puishortensiad Annabelle ja Invincibelle

 Aedhortensiatest näitab värvi Wim´s Red, teised on alles kinni
 Laialehine hortensia Endless Summer. Proovime. Lätlastelt eelmisel aastal ostetud laialehine variegata pidas talve kenasti vastu, aga ei õitse ja isegi nuppe ei ole. Endless on aiandis õitsema aetud.
 Lõpuks palun põõsamääramise abi...tegemist isendiga kolm aastat tagasi Aiasõbrast tellitud partiist, mille sildid mu narkateod-liimisööjad nahka panid. Põõsasmaranast on õied 2-3 korda suuremad.
Nüüd aga tuttu, taas töönädal algamas ja kerge ei tule tema mitte.

28. juuli 2012

Selliste hommikute nimel tasub elada

Pole midagi mõnusamat tundest, et sul pole kuhugi kiiret. Päike paistab, soe on. Päeva poole saab ilmselt väga soe olema. Paterdada öösärgi väel ja paljajalu kasteses rohus tuhandete roosiõite ja muude õitsejate vahel, varbavahed eileniidetud muru ebemeid täis. Kiikuda rippkiigel.   Molutada terrassil, ühel käel läpakas, teisel hunnik lugemata ajakirjandus ning kohvitass nina all. Kaugel kireb naabrite kukk ja toasügavusest kostab juuniori klaverimängu. Eile öhtul istusime juunioriga suveöö sumeduses terrassil ja lobisesime ilmaasjadest. Kaotades ajataju seni, kuni terrassi juurde marssis üks aiast välja lennanud kana ütlema, et halloo, tüübid, juba ammu oleks vaja olnud kanala uks ööseks kinni panna. Teised tukastasid juba mõnusasti hunnikus õrrel. Juunior arvas, et ilmselt nad viskasid liisku, kes peab tulema inimesi korrale kutsuma...
Sel aastal on välja ilmunud taimi, mille olen mõttes ammu maha kandnud, Upsujuurtest millalgi juba kirjutasin. Suurim üllataja on kollane roos Sonnenschirm, mille arvasin olevat üleeelmisel talvel olevat välja läinud, aga unustasin üsna tihedast peenrast välja kaevata. Nüüd siis selgub, et polnudki vaja. Pärnade all on välja ilmunud laudleht, mida samuti arvasin ammu kadunud olevat. Tiigi juures kilpleht, mida pidasin jää all määndunuks. Visa hingega püsikud, midagi pole öelda.
Enamik taimi on sel aastal suisa ebaloomulikult suured. Kanepilehine ristirohi ulatub ligi kahemeetrisel juunioril pikalt üle pea, kõrvalasuv makleia sirutab oma pitsilisi õisikuid veelgi kõrgemale. 
Vaigulilled on alles noorukesed, aga neilgi kõrgust üle kahe meetri. Tõelist ilu näitab kolmeaastane kirbutatar "Summerdance"
Püsikupeenardes on üsnagi kitsaks läinud, aga praegu pole lihtsalt õiget meeleolu hakata uusi istutusalasid rajama. Millalgi peab lihtsalt nautimise aeg ka olema. 
Liiliad pole mu erilised lemmikud, aga M mahitamisel on mõned aeda tekkinud ja suure puhmakana on tõepoolest ilusad. Eriti ilus on ämma aiast saadud sordinimeta kuldkollane. Teistel on nimed olemas, aga ma ei viitsi tabelitesse süüvida.


Arvasin, et mul on üks nimetu vesiroos, aga tuleb välja, et siiski kaks, helekollane ja heleroosa.
Vesikuuske peaks hakkama tiigis vähendama, aga pole halli aimugi kuidas, sest mina sinna vette ronima nõus ei ole. Mitte mingi hinna eest. 
Tegemist muidugi oleks, millal ei ole...pesumasin juba müdistab ja millalgi tuleb traktor välja ajada ning niitma hakata. Aga mitte veel. Laiselda on mõnus ja kolm järgmist nädalavahetust on niigi tihedalt tegemisi täis planeeritud.

26. juuli 2012

Nõrga talu lillepäev

Sai siis Kristaga eile käed löödud, et lööme ka kampa. Seltsis segasem ja seljad vastamisi, tugevam olla. Kõik lõunaosariiklased (ja põhja poolt ka muidugi) on oodatud meile pöialt hoidma, Krista aeda imetlema (ja Nõrga talu aed väärib tõesti vaatamist) ja muidugi shoppama ka...

18. juuli 2012

Võõrad roosid lõhnavad paremini

Et esimesel puhkusejärgsel tööpäeval kohe mitte töömürgitust saada, sai pisut varem plehku pandud ja koos roosiklubilastega Padisele Aili Linroosi roosiaeda uudistama mindud. Kohtumispaika kloostri taga metsas kogunes üllatavalt palju inimesi, oma kümmekond autotäit. Omapead poleks osanudki kohale minna, kaheksa kilomeetrt metsa sisse mööda kitsukest kruusateed, minu (ja mitte ainult minu) esimene küsimus kohe, et kuidas talvel...pidi eeskujulikult ja probleemitult lahti aetama, nii et sõltub ikka vallavalitsusest. Meie oma jõukas vallas ja 300-meetrise teejupiga nägime traktorit eelmise talve jooksul ühel korral, ülejäänud aja hoidsid tee puhtad meie ja naabrite lumepuhurid.
Aili roosiaias pani kõige rohkem imetlema pargirooside rohkus, nii palju sorte vanu pargiroose korraga õitsemas pole minu silmad näinudki.

