Roosihiid ja jaanuaripurikad

Olen viimastel õhtutel David Austini eessõnaga Botaaniliste Rooside Entsüklopeediat lapanud, muuseas suurepärane kingisoovitus roosi- või lihtsalt lillesõbrale ja Rahva Raamatu veebipoes täiesti saadaval. Isegi kui inglise keelt ei oska, on pildid nii hirmilusad, et võtavad hinge kinni ja suvetunne tuleb peale.
Ja tegelikult ei olnud see mina, vaid õde, kes ühte pilti vaadates kiljatas, et kas see on ka roos...vaatasin, et oehjahh, ka selliseid roose on olemas. Sordinimi Mermaid ehk Merineitsi. Kahjuks ei leidnud ka guugeldades selliseid pilte, nagu raamatus, kus roos tõepoolest puu mõõdu välja annab. Maksimaalseks kõrguseks entsüklopeedia järgi 6 meetrit, aga mõned aiandid väidavad kõrguseks ka 10 meetrit. Diameeter 9 meetrit. Raamat annab kasvutsoonideks 4-11, kuid hoiatab, et külmadel aladel nii jõuliseks ei kasva. Mõned netimüüjad pakuvad tsoonideks ka 7-11. Lihtõieline, helekollased õied diameetriga 12-15cm. Korduvõitseja, õitseb suvest kuni lumedeni. Mulle tuli kohe meelde Muhediku väide, et järjest raskem on aeda uusi taimi leida, no sellist kibuvitsa Sul vist ikka veel pole? Pildil Mermaidi õis.

Aga et taas tagasi kodusesse kliimasse jõuda, siis mõned pildid möödunudpühapäevasest mõnusast viiekilomeetrisest jalutuskäigust, mille tulemusel said inimesed punased põsed ja koerad, kes tänu edasi-tagasisilkamisele läbisid oluliselt pikema vahemaa, olid õhtuks täiesti läbi.
Kivid meres olid endale talveks edevad mütsid pähe sättinud.
Pankrannik kasvatas juba kihvu, kusagil märtsikuuks on seal tõelised mitmemeetrised jääsambad, mis moodustavad müstilisi käike. Ära sulavad need purikad alles kusagil mai algul.

Raadiost aga kuulsin, et varsti pidi jääteed avatama. Kogu jää, mida meie kohtasime, nägi välja selline. Ei tundu eriti turvaline.

Kordese roosisoovitused

Võtsin oktoobri keskpaiku otseühenduse Kordese roosiaretusega ja küsisin, milliseid põõsasroose nemad ise soovitavad Eestisse. Selliseid, mida talvel eriti katta ei tuleks. Sain ise nädalavahetusel lõpuks oma rooside andmebaasi revideeritud ja tulemus on see, et hetkeseisuga on mul 49 sorti ja kindlasti üle 150 ühiku (kes neid vanu isepaljunevaid pargiroose lugeda viitsib), nii et kogu selle kupatuse talveks katmine ei ole eriti metsasõbralik (ega ka minusõbralik) tegevus. Aga kuna ikka on vähe (khm), siis edasi ainult talvekatet mittevajavad tegelased.
Härra Fabian Gülk Kordesest saatis mulle järgmised soovitused:
Mein Schöner Garten

Westerland
Lichtkönigin Lucia
Linderhof
Felicitas
Cinderella
Caramella
Omast tarkusest oskaksin veel lisada Kordese roosidest Frühlingsdufti ja Frühlingsgoldi, mis samuti peaksid hästi vastu pidama.
Kuna Kordesest soovitati tellimus teha jaanuaris (kättesaamine mais), siis hakkasin juba peaaegu tellimust arvutisse klõbistama, kui korraga tuli mõte, et äkki on veel huvilisi. Suurema tellimuse pealt oleksid odavamad nii ühikuhind kui transpordikulud. Esialgse arvestuse kohaselt kujuneks ühe paljasjuurse istiku hinnaks kuskil 160-170 krooni, kui tellimusi rohkem, siis hind langeks.
Endal on mul nendest roosidest kogemus Lichtkönigin Lucia-ga, mille kohe esimesel aastal -30 kraadine külm maani maha võttis, aga mis sellest hoolimata alla ei andnud ja õitseb igal aastal nagu kollane tulepõõsas.
Nii et kui on veel huvilisi, saatke mulle meil evepiibe@gmail.com. Tellimuse teen 26.jaanuaril, nii et kes hilja, see ilma.

