Söömisega olen ma eluaeg hädas olnud. Mulle ei meeldi süüa ja heameelega neelaksin kõik vajalikud ained tablettidena sisse. Isu mingi toidu järele on täiesti tundmatu teema. Mul on nälg, aga mitte söögiisu ja seetõttu pole imestada, et söömine vahepeal stressiga täiesti käest läks, kuhugi kadus viisteist kilo kehakaalu ja suve lõpupoole hakkas organism juba tõsiselt hoiatusignaale edastama. Võtsin söömiskohustuse tõsisemalt käsile ja viimased kuud on juba parem olnud. Ainuke häda endselt, et isu ei tekita miski. Täna improviseerisin aga supi, mis lausa maitses ja seetõttu tuleb kirja panna, ehk tuleb mõnikord veel meelde teha.
4 suurt tomatit
2 suurt sibulat
4 küüslauguküünt
võid praadimiseks
1 liiter kanapuljongit (kuubikutest, muud mul polnud
200 g sulatatud juustu (oli "Merevaik", maitsestamata)
maitsestamiseks tšillit ja musta pipart
Sibulad-küüslaugud praadida, tükeldatud tomat otsa, siis kogu mögin puljongisse ja puupliidil umbes pool tundi podiseda lasta. Ise tegin vahepeal tööd, kontrollisin kogu aasta arvete laekumised täna üle, suvel polnud ju aega näpuga järge ajada. Kui supp valmis podises, lisasin sulajuustu ja lasksin blenderiga kogu kupatuse püreeks. Päris hea sai.
Algne retsept pärines toidutare.ee - st, aga ma muutsin peaaegu kõiki koguseid, muidu oleks suppi liiga palju saanud. Ja algretseptis olid ka porgandid, mida mul kodus lihtsalt polnud.
27. oktoober 2014
24. oktoober 2014
Pikad laisad hommikud
Nädala kolm esimest päeva kulusid tiheda ringisebimise tähe all, asjaajamised, koolitus, töö. Seda mõnusam on juba teist hommikut järjest lihtsalt laisalt võtta, Ma olen hea meelega nõus tööd tegema, aga kellast kellani töölkäimist küll tagasi ei igatse. Mõte sellele, et aastaid pidin tõusma kell kuus, sõitma suvaliste teeoludega ja tihtilugu kottpimedas 60 kilomeetrit tööle ja tagasi, hiljem lühenes see küll poole võrra, ajab siiamaani külmavärinad peale. Pole midagi imestada, et ma pole siiamaani oma unevaegust täielikult välja maganud.
Tegelikult ei taha ma üldse enam pimedas sõita, no ei näe, täielik kanapimedus. Teisipäeva hilisõhtul koolituselt tulles tabas mind autoroolis selline paanikahoog, et tõmbasin tee äärde ja istusin vist oma kümme minutit, püüdes sügavalt hingata ja ennast kuidagi koguda. No ei saa sõita, kui ei näe, kõik sulab silme ees kokku. Paraku päriselt pimedas sõitmist vältida ei saa, mõni asi lihtsalt lõpeb nii hilja. Aga õnneks saab väga palju asju tänapäeval kaugtöö kaudu ära teha.
No ja üleüldse peab aeg-ajalt passi vaatama. Nõukaajal oleks saanud pooleteise kuu pärast pensionile jääda. Vaim võib ju end kahekümneviiesena tunda, aga kesta amortisatsioon annab tunda. Tuleb olla tänulik sellegi eest, et enamike apteegis müüdavate potsikute ja karpide vastu huvi tundma ei pea.
Kuna ma eile õhtul ei kütnud, kraadiklaas näitas 21 kraadi, oli hommikuks sellest elutoas alles jäänud 14. Ei hakka see lobudik iialgi sooja pidama, ei hakka. Jääb üle ainult kütta, kütta ja kütta, puid õnneks on. Küdeva kamina ees kohvi juua teadmisega, et kuhugi pole kiire, on omaette mõnus tunne.
Nokitsema peaks. Põrandaliistud hankima, ja ära panema, see töö jäi juba mitu aastat tagasi pooleli. Elutoa laes on hallituselaik, millega ma midagi pihta hakata ei oska. Rohkem maju ma oma elus enam ei ehita, raha poleks ja ega ei viitsiks ka. Tuleb olemasolevaga hakkama saada.
Ilmad on karged ja päikeselised, aga üldiselt eelistan ma seda ilu läbi akna imetleda. Natuke käin ikka ka värsket õhku hingamas. Eile treenisin kilomeetri jagu kutsikat rihma otsas käima, olengi sellega natuke molutama jäänud, õnneks õpib ta kiiresti. Koristasin kuuri, tegin autole ruumi. Täna ootab ees suurem puudetassimine ja võib-olla peaks natuke pilti tegema. Kuigi midagi pole parata, närtsinud ja surevate taimede ilu jääb mulle paraku kaugeks.
Tegelikult ei taha ma üldse enam pimedas sõita, no ei näe, täielik kanapimedus. Teisipäeva hilisõhtul koolituselt tulles tabas mind autoroolis selline paanikahoog, et tõmbasin tee äärde ja istusin vist oma kümme minutit, püüdes sügavalt hingata ja ennast kuidagi koguda. No ei saa sõita, kui ei näe, kõik sulab silme ees kokku. Paraku päriselt pimedas sõitmist vältida ei saa, mõni asi lihtsalt lõpeb nii hilja. Aga õnneks saab väga palju asju tänapäeval kaugtöö kaudu ära teha.
No ja üleüldse peab aeg-ajalt passi vaatama. Nõukaajal oleks saanud pooleteise kuu pärast pensionile jääda. Vaim võib ju end kahekümneviiesena tunda, aga kesta amortisatsioon annab tunda. Tuleb olla tänulik sellegi eest, et enamike apteegis müüdavate potsikute ja karpide vastu huvi tundma ei pea.
