28. veebruar 2016

Viimase talvekuu lõpul

on meil endiselt hoolimata pigem pluss- kui miinuskraadidest järjest lumisem. Ilmselt tuleb juurde rohkem kui ära sulada jõuab ja eilehommikune vaatepilt oli selline



Okstel püsiv lumi on sellel tuulisel poolsaarel harvaesinev nähtus ja väärt jäävustamist. Lõunaks oligi kõik maha varistanud ja härra Aalu tegi terrassil postitantsu.
Lükkasin hädavajalikud rajad puhtaks, tõin saunapuud ja koristasin toad. Õhtul saabunud Lepatriinud aitasid ka lund lükata, olulisemad kohad said lagedamaks, aga kuuri kõrvale katuselt alla sadanud lumi on nii kivikõra, et seda ei jära ka puhurikruvi ja tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni ära sulab. Igaks juhuks ei riskinud end ära katkestada, algava nädala plaan on tihe ja energiat on vaja säästa. Õhtul tegime sauna ja lobisesime mõnusalt, seda oli ka väga vaja.
Koertel on kevad südames ja mitu maadlusmatši käib päevas, kui kahtlane vaikus tekib, tuleb vaadata, milline pahandus parasjagu käsil on...eile leidsin rõõmsa näoga Miku magamistoast segipööratud voodist, pooleldi ärasöödud sokk õnneliku koonu vahel tilpnemas...vaatepilt oli nii naljakas, et katsu sa selle molkuse peale vihane olla :).
Malati kasvataja jagas näoraamatus nii head pilti mastifite iseloomust, et see tasub blogisse jäädvustamist, sellised natuke äraspidise loomuga koerad on nad tõesti, omamoodi mõtete ja mängudega.
Ei ütleks, et nad nüüd just nii sõnakuulmatud on, aga suhteliselt keerulise loomuga isemõtlejad küll. Armsad ja kallid sellegipoolest.
Kuna talvised tegemised sel aastal ei ole kohe üldse edenenud, on väike rahulolematus hinges. Selline, mis mitte mossitama, vaid pigem tegutsema ässitab. Nii et see lumi võiks kiiremini ära sulada, tahaks juba õue. Praegu pole seal küll mitte kui midagi teha. Naabrid tegid lumememme, aga mind märja lumega lökerdamine ei meelita. Seega loen ja mõnulen.

24. veebruar 2016

Madisepäev

ja isamaa sünnipäev. Lugema sattusin liiga hilja, et oleks pidanud tuhaämbrid peenardesse kummutama. Aga eks jõuab ka homme.
Eelmisel nädalal linnas käies suutsin terve komplekti viiruseid kaasa korjata. Esimesed kolm päeva neelupõletik koos palavikuga, siis tõsised kõhuhädad, mille vastu lõpuks aitas ainult paar pitsi kodus igaks juhuks varuks olevat pipraviina. Ma ei armasta kanget alkoholi, eriti mitte viina, aga kui enam ükski muu asi ei aita, pigistan nina kinni ja saan hakkama.
Täna on lihtsalt sült olla olnud ja pool päeva sai lihtsalt teleka ees maha tukutud. Kuivõrd aga õues tuli päike välja, tundsin, et ma pean vähemalt natukeseks värskesse õhku saama. Lumeolud on müstilised, kuigi pea nädal on olnud üle nulli, on õuel paks lumekiht. mis on otse loomulikult ränkraske. Kuurikatuse serva alla kogunenud hangest ei saanud jagu isegi lumepuhur ja labidaga millegi tegemiseks polnud lootustki. Jääb üle oodata, kuni ise ära sulab. Oleks ehk terava aialabidaga kallale läinud, oleks ehk kuidagi saanud, aga pooltõbisena ei jagunud selleks lihtsalt võhma.
Garaažitaguse lasin ikka puhuriga üle, miskipärast kipub sinna kõige rohkem lund kogunema. Esmaspäevane poeskäik näitas, et ma olen oma autot alahinnanud, läks ikka päris paksust hangest läbi, aga kindlam on, homme on kellaaja peale arsti juurde minek. Järjekordseid rakuproove andma, vähe kõhe on, aga vähemalt saab jätkuvalt sandi enesetunde kohta küsida, kas see peabki nii olema või peaks midagi ette võtma.
Vähemalt on hakanud mingisugunegi söögiisu tekkima, seegi on edasiminek. Loen raamatuid ja vaatan kontserti ja pingviinide paraadi. Ja teen ühe kalamarjavõileiva.

