29. juuni 2008

Tuuline ja väga märg on,


õnneks sain eile kõik rohitud enne, kui kallama hakkas. Ja kallas päris põhjalikult.

Tegin igahommikuse aiaringi ära, roosiperes on uus õitseja, Bonica on esimesed heleroosad õied päikese kätte sättinud. Ja esimesed õied on ka valge kibuvitsa leinavormil, mis olevat veel minu vanavanaema istutatud.

Suvelilledega on sel aastal kehvad lood. Olen tavaliselt üht-teist ise ette kasvatanud, aga sel aastal kukkus äsja K-Rautast 590 krooni eest ostetud minikasvuhoone taimekastide raskuse all kolinal kokku ja läks katki. Ma ei oska isegi arvata, milleks see hiina ime ette nähtud oli, kunstlillede jaoks? Aga kuna edaspidi pidid tõusmekastid läbi ajama ilma kileta, on kasv suhteliselt kehvakene olnud. Peiulilledest saab asja, rebasesabadest ja tubakalillest samuti, aga habenelgid näevad küll väga haledad välja. Petuuniad-surfiiniad amplitesse-kastidesse ostsin Luige laadalt, nende ettekasvatamisega pole ise mõtet juntida (proovitud, ainuke tulemus on mullane elutuba). Saialilled ja kressid paljunevad meie aias iseseisvalt ja selle vastu pole mul midagi. Osasid suvikuid kasvatangi nende mõju tõttu. Peiulill pidavat eemale peletama juureusse ja vähendama mulla kurnatust. Saialill ajavat ka juureussid minema, meelitavat juurde kasulikke putukaid ja lisama mulda huumust. Mungalill (kress) peletavat lehetäisid, sipelgaid, tigusid ja tõuke. Ja basiilik hoidvat sääsed eemale - kindel ei ole, sest puudub võrdlusmoment, kui palju sääski meil ilma terrassidel pottides kasvava basiilikuta oleks.
Otse peenrasse külvatud suvelilleseemnetest ka asja ei saanud, ilmselt oli kevad liiga kuiv.

Kui kümmekond uut roosisorti välja arvata, on püsikuid sel aastal juurde tulnud napilt. Mõned hostad basseini juurde ja ka mägisibulad ostsin uued, ilmsel oli eelmine koht vale ja niiskust liiga palju, selle sooja ja niiske talvega said nad igatahes otsa. Hostadele aga meeldib meie savine maa väga. Pildil olevad tegelased on kasvanud kolm aastat tagasi ehituspoest ostetud juurikatest.

No ja mõned liiliad sai ka vanadele kuningakroonidele seltsiks pandud. Osa ostsin ise, osa tulid Juhani Puukoolist koos pakiga kingituseks. Kingituseks tuli ka neli pakki gladioolisibulaid, millega olin lausa hädas. Need uhked ja aristokraatlikud kaunitarid meeldivad mulle väga, aga meil lihtsalt ei ole nende jaoks piisavalt tuulevaikset kohta ja nii palju kui ma proovinud olen, kasvavad varred ikka korgitserikujuliseks, toesta palju tahad. Torkasin sibulad naljaviluks kuuri seina äärde kasti, ninad on väljas, näis, mis edasi saab.

Ja lõpetuseks veel üks tegelane, keda ma eelmisel aastal õitsema ei saanudki, kuid kes sel aastal samuti esimeste hulgas on, pinnakatteroos Yellow Fairy:

28. juuni 2008

Tänased aiatööd

Väetasin kõiki roose ja kõiki lillepeenraid, Floramixi roosiväetis maitseb õnneks väga hästi nii roosidele, teistele õitsvatele püsikutele kui ka suvelilledele. Ja on ka hinnalt soodne. Kogu selle kupatuse peale läheb väetist oma kolm kilo. Kui nüüd vihma ei tule (pilves, aga see ei tähenda veel siinkandis midagi), tuleb õhtul kastma hakata. Hoolimata jaaninädala ladinast on kohati savisemates kohtades taas maa pragunemas ja ka väetis tuleks mulda uhta. Mullapinnal pole temast eriti tolku.
Näpud sügelevad juba majaesise kallale, aga esiteks pole praegu istutusaeg (Thunide kalendrit olen siiani usaldanud) ja seni, kuni kuuriehitajad edasi-tagasi jooksevad, pole vist veel ka mõtet. Üks lootusetult valesse kohta kasvanud pargiroos tuleb ka sealt ümber kolida, aga see jääb ilmselt õitsemisejärgsesse perioodi.rHZLnVfPpI