Kuna ma eile õhtul ei kütnud, kraadiklaas näitas 21 kraadi, oli hommikuks sellest elutoas alles jäänud 14. Ei hakka see lobudik iialgi sooja pidama, ei hakka. Jääb üle ainult kütta, kütta ja kütta, puid õnneks on. Küdeva kamina ees kohvi juua teadmisega, et kuhugi pole kiire, on omaette mõnus tunne.
Nokitsema peaks. Põrandaliistud hankima, ja ära panema, see töö jäi juba mitu aastat tagasi pooleli. Elutoa laes on hallituselaik, millega ma midagi pihta hakata ei oska. Rohkem maju ma oma elus enam ei ehita, raha poleks ja ega ei viitsiks ka. Tuleb olemasolevaga hakkama saada.
Ilmad on karged ja päikeselised, aga üldiselt eelistan ma seda ilu läbi akna imetleda. Natuke käin ikka ka värsket õhku hingamas. Eile treenisin kilomeetri jagu kutsikat rihma otsas käima, olengi sellega natuke molutama jäänud, õnneks õpib ta kiiresti. Koristasin kuuri, tegin autole ruumi. Täna ootab ees suurem puudetassimine ja võib-olla peaks natuke pilti tegema. Kuigi midagi pole parata, närtsinud ja surevate taimede ilu jääb mulle paraku kaugeks.
16. oktoober 2014
Oktoobri selgroog
Nädal on olnud märg ja tormine ja muid tegemisi täis, täna esimene kodutöine päev. Hommikul vaatasin küll, et ei mingit õueminekut, kraadiklaasi näit 2,3 plusskraadi ja reaalne külm painduvaid puudelatvu vaadates kindlasti veel külmem. Õine tormihakatis oli maja ka külmaks puhunud, tegin tule kaminasse, kuuma kohvi ja juba hakkaski paremaks minema. Hommiku pühendasin nauditavale tegevusele ehk uurivale kirjutamisele. Mõnus oli üle tüki aja ajusid liigutada.
Lõunast tuli päike välja ja südametunnistusele hakkasid koputama kasvuhoones vedelevad istutamata pojengid, nädalavahetuseks lubab veel külmemat. Toppisin soojalt riidesse, aga tegelikult polnudki asi nii hull, kui seestpoolt vaadates paistis. Tegelikult hakkas auke kaevates, istutades ja hiljem kasvuhoonet koristades vahepeal lausa palav. Hoog juba sees, sai edasi madistatud ja lõpuks selgus, et koos päeva lõpul tehtud koerajalutusega olin õues üle viie tunni. Isegi kohvi kannatas pärastlõunal terrassil juua.
Hollandi pojengisaadetise potistasin tegelikult ära juba laupäeval, neli endalejäänut oli lihtsalt istutamata, ei jõudnud. Kvaliteet selle firma puhul super nagu alati, seekord olin taara ehk pottide suhtes juba paremini valmistunud, põhiosa suutsin ikka 2,5 liitristesse kandilistesse pottidesse mahutada, aga vaadates viimaseid, `Coral Sunset`i ja `Red Charmi`juurikaid, andsin alla ja tõin 5,7 liitrised kandilised,,,neid on küll raske tassida ja kallis postiga saata, aga no kui ei mahu, siis ei mahu.
Täna said siis istutatud oma kollektsiooni
ITOH-hübriid ´Pastel Splendor´
ITOH-hübriid ´Yellow Emperor´, polnud üldse plaanis, aga saadeti kingituseks, palju haruldasem kui sõsar `Yellow Crown´
P.lactiflora ja p.peregrina hübriid, `Coral Charmi´õeke `Coral Sunset´, õis tundub pildil üsna sarnane, aga Sunset on madalam ja varrel on mitu õit
ja täiesti vastupandamatu värvi ja õiekujuga p.lactiflora ja p.peregrina hübriid ´Diana Parks´
Hirmus kiusatus on endale soetada ka kollastest kõige pisem ´Yellow Gem´, mis on ainult 40 cm kõrge, aga oma suuruse, õigemini väiksuse tõttu peaks ta koha leidma majale lähemal aias ja seda ma hetkel välja ei mõelnud, nii et selle talve veedavad kõik "kalliskivid" pottides.
Siis mässasin paar tundi müügiplatsil, tõstsin, pakkisin, lõikasin. Umbes päeva või pooleteise jagu on seal veel tööd, siis võib kuni kevadeni sinnapoole mitte vaadata. Vahepeal oli meeles ka pilti teha, sest hiljem läks valgus juba liiga rööpseks ja varjud liiga teravaks. Praegusel ajal paistab viimane päikesekiir meie õuele kella nelja paiku, peale seda kaob päikesepall metsa taha ja läheb jahedaks.
Suurelehised hortensiad teevad uusi noori õisi, aga ega neil pikka pidu pole, nädalavahetuseks lubatakse öökülma
Beautensia Papillon on tegelikult hullult ilus, nagu hiiglaslik begooniakimp, täiesti eriline õis, kahjuks jäi halvasti pildile
Habeõis ´Hint of Gold´, nende käitumisest eelmisel talvel olen täiesti seinast seina infot saanud, kellel väljas, kellel suurepärased.
Palun, liiliad oktoobris, ´Strawberry Vanilla Latte´, nüüd siis otsustas lõpuks õitsema hakata, väikese ja madalana, aga siiski. Eks asi ka selles, et sibulaid oli mul aega maha panna alles pooles juunis ja siis oli ka ju kuni juulini väga külm, sellepärast tal kalender sassis ongi.
