31. detsember 2016

Aasta viimane

...päev on käes ja tundki pole enam kaugel. Aastavahetuse hetkel ma ilmselt magan ja kaks karvast paukudest hirmunud karvikut ajavad mu suure tõenäosusega üles. Õhtulauda ka ei tule, sest juba väga pikka aega ma õhtuti ei söö, mitte mingi dieeditamise pärast, vaid nii on niigi streikiva seedimisega ainuke võimalus magada.
Lauda öö läbi kaetuna ka hoida ei saa, sest kodanikud mastifid sööksid selle lihtsalt lagedaks :), niipea kui ma selga keerama juhtun.
Kaks viimast päeva on olnud nii pilves ja pime, et valgeks pole nagu õieti läinudki. Eile koristasin maja ja kütsin sauna, mõnus oli. Täna lasin veel sauna aurupesuriga üle, viisin prügikotid välja, koristasin ahjudest tuha. Sellised väikesed aastalõpurituaalid.
Mingit kokkuvõtet tegema ei hakka, kõik, mis vaja, on blogis kirjas. Kui välja arvata viimase kolmandiku tervisehädad, siis polnud sel aastal häda midagi. Õnneks läheb aeglaselt, aga kindlalt paremuse poole.
Kaunist aastalõppu kõigile, kes lugedes, kaasa mõeldes ja kommenteerides meie tegemistele kaasa on elanud ja olgu teie uus aasta sama värviline ja kullakarvaline nagu minu tänane seebitegu.

26. detsember 2016

Päike oli pesas

ja mina ka. Neljapäeval käisin kolleegidega jõululõunal, sain kohvikuomanikult, keda omal ajal pisut aidanud olen, kingituseks paki käsitööna valminud piparkoogitainast. Kodukülla jõudes oli igal pool kahtlaselt pime, taas elektrikatkestus ja kalaäri ajasime omaküla kaluriga peaaegu käsikaudu ja poolpimedas. Äsja grillilt tulnud ja veel hommikul kodulahes sabaga sulpsu löönud meriforell kotis, oli ka jõuluprae teema lahendatud, sest liha ma praegu ei söö, mingitest kapsastest rääkimata. Rikkalikku lauda pole nagunii mõtet katta, see oleks toidu narrimine, sest kõik pereliikmed on suht väikese söögiisuga. Tähtis on mitte lookas laud, vaid koosolemise rõõm.
Füüsikamagister saabus juba reedel, aitas mul uue diivanilaua kokku panna, olen väga rahul, sest vana oli väga väsinud ja kole. Laupäeval lisandusid Lepatriinud ja ema ja sellised vaiksed pühad olidki, sõime forelli ja kooki ja köögis ma ise peale kastme eriti midagi ei teinud, sest isegi kartulite koorimise võttis poiss enda peale. Puhas rõõm.
Meie selleaastane jõulukuusk on õues ja selle pilt sai Facebookis ligi kuussada meeldimist :). Ladvas pole ehteid sellepärast, et ma sinna ei ulatunud. Säh sulle siis aeglasekasvulist kääbuskuuske, see puu on heal juhul kümme aastat vana, kui mitte noorem. Mul pole sellest algusajast mingeid märkmeid.
Pühapäeva hommik oli selge ja päikeseline, poiss alles magas, kui ma läksin lihtsalt värskes õhus viibimise vajadusest puidu tooma ja pärast koristasin ära kaks kärutäit koerte tekitatud sedasamustki ja auru jätkus veel majaesise hostaala korrastamiseks. Olen tavaliselt lehed kevadeni peale jätnud, aga pooljäätununa oli seda veel eriti hea ühes tükis ära tõmmata.
Kui noormees üles ärkas, meelitasin temagi jalutama. Võtsime koerad kaasa, kes käitusid algul nagu kevadised vasikad, nad pole nii pikka aega jalutada saanud. Malati rahunes rutem maha, aga Mihkel kepsles ja kargas poisi rihma otsas ikka päris pikka aega, enne kui aru sai, et perutamise asemel on huvitavam hoopis kitsejälgi nuusutada.
Pärast tulid M ema ja vend naise ja lapsega, Me oleme telefonis ikka suhelnud, aga näinud polnud vist paar aastat. Ettenäitamiseks toodi ka kuuekuine tegelane, keda ma üldse näinud polnud, sain ka üle väga pika aja nii pisikest  inimest näha.
Täna lihtsalt mõnulesin, lugesin ja laisklesin ja tegin ühe väikese fototiiru õues ka.  Näide sellest, kuidas meil sammaldumise tempo käib, see müür on natuke üle aasta vana. Sammal tähendab paraku ka seda, et millalgi tuleb seal rohima hakata.



