Piknik, nõgipeet ja veelkord soojuspumbast ka

Seoses äsjamöödunud vabariigi aastapäevaga ja naabrinaise sünnipäevaga otsustasid naabrid mere ääres pikniku korraldada. Eriti hästi läks neil muidugi tänase ilma tellimisega. Aga muud asjad polnud ka kehvemad. Eilset enesetunnet arvestades mõtlesin veel varahommikul, et äkki ei läheks, aga no ilm oli nii imeline ja eesootav seltskond tore, kuidas siis sai minemata jätta.
Kõigepealt siis tõukekelkudega mööda vana külavaheteed ikka mere poole.

Siis üle suure tee ja veel kilomeetrike, millest suurema osa lasin vana luuserina naabripoisil end sõidutada, päris lõbus oli, ja jõudsimegi mere äärde, kuhu naabrimees oli eelnevalt suure grilli kohale tassinud.

Naabrinaine oli keetnud imehead kõrvitsapüreesuppi ja selle termosega kohale toonud. Naabrimees grillis vorstikesi ja peeti. Peet oli eriti hea,toores peet viilukateks sinihallitusjuustu ja balsamicokreemiga kokku mökerdatud ja siis fooliumi ja grilli, tuli oli küll nats valusavõitu ja servad söestusid ära, sealt siis ka nõgipeet, aga maitse oli sellegipoolest fantastiline. Peaks kodus ka proovima teha. 

Valgus oli juba täiesti kevadine, aga laht otsast otsani jääs. Tuleb pikk ja külm kevad ja merevesi sel aastal ilmselt soojaks ei lähegi.

Kohvist-koogist jäin ilma, sest pidin koju kihutama soojuspumbameest ootama, vähemalt korda sai, pumbal oli külmaga mingi ventiil üles öelnud ja tööks vajalik gaas välja jooksnud, sellepärast külma õhku puhuski. Loodetavasti peab peale garantiiremonti kauem vastu kui ühe päeva.

Kurva tujuga aastapäev

Hommikul kell kolmveerand kümme (varem ei ärganud) -22,8, õhtul kell pool kaheksa -17,0.
Kolleegi ja sõbranna kaheteistaastane kaukaasia lambakoer otsustas just täna üle vikerkaaresilla minna. Nutsime pisut telefoni otsas mõlemad. Vaatan valuga oma sama vana kollit ja palun mõttes teda minuga veel minuga olla.
Plantexi taimed said tellitud.
E-riigi e-valimistel hääletatud.
Tuba on soe, aga kütmisest on kõriauguni. Paluks kevadet.

Krõmps, kriuks ja praks

Krõmps oli tänane ilm, hommikul magamistoa akna taga -24,8, seega selle talve halvemusjärjestuselt teine külm. Miskipärast on tunne, et iga päevaga läheb järjest külmemaks, kas on lihtsalt tüdimus peal või tõuseb õhuniiskus. Toad on aga soojad, hoolimata pakasest pole ma sisetermomeetritel kusagil isegi hommikuti või õhtuti koju jõudes alla 17 kraadi kohanud ja suur tuba, kus ma kõige rohkem vaeva olen näinud ja kus ma tavaliselt ka suurema osa vabast ajast veedan, püsib kord päevas köetud suure ahju ja 1,5kW radika toel 22-23 kraadi vahel. Õhksoojuspump on aga endiselt välja lülitatud, sest puhus ainult külma õhku sisse ja paigaldaja pidi nädalavahetusel vaatama tulema, kas asi ikka õige on.
Kriuks, tegid tuliuued Aaltose ülimugavad saapad täna hommikul lumel, vanad madala säärega pükstekandmise saapad otsustasid just talve viimase agoonia ajal koostöölepingu lõpetada ja eile jooksin mööda Lasnamäe (juhtusin parasjagu tööasjus sealkandis olema) Centrumit ja sain Shu poest sellised nagu tahtsin, ehtsast lambanahast voodriga. Kunagi ka jalatsikaubandusega tegelenuna olen veendumusel, et sellisesse Põhjamaa talve nagu praegu tasub osta ainult Soomes tehtud saapaid, olgugi peale hind kallis - aga mu kõrge säärega ja samamoodi lambakarvse voodriga Janita saapad on vastu pidanud tosin aastat ja nüüd lõpuks läks katki lukukelk, mille Keila kingsepp ära vahetada lubas, nii et kestavad veel.
Praksuga aga murdus eile mu vaimukindlus, kui postkasti potsatas Juhani kataloog ja ma avastasin sealt mitu Morden Research Centre aretatud roosi, mida mul veel ei ole...ja olgu nende teiste taimedega nagu on, need Kanadas aretatud külma- ja lollikindlad roosid ma PEAN KÕIK SAAMA. Ja kui ma juba roose nagunii tellin, siis äkki see täidisõieline floks...ja see punaste lehtedega astilbe...ja üks põnev hosta ja...kadunud mu mittetellimine ja mitteistutamine oligi. Mida oli muidugi ette arvata, kah mul üllatus. Tellinud veel ei ole, sest ma tahaksin nendega kaubelda, et saan kauba kätte alles juuni algul, varem mul lihtsalt ei ole võimalik taimenoorukitega tegeleda.
Nõiapuud tahaks väga, aga kõik väidavad, et tahab tuulevaikset kohta. Mul siin mere ääres on ainuke tuulevaikne koht toas ja ma kardan, et siin talle väga ei meeldi...
Ja siis ma tahaksin veel sealt nii mõndagi, aga tundub, et nad eriti ei viitsi Eestisse müüa. Mine või järgi, kuigi üksinda autoga Taani sõitmiseks on see ikka sigapikk teekond...aga paremat omajuursete pargirooside valikut ei ole ma mitte kusagilt leidnud, nii et mine sa tea, mis kunagi pähe võib tulla :).