21. veebruar 2016

Ilm on fuihhh

Sellist inimest, kellele juba mitu päeva kestnud ilm meeldiks, ma ilmselt ei tunne. Tuiskab midagi, mis pole ei vihm ega lumi. Kraadiklaas püsib napilt üle nulli, aga sellest hoolimata on hoovile kogunenud mingi viisentimeetrine valge kiht. Selle kühveldamisest ma isegi mitte ei mõtle, sest kui vahepeal hakkas tunduma, et põlv on korralikult ära paranenud, siis turismimess tegi selgeks, et ega ikka ei ole küll, koormusest tuleb endiselt hoiduda. Ega midagi muud teha ei annagi, lihtsalt puhkust anda, sest kevadhooaja alguseks tahaks senisest rohkem vormis olla.
Lisaks suutsin kolmapäeval kontoris ja poes käies mingi viiruse hankida. Algul ehmatasin end kaameks, et angiin, kui paistes kõri neelata ei lasknud. Vist aga oli tegemist siiski viirusega, aitas meekompress väliselt ja sibulatükkide hoidmine suus. Puusepa talu sibulad on nii head, et nende toorelt näsimisega mingeid probleeme pole. Viinaga kuristamiseni ei jõudnud, tegin pudeli küll lahti, aga lõhn ajas niimoodi iiveldama, et tormasin tualeti poole.
Eilseks olin niipalju toibunud, et keetsin multikeetjatäie vürtsist kanasuppi rohke tšilliga ja pistsin seda paar kausitäit nahka. Peale selle olin suuteline isegi maja tolmuimejaga üle tõmbama. Maasvedelevad koerakarvad mõjuvad mu enesetundele alati halvasti ja kuigi Mihkli nahahädad on paranemise teel, ajab ta endiselt kohutavalt karva.
Terve see talv on läinudki mingi vegeteerimise tähe all. Midagi ei viitsi ja millekski pole tahtmist. Imetlen teiste imelisi käsitöid, aga ise peale korvitäie seepide pole mitte kui midagi teinud. Kui tuju ei ole, pole mõtet punnitada. Tööasjad on järje peal ja maja korras, need on peamised asjad minu jaoks. Kogu aeg ei peagi mingeid uusi asju algatama. Kevadeks on niigi igasuguseid mõtteid ja laadimise aeg on hädavajalik. Olen hakanud aru saama, et just seda laadimise aega olen ma endale elus liiga vähe võimaldanud, aga hea, et see arusaam lõpuks kohale jõudis :)
Sellise ilmaga ei taha isegi koerad väljas olla, aga pidevalt toas olles kipub noortel koertel igavaks minema. Kuivõrd mastifiverd elukad mänguasju eriti ei tunnista, on põhilisteks mängudeks maadlus või siis üksteiselt kontide ülelöömine.






Vähemalt on neist seltsi ja sõprust, päris üksinda oleks ikka natuke liiga üksildane olla. Kui suvel ikka inimesi käib, siis talvel on sageli nii, et ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest ega räägiks ainsatki sõna, kui koeri poleks. Õnneks on olemas näguderaamat, mida ka saab sõpradega lobisemiseks kasutada.
Aalu on uuesti alustanud oma õhtuste nurrseanssidega, mul pole varem sellist kassi olnudki, kes lihtsalt ronib sülle nurruma ja sõtkuma. Ju loom tunneb, mida perenaisel vaja.
Täna on õnneks enesetunne juba parem ja kui see vastik jäävihm järele jääks, tooks paar kotti puid ja teeks ühe kerge sauna, et viimane haigusvimm välja higistada. Näis, kas viitsib.