Osa inimesi kurdab valgete jõulude puudumist, mina ei oska neist kuidagi puudust tunda. Pigem olen rahul nagu kass koorekirnu juures, sest on tunne nagu oleksin koos kodu, koerte ja aiaga teleporteerunud Iirimaale, kus kõigist nendest viiekümnest riigist, kus ma käinud olen, on minu meelest kõige normaalsem kliima. Pole seal liiga külm ega liiga palav. Ning nii lopsakat loodust kui seal pole ka kusagil mujal Euroopas näinud.
Õnneks ilmateade niipea erilist külmenemist ei luba.

21. detsember 2016

Talvine pööripäev,

aasta kõige lühem päev ja mõnede uskumuste järgi hea aeg puhastumiseks ja millegi lõpetamiseks. Mina loodan lõpetada pikalt kestnud põdemist, mille tagajärjel olen ma tunduvalt väiksemaks muutunud. Kui palju, täpselt ei tea, sest kaal on kadunud. Kehakaal muidugi ka, aga selle riistapuu, millega kaaluda saaks, olen nii põhjalikult kuhugi ära pannud, et üles ei leia.
Seda, et ma täna päevavalgel aeda ei näe, teadsin juba ette, seepärast sai eile mõned pildid tehtud.













Majas oli eile sünnipäevalaps, Malati sai neljaaastaseks. Selle puhul lubasin sellidel toas mürgeldada nii palju, kui neil isu oli. Mööbel ja maja jäid terveks.

14. detsember 2016

Detsember, see roheline

Hoolimata pimedast ajast naudin seda, et vähemalt puude latvades on valgust näha. Enne võsa mahavõtmist oli talvekuudel elu nagu kotis. Ega praegugi pildistamiseks head valgust ole. Ühe hommiku päikesetõus
ja eile kella kahe-kolme paiku koju jõudes, kõik hunnikud, mis enne olid kenasti võssa pargitud, on nüüd miskipärast lagedal, aga küll nad kasutusse jõuavad. Seda vaadet võsavabadele nõlvadele naudin iga kord krundi piirist üle sõites. 
Eile just mõtlesin, et minu lemmiktalveilm ongi selline, -3 kraadi, vahel ka pisut päikest ja ei mingit lund, vaat sellest ollusest ma küll puudust ei tunne.
Täna hommikul enam nii tore ei olnud, hommikul Malatit õue viies pidin ukse all tagumiku peale käima, kogu majaesisne sillutis oli kaetud musta jääga. Õnneks jäin tänu heale lihastoonusele ikka püsti. Kõige hullem oli see, et pidin kella kümneks Padise kloostri juurde jõudma, ja Kersalu-Padise tee on minu ja mitte ainult minu meelest piirkonna kõige halvemini hooldatud tee. Tagasi sõites tegin suurte teede kaudu ringi, sest mu närvissüsteem poleks teist korda päevas üheksat kilomeetrit kiilasjääd vastu pidanud.
Koju jõudes tegin hallist ilmast hoolimata väikese aiatiiru. Ehk mida on aias detsembri keskpaigas vaadata. Pügatud põõsad on ka lehtedeta huvitavad.
 Mikrobioota huvitav talvevärv
 Lehtpuude struktuurseid võrasd ja erinevaid okkalisi