Ära hakkab tüütama...

Hommikul kell pool üheksa (varem ma lihtsalt ei ärganud) akna taga -22,8. Magamistoas +17,5, minu jaoks nats jahedavõitu, aga kahe teki all täitsa paras. Köögis 18,4 ja tagatoas 20,4. Nii et sisetingimuste üle nurisemiseks ei ole eriti põhjust, nüüd, kui tuli on nii köögis pliidi all kui ka toa ahjus lõõmamas, istun arvuti taga hommikumantlis ja paljasääri.
Aga sellegipoolest...vaatasin omaenda blogi päise pilte ja selline suveigatsus tuli peale, et lausa valus hakkas. Ei saa öelda, et see külm valevus päikesesäras ilus ei oleks, aga ikkagi lihtsalt väga külm ja väga mustvalge. Käisin reedel Hansaplandis ja olin enese üle päris uhke, et suutsin seemneriiulite poole isegi mitte vaadata, ostsin vaid kassile uue toidunõu ja natuke talutoitu, mune, juustu.
Ilmasaidid lubavad külma veel mõneks päevaks, alles reedest muutub ilm natuke leebemaks. Puuriit kahaneb kosmilise kiirusega, sest olen ka saunaahju kütnud pea igal õhtul, muidu läheb see majapool lihtsalt väga külmaks. Puid õnneks on mitme aasta varu, aga kui see riit peaks enne lume sulamist otsa lõppema, läheb asi nats keeruliseks, sest teiste riitadeni eriti ei pääse.
Tegelikult peakski end hoopis kodunt välja ajama ja sõitma ehituspoodi vahuvarusid täiendama, neljakümnekraadine sise- ja välistemperatuuri vahe on kenasti kõik nõrgad kohad kätte näidanud, kuhu soojustust juurde vaja oleks.
Kevade ametliku alguseni on 28 päeva.

18.veebruar, temperatuurid

Akna taga päikesetõusu ajal -25,8, selle talve rekord. Vähemalt seni.
Köögis +17,5
Tagatoas tänu eilsele ahjukütmisele ja öö läbi täisvõimsusel huuganud radikale +22.
Elektriarvele mõtleme siis, kui see saabub.

