30. juuni 2012

Külas proffidel

Eileõhtune külaskäik väärib jäädvustamist ja nii piltide kui postituse tegemiseks on küllakutsujate lubagi küsitud. Oli põnev, sest külla kutsusid kutselised aiakujundajad, Mare ja Riho aiakujundusfirmast R&AR . Klooga ranna endise pioneerilaagri aladel asuva rohkem kui 5000m2 suurusest aiast moodustab poole 2300m2 suurune tiik, minu jaoks oli see esimene kord Eestis korralikku ja huvitavat veeaeda näha. Esimene küsimus selle hiidtiigi puhul oli muidugi, et kas üle ka ajab - pidi ajama ja üldse mitte vähe, mõnikord loksuvat vesi majast vaid meetrikaugusel. Oma uputavale tiigikaldale sain hea idee, astilbed, mis pidid üleujutuse eeskujulikult välja kannatama. Kavatsen kindlasti proovida.
Igal pool mujalgi andis tunda head maitset ja korralikku hoolitsust. Uskumatu, et inimesed, kelle igapäevane töö on niigi aedade kujundamine ja hooldus, jaksavad veel niipalju aega ja energiat omaenese aiale pühendada. Ilus oli, palju põnevaid põõsaid ja kaunid vaated. Piltide kvaliteet paraku selline nagu on, õhtune päike polnud pildistamiseks just parim ja peale kolmandat plõksu sai fotoka aku tühjaks, edasi jätkasin telefoniga.







Tiigikaldal hakkab õitsema jukka, päris haruldane vaatepilt:
Välja kaevama esialgu ei hakanud :D, aga kääre anti küll kasutada, proovin abeeliast ja viirkirsist pistikuid teha. 
Tänast kuiva hommikut kasutasin majaesiste põõsaste kasimiseks, kuivanud oksad välja pargiroosidest ja okkalistest, taltsutada üleannetuid sireleid ja forsüütiaid. Muutunud poleks nagu suurt midagi, aga sodi tuli mitu kärutäit. Põõsakujundaja töövahendid:
Kuna valge viin ongi siin majas vaid desinfitseerimisvahendina tarvitusel, ostsin kõige odavama. Naabrimees hoidis niigi kahe käega peast kinni, kui nägi mind ükskord kingitud Absoluti aiakääridele kallamas :D. Okkakindad aga on tõesti head, kuigi tegelesin mitu tundi tigedate tegelastega nagu roosid, kadakad ja kukerpuud, jäid käed täiesti terveks.

28. juuni 2012

Arengutest

Mul on viimased kaks nädalat pikaksveninud tööpäevade lõpul juhe täiesti lühises olnud ja selle vastu aitab tavaliselt midagi füüsilist. Mistõttu olen õhtuti killustikku vedanud ja kühveldanud. Ühe, kaks või kolm traktorikärutäit, kuidas võhma on olnud. Tiigikallaste üks jupike kannatab juba pildistamist:


Minu sekkumiseta kaevusid valmis kaks uut roosipeenart, nüüd on kõik roosid ka istutatud ja koduta veel vaid kuus pargiroosi, mille oletatav asukoht muutub kogu aeg :). Las seedub, eriti kamtšatka kibuvitsale tuleb kohta väga ettevaatlikult valida, sest see sinder kasvab ikka tõeliseks roosipuuks.

Õisi on praegu vähe, ikka on jahe. Rabarberi varjust avastasin üksiku õitsva tulbi. Valge camassia alles avab õisi
Russelli lupiin, imeilusat sügavsinist värvi õied
Midagi erilist, tiibeti priimula (Primula florindae) alustab õitsemist. Kõige pikem õisik sel suurel "nurmenukul" on mulle üle pea.

Midagi veel erilisemat, vist lausa ajaloolist, õitsema hakkab ka tulbipuu (liriodendron tulipifera)
kuigi ma oleks talle andeks andnud ka selle, kui ta mul üldse kunagi õitsenud poleks, ta ju nii soojamaalane ja tema käelabast suuremad lehed õitsematagi imelised:
Antaks nüüd siia loodenurka ka natuke sooja, et seda õiteilu näha...