Vanade pargirooside puuduseks peetakse tänapäeval eelkõige seda, et nende õitsemine on ühekordne, paar-kolm nädalat juunis-juulis ja ongi kõik - samas, millised püsikud kauem õitsevad ja piisavalt on juba aretatud roosisorte, mis südasuvest lume tulekuni vahetpidamata õites on.

Seega eelkõige enesele meelespidamiseks need, mis soovinimekirja lähevad, kuigi jah, kust neid saada, pole esialgu aimugi. Tuleb vist ikka lõpuks silmastamine endal selgeks saada. Roter Phanomen, värv tunduvalt lillam kui pildil.
Louise Bugnet, ilmselt mul olemasoleva Therese Bugnet sugulane:
Venusta Pendula, imekaunis rambler, ehtne roosivärava roos. Kahjuks samuti ühekordne õitseja.
Päris roosiaias aga...kui mina arvasin, et meil on väga märg ja saatsin hommikul kõigile klubilastele meilitsi kummikuhäire, siis Kobru külaga võrreldes oli meil ikka suisa kuiv. Juba tee peal lainetas vesi madalamatel kohtadel päris tõsiselt ja roosiaias oli pilt ikka päris kurb. Hoian majaemanda roosidele pöialt, et vesi ruttu alaneks, sest ega roosidele seisev vesi väga ei meeldi küll.


Maa seest korjatud kividest oli laotud õnnesammas ja need tuvid meeldisid mulle väga:
Sai perenaise keedetud imemaitsvat kukeseenesuppi ja maasikakooki maitstud. Edasi aga viis teekond edasi meie enda aeda, vahe ju vaid 25 kilomeetrit. Seal mul paraku pildistamiseks enam aega ei jagunud.

14. juuli 2012

Liiga palju vett

Juhtusin just neljapäeval kappe koristades avastama, et olen talvel ostnud sademetemõõtja, sellise ilusakese. Panin ta siis samal õhtul aeda üles ka, selgus, et vägagi õigeaegselt, sest kella kümne paiku õhtul läks paduvihmaks ja müristamiseks. Hommikuks oli mõõteklaasi kogunenud 65 mm vett. Sellega asi ei piirdunud, järgneva ööpäeva jooksul lisati taevast veel 45 mm. Kokku siis 36 tunni jooksul 110mm sademeid ehk 110 liitrit ehk 11 ämbritäit vett iga ruutmeetri kohta. Kõik projektid seisavad, sest traktoriga, veel vähem järelkäruga pole ilmselt niipeagi võimalik õuel liikuda. Las nad siis seisavad, naudime niisama suve ja rooside õitsemist. Kuigi jah, sellist asja, et tiigid keset juulikuud üle ajavad, pole minu silmad veel varem näinud.
Sissesõidutee on kah jälle laevatatav
Ja kui Deia mutipüüdjakutsikas eile oma koonu mutikäiku pistis, juhtus selline lugu, mida kirjeldada on võimatu, saab ainult näidata:
Auk on veel täna hommikulgi vett triiki täis.

10. juuli 2012

Keep Calm and Pot On


Just sellise pealkirjaga raamatukese ostsin endale RHS müügiboksist. Väga vabas tõlkes võiks see pealkiri kõlada, et rahu sinuga (teiega) ja istuta aga edasi. Pealkiri on tegelikult modifikatsioon brittide II maailmasõjaaegsest plakatist "Keep Calm and Carry On", mis on kolmanda aastatuhande alguses taas väga populaarseks muutunud ja millest on tehtud sadu erinevaid hüüdlauseid. Raamatuke ise selline tüüpiline kingiraamat, näpuotsaga aiandusalaseid nõuandeid ja teise näpuotsaga aiandusalaseid tsitaate suurkujudelt. Just sealt leidsingi midagi muigamapanevat Michael Pollanilt, kirjanikult ja ajakirjanikult: "Parim aed on see, millega inimene väljendab iseeennast. Pole oluline, et bensiinijaama juhataja oleks õppimud aianduse põhitõdesid." Mnjah. kas juhtida bensiinijaama või muud... vahet ju pole.
Tänast pilvealust ilma aia üldvaadete pildistamiseks kasutades see mind muigama ajaski. Sest täiesti ilmselt on see värviline, natuke segane ja natuke metsik, samas mõnede korrapäraste joontega aed üsnagi minu enese nägu. Professionaalsest aiakujundusest on asi kaugel nagu Maa Linnuteest. Ja ma naudin seda täiega. Viimastel aastatel olen just vähemalt korra suve jooksul üritanud üldvaateid salvestada, nii on arengud kõige põnevamad vaadata.
Vaated idarõdult, algul põhja: 
 kirdesse
 itta
 kagusuunda
lõunasse
 lõunaloodesse
 loodesse





vaade läänepoolse, oma magamistoa aknast
tuleme trepist alla, uksest välja terrassile, otse ette lõunasse
 vasakule
 paremale
teeme tiiru ümber aiasüdame, mõni ala on noor, mõnes on lausa ruumi, mõni hakkab täiskasvanuna välja nägema:





Miks see peenar nii imeliku kujuga on, peab küsima M-lt. Mina ei saa küsida, oleme neljandat päeva tülis, sest meie ärilised arusaamad ei hambu. Ja kui M on vihane, on päevade kaupa ainult pilt, ei mingit heli.

 Idast läände
 Idast majale
Ja veel paar tsitaati sellest pisikesest raamatust:
"Võta oma paindlik labidas. See on Sinu pliiats.
Võta seemned ja istikud. Need on Sinu värvid."
William Mason, luuletaja ja aednik (1724-1797)
"Kogu aiandus on maalimine maastikule"
Alexander Pope, luuletaja (1688-1784)