No ja siis on veel sügisastreid, kukeharju ja puhkenud ja veel puhkemata krüsanteeme, aga kõiki pilte nüüd üles laadima ka ei hakka. Tassisin tuppa loorberipuu, millele oli suvi aias nii meeldinud, et ei tahtnud enam aknalauale mahtuda. Tegin veel kümmekond vajalikku pisiasja ja tegelikult olen rahul mitte ainult tänase, vaid ka kahe eelmise päevaga. Oli õige mõte end koolitusele kirja panna, andis juba esimesest päevast uue hingamise.
Põhiline ongi see, et tundub, et ma olen maailmaga jälle rahu saavutanud ja tema minuga ka.
Lõunast tuli päike välja ja südametunnistusele hakkasid koputama kasvuhoones vedelevad istutamata pojengid, nädalavahetuseks lubab veel külmemat. Toppisin soojalt riidesse, aga tegelikult polnudki asi nii hull, kui seestpoolt vaadates paistis. Tegelikult hakkas auke kaevates, istutades ja hiljem kasvuhoonet koristades vahepeal lausa palav. Hoog juba sees, sai edasi madistatud ja lõpuks selgus, et koos päeva lõpul tehtud koerajalutusega olin õues üle viie tunni. Isegi kohvi kannatas pärastlõunal terrassil juua.
Hollandi pojengisaadetise potistasin tegelikult ära juba laupäeval, neli endalejäänut oli lihtsalt istutamata, ei jõudnud. Kvaliteet selle firma puhul super nagu alati, seekord olin taara ehk pottide suhtes juba paremini valmistunud, põhiosa suutsin ikka 2,5 liitristesse kandilistesse pottidesse mahutada, aga vaadates viimaseid, `Coral Sunset`i ja `Red Charmi`juurikaid, andsin alla ja tõin 5,7 liitrised kandilised,,,neid on küll raske tassida ja kallis postiga saata, aga no kui ei mahu, siis ei mahu.
Täna said siis istutatud oma kollektsiooni
ITOH-hübriid ´Pastel Splendor´
ITOH-hübriid ´Yellow Emperor´, polnud üldse plaanis, aga saadeti kingituseks, palju haruldasem kui sõsar `Yellow Crown´
P.lactiflora ja p.peregrina hübriid, `Coral Charmi´õeke `Coral Sunset´, õis tundub pildil üsna sarnane, aga Sunset on madalam ja varrel on mitu õit
ja täiesti vastupandamatu värvi ja õiekujuga p.lactiflora ja p.peregrina hübriid ´Diana Parks´
Hirmus kiusatus on endale soetada ka kollastest kõige pisem ´Yellow Gem´, mis on ainult 40 cm kõrge, aga oma suuruse, õigemini väiksuse tõttu peaks ta koha leidma majale lähemal aias ja seda ma hetkel välja ei mõelnud, nii et selle talve veedavad kõik "kalliskivid" pottides.
Siis mässasin paar tundi müügiplatsil, tõstsin, pakkisin, lõikasin. Umbes päeva või pooleteise jagu on seal veel tööd, siis võib kuni kevadeni sinnapoole mitte vaadata. Vahepeal oli meeles ka pilti teha, sest hiljem läks valgus juba liiga rööpseks ja varjud liiga teravaks. Praegusel ajal paistab viimane päikesekiir meie õuele kella nelja paiku, peale seda kaob päikesepall metsa taha ja läheb jahedaks.
Suurelehised hortensiad teevad uusi noori õisi, aga ega neil pikka pidu pole, nädalavahetuseks lubatakse öökülma
Beautensia Papillon on tegelikult hullult ilus, nagu hiiglaslik begooniakimp, täiesti eriline õis, kahjuks jäi halvasti pildile
Habeõis ´Hint of Gold´, nende käitumisest eelmisel talvel olen täiesti seinast seina infot saanud, kellel väljas, kellel suurepärased.
Palun, liiliad oktoobris, ´Strawberry Vanilla Latte´, nüüd siis otsustas lõpuks õitsema hakata, väikese ja madalana, aga siiski. Eks asi ka selles, et sibulaid oli mul aega maha panna alles pooles juunis ja siis oli ka ju kuni juulini väga külm, sellepärast tal kalender sassis ongi.
Täielik ja imeline üllataja on minu jaoks suureõieline abeelia (abelia grandiflora), kes laseb õitseda augusti keskpaigast siiamaani ja ei ole isegi seda nägu mitte, et lõpetama hakkaks, isegi vahepeal üle käinud hallad ei teinud õitele mitte kui midagi
Vahepeal oli meilgi natuke kulda, enam ei ole, nüüd on raagus. pilt tehtud viis päeva tagasi.
Lõunaosariikide värvipidu siinkandis ei ole, käisin teiste piltidest innustatuna kilplehte uurimas, no ei mingeid erilisi värve. Pool oli roheline ja pool pruun, ei mingeid lõbusaid värve.
Roos ´Astrid Lindgren´oli üks väheseid, mida ma põuakahjustuste tõttu maatasa lõikama ei pidanud, pilt tänasest päevast.
Ja väike pesamuna polegi enam nii väga väike ja oskab juba elu nautidaNo ja siis on veel sügisastreid, kukeharju ja puhkenud ja veel puhkemata krüsanteeme, aga kõiki pilte nüüd üles laadima ka ei hakka. Tassisin tuppa loorberipuu, millele oli suvi aias nii meeldinud, et ei tahtnud enam aknalauale mahtuda. Tegin veel kümmekond vajalikku pisiasja ja tegelikult olen rahul mitte ainult tänase, vaid ka kahe eelmise päevaga. Oli õige mõte end koolitusele kirja panna, andis juba esimesest päevast uue hingamise.
Põhiline ongi see, et tundub, et ma olen maailmaga jälle rahu saavutanud ja tema minuga ka.
