25. mai 2011

Lihtsalt ilus





...ja homsest algab poolteist nädalat puhkust ja vahepealsele ehmatusele vaatamata tundub, et ka lennukid lendavad...

22. mai 2011

Maikiirus

Kuuldused minu surmast on järjekordselt enneaegsed ja liialdatud. Mõned aiablogijad on mind sel nädalal lausa ihusilmaga näinud ja kuuldavasti mõned nägid ka telepurgist. Ise ei näinud, niitsin muru.
Peale nelja nädalat looderdamist (kolm nädalat seljaprobleeme ja nädal tööd hoopis Türgimaa päikese all) olid kodus naadid ja võililled vööni kasvanud. Vähemalt üle põlve küll. Õnneks leidsin endale appi kaks kena noort inimest, kes suudavad võilille hostast eristada, nii et rohimismure laheneb aegamisi.
Aga Muhedike juures käimine tuleks minusugusele seadusega või vähemalt mõne määrusega ära keelata. Sest lisaks poolele autotäiele taimedele (millele lisandus veel Tartu Puukoolist ja Türi lillelaadalt ostetu, sest kahepäevase lõunaosariikide komandeeringu käigus tuli ju ometi tööasjadele lisaks ka huvitavates kohtades käia), saan ma sealt alati kaasa kõrge temperatuuriga aiapalaviku. Nii et eile sai aias madistatud vist 11 tundi ja täna 8. siis väsisin ära. Kuna aga mul oli ka väga tubli abiline, siis sai lausa uskumatult palju ära tehtud, istutusalad laiendatud, roosid ja püsikud kõik istutatud, rohitud, servi tehtud, kive veetud - nagu võlukepikesega oleks aiast üle käidud. Ilm oli ka imeilus, nägu ja muud kohad said mõnusalt päikest, aga ise olin küll hoolimata eilsest saunaskäigust ka täna õhtul nii must ja mullane, et peale vanniskäiku nägi vann välja, nagu oleks seal grupp kodutuid kümmelnud.
Kõik istutamist vajanud potsikud ja vitsikud said seina äärest likvideeritud, mis muidugi ei tähenda, et aiatööd oleksid otsa saanud. Nüüd kolmeks päevaks kontorisse selga puhkama ja pead väsitama - ning siis algab poolteist nädalat puhkust, mille esimesed päevad veedan loodetavasti Chelsea lillenäitusel ja ülejäänu omaenese aias.
Kui mõni päev natuke rohkem energiat on, teen sündinud imedest pilti ka.

11. mai 2011

Vahemere kirderannikult

Sel ajal kui kallid kolleegid grillrestoranis kebabi pugisid, käisin mina hotelli lähedal pildistamas
. Roosid on siin sama suured, kui meil kapsad, kusjuures kasvavad mingil tühermaal.


Need lõpplahedad pallid on ilmselt mingi kohalik umbrohi.

Väga põnevate mitmevärviliste õitega põõsas sealtsamast tühermaalt.
Pildistatud sai veelgi, aga see internet siin hotellis on nii aeglane, et üleslaadimine ei edene. Olgu niigi palju silmarõõmu.

1. mai 2011

Nokin siit ja sealt...

Kuna mu selg ja mina oleme aiatööde suhtes endiselt eriarvamusel, s.t. selg ei ole osade liigutustega lihtsalt nõus, näiteks kummardamisega, siis olen üritanud lihtsalt teha neid asju, mida saan. Kuigi ilm oli täna päev läbi päikeseline, oli ka väga külm, temperatuur suurt üle seitsme kraadi ei tõusnud ja merelt lõõtsuv läänetuul tegi olemise veel külmemaks. Vahepeal tuli käia lausa toas nina soojendamas. Siiski sai grillterrass peaaegu valmis ja värvi alla ja üht-teist veel tehtud.
Igatahes vana pink ja laud näevad pärast värvivärskenduskuuri päris netid välja.
Maja ümbrus on üksainuke õiemeri, sadade ruutmeetrite kaupa õisi - ja keegi peale emakese looduse pole neid sinna istutamas käinud.


Krookused on ära õitsenud, aga nartsisse nüüdseks palju ja kohe alustavad ka esimesed tulbid.





Kõige armsamad pungad on lehisel:



Võõrasemade näod on naerul:



Tanguutia rabarberit pole talle eelmisel aastal selga kukkunud kask kuigivõrd kahjustanud. See on ka üks taim, mille kasvamist kevadel võib peaaegu silmaga jälgida, nii kiiresti ajab end suuremaks.



Üldiselt aga oleks juba vaja lausa rohima hakata, naat ja võilill on end peenardes kenasti sisse sättinud. Püüan esialgu sinnapoole lihtsalt mitte vaadata.