14. november 2010

Novembri keskpaik

Vahepeal oli kangesti selline tunne, et äkki peaks õues midagi tegema. Siis hakkas vihma sadama ja tunne läks kohe üle.
Suur tiik ajab niigi üle ääre. Hilisele, kes me aia sooks muutumist pelgas, lohutuseks, et aiast on tiik allpool, silma järgi hinnates on kõrguste vahe nii poolteist meetrit, päris altimeetriga pole mõõtnud :D. See osa, mis maja poolt vaadates tiigi taha jääb, on aga päris märg küll, sest maapind langeb seal veelgi. Ilmselt on see koht kogu aeg väga märg olnud, enne lihtsalt ei jäänud silma, sest keegi seal võsas ragistamas ei käinud. Ainuke lahendus selle tiigitaguse jaoks ongi lasta sinna looduslik kooslus peale kasvada, maa on seal puhas sinisavi ja mis seal üldse kasvada võiks, on selgusetu. Ja kui ma kirjutan sinisavi, siis ei mõtle ma selle all sugugi savimulda, pinnas on ikka suisa sinine ja klompis, võta maast ja kuku voolima, kui tahad. Eks sellepärast see tiik ka nii hästi vett peab. Lepatriinu igatahes juba ihub uiske ;) ja loodab personaalsele uisuplatsile.
Õitsevad veel mõned roosid, krüsanteemid, saialilled ja üllatuslikult ka lillherned. Uhked marjad on kukerpuudel ja värvilisel lumimarjadel. Pilti kahjuks teha ei saanud, unustasin oma pildimasina reedel tööle.
Uks sai seestpoolt värvitu pinoteksiga tehtud, aga väljast on ikka veel tegemata. Ei edene kuidagi need õuetegemised sellise temperatuuri juures.
See-eest laiutab maja ees nüüd topeltvikerkaar, üks kaar on suisa täiuslik, otsast, otsani, teine natuke poolik.

9. november 2010

Vahemärkus

Välisuks sai laupäeval vahetatud. Kolleegi mehe abiga, sama mehe, kes katusealust soojustas. Tehas oli praaki teinud, hoolimata sellest, et neile sai saadetud sarjastatud luku täpne mudel (kontrollisin igaks juhuks veel Luku-Esperdist järele ka), ei sobinud olemasolev lukk uuele uksele sugugi, nii et Lepatriinu veetis pool laupäeva lukujahil. Igatahes siis, kui mina kell kaks laupäeva öösel lennujaamast saabusin, oli uks ees ja lukus.
Väljas sajab mingit jäidet ja jälkust, kodutee oli libe ja pime. Kuigi ega ma seda lund ja külma ka vähemalgi määral ei igatse, mul on neist eelmisel talvel lükatud lumetonnidest vist eluaegne lumelükkamisallergia. Otsustasime Lepatriinuga, et sel aastal tellime ainult 10 cm lund, 2 cm igal kuul. Näis, kuidas meid kuulda võetakse. Võib ka üldse mitte lund tulla ja külmakraade kah mitte.
Üldse on sel aastal tunne, et see pikk, hall ja jäle sügis on juba lõpmatult kaua kestnud ja otsa pole näha. Lausa uskumatu on eelmise aasta postitustest lugeda, et veel novembri lõpus kasvas rohi ja roosid õitsesid, sel aastal on juba septembri lõpust saadik kõik hall ja raagus. Tegelikult, ega ma õieti ei teagi, mis väljas toimub, viimased kaks nädalat on kodupinnal toimunud ainult sööstud autost ukseni või vastupidi ja sedagi peamiselt pimedas.
Näis, mis edasi saama hakkab.