12. oktoober 2014
Kutsikate sügisseiklus
Ma olin ikka mitu päeva nii vapustatud, et ei suutnud sellest kirjutadagi. Aga kuigi enesetunne on endiselt kehvavõitu, püüan kirjutamisteraapiaga päeva paremaks teha. Kontsentratsioonivõime on juba pikemat aega nullilähedane ja ei aita siin aed (kuhu ma õieti minnagi ei taha) ega puhkamine. Viimane siiski pikapeale peaks toimima hakkama, ma vähemalt loodan.
Niisiis, neljapäeva lõuna paiku pidid saabuma pojengid Hollandist, kullerfirma helistas juba enne üheksat. Ilm polnud küll suurem asi, hall ja vastik, aga sel hetkel just otseselt ei sadanud, otsustasin õues pisut asjatada. Enne tõin mastifineiu tuppa sööma ja kavatsesin pilafimaterjal multikeetjasse valmis panna. Köögis askeldades tundsin, kuidas äkki külm tõmbetuul mööda sääri tõmbas. Olin unustanud tagumise ukse lukustamata ja kuna Malatil on käpaga uste avamine ammu selge, olid mõlemad noored nagu õhku haihtunud.
Paar esimest tundi ma väga ei närveerinud. Malati on ennegi plehku pannud ja paari tunni pärast tagasi tulnud. Imestama pani, et keegi polnud helistanud, meil on külas palju kodusolevat ja kodustöötavat rahvast ja keegi ikka tavaliselt näeb. Kolmandal tunnil tegin esimese tiiru autoga. Viie tunni pärast olin teinud neli tiiru ja panin esimese kuulutuse Facebooki. Tegin viienda tiiru, naabrimees tegi kuuendagi. Küsitlesime kohatud inimesi, Ikka mitte midagi. Vihma sadas ja hakkas hämarduma, polnud mõtet enam huupi väljas kolada.
Sõbrad helistasid ja lohutasid. Lõpuks kella kaheksa paiku tuli kõne võõralt numbrilt. Malati oli tulnud ühte aeda uusarenduses kodunt ligi kolme kilomeetri kaugusel, aga kutsikat tal kaasas ei olnud. Majarahvas FB-d ei kasuta, aga olid helistanud ühele Keila koerakasvatajale, kes asjaga kursis ja helistas mulle. Üks koer käes, aga mure kolmveerandneljakuuse pärast seda suurem. Hüüdsime küll, aga mida sa pimedas ja paduvihmas ikka kaua karjud...sõitsin pisaraid neelates mastifiplikaga koju ja kartsin kutsika pärast meeletult. Koerad on teineteisesse väga kiindunud, magavad koos ja on ilmlõpmata teineteise kaisus. Pidi olema mingi põhjus, et kutsikas maha jäi ja õhtul tuimestuseks veini juues mõtlesin selle ka välja.
Hommikul läksin oma teooriat kontrollima, mastifiplika rihma otsas. Kuna keegi ei olnud koeri näinud, sai ainuke teekond Malati leiukohta olla piki mereranda, kus praegusel aastaajal ju suurt ei käida. Meie tee otsast viib alla randa trepp ja all on üsna kivine, ja kuigi ma käisin seal ka eelmisel päeval, ma koerajälgi ei näinud. Küll aga neid mõnesaja meetri päras, kui Kloogaranna pool liivasemaks läheb, õnneks polnud eelmise päeva vihm olnud nii tugev, et need kustutanud oleks. Ühed jäljed samasugused, nagu tekitasid mu kõrval astuvad mustad käpad ja nende kõrval väikesed pisemad käpajäljed. Vahepeal oli jälgi selgemalt näha, vahepeal halvemini...kuni ühe uusarenduse uhke klaasist ja betoonist villa juures jäi Malati seisma ja tahtis selle õue minna. Mina kõhklesin, mulle endalegi ei meeldiks, kui keegi koeraga võõras üle minu territooriumi jalutaks...aga õuele ilmus üks meeshing ja ma küsisin luba. Ja et ega ta kutsikat näinud ei ole. Oli, kollikutsikat, juba eelmisel päeval. Ühe poolelioleva maja juures, oli veel imestanud, et seal ju ei ela kedagi...astusin juhatatud suunas ja hüüdsin kutsi nimepidi ja vaid paari minuti pärast ta mulle sülle jooksiski. Oli kohalolnud ehitajapoiste käest vorsti saanud ja tundus üsna lõbus ja muretu olevat, erinevalt mastifineiust, kellel endiselt tundus lisaks kasukale ka südametunnistus must olevat.
Maha jäi kutsikas aga ilmselt seetõttu, et kahe uusarenduse vahel on oja. Mastifi sain kätte õhtul üsna märja ja porisena, nii et ilmselt oli ta ojast läbi tulnud, titt aga lõi õnneks põnnama ja jäi teisele poole oja. Mõlemal uusarendusel on tõkkepuud ees, sinna me otsima ei pääsenud.
Naabrinaine tuli meile järele ja viis väsinud seltskonna koju, pingelang oli selline,et tegelikult pole päris rahunenud veel siiani. Mina muidugi, koertel pole häda midagi, nemad madistavad mürada.
Iga juhtum meie elus on õppetund. Minule hetkel vist selles, et ma sain jälle teada, kui palju hoolivaid, armsaid ja abivalmis inimesi minu ümber on. Sain alles hiljem teada, et ühed sõbrad olid veel südaööselgi otsimas käinud, kui mina olin end juba magama nutnud.