 Lumimarjade roosasid pärleid
 Ja siinkandis muidugi erinevaid samblaid kõige võimatumatel ja võimalikel kasvukohtadel.
 Muuseas pole see iidselt väljanägev betoonmüür kümmetki aastat vana...ja sambla istutamisega ma küll ei tegele, see tekib meil igale poole ise.
Nii et lund ma tõesti eriti ei igatse ja külma ka mitte. Olen paratamatu pragmaatik, kelle jaoks soojem ilm tähendab väiksemaid kulusid ja väiksemaid probleeme. Ilus on ka ilma lumeta.

4. detsember 2016

Kolmeteistkümnes talv maal

Seekordne kaamoseaeg on minu jaoks eriliselt raske olnud. Viriseda ei tahaks, aga mõnikord aitab ka enesest välja kirjutamine, kõige eneses hoidmine teeb asjad hullemaks. Üks teadjanaine muuseas ütles, et mu viimase aja tervisehädad ongi tingitud sellest, et ma püüan liiga palju asju sisse neelata (pole ise küll kuskilt abi küsinud peale ametliku meditsiini, aga mul ongi selline imelik füüsikutest lüürikuteni sõpruskond). Õige või mitte, vähemalt sain eelmisel nädalal tehtud uuringute tagajärjel teada, et vähemalt kasvajate retsidiive ei ole. Aga miks mu sisikond augusti lõpust saadik märatseb ja valutab, pole siiani veel ükski arst jälile saanud. Ja kui siis niigi ebameeldivale kottpimedusele ja külmale lisanduvad tervisehädad, mis praktiliselt koduseinte vahele aheldavad, on päris keeruline pidevalt rõõmus olla. Viimasel nädalal pole õieti midagi teha saanud, suutsin linnas käies kuidagi näppude otsa külmalõhed hankida ja isegi arvutis klõbistada saab ainult paari näpuga. 
Nii, virisemine sai virisetud. Ja tunde vastu, et ma-olen-nii-äpu, aitab kõige paremini vanade piltide vaatamine.  
2003. Esimene pärissuvi maal. Padrik, padrik ja veelkord padrik. Elasime M ja Sallaga teisele korrusele ehitatud toas ja maja oli nii külm, et kui ma talvel korra lolli peaga kahe korruse vahelist treppi otsustasin pesta, läks see jäässe ja seda ei õnnestunud kolm päeva üles sulatada. 
2004.aasta mai alguses vahetult enne maja kapitaalremonti. 
2005. Endiselt mitte mingit aiandust. Mingisugune kääpakujuline ese välja arvatud.  Seda pilti Bellaga mu arvutis nähes kommenteeris mul tollane ülemus, et "your dog is definetely bigger than yourself" 
2006.aastal saabus majja esimene punane põka. Aiandusest on endiselt vanaisast jäänud iirised ja üks kuivanud ploomipuu, millest lõpuks saime jagu nii, et panime selle külge köie ja kolli Salla, kellele meeldis väga köisi tirida, loksutas selle sedavõrd lahti, et sai köndi lihtsalt kätte. Kui ma õieti mäletan, said sellel aastal istutatud esimesed roosid ja seda võib ka siis ehk tinglikult aiapidamise alguseks nimetada. Pilte on sellest ajast arvutis vähe, oli ju veel filmirullide aeg ja digitaliseerida sai raha eest. Õnneks olen seda ka teinud. 