Koostööprojekt

Kui ma hommikul köögis kohvi üles panin, vedeles letil asuval ahjupannil kaks õhtust järele jäänud grillvorsti. Kuni kohvimasin turtsus ja puristas, panin arvuti käima ja tegin veel üht-teist. Uuesti kööki jõudes olid vorstid pannilt kadunud, ja letil istus täiesti süüdimatu näoga kass. Et kass kaks vorsti pintslisse pani, on väheusutav, natuke liiga suur ports tema jaoks korraga nahka pista. Nii et suure tõenäosusega triblas kõikjale jõudev kass käpaga vorstid pannilt lihtsalt maha ja edasi kadusid nad juba all ootava kolli lõugade vahele.
Nii palju siis koera dieedil hoidmisest.
Üks raamatusoovitus loomasõpradele ka, Tiina Toometi loomalood, äsja ilmunud. Puksusin eile õhtul seda lugedes kogu aeg naerda, mitte põrmugi kehvem kui näiteks Herriott. Kuidagi armsalt kodumaine ka veel.

Ehitusplaanid 2009

Jee, tahaks kõigepealt öelda. Sain just välja prinditud (elagu meditsiini digitaliseerimine) kompuutertomograafia vastuse ja kõik on korras! Raku-uuringu vastust veel pole, aga loodame parimat. Nii et võib hakata plaane tegema, töölõhkumisele vahelduseks.
1. Kõigepealt kõige olulisem. Üles tuleb otsida sama pottsepp, kes mu imelise saunaahju ehitas ja veenda teda suvel elutuppa ahju laduma. Otsinguid peaks alustama juba järgmisel nädalal, sest minul on paraku mulje, et headel tegijatel on endiselt käed-jalad tööd täis.
2. Siis leida santehnik, kes vahetaks ära katkise hüdrofoori koti (ärge palun küsige mu käest, misasi see on, poiss teab, tema meil pumpab jalgrattapumbaga vajadusel õhku juurde) ja ära parandada kaks tilkuvat toruühendust. Tähtaeg: nii kiiresti kui võimalik.
3. Kui elutuba juba nagunii kolast tühi (vt.punkt 1), siis võiks seal ühtlasi lae uuesti ära värvida (ma ei saa aru, millega need ehitajad seda värvisid, aga plekid olid juba kuu aja pärast peal ja pesta ei saa). Selleks tööks on vaja vabatahtlikke või palgalisi. Mina ei värvi, ei saa, käed üleval, midagi teha.
4. Vahetada esiku linoleum millegi koerakindlama vastu. Kõik soovitused oodatud. Keraamiline plaat ei sobi, all on puupõrand ja selle all veel põrandaküte.
5. Vana lõunapoolse paberilao riiulitest tehtud terrassi asemele ehitada korralik katusega terrass, kus ka vihmase ilmaga prahti toota saaks. (istutada, sodida, lõigata jne ;). Enamus materjali ja tegija kah olemas, aga enne kevadet pole mõtet.
6. Ja loodetavasti jõuab majandussurutis ka selleni, et mõni puistevillaga tegelev firma enam ei pea meie katusealust liiga väikeseks tööks ja jõuab mingisugunegi soojustus ka meie lagede peale. Praegu on seal ainult tolmuks pudenenud mälestus kunagisest sambla- ja saepurukihist. Sellepärast meil tubades soe ei püsigi. 40% soojakadudest pidi läbi lae minema, meil ilmselt rohkemgi. Poisil oli küll hiilgav plaan, et äkki vahetaks 1936.aastast pärineva plekk-katuse üldse välja koos katuse soojustamise ja kõrgemaks tõstmisega, aga mu käsi ei tõuse täiesti tervet katust lammutama ja ausalt öeldes ei mahu nii suur kulutus ka mu eelarvesse.
7. Killustikku on vaja 3-4 koormat, siis saab vist teedetegemisega lõpuks ühele poole.