Reedene päev kulus toibumisele ja kutsade kallistamisele. Eile sai potti sadakond pojengi. Täna on puhkepäev, enesetunne on miskipärast kehv olnud, mitte just päris haige, aga sombune ilm välja ei meelitanud ja päev on kulunud peamiselt raamatuga. Sedagi on vaja. Saabunud põnevatest pojengidest teen eraldi postituse,
Niisiis, neljapäeva lõuna paiku pidid saabuma pojengid Hollandist, kullerfirma helistas juba enne üheksat. Ilm polnud küll suurem asi, hall ja vastik, aga sel hetkel just otseselt ei sadanud, otsustasin õues pisut asjatada. Enne tõin mastifineiu tuppa sööma ja kavatsesin pilafimaterjal multikeetjasse valmis panna. Köögis askeldades tundsin, kuidas äkki külm tõmbetuul mööda sääri tõmbas. Olin unustanud tagumise ukse lukustamata ja kuna Malatil on käpaga uste avamine ammu selge, olid mõlemad noored nagu õhku haihtunud.
Paar esimest tundi ma väga ei närveerinud. Malati on ennegi plehku pannud ja paari tunni pärast tagasi tulnud. Imestama pani, et keegi polnud helistanud, meil on külas palju kodusolevat ja kodustöötavat rahvast ja keegi ikka tavaliselt näeb. Kolmandal tunnil tegin esimese tiiru autoga. Viie tunni pärast olin teinud neli tiiru ja panin esimese kuulutuse Facebooki. Tegin viienda tiiru, naabrimees tegi kuuendagi. Küsitlesime kohatud inimesi, Ikka mitte midagi. Vihma sadas ja hakkas hämarduma, polnud mõtet enam huupi väljas kolada.
Sõbrad helistasid ja lohutasid. Lõpuks kella kaheksa paiku tuli kõne võõralt numbrilt. Malati oli tulnud ühte aeda uusarenduses kodunt ligi kolme kilomeetri kaugusel, aga kutsikat tal kaasas ei olnud. Majarahvas FB-d ei kasuta, aga olid helistanud ühele Keila koerakasvatajale, kes asjaga kursis ja helistas mulle. Üks koer käes, aga mure kolmveerandneljakuuse pärast seda suurem. Hüüdsime küll, aga mida sa pimedas ja paduvihmas ikka kaua karjud...sõitsin pisaraid neelates mastifiplikaga koju ja kartsin kutsika pärast meeletult. Koerad on teineteisesse väga kiindunud, magavad koos ja on ilmlõpmata teineteise kaisus. Pidi olema mingi põhjus, et kutsikas maha jäi ja õhtul tuimestuseks veini juues mõtlesin selle ka välja.
Hommikul läksin oma teooriat kontrollima, mastifiplika rihma otsas. Kuna keegi ei olnud koeri näinud, sai ainuke teekond Malati leiukohta olla piki mereranda, kus praegusel aastaajal ju suurt ei käida. Meie tee otsast viib alla randa trepp ja all on üsna kivine, ja kuigi ma käisin seal ka eelmisel päeval, ma koerajälgi ei näinud. Küll aga neid mõnesaja meetri päras, kui Kloogaranna pool liivasemaks läheb, õnneks polnud eelmise päeva vihm olnud nii tugev, et need kustutanud oleks. Ühed jäljed samasugused, nagu tekitasid mu kõrval astuvad mustad käpad ja nende kõrval väikesed pisemad käpajäljed. Vahepeal oli jälgi selgemalt näha, vahepeal halvemini...kuni ühe uusarenduse uhke klaasist ja betoonist villa juures jäi Malati seisma ja tahtis selle õue minna. Mina kõhklesin, mulle endalegi ei meeldiks, kui keegi koeraga võõras üle minu territooriumi jalutaks...aga õuele ilmus üks meeshing ja ma küsisin luba. Ja et ega ta kutsikat näinud ei ole. Oli, kollikutsikat, juba eelmisel päeval. Ühe poolelioleva maja juures, oli veel imestanud, et seal ju ei ela kedagi...astusin juhatatud suunas ja hüüdsin kutsi nimepidi ja vaid paari minuti pärast ta mulle sülle jooksiski. Oli kohalolnud ehitajapoiste käest vorsti saanud ja tundus üsna lõbus ja muretu olevat, erinevalt mastifineiust, kellel endiselt tundus lisaks kasukale ka südametunnistus must olevat.
Maha jäi kutsikas aga ilmselt seetõttu, et kahe uusarenduse vahel on oja. Mastifi sain kätte õhtul üsna märja ja porisena, nii et ilmselt oli ta ojast läbi tulnud, titt aga lõi õnneks põnnama ja jäi teisele poole oja. Mõlemal uusarendusel on tõkkepuud ees, sinna me otsima ei pääsenud.
Naabrinaine tuli meile järele ja viis väsinud seltskonna koju, pingelang oli selline,et tegelikult pole päris rahunenud veel siiani. Mina muidugi, koertel pole häda midagi, nemad madistavad mürada.
Iga juhtum meie elus on õppetund. Minule hetkel vist selles, et ma sain jälle teada, kui palju hoolivaid, armsaid ja abivalmis inimesi minu ümber on. Sain alles hiljem teada, et ühed sõbrad olid veel südaööselgi otsimas käinud, kui mina olin end juba magama nutnud.
Reedene päev kulus toibumisele ja kutsade kallistamisele. Eile sai potti sadakond pojengi. Täna on puhkepäev, enesetunne on miskipärast kehv olnud, mitte just päris haige, aga sombune ilm välja ei meelitanud ja päev on kulunud peamiselt raamatuga. Sedagi on vaja. Saabunud põnevatest pojengidest teen eraldi postituse,
8. oktoober 2014
Hortensiate eri
Kui üheks Su peamiseks lemmikuks aias ja ka kaubaartikliks on hortensiad, teeb selline ebasõbralik suvi kurvaks küll. Öökülmad mais olid minu maalelu jooksul absoluutselt esmakordsed ja võtsid maani maha kõik hollandist saabunud uued sordid suurelehiseid. Mujal oli veel juuniski öökülma. Siis tuli kuu aega kuuma põuda ja augustis läksid kohe uuesti vähemalt ööd väga külmaks ja ega päevadki eriti kiita polnud.