Aastal 2007. põles selles kohas, kus praegu asub roosipeenar, veel jaanituli, aga see koht oli majale siiski nii lähedal, et aia laienedes sai see palju kaugemale viidud. Lõkkeasemest sai välja veetud kolmteist kärutäit tuhka, miskipärast on see number meeles. Muld asemele...ja kas peaks mainima, et nüüd kasvab seal ka naat :)
Aastal 2008. hakkab maja ees juba midagi looma. Ürgvanadele sõnajalgadele on lisandunud hostad ja paremas nurgas on okaspuuala serva märgata. 
2009.aastal on tekkinud paar kääpasarnast peenart, basseiniäärne terrass tundub praegusega võrreles üllatavalt lage olevat. 
2010.hakkab okaspuuala maja ees juba millegi moodi välja nägema. Sellest mingisugunegi aiahuvi üldse tekkima hakkas, et enne seda oli kole vastik talvel köögiaknast välja vaadata ja siis saigi mõned okaspuud istutatud. Taimedest ei teadnud ma endiselt eriti muhkugi ja ega ma pole neist siiamaani väga huvituma hakanud. Mind ei huvita taimekasvatuse protsess, vaid vaated aiale ja aed kui tervik. 

2011.oli siis see aasta, kui M hakkas hoogsalt istutusalasid laiendama ja minu õnn, et ta sellega õigel ajal pidama sai. Mulle meeldib aias rohkem jalutada, kui seal vahetpidamata midagi teha. Sellest aastast on mingil põhjusel väga vähe pilte ja kui ma avastasin, et nelja viimase aasta pildid on ainult arvutis ja pilves, tellisin täna kähku juurde veel ühe välise kõvaketta, sest olemasolevad on täis. 
Sama koht aasta hiljem, 2012. 
2013.pole midagi enam väga palju muutunud. 

ja 2015.aastal on vaated ka üsna samasugused. 


2016.aasta suurprojektiks sai siis võsa mahavõtmine, mille tagajärjel muutusid valgusolud üsnagi ja täna ma lausa nautisin vaatepilti, kuidas päike lumel maja taga sillerdas. Pilti ei teinud, vedasin puid (olgu Lepatriinu veelkord õnnistatud selle imelise puidukäru eest) ja mängisin natuke koertega.
Selge on, et istutusalasid ma enam juurde ei tee, pigem peaks natuke vähendama, sest lisanduvad aastad ja kehveneb tervis. Ei taha enam end tükkideks rabada, sest pensionini on veel kole kaua aega ja selle ajani peaks suutma tööl käia. Püsikute kokkukahmimise hullustusest sain õnneks juba paar aastat tagasi täielikult üle ja need vähesed, mis sel aastal juurde tulid, said istutatud puhtalt aiakujunduslikel eesmäekidel kohtadesse, kus eelmine talv oli pahandust teinud. Peaasi, et niita jõuaks, sest muidu hakkab võsa uuesti õuele tungima.

1. detsember 2016

Aasta taim olgu Aegopodium podagraria

Õigemini aastate taim. Või aastakümnete või aastasadade. Sest seda va harilikku naati on meie krundil ikka kõige rohkem ja võitlen ma temaga ainult istutusalades, sest mujal on on see võitlus sama mõttetu kui tuuleveskitega kaklemine.
Olen selle jutukese kokkupanekul kasutanud nii Wikipediat, mõningaid inglisekeelseid lehti ja omaenda kogemusi, viitama konkreetselt ei hakka, sest tegemist pole teaduskirjutisega, lihtsalt enese ja teiste jaoks naadi hingeelu uurimine.
Väidetavalt olevat naadi Euroopasse toonud rooma sõjaväed teadlikult. Et sõjameestel pidevalt värsket võtta oleks. Keskajal kasvatati naati algselt kloostriaedades toidu- ja ravimtaimena ja küllap on ka meie naadivälud saanud kunagi ammu alguse mitte just väga kaugel asuvast Padise kloostrist.

Rahvapärased nimetused naadileht, püdseleht, sarapuunaat, varesjalg, pojokõnõ.