13. veebruar 2016

Tegus nädal

Kuidagi palju siblimist oli. Esimene pool põhiliselt palgatööasjadega. Õnneks taipasin ikka nädalavahetusel voldikute olemasolu kontrollida, olidki eestikeelsed peaaegu otsas. Kaasajastasin natuke ja saatsin trükki. Kolmapäeval sain ikkagi kaks korda trükikoja vahet käia, esimene kord liiga vara. Aga vähemalt sai ühe jutiga ka vajalikud A2 värvikoopiad ära tehtud. Kaheksakümmend aastat vanade dokumentide värvid said küll täiesti valed, aga sel pole suuremat tähtsust antud juhul.
Neljapäeval veel viimased messiettevalmistused ja reede hommikul Harjumaa meeskonnas Tourestile. Soome majanduslangus annab tunda, kui möödunud aastal oli selleks ajaks ikka mitu grupibroneeringut tehtud, siis sel aastal pole ühtegi.
Reede hommik oli küll õudne. Hall, lörts, tuisk. Sõitsin ja mõtlesin, kuidas ma küll suutsin seitse aastat järjest kodust Lasnamäel tööl käia. Iga ilmaga, üks ots kuuskümmend kilomeetrit. Nüüd oli juba neljakümnendal kilomeetril tunne, et tahaks maha minna. Ainult et väljas oli veel koledam kui soojas ja mugavas autos.
Autovahetusega olen ikka väga rahul, pelgasin küll, et prantsuse auto ja meie talved...aga läheb ruttu soojaks ja eriti karmide tingimuste jaoks on istmesoojendus, peale akuvahetust käivitub silmpilkselt ka peale mitmepäevast seismist ja mugav ning mahukas on.
Paraku juhtus selle lörtsiga see, mis sellise ilmaga juhtub, Lasnakal sadas takso tagant sisse. Tüübil jätkus jultumust veel sõimama hakata, et ma kollase tule all pidurdada julgesin. Küsisin, kas kutsume politsei, aga selle peale istus ropendav tegelane oma autosse ja laskis jalga. Kuna minu autol polnud tänu tagakonksule häda midagi, sõitsin ka mina minema, aga tuju oli ikka rikutud ja hiljaks jäin ka loomulikult. Mulle ei meeldi teisi alt vedada.
Messil oli geeniusest kujundaja otsustanud, et istumiskohti meie stendil vaja ei ole. Kes iganes kujundas, soovitaksin tal endal kaheksa tundi kordagi istumata töötada. Minu põlv ütles igatahes kella kolme paiku üles ja kuna vabatahtlikke oli juurde tulemas, otsustasin koju minna.  Sopp oli veel hullemaks läinud, kohati tuli ikka korralikest tiikidest läbi sõita. Vähemalt jõudsin valges koju.
Laupäeval, selle nädala kuuendal tööpäeval Keila Aianduse ja Mesinduse seltsis loeng. Saal rahvast viimse istekohani täis. Endal ka imelik, kümme aastat tagasi ei teinud hostal ja hapukapsal vahet, nüüd kutsutakse aiandusest rääkima. Ja makstakse raha ka veel. Veel enam, loengu lõppedes sain kolm uut loengupakkumist. Aga nagu sõbranna täna tabavalt ütles, ma räägin inimestele lihtsate sõnadega lihtsatest asjadest ja nad saavad sellest aru. Olen kunagi algajana püüdnud ühel aianduskoolitusel käia, mida viis läbi aianduses väga tuntud ja lugupeetud inimene ja ausalt öeldes jätsin pärast paari korda pooleli, sest pooltest asjadest ma ei saanud aru ja mul oli igav. Mina räägin aiandusest samasugustele lollidele nagu ma ise kümme aastat tagasi olin ja tundsin taolisest lihtsast infost vägaväga puudust. Inimene, kes kolib korterist maale ja kellel pole iial mingit vanaema aeda olnud. Kes ei tea, mis on kühvel ja mis on kõblas. Kuidas istikut valida, kuidas istutada, kuidas valgust vaadata. Milliseid lollusi ja vigu ma ise alguses tegin. Inimesed on tänulikud ja rõõmsad ja see annab energiat.
Ja kuna meiekandis on tuhandetes uusasumeid, mille elanikud on vist oma muruplatsist ja elupuuhekist natuke tüdinenud, tundub kuulajaid olevat.
Pärast loengut astusin turult läbi ja ostsin koertele konti. Kaks korralikku sääreluud kaalusid kokku üle seitsme kilo ja nüüd käib nende pärast lõunast saadik paras madin, tuleks ju teise oma ikka üle lüüa...isegi asjatama tuli peaaegu vägisi ajada, õue ei raatsita sellise varanduse kõrvalt ometigi minna. Aalu vaatab seda madinat kummuti pealt põlgliku pilguga (noonikkalollakad, eks) , aga mul on selline tunne, et kergem mööbel tuleb varsti poltidega põranda külge kruvida :)