Mis müügi seisukohast oli halb, aga kogemuse omandamise koha pealt tegelikult üsna hea.
Aga alustaks hoopis vanematest olijatest.
Puishortensia Annabelle on aias kõige vanem olija ja pole eales mingeid kahjustusi saanud. Kõrvale ostetud roosa õeke Invincibelle on küll roosade, aga palju pisemate ja nirumate õitega, kuigi nii muld, niiskus kui ramm peaksid selles kõrgpeenras ühed ja samad olema.
Esiplaanil üle serva tolgendava aedhortensia sordinime teemadel ma sõna ei võta. Aedhortensiaid on nüüdseks aias üle kolmekümne sordi ja osa neist on ikka väga sarnased, osadel sildid kadunud ja osadel ilmselgelt valed, parim näide üks poolakatelt ostetu, mille sildi ühele küljele oli kirjutatud Pinky Winky ja teisele küljele Sundae Fraise (jah, ma tean, et sordinimed peaksid ülakomade vahel olema, aga see, kes selle reegli välja mõtles, kirjutas ilmselt käsitsi, mitte läpakaga, kus seda pagana ülakoma tuleb pidevalt tontteabkuskohast otsida...).
Kaks aedhortensiat, Wim´s Red ja Sundae Fraise sai põuas põrgulikult kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Wim´s Red ei õitsenud ka eelmisel aastal.
Sel aastal sai mõned soetatud Järvseljalt ja omaenda valikust Levana, mis peaks täiskasvanuna olema kõige suuremate õisikutega, kuni 50 cm pikad ja põõsas kasvama kuni nelja meetri kõrguseks, vajab ilmselt hiljem uut kasvukohta, aga esialgu on peenras, sest muidu võib olla oht trimmeri ette jääda. Pilt netist, oma titt veel väike
Peenrasse läks ka Pink Lady, mis samamoodi peab enne kuskile lõplikku kasvukohta saamist pisut suuremaks saama, praegu jääb lihtsalt kahe silma vahele.
Suurt juurde aedhortensiaid enam soetada ei tahaks, pigem istutaks mõnesse teise kohta veel mõne lemmiksordi nagu Vanilla Fraise ja Limelight. Mõlemad vähemalt minu jaoks kõige kaunima õisikuga.
Vanilla Fraise värvi muutumine ajas ja õitseb ta augusti algusest siiamaani. Ma ei imesta, et seda hortensiat sel aastal kõige rohkem ka müüdud sai, seda enam, et istikud olid pea meetrised ja õitega.
Esmakordselt hakkas sel aastal õitsema roniv hortensia, aga tema õied on nii tavalised, et ma pilti panema ei hakkagi.
Karvase hortensia õit olen ma näinud ainult korra, aasta peale istutamist, 2011.aasta augustis.
Mis müügi seisukohast oli halb, aga kogemuse omandamise koha pealt tegelikult üsna hea.
Aga alustaks hoopis vanematest olijatest.
Puishortensia Annabelle on aias kõige vanem olija ja pole eales mingeid kahjustusi saanud. Kõrvale ostetud roosa õeke Invincibelle on küll roosade, aga palju pisemate ja nirumate õitega, kuigi nii muld, niiskus kui ramm peaksid selles kõrgpeenras ühed ja samad olema.
Esiplaanil üle serva tolgendava aedhortensia sordinime teemadel ma sõna ei võta. Aedhortensiaid on nüüdseks aias üle kolmekümne sordi ja osa neist on ikka väga sarnased, osadel sildid kadunud ja osadel ilmselgelt valed, parim näide üks poolakatelt ostetu, mille sildi ühele küljele oli kirjutatud Pinky Winky ja teisele küljele Sundae Fraise (jah, ma tean, et sordinimed peaksid ülakomade vahel olema, aga see, kes selle reegli välja mõtles, kirjutas ilmselt käsitsi, mitte läpakaga, kus seda pagana ülakoma tuleb pidevalt tontteabkuskohast otsida...).
Kaks aedhortensiat, Wim´s Red ja Sundae Fraise sai põuas põrgulikult kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Wim´s Red ei õitsenud ka eelmisel aastal.
Sel aastal sai mõned soetatud Järvseljalt ja omaenda valikust Levana, mis peaks täiskasvanuna olema kõige suuremate õisikutega, kuni 50 cm pikad ja põõsas kasvama kuni nelja meetri kõrguseks, vajab ilmselt hiljem uut kasvukohta, aga esialgu on peenras, sest muidu võib olla oht trimmeri ette jääda. Pilt netist, oma titt veel väike
Peenrasse läks ka Pink Lady, mis samamoodi peab enne kuskile lõplikku kasvukohta saamist pisut suuremaks saama, praegu jääb lihtsalt kahe silma vahele.
Suurt juurde aedhortensiaid enam soetada ei tahaks, pigem istutaks mõnesse teise kohta veel mõne lemmiksordi nagu Vanilla Fraise ja Limelight. Mõlemad vähemalt minu jaoks kõige kaunima õisikuga.
Vanilla Fraise värvi muutumine ajas ja õitseb ta augusti algusest siiamaani. Ma ei imesta, et seda hortensiat sel aastal kõige rohkem ka müüdud sai, seda enam, et istikud olid pea meetrised ja õitega.
Esmakordselt hakkas sel aastal õitsema roniv hortensia, aga tema õied on nii tavalised, et ma pilti panema ei hakkagi.