Eri maade kultuurides on naati kutsutud veel härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne. Taime venekeelne nimetus on snõt. Arvatavasti sai taim selle nimetuse 13. sajandil, tatari-mongoli ikke ajal, kui osa elanikke oli sunnitud metsadesse varjuma ja korjama sealt toitu - snet, hilisem nimetus - snõt. Sõnda snõd on kasutatud naadi kohta ka eesti keeles.
Liik on pärismaine Euraasias ja Ida-Siberis. Naat kasvab Albaanias, Austrias, Belgias, Bulgaarias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ungaris, Itaalias, Norras, Poolas, Rumeenias, Balti riikides, Ukrainas, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal, Islandil, Kaukasusel, Siberis, Põhja-Koreas, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Austraalias, Türgis jpt riikides, kus on naturaliseerunud või nii hästi kohanenud, et paiguti peetakse teda invasiivseks taimeliigiks.
Ameerika Ühendriikidesse viisid naadi Euroopa immigrandid, aastaks 1863 oli taim seal laialt levinud. USA-s: Ameerika idaosas Maine'i ja Georgia osariigis; läänes Minnesota ja Missouri osariigis, ka Washingtoni, Oregoni, Idaho, Montana osariikides.

Naadi juured moodustavad juurestiku, koosnedes nii pea- kui külgjuurtest. Risoomid on 5 cm kuni 3 m pikkused, harunevad ja valge värvusega ja moodustavad igas sõlmekohas juuri , kuid ei elune mullas väga sügaval (kuni 15 cm sügavusel), väidab Wikipedia. Selle väitega mina nõus ei ole, sest meil poevad need mitmemeetrised risoomid ikka palju sügavamale kivide vahele.

Risoomivõsundid võivad juurduda igas sõlmekohas ja anda uue naaditaime. Arvestades seda, et sõlmekohti on iga kümne sentimeetri tagant, on selge, et lootust naadist lahti saada pealsete katkumise teel on täiesti lootusetu ettevõtmine, eriti meie kivises maastikus.

Linnalegendid väidavad, et naat olevat viljaka maa taim. Ka sellele vaidlen ma kategooriliselt vastu, sest meil kasvab naat kivihunnikutes, kivipragudes, killustikus ja isegi autokoormatäie valge mereliiva otsas.
Õis on naadil lühiajaline sugulise paljunemise organ. Õisikutega varred kasvavad taimele kolmandal aastal. Naat on putuktolmleja, naadi tolmeldamisel on abiks mitmed mardikalised ja mesilased. Arvestades seda, kui palju meil erinevaid mesilasi on ja tuttava mesiniku väitel on mesilaste lennuulatus ligikaudu kolm kilomeetrit, on väga naiivne loota, et ühest kohast naadi väljarohimine mingi lõplik lahendus on.

Pistan nina uuesti Wikipediasse ja saan teada, et kevadeti on naati inimtoiduks tarvitanud mitmed rahvad. Ka Eesti vanarahvas teadis rääkida, et kui naat nina mullast välja pistab, on näljahäda kadunud. Naati ei söödud pelgalt toortoiduna ja naadilehed polnud põhitoit. Kaks põhilist rooga, kus naadilehti nälja korral kasutati, olid roheline leem ja näljaaja hädaküpsetised. Leeme kirjeldab tollane rahvapärimus järgmiselt: Nüüd need naadid nopitakse, orjal leenta keedetakse, ei peal old piima piisakesta, ei sees old rasva raasukesta.
Ise olen naati supi sisse pannud, kõlbas süüa küll, erilist vahet mingi muu rohelisega polnud.

Naati lisati karaskitele mitte leibadele. Kevadise toidulisana on kevadeti kasutatud mitmete taimede rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, nõgeseid, põldosje jne. Korjatud taimeosad pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks. Sakste menüüs oli naat tervise turgutaja.

Noored naadilehed on söödavad ja sobivad salatisse. Naaditoitudes kasutatakse harilikult naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Naadilehtedest valmistatakse suppe, püreesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette.Varakevadel kogutud naadilehti kasutatakse pirukate, pannkookide, pitsade, võileibade jne. täidiste või katetena.