23. juuni 2012

Kallab nagu oavarrest,

täpselt nii nagu ilmateade lubas, ja soojakraade on 11, Tõeline jaanilauba eesti moodi. Põdeda pole õnneks midagi, ei olnud tehtud mingeid plaane, mille ärajäämise pärast nukrutseda. Võib endale ühe tõsise looderdamispäeva lubada küll ja just seda olengi hommikust saadik teinud. Magasin kella kümneni, sõin kõhu täis ja kolisin diivanile edasi looderdama. Isegi lugeda ei viitsinud, unelesin niisama mingis une ja ärkveloleku vahelises staadiumis.  Mõnus oli.
Eile õhtul oli ka mõnus. Ilmateadet vaadates otsustasin, et kui tahan kalendrisuve saabumist tuletegemisega tähistada, siis tuleb seda teha nüüd ja praegu. Olin hommikul endale soetanud ammuigatsetud lõkkealuse, mis vajas sisseõnnistamist. Tahtsin sellist asja seetõttu, et aias on tihtilugu pudi, mis vajaks kohest ärapõletamist, haiged ja kahtlased taimeosad ja muu selline, aga paari lehekese pärast ei hakka ju suurele tuleasemele tuld tegema.
Mulle endale tundus, et mul oli äärmiselt stiilne jaanituli, leegi ümber veel süttimata umbrohi, mida terrassi kõrvalt välja koukisin
Seltskonda oli mul ka

Limpsisin veega lahjendatud valget veini, lugesin raamatut, vaatasin tuld. Õhtused kiudpilved andsid märku saabuvast tsüklonist.
Üksteise järel puhkevad tiigiäärses siberlastealas uued õied, aga raudpoltkindlalt ei julge ühtegi enne kindlalt õigeks väita enne, kui asjatundjad on oma arvamuse öelnud. Googeldada ma ei julge, sest esimesel katsel sattusin kohe Tambergi lehele ja sealseid sibiricaid ja sibtosasid nähes pidin sealt kähku põgenema enne kui mu krediitkaart jälle tõsiselt kannatada oleks saanud...
Sildi järgi Plissee:
Siguldast soetatud Uncorked (õis sai peale pildistamist ära lõigatud, sest taim on väga tilluke)
Järgmisel kolmel on sildid kadunud ja oinas minu isikus pole istutustabelisse eelmisel aastal ka õite värvi kirjutanud  (ehk Muhedik,appi! :). Üks sinistest peaks olema Cambridge.


Deialt saadud pseaudacorus tunneb end vabalt kasvades tõeliselt hästi, ligi ma selle veeseisuga talle ei pääsenud, aga üle meetri on kõrgust sel puhmal kindlasti. Kuna ma seda tiigiserva rohida ei saa, sest ainukesed võimalused seda teha oleks pea alaspidi või kalavinskitega tiigist, kumbki võimalus ei ahvatle mind põrmugi, siis unistan selles tiigiservast tõsisest võhumõõgamüürist nagu Savisaare juures. Augustis saabuvad Cajeux sordid peaksid aitama sellel unistusel täituda. Aiandus õpetab kannatlikkust isegi minusugusele kärsitule olevusele.
Mingil hetkel peab sellesse väljas möllavasse tsüklonisse sukelduma, et toita tibud, korjata ära munad ja tuua saunapuud, aga seni lükkan seda veel edasi. Laiselda on nii mõnus.


18. juuni 2012

Siberi segadus ehk leia kolm erinevust

Nii. Ma olen need kolm iirist ostnud piltide järjekorras nimedega Sparkling Rose, Double Delight ja Steve Varner.