Ja nüüd vist aitab. Üheks aastaks rohkem kui küll, seda enam, et omal jõudu napib, inimtegureid on majas paraku ainult kolm, üks terve ja kaks poolikut. Päris terve on ainult poiss, mina üle viie kilo tõsta ei tohi (kuigi ümardan seda pidevalt kümnele), õel on ühes käes närvipõletik ja puukborrelioos diagnoositi tal takkajärele kah veel, täielik laatsaret.

Raiusin read raamatusse

Ma olen mõnikord ikka üsna vanamoeline. Isegi digipiltidest valin osa välja ja lasen kõige laboris paberpiltideks teha. Lisaks on kurvad kogemused sellest, et tehnika vananeb ja loobub teenistusest ning ei aita ka koopiate tegemine, näiteks 2002.aastal Zimbabwes käimisest mul enam elektroonilisi pilte pole, sest tolleaegne arvuti on ammu arvutite Valhallas ja koopia-CD sai salapärasel kombel kriimustada. Poleks tollal albumitäit paberpilte teinud, poleks midagi alles.
Idee hakkas idanema kusagil detsembri alguses, aga selgus, et niisama lihtsalt blogspotist välja trükkida ei saa. Kaebasin oma muret häkkerijõmpsikale, istus teine arvuti taha, susserdas, manas ja nõidus natuke aega ja voila - hakkaski printerist pabereid välja potsatama. Selleks, et kõik hindamatud kommentaarid ja õpetused ka välja trükitud saaksid, tuli küll iga postitus eraldi trükkima panna, aga aega läks ja asja sai. Päris kopsakas pakk sai. Pildid jäid muidugi tavalisel printeripaberil natuke lahjad, aga ikka parem kui mitte midagi. Sõitis pakk mul paar nädalat autos kaasas, kuni täna Jajaa koopiakeskuses paari minutiga saja krooni eest kaante vahele sai.
Nii et kallid sõbrad: kui midagi peaks juhtuma ka elektri, interneti või tont teab millega, on kõik kirjapandu mul kenasti olemas koos piltide ja teie vahvate arvamustega. Ja vajadusel saab neid ka mõnusasti diivanil pikutades nautida.