Naat on toiduks paljudele kodu- ja metsloomadele, ka osadele tigudele ja mitmetele putukatele. Muuseas olengi ma täheldanud, et meie miljon tigu eelistavad naati enamikele kultuurtaimedele. Ühele aiakülastajale ma kunagi vastasingi küsimusele, miks meil põõsaste all nii palju naati on, et see on tigude pärast, et nad peenardesse ei roniks. Ja see ei olnudki tegelikult nali (kuigi teine põhjus on see, et ma lihtsalt ei viitsi põõsaaluseid rohida).

Ravimtaimena kasutatakse maapealseid taimeosi reumaatiliste haiguste korral. Sellesse haigusrühma kuuluvad autoimmuunhaigused, millede toimepaigaks on liigesed ja pehmed koed, näiteks podagra ja artriit. Kasutatakse ka hemorroidide ja neeru-, põie- ja sisehaiguste korral. Naat on nõrgalt uriinieritust soodustav, põletikuvastane ja rahustava toimega. James A. Duke'i meditsiinilise toimega taimede käsiraamatu Handbook of Medicinal Herbs kohaselt on taime tarbimine näidustatud lisaks veel artroosi, unetuse, nefroosi, ishiase, närvilisuse, valu, kasvajate ja vedelikupeetuse korral. Ürti korjatakse soovitatavalt suve esimesel poolel. Naati ravimtaimena on oma kirjutistes maininud ka Püha Hildegard, kelle keskaja ravitarkustest hiljuti ka eestikeelne raamat ilmus.

Sellist vahendit, millega naadist lõplikult lahti saada, pole ilmselt olemas. Võib-olla kohas, kus on ruutkilomeetrite ulatuses üks pisike naadilaik, on see mehhaanilise rohimise abil võimalik. Kuid kohas, kus on naadiruutkilomeetrite keskel üks pisike naadivaba laik, pole see reaalne. Väide, et naati on võimalik hävitada pideva niitmisega, ei ole päris tõene. Seni, kuni niidetakse, naati tõesti pole. Kui aga kümme aastat niidetud koht üheks suveks mingil põhjusel niitmata jääb, on naat seal kohe uuesti platsis.
On proovitud katta naadivaipa musta, õhku ja valgust mitte läbilaskva kilega, mitmekordselt ajalehtede või põhumultsiga, arvates, et taime maapealsete fotosünteesivate osade kahjustamine kahjustab ka taime juuri ja mullas "uinuvaid" seemneid. Oma kogemusest ütlen, et see absoluutselt ei toimi, parim näide on ühe koha peal kuus või seitse aastat seisnud kalluritäis mulda, koormakate all. Ja kui siis see mullahunnik paar aastat tagasi laiali lükati ja koormakatte ära võtsin, vahtisid sealt rõõmsalt naadirisoomid vastu. Nii et fotosünteesist pole sel tegelasel sooja ega külma.

Keemiliseks tõrjeks on kasutatud glüfosaati sisaldavat Rounduppi, mida tuleb kasutada korduvalt, kuna kontaktherbitsiidid tapavad üksnes taime maapealseid osi ning taim taasloob oma maaluse risoomivõrgu juba 2 kuu jooksul. Mina ise mürke ei kasuta, seega ei oska kommenteerida.

Bioloogilisi tõrjemeetodeid ei tunta, kuna taimel endal mingeid taimehaigusi ega looduslikke vaenlasi tuvastatud ei ole. Arvatakse, et kui tema asurkonda istutada teisi hea kasvu ja levikuga rühma või suure konkurentsiga taimi nagu mungalill, maikelluke, peiulill, kobar-lursslill, roomav metsvits, harilik varemerohi, mõõljas valdsteinia, pajulill, jt võib naadist ruttu lahti saada, aga pole teada, kas see toimib kuivõrd on teadmata on tema seemnete eluiga ja toimed mullapinnas.
Minu enda kogemuse põhjal suudavad naadi välja tõrjuda erinevad ristirohud, vaak, teleekia ja vesikanepid,  aga need on omakorda nii invasiivsed tegelased, et võib karta, et nendega satub lihtsalt vihma käest räästa alla.