 
Kui keegi leiab erinevusi, paluks mulle ka teada anda, muidu ma jäängi selleks lolliks, kes peenra ääres sääskedega võidu keksleb ja mõistatada püüab.
See tegelane peaks kirjade järgi olema Claret Cup, aga ma pole enam milleski kindel.
On kummaline varasuvi, kus roosid alustavad enne pojenge. Kiirendusvõistluse võitja, Austini Crown Princess Margareta avas esimesena õied:
Seejuures Mart Ojasalu aretatud Largo pole minu meelest sugugi kehvem:
Sekundeerivad mõned pargiroosid. Üks põnevaimaid kibuvitsu, mida on loetud nii liigiks kui sordiks, Harison´s Yellow ehk Yellow Rose of Texas. Hybrid foetida ehk kollase kibuvitsa ehk kaputsiiniroosi sort, aretatud George Folliott Harisoni poolt ca 1824 ja esmakordselt avalikkusele esitletud aednik Thomas Hoggi poolt New Yorgis, 1825. Mulle meeldivad roosid, millel on lugu rääkida.
Miskipärast jääb Eesti turul omajuursete pargirooside valik järjest haledamaks, nii et ilmselt tuleb hakata mingil ajal pistikuid tegema. Põltsamaalt ehk midagi saaks, aga senine kogemus näitab, et lihtsam on palja käega tarkusehambaid välja tõmmata kui sealt pargiroose kätte saada...
Aias oli üht-teist ilusat veel, suurem osa pilte läks näguderaamatusse.