27. juuni 2008


Otsustasin, et tõstan need aiajutud eraldi blogisse. Endal hiljem hea otsida. Tänagi nikastasin aju, et millal sellega õieti alustatud sai, aga ikkagi tõsisemalt 2005.kevadel. Sest maja sai alles 2004.sügisel enam-vähem valmis (no päris valmis ei saa vist iialgi, aga see on juba hoopis teine teema).
Loodus on sel aastal kummaline. tavaliselt on pojengid jaanipäevaks pea lõpetanud, kuid eile avas õied roosa pojeng ja valge avab alles esimesi pungi. Ma ei tea nende sorte, need põõsad on päritud vanaemalt ja olnud meie peres minu lapsepõlvest alates. Ja sel aastal hakkavad esimest korda õitsema ka esimesed enda istutatud pojengid, mul on tõeliselt hea meel.
See-eest on oma värviplahvatust alustanud roosid, kelle aeg tavaliselt alles juuli esimesel nädalal algab. Ritausma ja Hansa õitsevad juba nädalajagu, täna on õide puhkenud ka aristokraatilikud inglased John Clare ja Clamis Castle. Clamis Castle fantastiliselt lõhnavate valgete õite taga on esimesed lillkapsasuurused õied avanud sügavpunane Rote Flamme.


Tagasihoidlikud eestlased Kurista ja Lumivalgeke on samuti oma esimesed õiekobarad avanud ja nende õitsemine kestab nüüd veel üle esimeste lumede. Meie enda ürgvana pargiroos, mille nime ei tea keegi ja mis õitseb kahjuks vaid korra suve jooksul (see-eest nagu roosa laviin ja paljuneb ka nagu umbrohi, sellist sõpra pole olnud, kellel see roos paljast maasse pistetud vitsast kasvama poleks läinud) on ka kohe-kohe alustamas, esimesed kaks õit (umbes kahest tuhandest) on lahti.
Nupud on küljes ka kõigil ülejäänutel, välja arvatud kevadel Plantexist ostetud jaaniroos, mille istikud nägid kättesaamisel täiesti laibastunud välja ja ma eriti ei lootnud, et neist asja saab. Aga nüüd on kõigil neljal istikul hing sees ja vähemasti lehed küljes, ehk saab järgmisel aastal ka õisi näha.
Ja kuigi mu absoluutseteks lemmikuteks on ja jäävad roosid, ei saa ma esimeses aiapostituses otse loomulikult üle ega ümber oma aia hitist, mis kõigi külaliste kulmud pealaele tõstab. Selle tegelase ostsin 2005.aastal väikese keelekesena Keila laadalt ja ega ise ka uskunud, et Eestis on võimalik õues kaktuseid kasvatada. Ja otse loomulikult tuli esimesel talvel külma -28 kraadi palja maa peale. Aga ellu jäid mu esimesed roosid ja ellu jäi ka kuuseokste alla tukkuma pandud kaktus. Nüüdseks näeb ta välja selline ja kasvatab usinalt uusi kõrvu.

Ning kui juba kiitlemiseks läks, siis selle aasta aiategemistest olen seni kõige rõõmsam hoopis ühe suhteliselt elutu tegelase üle. Olen juba aastaid sellist asja ihanud ja Tartu mees Ott Olesk sel aastal mu unistuse ka puusse saagis. Nüüd seisab ta kõigi selle talu kangete naiste auks kivil ja hoiab kõigel silma peal. Ma loodan, et kaua.