Soojuspump

Eilset vähekese soojemat ilma ja tuulevaikust kasutades sai tema siis lõpuks paika. Fujitsu Asya LGC12. Tänase ilma puhul (hommikul -20, päev läbi stabiilselt -16-17, praegu -19) võib kahjuks tõdeda, et selliste temperatuuride puhul pole tast üldse tolku. Koju jõudes oli köögis, kus alaliselt huugab ka 1kW põrandaküte, +16,6 kraadi ja toas, kus eile sai korralikult ahju köetud lisaks päev läbi töötanud pumbale, +15,2. Õhku, mis täisvõimsusel töötanud  pumba avadest väljus, sai leigeks pidada ainult väga hea fantaasia korral. Lülitasin pumba välja ja 1,5kW konvektorradika sisse, tegin ahju tule, nüüd peale tunniajast kütmist +19,6 ja võis lõpuks jope seljast ära võtta.
Üks 2002.aastal pandud vihmaveerennidest on praktiliselt katuse küljest rebenenud. Vana katuse 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidel pole häda midagi.
Üldse mõtlesin täna huvitavale paradoksile...maja palkasin renoveerima firmad, teades omaenda võhiklikkust ja lootes korralikule taustale ja töödejuhataja järelevalvele...tagajärg on läbipuhuvad seinad, küljestkukkuvad vihmaveerennid, külmuvad torud, omal ajal lõhutud puurkaev ja lõppematu vigade parandus...sajaruutmeetrise abihoone ehitas naaberküla puutöömees (hariduselt hoopis diplomeeritud geoloog, Leningradi Mäeinstituudi lõpetanud, uuel ajal kehva keeleoskuse tõttu vallandatud ja ümberkvalifitseerunud) praktiliselt ihuüksinda ja selle küljest pole kuue aasta jooksul midagi ära kukkunud ega viltu vajunud, isegi lükanduksi pole pidanud häälestama. Ainult Abloy lukk külmus ükskord suure tuisuga ära. Ja kui palju ma nendele maja renoveerinud firmadele töödejuhatamiskulude eest maksnud olen, ei taha mõeldagi mitte.
Ehk on vähemalt soojuspumbast soojemate temperatuuride puhul mingit kasu.

Veel külmem

Hommikul akna taga -25,5. Magamistoas +19,0, suures toas +17,5, köögis +16,8.
Kirjas sellepäras, et just eile kirusin end, et kusagilt möödunud aastate temperatuure võtta pole.
Töölesõidul näitas kraadiklaas stabiilselt -26.
Jama on selles, et peale seda põlemisjama on mul tekkinud totaalne tulekahjufoobia. Uudised sellest, kuidas täiesti korralike ja vastutustundlike inimeste majad maha põlevad, aitavad ka muidugi kaasa. Öösel istusin üleval ja mõtlesin, miks see magamistoa kamin niimoodi naksub ja praksub, äkki on mingi jama. Nüüd muidugi haigutan.

Külm

Täna hommikul selle talve senine külmarekord, -17,4. Lõunaeestlastega ei võistle ja ei tahagi, ma hakkan järjest rohkem oma emaga sarnanema, kes terve eelmise kolmekümnekraadise suveperioodi käis pika kleidi ja kampsuniga ja kurtis, et tal pole ikka veel piisavalt soe.
 Eile vahepeal juba jooksma saanud külm vesi kööki taas ei jõua. Vana asi, igal aastal luban, et lasen selle külmasilla maha kiskuda, aga läheb kohe meelest ära, kui kevad tuleb. Vähemalt suutsin elutoa viimase veel tegemata põrandaprao eile vahtu täis lasta.
Tuppa sain eile õhtul ikka +23 sisse, hommikuks oli sellest +18 alles. Õhtul on pilt kindlasti masendavam, sest midagi ega kedagi kütmas ei ole.
Aga kevadeni on ainult 34 päeva ja asi see pisike külmaperiood ära kannatada ei ole. Varsti läheb paremaks!
Head sõbrapäeva ka!

Tuisukuu

Kui ma hommikul kell üheksa silmad lahti tegin, sadas laia lund. Siiamaani sajab ja mitte just vähe.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.

Lumelükkamisest pole ma sellegipoolest pääsenud, ainuüksi tänase päeva jooksul on sama palju juurde sadanud, kui mehed eile ära lükkasid. Vahe ainult selles, et eilne oli kõva ja kokkusulanu, tänane peaks kergem olema. Täna kavatsen sellegipoolest veel viilida, eilsed kõhuhädad olid hommikuks asendunud ropu seljavaluga, nii et puukottigi ei saanud esikust tuppa toodud, pidi üksikute halgude kaupa vedama.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.

Plirts-plärts,

...hing aga väidab, et käes on märts. Tegelikult ei ole, alles veebruari algus ja päriskevadeni aega kui palju. Selline tunne aga tekib, kui päev läbi särab päike, kraadiklaas näitab põhjapoolsel varjuküljel neli soojakraadi ja räästad mitte ei tilgu, vaid solisevad. Kuigi ma ei saagi aru, mis seal sulab. lund katustel peaaegu polnud. Ju siis vihmaveerennides ikka jääd oli.