17. juuni 2012

Vihmane päev

...olevat selleks välja mõeldud, et aednik saaks oma kodused toimetused ära tehtud. Terve hommikupooliku kallas nagu oavarrest ja kuigi praegu on sadu järele jäänud ja isegi päikest näha, on tuul selline, et puud kõiguvad päris korralikult.
Päris koristamise ja küpsetamisega täna tegelenud ei ole, aga see-eest on mõningane osa paberimajandusest võtnud arusaadava vormi.
See-eest olid kaks eelmist päeva toredad. Taimejahti ja tööasju on võimalik täiesti edukalt ühendada, kui logistika on tugev. Nii saigi reede hommikul suund algul Tartu peale võetud, aja säästmise huvides püüdsin sirutuspause peaaegu mitte teha ja esimene peatus oligi alles 12 kilomeetrit enne Tartut, Aiasõbras. Aega kahjuks palju ei olnud, tagumisse põõsasteossa kahjuks või õnneks ei jõudnudki, aga näppu jäid kollaste lehtedega angervaks "Aurea", hübriidkellukas "Elisabeth" (hr.Kaarna soovitas seda tiigikaldal proovida, muidu ma eriline kellukahuviline pole), madal kullerkupp, kamtshatka kevadvõhk (mul on praegu Kihnu Jõnni sündroom, mulle annab kõik maha parseldada, mis väidetavasti vett peab), lisaks veel rootsutu norulill. Lõpuks eriti ägedate punaste lehtedega eriline lobeelia "Russian Princess", mille talvekindlus pidi meil küll nii ja naa olema, lubasin hr. Kaarnale, et panen selle temalt viis aastat tagasi ostetud tulbipuu kõrvale, mida ta mulle samal põhjusel tookord müüa ei tahtnud. Aga kui ei katseta, ei saagi teada.
Siis Tartu, mitu tundi tööasjade ajamist ja vaimu lõõgastamiseks otsustasin ära käia Juhani Lohkva aiaäris. No lisaks vaimule lõõgastas see ka rahakotti päris korralikult, aga peab ütlema, et oste ei kahetse, nende Tartu poe valik on Tallinna omast ikka oluliselt kobedam. Kaasa kargasid mõned roosid (Greenland, Travemünde, Blue Parfum), mustad leedrid "Pulverulenta" ja "Aureovariegata", mulle leedrid väga meeldivad ja õnneks neile minu juures ka. Siis kollaseleheline ebajasmiin "Aureus", ängelhein "Black Stockings", tiarell "Mystic Mist", prestoni sirel "Miss Canada", siilkübar "Mama mia", kanada kukits ja verev kontpuu "Compressa". Punaseõielist hobukastanit kahjuks neil polnud.
Edasi läks suund Lõuna-Eesti ühte parimasse paika ehk Muhedike juurde. Imetlesime iiriseid (sest fotod annavad vaid tillukese osa nende tegelikust ilust), kohe õitsma hakkavaid kaktuseid
ja juttu nagu tavaliselt jatkus kauemaks. Igatahes Võrus broneeritud ööbimiskohta jõudsin alles kella  kümneks õhtul. Siis sõitsin ka kolm korda ümber kvartali, sest sellise välimusega hoovist poleks osanud küll hotelli otsida. Kui toa aknast avaneb selline vaade, siis seda ööbimispaika väliskülalistele just ei soovitaks:
Lisaks käis pea kella üheni öösel hoovis räige lärm, nii et magamajäämisega oli tõsiseid raskusi. Tagasi sellesse külalistemajja igatahes ei kipu.
Hommik oli päikeseline ja suund sai võetud Vastseliina peale, kuhu M kaubikuga juba öösel oli kohale läinud. Rahvast oli laadal palju ja ka kaubavalik pisut põnevam kui nii mõnelgi põhjapoolsel laadal. Pealegi pean häbiga tunnistama, et polnud elus vist kordagi Vastseliinas käinud. Taimevaru sai küll tagasihoidlikult täiendatud, sest autos polnud lihtsalt enam kuigipalju ruumi, aga sain juurde eesti roosisorte, kirjulehelise veigela, punaselehelise alõtša ning kauaigatsetud hiina sidrunväändiku ja iseviljuva aktiniidia.
Pärastlõunal tuli hakata taas kodu poole loovima, kuigi poleks vaat et tahtnudki, lõunamaal oli soe ja mõnus ja ma peaaegu oleksin olnud nõus isegi telgis ööbima. Paraku ootas kodune loomaaed kantseldajat ja nii valisingi küll pisut pikema kodutee läbi Rõuge, Antsla ja Abja-Paluoja algul lääne ja siis juba põhja poole. Mõnes kohas polnud ma aastakümneid viibinud. Selles kirikus käisin ma 25-aastaselt leeris, kodunt võimalikult kaugel, et töö juures teada ei saadaks, sügaval nõukaajal oleks sellest paks pahandus tulnud.
Kirikust edasi sõites avastasin põneva poekese, kust kohalike kunstkäsitööliste toodetut osta sai ja mu ehetevaru täienes nii mõnegi paari kõrvarõngastega
Tsooru kandist leidsin terve kaubamaja, kust sai imehäid küpsiseid
Enne Riia maanteele jõudmist tegin sirutus- ja söögipeatuse teeäärses Lodja trahteris, soovitan teistelegi, kena teenindus ja hea toit.
Koju jõudsin õhtul kell pool kümme koos esimeste vihmapiiskadega. Suutsin kangete kontidega veel taimed hoiunurka kärutada, mõned neist olid juba ju poolteist ööpäeva palavas pagasiruumis veetnud, õnneks öine vihm leotas neid korralikult. Hinges aga oli teadmine, et Eestimaa on imeilus ja kohtumised armsate inimestega teevad päevad täiuslikuks.
Kõige hullem on aga hoopis see, et sellistel pikkadel sõitudel tulevad ideed ja veel millised...hakkavad teised lausa kõrvadest välja pressima. Ükskõik kuhu ma ka vaataks, hakkab seal midagi visualiseeruma. Jama, sest tegelikkuses pole näiteks viimase nädala jooksul oma aias peale umbrohu juurdekasvu suurt midagi toimunud. Nii et kui keegi teab, kust saaks osta paar kuud vaba aega ja mõnisada ruutmeetrit läbikaevatud, kanga ja multšiga kaetud istutusala, andke mulle palun teada, eks...