Kiri kodukandist

Ausalt öeldes ajab see kahe blogi pidamine mind varsti juba ennast ka segadusse. Postitused satuvad kord siia, kord sinna... ja ega ma ise ka alati alustades tea, kuhu välja jõuan ja kus selle jutu õige koht peaks olema. Koera-kassijutu panin põhiblogisse, ja kodujutu siia. Jne.
Lihtsalt tahtsin enda jaoks muljed kirja panna. Käisin täna vist üle pooleteise aasta majas, kus elasin kuusteist aastat ja kus mul tegelikult siiani korter alles on. Tubli noor pere üürilisteks, ei tee mina neile ega nemad minule liiga, muret nendega eriti pole.
Käimise põhjuseks oli tegelikult ümbrike toimetamine korteriühistu postkasti. Otsekorralduse võimaldamiseni pole meie paduvenelastest ühistujuhid veel arenenud, seega jääb kommunaalkulude arvete tasumiseks ainuke võimalus ise ümbrikud margistada ja aadressikleepsudega varustada ja ühistuni transportida.
See-eest on ühistu muidu tubli. Oma katlamaja saime vist Tallinnas ühena esimestest. Ja nüüd olid mõlemad majad, üks viie, teine üheksakordne, ka ilusa uue värvikuue selga saanud.
Kui ma 1987.aastal noore spetsialistina selle korteri sain, tassisime õega kolm päeva neljandalt korruselt ehitusprahti alla, enne kui asi põrandapesuni võis küündida. Püssi plaatidest põrand oli laakidel lahti ja grammafoni kuulates ei tohtinud toas kõndida, nõel põrus plaadilt maha. Ning sein minu ja naabrite vannitoa vahel oli nii õhuke, et iga liigutus oli kuulda. Aga ma olin ikkagi oma kodu üle pööraselt õnnelik, sest viimased kolm aastat olin elanud üüritubades.
Elamiseks oli noorena Pelgurand hea koht. Bussipeatused ja toidupoed (iseasi, mida sealt tollal saada oli, aga nälga ka ju keegi ei surnud,eks) läheduses ja kui juhtusid hilja peale jääma, oli kesklinnast napp pool tundi koju jalutada. Stroomi mets, rand ja tollal veel suplemiskõlbmatu Kopli laht vähem kui kilomeetri kaugusel.
Nüüd tundsin end seal võõrana. Toidupoode enam pole, nende asemel laiutavad bussipeatuste ümber kaks panka ja kolm kasiinot. Kunagisest (kuri)kuulsast Saturni kohvikust sai juba ammu algul Hoiu-, siis Hansapank. Kahe bussipeatuse vahelisele tühermaale, kust kunagi läks raudteeharu nüüdseks kinni pandud Balti Manufaktuuri, on kerkinud Selver.
Korterisse, kus olin olnud nii meeletult õnnelik ja kui ka pööraselt kurb, kust on meenutada nii rõõmsat kui masendavat (nagu elukaaslase surnukeha leidmine kolmteist aastat tagasi) ma minna ei tahtnud. Las noortel olla oma elu. Ilma kontrolliva perenaise ja mineviku varjudeta.
Jätsin ümbriku ühistu postkasti ja sõitsin minema. Oma päriskoju.