Karvase hortensia õit olen ma näinud ainult korra, aasta peale istutamist, 2011.aasta augustis.
peale seda hakkas ta kiratsema ja vahepeal arvasin, et on üldse välja läinud. Sel aastal ikka leidsin mingi paarikümnesentimeetrise tüüka ja istutasin paremasse mulda. Ühe uue soetasin ka. Mõlemad on praeguse seisuga elus ja testin neid eri valgustingimustes, Muld igal pool ühtlaselt vilets.
Tammelehist hortensiat olen kaks korda ümber istutanud ja viimane tundub lõpuks ometi meeldivat. Õitsemist meie vinduva suve ja kevadega eriti ei loodagi, aga lehed on ka lahedad. Pool kassi on ka pildile jäänud.
Ning viimasena siis suurelehised, kellele see suvi oli kohe eriliselt sobimatu. Vähemalt meie kandis. Peenras talvitunutest hakkas õitsema ainult kolm sorti, Forever&Ever Pink, mis eelmisel aastal sai istutatud kena roosana, puhkedes aga oli hoopis pigem lilla, Pilt tehtud 28.juulil.
Järgmise ilmutas end Peppermint ja kah veidra värviga, roosa-valgekirjuna istutatud põõsas ilmutas end sellisena
ja õitsema hakkas ka YouMe Together. Viimasest kaks põõsast, idakülje oma alustas kuu aega varem ja praeguseks on õied hiiglaslikud
ja läänekülje põõsas, mis saab valgust vaid mõned tunnid päevas ja mille Malati talvel peaaegu üles võttis, alustas nädal aega tagasi. Mõlemad on hoolimata ohtrast turbamulla lisamisest roosad mis roosad, aga ega ma pole ka happelisusega mängida viitsinud.
Teised talvitunud suurelehised kasvatasid ainult lehti ja ükski pole kuni tänaseni õienuppe näidanud.
Huvitav oli aga jälgida seda, mis toimus pottides müügiplatsil. Forever and Ever taimed tulid kõige hiljem ja said kõige vähem kannatada, said korralikult süüa ja juua, kastmismatid aitasid põua puhul ja õied olid tõeliselt uhked.
Hullem lugu oli varem saabunud sortidega, mille rohtsed osad mai algus pea maani süldiks võttis ja mis seetõttu praktiliselt otsast peale pidid alustama. Esimesena andis õie 4.augustil Bicolor.
järgnes pigem begooniat, kui hortenisiat meenutavate õitega Beautensia Papillon
ja Saare-Tõrvaaugu ürituse ajaks augusti lõpus hakkasid õitsema ka mõned You and Me Love
ja Fantasia
You and Me Romance and You and Me Together on minu silma jaoks küll äravahetamiseni sarnased, kui viimast sinisena hoida ei suuda, ja pottides õitsema ei suutnudki hakata kumbki sort. Kuigi eksperimendi mõttes panin augustis mõned potid isegi kasvuhoonesse. Samas, nagu öeldud, talvitunud You and Me õitses peenras kenasti.
Aias ei näidanud õisi ükski Endless seeria hortensia, Zorro ega ka mõned varem soetatud Foreverid. Jääb loota, et järgmised suved on hortensiasõbralikumad ja sooja aega jagub pikemalt, sest külmad ööd nii juunis kui augustis ilmselt õienuppude moodustumisele paugu panidki.
5. oktoober 2014
Sügises on
minu jaoks alati kurbust ja nukrust. Maal elades siiski vähem kui linnas. Linnas tähendas oktoober seda, et praktiliselt kuni kevadeni polnud välja enam muud asja kui tööle ja töölt tulekule. Maal elades võib oktoober tähendada hoopis mõne varem meeles mõlkunud projekti ühe päevaga valmis tegemist. Hea koha ehitas Lepatriinu valmis juba kevadel, aga kuna see pärnadealune on selline koht, kuhu muru külvata pole mõtet. liiga pime, sai sinna ette hoopis killustik ja paeriba hakkab hiljem piirama põõsaala. Kahekesi killustikku ja kive vedades läks uskumatult kiiresti. Lepatriinu jõudis veel mingi kivi, metalli- ja klaasikildude hunniku ära lahendada. Me oleme neid hunnikuid seitseteist aastat koristanud ja otsa nad ikka veel ei saa...
Põõsaste vahele tuleb kate ja multš, kuna öösel sadas vihma, sai lõpuks ometi kalmiad ära istutada.
Pika peenra veel pikem pikendus läks lõpuks katte alla. Mingid põõsasmaranad ehk ikka peavad selles kõrbes edaspidi vastu, Püsikute poole pole mõtet vaadatagi. Isegi enamik kevadel istutatud puid on ilmselt välja läinud ja võib-olla paar möödunudaastast ka. Ühe elupuu olen juba lõkkesse saatnud, kaks tükki lähevad ilmselt veel. Sinna heinamaasse ma lihtsalt ei jõudnud vett tassida, isegi kui oleks jätkunud vett, on ka mu töö- ja tassimisvõimel teatud piirid.
Ega mul seda peenrapikendust väga vaja polnud, eelmisestki osast seisab suur osa täiesti tühjana, aga sellesse aiaserva oli vaja lihtsalt mingit vahet eristamaks niidetavat ala metsast. Tarad mulle ei meeldi ja hekke ei jõuaks hooldada. Mul on isegi paar seni hooldatud hekijuppi selle aastaga käest läinud, kui ei jõua ega jaksa, siis ei jõua ega jaksa.