10. juuni 2012

Kassid, kes kõnnivad omapead

Inimesed on erinevad. Hiljuti tuli just jutuks, et meie külas on pea kõik paarid hõbepulmi kas juba tähistanud või tähistamas. Minusugune patukott muidugi välja arvatud, kelle ainuke seaduslik abielu jäi väga kaugesse noorusesse. Äsja hõbepulmi pidanud naabrinaine kurtis, et ei saa midagi aias tehtud, kui meest kodus pole, nii harjunud kõike koos tegema. Individualistil minu isikus on risti vastupidi, kuigi üldiselt ei ole mul M vastu midagi, istub mulle endiselt kõige paremini üksitegutsemine ja üksinda kodus olles tekib vahel mingi tõsine energialaks. Igatahes kui ma vaatan märkmikku ja näen seal sel nädalavahetusel ära tehtud asjade loetelu, tekitab see minus eneseski hämmingut.
Eilne ilm oli nagu tellitud: pilvine, väga tuuline, kuid mitte väga külm. Ideaalne varjupeenra tegemiseks, kus muidu ootavad tuhanded verejanulised tiivulised. Niigi naersime M-ga, et tiigi ümbruse peame ilmselt kujundama mingite massiivtaimedega ja siis seda eemalt imetlema, sest lähemale minna pole võimalik, teatavasti jumaldavad sääsed niiskeid ja varjulisi kohti. Eilse tuulega aga polnud õuel ainsatki sääske. Sain pea terve päeva tiigiveerel askeldada. Kaevasin valmis esimese jupi uuest istutusalast. Istutasin ära kõik N+1 totsikut ja pütsikut, mis eri kohtadest kokku hamsterdatud. Vedasin kärutäite kaupa mulda, turvast ja hobusesõnnikut (sest traktori vajalik jubin on endiselt Stokkerisse saabumata ja traka ei tööta). Kui enam midagi istutada ei olnud, hakkasin ümber istutama. Kiskusin välja hosta Patriot ja kes on täiskasvanud suurt hostat välja sikutanud, teab, mida see tähendab. Oleksin pidanud seda varem tegema, kui ta väiksem oli, koht oli vale ja täispäike kõrvetab selle hosta lehed - ainult et alati on neid asju, mida varem peab tegema, kole palju ja kevadist aega kole vähe. Igatahes nüüd on pool hostat tiigi varjupeenras, teine pool maja ees varjus ja mõned tükid ka naabrite aedades. Tiigi taha üleujutuskohale korjasin kokku kõik aiast leitud angervaksad ja prooviks panin ka mõned jõgi-ristirohud. Lisaks Juhanist ostetud veelembelised kõrrelised. Tiigis on vesi nii palju alanenud, et pseudacorus variegatat ja hundinuie istutasin peaaegu pea alaspidi rippudes. Potti ja tiiki said ka uued vesiroosid.
Üritasin telefoniga ka pilti teha, sest fotokas viibib endiselt tööl:



Telefoniga pildistamine on muidugi eraldi teema, lauk Globemaster ei ole kohe kindlasti roosa nagu sellel pildil:

Igatahes laupäeva õhtuks oli tunne, et mu jalatallad on ringitammumisest täiesti ümmargused. Sõnnikuhunnikust kuni tiigini on üle saja meetri, ja ma ei oska isegi öelda, mitu korda ma seda läbisin, käru sabas. Vahepeal jõudsin veel neli masinatäit pesu pesta ja kuivama viia, nüüd peaks vist ära korjama...no ja süüa tegema ja sööma pidi ka vahepeal, mis oli muidugi puhas ajaraisk, aga kõhukorin hakkas juba linnulaulu summutama.
Õhtuks taipasin õnneks valutavatele kontidele sauna kütta, see oli hea mõte, hommikul polnud enam üldse hull.
Nüüd siis on kõik istutatud, peale osade rooside, mille uue peenra kaevamise usaldan lahkelt M-le. Teatavasti tuleb tavaliselt enne millegi tegemist midagi muud ära teha ja tulevase roosipeenra koha peal laiutas mitu kuud oksahunnik, mis õnneks neljapäeval tuleroaks sai. Ehk saab järgmisel nädalal ka roosipeenra. Siis hakkan jõudumööda uut istutusala teiste poole venitama ja siis on ju jälle ruumi hamsterdamiseks :D.