11. veebruar 2016

Lühiraport

Vahetpidamata sajab. Vihma. Aga ma olen päris rahul, et need sademed lumena maha ei tule, viimast oli meil jaanuaris liigagi palju. Hoolimata soojakraadidest on pojengiala endiselt lumekatte all. Pilt jäi udune sellepärast, et ongi udu.
Kahe vihmahoo vahel üritasin natuke värskes õhus viibida ja koerte järelt koristada, aga selle peale hakkas nii hullusti kallama, et tuli pooleli jätta. Nii kange eit ma pole, et lausvihmas koeras***a visata.
Kuna jope oli nagunii märg ja keegi juba näoraamatus näitas lumikellukesi, tegin kiirtiiru lähimate põõsaste juurde. Lumikellukesi meil veel pole, aga sinililledel on peopesasuurused lehed. Noored naadid annavad juba salati mõõdu välja ja võililled on prisked, nagu poleks mingit külma olnudki. Roniv hortensia ja sirelid on prisketes pungades ja näsiniin kavatseb kohe õitsema hakata. Täitsa tekkis tunne, et kui vahetpidamata ei sajaks, võiks soojalt riides juba õueski midagi asjatada.

7. veebruar 2016

Pikad laisad hommikud

on see, mida ma endale nädalavahetustel luban. Kui tööpäeviti peab telefoni hommikust saadik lähedal hoidma, siis puhkepäeviti luban endale soovi korral kella kümneni voodis vedeleda ja mõnikord isegi magan niikaua. Ma poleks eales uskunud, et suudan magada 11-12 tundi. Ju see näitab, et viimase vindini välja kurnatud närvisüsteem hakkab korda saama.
Sama võib öelda muu tervise kohta, sammhaaval, aga paremaks. Ehk olen kevadeks paremas vormis. Paari nädala pärast tuleb küll taas kontrollis käia, aga loodan parimat. Mul on kevadeks hädasti jõudu vaja. Eile raamatupidamist korrastades ja ühte arvet otsides selgus, et olin selle kogemata pannud veebitellimuste lahtrisse. Seni olen saabunud tellimused lihtsalt kinnitanud, välja trükkinud ja vastavasse dokumendilahtrisse pannud ja nüüd seda pakki välja võttes olin päris hämmeldunud, kui palju neid on...pisut hirmutav, kui arvestada sellega, et mõne nädala pärast tuleb nagunii üks poolik töökoht lisaks. Oma aia jaoks peaks ju ka aega leidma, kuigi erilisi aiaplaane mul sel aastal pole, hooldada tuleb ikka. Aga kui tervist on, küll hakkama saab.
Pikkadel laiskadel hommikutel joon kaua kohvi, vaatan ühe silmaga telekat, loen, kui midagi lugeda on. Hooajal muutuvad nädalavahetused niigi tööpäevadeks, seega tuleb nautida seni, kuni saab.