Muuseas, hariliku naadi ainuke sort "Variegatum" pole sugugi nii hea paljuneja kui tema visa hingega esivanem. Tõin kunagi Siguldast poti ja see ei taha üldse nii hästi paljuneda, kui mul vaja oleks. Hakka või juurde hankima...





25. november 2016

Sügistorm

Eile hommikul oli täiesti tavaline novembriilm, aga Vasalemmast Keilasse ja sealt koju sõites oli küll paar korda tunne, et viskab auto tee pealt minema. Kella kolme paiku koju jõudes selgus, et torm on viinud elektri ja Elektrilevilt tulnud sõnum polnud eriti lootusrikas, lubades katkestuse likvideerimist peale kella kümmet õhtul. Seega tuli hakata tormivarustust kokku korjama, küünlad, taskulambid, varupatareid. Õnneks on temperatuur plussis ja pesemiseks sai õuest vihmavett tuua. Ning isegi arvutit saab kasutada ja telefonist internetti piiluda. Tavaliselt on mul telefonist küll nett välja lülitatud, sest see ainult segab ja raiskab akut, aga asi see siis ajutiselt sisse lülitada. Nii et elame üle. Selliste tormikatkestustega ma virisemise asemel pigem tunnen sügavat austust nende meeste vastu, kes kehva ilmaga ja kottpimeduses neid rikkeid kõrvaldavad. Minul pole soojas toas häda midagi ja kuigi taskulambi valgel lugemine pole eriti tervislik, siis vahel harva ikka võib. Õnneks sai kunagi kohe elektrikatkestustega arvestatud, vanasti võisid need ikka ka mitmepäevased olla ja sellepärast on majas nii puupliit kui gaasipliit. Nii et ka nälga ei tohiks jääda.

Loen Matthew Biggsi raamatut “Suured aednikud” ja tunnen mõnusat tunnet, kui avastan, et olen nii mõneski neist käinud. Majorelle aed Marrakešis Marokos jättis vapustava mulje. Mildred Blandy aed Madeiral Funchali lähedal. Võib-olla midagi veel, raamat alles poole peal. Põnev lugemine ka aedadest, kuhu kindlasti ise selles elus ei satu, väga väheusutav, et ma selles elus enam Jaapanisse või Brasiiliasse jõuan. Pilte võiks rohkem olla, aga ju siis oli formaat piiratud.
Selle osa tekstist kirjutasin eile küünlavalgel, õnneks on arvutil päris hea aku. ja vool tuli tagasi neli tundi enne lubatud aega. 
Hommikuks polnud tormist enam märkigi ja olles hommikul mõned tunnid arvutitööd teinud, tegin lõuna ajal krundil pisut pikema tiiru. Kohtades, kus veel juunikuus poleks saanud liikudagi tiheda võsa tõttu. Traktorijäljed on alles ja mööda neid saab käia, mujal on tõsine songermaa. 

Mõned harjumatud vaated majale ja aiale. Valgus alt üles pildistamiseks oli muidugi võimatult halb. 


Sellel nõlval on koht, kus puhkavad meie lahkunud lemmikud Ally, Bella, Salla ja kass Käpik suurte pärnade varjus ja rahus. 
Need nõlvad annaksid lõputult inspiratsiooni, aga kahjuks on seis selline et midagi uut minu tervisega enam ei tee. Ning aedniku palkamiseks kah erilist võimalust pole :)
Vahepeal põlvini ulatunud lume alt on, oh imet, isegi õisi välja sulanud.