Aga pealkirjas mainitud kassiteema juurde tagasi, Kuna kutsikat ma endale sel aastal ajapuudusel lubada ei saa, siis tekkis mul vahepeal idee, et võtaks majja veel ühe kassi. Kes teab, kauaks mu punanahka enam on, tohtrid ütlesid, et varsti enam ei saa opereerida. Algul tahtsin kassi võtta kassiabist, aga nende lepingut nähes loobusin - näiteks sisaldas leping punkti, et kass ei tohi aasta jooksul ära kaduda või ära surra, no ma ei ta, ma pole endagi peale kindel, mis siis veel leidkassist rääkida...igatahes jäi asi katki ja ma otsustasin, et kui mulle on kass ette nähtud, küll ta siis ühel päeval tuleb.
Eile ta tuligi. Läksin pealelõunal vaatama, mis kanades kaagutamispaanikat tekitab ja leidsin puuriida otsast haledalt näuguva süsihalli olendi. Kes kutsumise peale kohe alla vupsas, pakutud toidukausi tühjaks sõi ja siis kõvasti nurrudes vastu jalgu hõõrutama hakkas. Järgmiseks maanduti mulle juba sülle, kui terrassile puhkama istusin ja löödi veel kõvemini nurru.


Helistasin naabrid läbi, kas kellelgi kass kadunud pole, kuid kõigil olid omad kodus. Igaks juhuks peab muidugi kuulutustel silma peal hoidma, äkki keegi otsib seda elukat, sest ilmselgelt on tegemist kodukassi, mitte tänavakraadega. Käitub tegelane nii, nagu oleks sünnist saadik siin elanud. Ülejäänud karvane kollektiiv esialgu tulnukasse eriti soosivalt ei suhtu, Käpik kähiseb konkurendi peale, kolli näitab väheseid allesolevaid esihambaid ja kauka meelest on võõra kassi õige koht puu otsas. Selle arvamuse eest teenis ta äsja verise nina ja kass istub solvunud näoga puukuuri katusel. Aga eks neil tuleb kohaneda, kui ma kassi õiget omanikku ei leia.

8. juuni 2012

Aedniku helge hetk

Selliste õhtute nimel, nagu täna, tasub elada. Ausõna. Niivõrd hea on olla.
Sel ajal, kui ma ise mööda Eestit ringi tormasin või tööasju ajasin, rohisid peenrad end ise ära. M väga tubli ja tööka õetütre abiga. Oksahunnikud põletas M, kui eile õhtul kella kaheksa paiku Viljandimaalt koju jõudsin, oli vaid suits järel.  Muru niitis täna õhtul töölt koju jõudes minapäkapikk ise, kaks tundi ühtejutti, aga nüüd on kõigist strateegilistest kohtadest perfektne. Strateegilised kohad on need, mida ma terrassilt näen ja kaugemale ei pea ju minema, eks. Lähedal on kõik perfektne, suisa ideaalne aed.
Nii et sel nädalavahetusel ei rohi, ei niida. Teen asju, mis tõeliselt meeldivad, istutan ja kujundan. Eriti viimast. No ja need taimed, need ju lihtsalt tulevad, iga kord, kui koju jõudes Hõbetähe pagasiluugi lahti teen, on seal mingid taimed. Tänagi sõitsin Juhani Pääsküla aiaärist mööda, no käsi lihtsalt jõnksatas paremale ja kui ma seal parklas olin, siis mõtlesin vesise koha taimi vaadata, lõpuks oli vaatamiseks ikka käru vaja...eile liimusid Nõrga talust mingid asjad näppude külge, nii see aiahooliku elu käib.
Täna aga vedeleb aiahoolik terrassil, kuulab linnulaulu, toksib läptoppi, sügab varbaga lesivaid penisid ja mõtleb, et kuidas tal elus on vedanud, et saab nii imelises kohas elada: Õhk on paks sirelite ja niidetud muru lõhnast, linnud jutustavad igas ilmakaares omas keeles. Õhtust jahedust aitab peletada terrassisoojendi ja katusega terrassil on sääskede vastu Thermacell ikka tõeliselt tõhus, muidu ei saaks juunis vist üldse väljas olla.
Ning kõige mõnusam on see, et on reede õhtu ja terve nädalavahetus aiaga on alles ees.
Pilte paraku ei ole, sest fotokas on tööle jäänud.