Kallid sugulased

See teema on tegelikult juba jõuluajast hingel ja tahab välja saada.
Kunagisest kahest suurest suguvõsast on õige vähe järele jäänud, kuidagi on juhtunud nii. Minu isa oli oma peres ainuke laps. Minu ema küll üks kolmest lapsest, kuid nii mu onul ega tädil lapsi pole. Oma põlvkonnas oleme õega kahekesi, ja järgmine põlvkond seega vaid ühes ühikus. Midagi pole parata, elu on lihtsalt niimoodi läinud.
Jõulude ja uue aasta vahel jõudsime lõpuks ka kadunute kalmudele. Mitte et kaugele minna oleks, tegelikult sõidame sellest väikesest kenast surnuaiast igal tööpäeval mööda. Aga keegi meist pole eriline surnuaedadel käija. Mina ise tunnen oma esivanemate lähedust pigem sellessamas majas, kus ma neid ridu praegu kirjutan, kaasaegne arvuti lesimas kirjutuslaual, mille ostis mu vanaisa 1936.aastal ja mille ise restaureerisin. Ja papa ise ning teisedki teiseilmakodanikud jälgimas mu tegemisi vanadelt fotodelt. Haud surnuaial on lihtsalt vaid koht, kuhu nende tuhakssaanud põrmud on maetud.
Kauniks kombeks on siiski hauaplats korras hoida ja paar aastat tagasi tegin vanavanaema, vanaisa ja vanaema ühisele puhkekohale kujunduse, mis erilist kantseldamist ei vaja. Vana betoonmüüri jätsin alles, palusin surnuaiakorraldajal vastava tasu eest liiva juurde vedada, istutasin vanaisa lemmikiiriseid ja kadakaid. Pingi panin ka. Püsib päris kenasti, mõnel korral aastas käime kogunenud männiokkaid ja muud sodi koristamas, süütame mälestusküünlad ja läheme jälle.
Kurvem lugu on vanaisa kahe õe hauaplatsiga, mis samal kalmistul asuvad. Vanema õe kalmu ei ole me isegi suutnud üles leida, sest kohe peale ema surma müüs joodikust poeg emamaja maha ega raatsinud isegi hauakivi panna. Kardan, et seda kohta ei leiagi, sest viin viis mõned aastad hiljem ka poja enda. Ma ise olin siis alles üsna noor, ega tea asjast eriti palju.
Teise õe järeltulijad aga on elu ja tervise juures. Vähemalt pärimisjärjekorras olid nad küll esimesed ja kui oli vaja see pisike üheksahektariline kaluritalu meie ja nende vahel ära jagada, olid nad igal ajahetkel täiesti olemas. Kuhu aga nad hoolimata paarikümne kilomeetri kaugusel elamisest ei jõua, on kalmistu. Nüüd on vanaema maja müüdud, õnneks toredale ja vanadest asjadest lugu pidavale inimesele, mul on sellest ainult hea meel, muidu oleks majaga sama lugu kui selle kaelakippuva keldrigagi. Maa aga on juba neljandat või viiendat aastat müügis ja ma ise mõtlen vahel natuke õelalt, et kui ei saadud seda selle ehitusbuumi ajastul müüdud, siis nüüd ammugi mitte.
Ma ei ole kade, mul endal ei ole seda maatükki mingil juhul vaja, ma ei tule omaenda maade hooldamisegagi toime. Aga vähemalt esivanemate, kelle käest ma selle koha olen vastu võtnud, viimast puhkepaika suudan ma korras hoida ja kui seal käin, käin üle ka vanatädi ja vanaonu puhkepaiga, koristan prahi ja süütan mõned küünlad. Kallid pärijad aga pole suutnud sinna aastate kaupa jalgagi tõsta. Ei, nende tervisel pole häda midagi. Lihtsalt ei hoolita. Kas on asi veresideme puudumises - vanatädi tütar, kelle tütred praegu müüa püüavad, oli lapsendatud laps? Vist mitte. Hoolimatus on hoolimatus, nagu teise vanatädi lihase poja näite põhjal öelda võib.
Ja eks igaüks ise teab, millest ta hoolib ja millest mitte. Minu lihtne elukogemus ütleb, et kui sa oled midagi saanud, tuleks ka midagi vastu anda. Ja see miski ei pea üldse mitte materiaalne olema. Aga kusagil suures tegude raamatus saab kirja kõik.

Kuidas ta siis tuli

Toomapäevast (21.detsember) kuni kolmekuningapäevani olevat vanarahval kehtinud aasta pikim töökeeld, lubatud olid ainult hooldetööd. Ja minul on sel aastal küll poolkogemata, kuid siiski, sellest pea täiega õnnestunud kinni pidada. Vana aasta aga läks ja uus tuli meil umbes sedaviisi:
Kõigepealt sai vana-aasta õhtupoolikul saunas käidud - ega pesemata ihuga ometi sobi uut vastu võtma hakata.Siis mõningad meist tegelesid natuke enesetäiendamisega:

Peale ahjulõhega maiustamist tuli natuke kaloreid kulutada ja tantsu lüüa:

Südaööl sai shampuseklaase kõlistatud ja natuke pauku tehtud (peale seda, kui lugesin folklore.ee-st, et uusaastaöine paugutamine on iidne tava, mis on seotud halva ja haiguste peletamisega, olen ma ilutulestike suhtes tunduvalt leebemaks muutunud, varem pidasin seda mõttetuks raha taevasse tulistamiseks. Keskkonnakahjulikuks pealekauba. Aga kord aastas ometi võib).

Mõnigad on suurest pidutsemisest nii kutud, et magavad siiamaani:

Ja kõigile-kõigile ilusat uut, tugevat tervist ja muu hulgas aeg-ajalt mõnusat (b)logelemist!