Viimased aastad on kuidagi olnud nii, et poolest talvest löön kuludele mõtlemisele käega ja lülitan soojuspumba sisse. Eelmisel aastal olid heaks ettekäändeks kutsikad, sel aastal aitas korralikust külmalainest, kui ka soojuspumba ja ahjukütte koostöös oli hommikuks elutoas 12,5 kraadi ja esimene talvekahjustus ka teada, põhjapoolsel aknalaual kinnise kardina taga olnud loorberipuu, mis mul ikka aastaid kestis, on külmavõetud. Peale seda ei saa ahju küttes kuidagi kätte mulle nii armast ühtlast soojust, põrandad on alatasa prahti täis ja õhufiltrid pidevalt musta tolmuga koos. Kütan, aga siis kui tuju on ja pealegi ma ikka veel pean oma põlvele rahu andma, sest vähimagi ülekoormuse puhul hakkab see valutama. Pealegi, kui sain kätte jaanuari elektriarve, oli see pumbaga küttes vaid natuke suurem kui detsembris, kus pump välja lülitatud oli ja selle natukese olen nõus maksma, sest ega ka puud tasuta kätte ei tule. Praegu on toas nii mõnus, ühtlane soojus, et üle tüki aja saab isegi sokkideta olla ja varbaid liigutada.
Ajaloo huvides tasub kirja panna, et eelmisel nädalal jõudis meile kiire internet ja vana Wimaxi seade läks utiili. Uus ühendus peaks olema viis korda kiirem ja ligi kolmandiku võrra odavam, mis aastas teeb päris korraliku kokkuhoiu. Kiirus lubatuni küll ei ulatu ja teisipäeval tuleb Telia tehnik asja vaatama. Majasisest Wifit ma pole ka tööle saanud, aga pole väga vaeva ka näinud, kui tehnik tuleb, siis küsin targema käest. Mul pole talveajal seda juhtmevaba võrku väga vaja ka, suvel on teine lugu.
Mure on mul Mihkli pärast, kes on suutnud end kärna kratsida ja närida. Algul kahtlustasin kärntõbe, sest küla peal olla kärnaseid kährikuid nähtud. Aga parasiiditõrjevahendid ei mõjunud ja nüüd siis vahetasime toitu, keedame riisiputru, määrime katkiseid kohti ja vähehaaval läheb asi paremaks. Õnneks on kutsikas (hmm, väiksema poni mõõtu kutsikas) heas tujus ja hea isuga.
Aiandushuvi on hetkel absoluutses nullis. Isegi taimemõtteid ei tule pähe. Niipalju tahaks jõuda,et aia korras hoida, aga mingeid uusi plaane ei ole. Natuke on, aga need ei ole seotud taimedega, pigem üldise kujundusega. Tundub, et taimevärk hakkab tõepooles kõrvalhobiks muutuma ja tähtsamaks tõusevad muud asjad. Ongi hea, sest juba olemasoleva korrashoiule kulub päris palju tööd ja aega ning mina pole see isik, kes iga oma vaba hetke tahaks aiatöödele pühendada. Maailmas on nii palju muud põnevat. Selle talumuuseumi tahaks lõpuks valmis saada, üle koera on saadud, aga saba jäi tervisejamade tõttu ületamata. Ja natuke tahaks sel aastal ka ringi liikuda, terve talve olen kodus istunud. Ma tunnen end oma kodus küll äraütlemata mõnusalt, aga vaheldust oleks ka vaja.
Ilm on väkk. 3,2 soojakraadi, ligane, porine, räpased sulamata lumehanged. Isegi aknast ei taha välja vaadata, rääkimata õueminemisest.