4. juuni 2012

Murtud südamed ja pügatud põõsad

Muhediku eilse kommentaari peale, et mu kodutu-nimetu taimeke on murtudsüda, jäi botaaniline kretiin algul mõtlema. Et ma ju tean, milline murtud süda välja näeb. See oli esimene taim, mille ma üldse aeda tassisin, siis, kui veel mittemingisugust aiandusplaanigi polnud. Lihtsalt, et mõni vana ja vähenõudlik taluaiataim võiks olla.
Ega sordid nii vähenõudlikud polegi, paar korda läks aia taha, enne kui ühe valge eelmisel aastal pidama sain, sort peaks olema "Inspiration"
Sel aastal sai toodud veel üks lisaks, "Valentine"
Eile sain siis jälle targemaks, need kolm on harilikud murtudsüdamed (Dicentra spectabilis). Ning istututustabel teab ka, et olen eelmisel aastal soetanud ühe õevase murtudsüdame (Dicentra eximia), sordist ei ole kahjuks aimugi, ilmselt olen ostnud sordinimeta. Tema siis see eilne lilleke oligi.

Pärast tänast tööpäeva otsustasin kasutada kuivana püsinud ilma ja natuke aeroobset trenni teha. Võib mõelda, et mis see hekilõikuriga vehkimine siis ära ei ole, aga tegelikult on see tegevus, mis väga lihtsalt ja märkamatult igalt poolt vee lahti võtab. Topiaarkunstiks minu tegutsemist nimetada ei saa, see on põõsaste lõikamine stiilis lõikan-kuhu-ulatun-seni-kuni-jaksan. Aga oma maaema kivi sain padrikust kätte
Kellelgi ei ole hulgaliselt magesõstart vaja, kui ise välja kaevama tuleb, ma annaks kohe mitu kuupmeetrit ära,sest igaastasest pügamisest hoolimata võiks see sõstravõsa veel väiksem olla. Ise kuidagi selleni ei jõua.
Endale meeldib mulle endiselt see ühest aiaajakirjast saadud idee, kuigi jah, selle alumise heki kasvatamine on ikka päris pikaajaline protsess ja ühtlaseks teda ikka veel ei saa. Vanadest talusirelitest ja nende õitsemisest ei raatsinud loobuda, aga sirelivõsa alune näeb tavaliselt jube välja. Juurevõsude pügamine madalaks hekiks konkretiseerib pilti oluliselt.
Aga see pole topiaarkunst, vaid koerte seljasügamise hari.Kunagi tahtsin selle junni keset aeda üldse maha võtta, aga siis avastasin, et mu mõlemad penid käivad selle ogalise puu all seljast lahtist karva maha nühkimas. Nii et vahel on see punsu päris naljakas, pealt pügan mina ta ümmarguseks, alt kulutavad koerad ja aeg-ajalt lehvivad okste küljes pikad karvatutid. Modell oli lahkelt nõus demonstreerima, kuidas asi käib, seda etendatakse tihti ka külalistele.
Kuna arboristikas olen ma veel tumedam kui botaanikas, siis ma ei tea, mis puuga on tegemist. Mina seda istutanud ei ole, ise on kasvanud. Kui vabalt kasvada lasta, kasvab mõnemeetriseks sagriseks puukeseks, krundil on mõni veel. Pügada laseb end imepäraselt hästi, näeb parem välja kui magesõstar. Eesti puuderaamatutest mina täpselt samasugust leidnud pole. Lehed on sellised:
Pügamise sodi korjan kokku paari päeva pärast, on lihtsam. Muru on nagunii niitmata, sest traktor on katki ja vajalik jubin saabub alles 10.juuni paiku. Mis sellest, terve suvi on ju alles ees.