Kui eile oli küll pilvine, aga soe ja mõnus õues asjatada, siis tänane küll päikeseline, aga ainult kaheksa soojakraadi ja vinge jäise põhjatuulega ilm väljas tegutsema ei isutanud. Lepatriinud madistasid küttepuudega, said punased põsed ja sooja naha. Mina nagu öeldud, istutasin. Kolm kaelajäänud kalmiat ja kaks rocki pojengi. Maas on neil igatahes parem kui potis ja kui nälg peaks majja tulema, saab alati välja kaevata. Müügiplats sai vahepeal suuremas osas talvekorda, aga kuna tilgub veel tellimusi, siis päris kinnipakkimine ootab veel natuke. Hortensiaid veel talvekorterisse panna ei raatsi, naudin õitemerd. Nagu kuskil juba öeldud, püüan nädalavahetustel tööasjadega mitte tegeleda, vahepeal läks kõik liigagi sassi ja sõlme.
2.oktoobri hommikul oli maa ja autoklaasid küll härmas, aga kraadiklaas näitas päikesetõusu ajal ikka 2 kraadi plussi, andur on maast poole meetri kõrgusel. Põuakahjustused on hullemad kui külmakahjud ja mul pole isegi taimenimekirjadega tegelemiseks vähimatki tuju...kevadel istutatud ju sai, aga palju sellest ellu jäi, on iseküsimus. Mõistan täiesti nende tundeid, kes peale nii mõnestki kollektsioonist ilmajäämist on lubanud aia ära asfalteerida :), mul on üsna sarnane tunne.
Vaatasin naatikasvanud peenraid, aga rohida küll ei viitsinud, liiga külm ja rõske. Pesin pesu, koristasin. Lugesin eelmisel nädalal kätte saadud raamatut "Botaanika aednikele", soovitan, lihtne ja loogiline.
Õhtud kamina ees on soojad ja mõnusad, koerad ja kass seltsilisteks. Kui vahepeal lugesin hoolega töökuulutusi, et teeks ometi midagi selle mandumise asemel, siis praegu miskipärast kipub see tunne üle minema. No ja ei saa öelda ka, et tegemist ees ei ootaks, pigem oli vahepeal tunne, et midagi ei taha, ei viitsi ja miski ei huvita...õnneks lähevad sellised perioodid lõpuks ikka üle. Täielikult üle pole läinud, aga mõningaid positiivseid märke juba on.
Põõsaste vahele tuleb kate ja multš, kuna öösel sadas vihma, sai lõpuks ometi kalmiad ära istutada.
Pika peenra veel pikem pikendus läks lõpuks katte alla. Mingid põõsasmaranad ehk ikka peavad selles kõrbes edaspidi vastu, Püsikute poole pole mõtet vaadatagi. Isegi enamik kevadel istutatud puid on ilmselt välja läinud ja võib-olla paar möödunudaastast ka. Ühe elupuu olen juba lõkkesse saatnud, kaks tükki lähevad ilmselt veel. Sinna heinamaasse ma lihtsalt ei jõudnud vett tassida, isegi kui oleks jätkunud vett, on ka mu töö- ja tassimisvõimel teatud piirid.
Ega mul seda peenrapikendust väga vaja polnud, eelmisestki osast seisab suur osa täiesti tühjana, aga sellesse aiaserva oli vaja lihtsalt mingit vahet eristamaks niidetavat ala metsast. Tarad mulle ei meeldi ja hekke ei jõuaks hooldada. Mul on isegi paar seni hooldatud hekijuppi selle aastaga käest läinud, kui ei jõua ega jaksa, siis ei jõua ega jaksa.
Kui eile oli küll pilvine, aga soe ja mõnus õues asjatada, siis tänane küll päikeseline, aga ainult kaheksa soojakraadi ja vinge jäise põhjatuulega ilm väljas tegutsema ei isutanud. Lepatriinud madistasid küttepuudega, said punased põsed ja sooja naha. Mina nagu öeldud, istutasin. Kolm kaelajäänud kalmiat ja kaks rocki pojengi. Maas on neil igatahes parem kui potis ja kui nälg peaks majja tulema, saab alati välja kaevata. Müügiplats sai vahepeal suuremas osas talvekorda, aga kuna tilgub veel tellimusi, siis päris kinnipakkimine ootab veel natuke. Hortensiaid veel talvekorterisse panna ei raatsi, naudin õitemerd. Nagu kuskil juba öeldud, püüan nädalavahetustel tööasjadega mitte tegeleda, vahepeal läks kõik liigagi sassi ja sõlme.
2.oktoobri hommikul oli maa ja autoklaasid küll härmas, aga kraadiklaas näitas päikesetõusu ajal ikka 2 kraadi plussi, andur on maast poole meetri kõrgusel. Põuakahjustused on hullemad kui külmakahjud ja mul pole isegi taimenimekirjadega tegelemiseks vähimatki tuju...kevadel istutatud ju sai, aga palju sellest ellu jäi, on iseküsimus. Mõistan täiesti nende tundeid, kes peale nii mõnestki kollektsioonist ilmajäämist on lubanud aia ära asfalteerida :), mul on üsna sarnane tunne.
Vaatasin naatikasvanud peenraid, aga rohida küll ei viitsinud, liiga külm ja rõske. Pesin pesu, koristasin. Lugesin eelmisel nädalal kätte saadud raamatut "Botaanika aednikele", soovitan, lihtne ja loogiline.
Õhtud kamina ees on soojad ja mõnusad, koerad ja kass seltsilisteks. Kui vahepeal lugesin hoolega töökuulutusi, et teeks ometi midagi selle mandumise asemel, siis praegu miskipärast kipub see tunne üle minema. No ja ei saa öelda ka, et tegemist ees ei ootaks, pigem oli vahepeal tunne, et midagi ei taha, ei viitsi ja miski ei huvita...õnneks lähevad sellised perioodid lõpuks ikka üle. Täielikult üle pole läinud, aga mõningaid positiivseid märke juba on.
Tellimine:
Postitused (Atom)