Trummi poolt soovitatud soojuspumbamees käis täna objekti üle vaatamas ja kui hästi läheb, saan järgmisel nädalavahetusel soojuspumba ja pääsen igapäevasest kütmisorjusest, mis ausalt öeldes on hakanud natuke ahistavana tunduma, novembrist veebruarini ei pääse mitte kuhugi, sest töölt tuleb tormata ahju kütma. Kui aga miski maja sooja hoiab, pääseb ehk mõnikord mõnele kontserdile ja teatrissegi, rääkimata sellest, et tööreisilt tulles ei oota ees jääkülm maja, milles tundide kaupa kasukat ära võtta ei saa. Miks ikkagi pump - esialgne investeering on suurem, aga edasised kulud madalamad kui radikate puhul, kasutegur ka suurem, nii suurt radikat, mis suure toa ära kütaks, ma piiratud peakaitsme tõttu panna ei saa. Ja see sahin mind ei sega, olen elus piisavalt palju öid nende pumpade ja konditsioneeridega tubades veetnud, pealegi tuleb pump elutuppa. mitte magamistuppa.

Misiganesaaloe. Natuke tulejuttu ka.

Aaloe ja tuli peaks ju omavahel kokku sobima küll, kuivõrd aaloed kasutatakse muu hulgas ka põletushaavade ravimiseks. Õnneks mul sedakorda ravi vaja ei läinud, ainuke koht, mis paar päeva valutas, oli ninasõõrmed seestpoolt - tuleneelaja elu pole igatahes kerge.
Aga minu aaloe, olgu ta siis misliiki iganes, on selline.

Pingutasin meenutada, aga ei suutnudki välja mõelda, kuidas ta minu juurde kunagi sattus. Olen vahel selliseid mitte nii moodsaid toataimi ka turgudelt tädikeste käest ostnud, ja passi tal teadagi kaasas ei ole. Nii et millise aaloeliigiga on tegemist, pole aimugi. Taim ise on 6-7 aastat vana ja ma olen teda ühe korra ümber istutanud. Praegu just vaatasin üle, kaks umbes aastavanust pojukest saab kätte, eks siis ühe saab Trumm ja teise Hiline.
Mul on varasematel aegadel ka aaloesid olnud, aga see on natuke teistsugune kui varasemad, kuidagi massiivsem. Emataime lehed (kui need ikka on lehed, pardon my french) on kusagil 6cm laiused. Ja ausõna, ma pole teda üle väetanud. Kui aus olla, pole üldse väetanud.
Toataimedega pole mul üldse erilist läbisaamist. Kui omal ajal maja valmis sain, sai üht-teist soetatud, aga osa võttis esimesel talvel külm ära (toas sees muidugi) ja õige pea sai selgeks, et ma saan endale lubada ainult selliseid toataimi, mis ilma kastmata kümme päeva vastu peavad, kui mul on vaja jälle kusagil pikemalt ringi kolada.

Aga sellest tulejamast ka siis uudishimulikele. Tegemist ei olnud päris tavalise radika, vaid soojussalvestiga, müüja koduleheküljel on selle kohta piisavalt infot. Kas see seitse aastat tagasi ka vastavalt juhendile kokku pandi, selle kohta ei oska mina midagi öelda. Viimastel aastatel ma seda radikat eriti ei kasutanud, meil on maja peakaitse nii väike, et kuna Lepatriinu toas töötas teine samasugune, siis rohkem küttekehi sisse lülitada polnud lihtsalt võimalik. Kui aga Lepatriinu detsembris eraldi elama kolis, lülitasin alumise korruse radika sisse.
Nii et ilmselt juhtus nii, et soojustusvahu (kui väga täpne olla, siis vaht oli Penosil) aurud sattusid kuidagi küttekehale ja lahvatasid põlema.
Nüüd istun ja juurdlen, kas osta uus samasugune Unidare soojussalvesti või lasta paigaldada õhksoojuspump. Paraku pean tööasjus ikka nii palju kodunt ära käima, et ainult ahjukütmisele loota ei saa. Piirangu paneb peale maja peakaitsme suurus, suurt üle kahe kW võimsust ma endale lubada ei või. Peakaitsme suurendamine oleks aga kallis ja küllaltki keeruline, välja tuleks vahetada mitte ainult kaitse, vaid ka majja tulev kaabel (tähendab kogu õue järjekordset üleskaevamist ca 50 meetri ulatuses), kilbid jms. Pealegi ma eriti ei tahaks ka elektriarveid veelgi suurendada, äsjalaekunud jaanuari elektriarve oli niigi 365 eurot.

Veebruari algus pauguga

Koju tulles otsustasin midagi kasulikku teha. Ennast nii arvuti, kui teleekraanist eemale hoida. Nagunii kipub vasak silmalaug mitmendat päeva tõmblema. Ilma naljata. Stress ja magneesiumipuudus, lugesin netist. Magneesiumi saab õnneks sisse võtta, aga stressi sain kuhjaga juurde.

Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.