Monika, Monika...

Tegelikult mulle päris meeldib, et ilmanähtustele nimesid pannakse. Hoopis vahvam on mõne aasta pärast meenutada, et see oli vaat siis, kui meil Monika möllas, kui et hakata seletama, et see 2010.aasta detsembri lumetorm....
Kerged kahtlused reedese töölemineku suhtes olid tegelikult juba neljapäeva õhtul ja kui reedel üles tõusin, need ainult süvenesid. Raadiost edastati uudiseid kinniolevatest maanteedest ja paluti ilma hädavajaduseta välja mitte minna. Vaatasin õue, vaatasin üle oma päevakava ja jõudsin järeldusele, et ei midagi sellist, mida ei saaks kas edasi lükata või kaugtöö korras ära teha. Sest elekter ja sellega koos ka internet olid alles.
Helistasin, skaipisin, kirjutasin vajalikele inimestele, et ei tule. Kuni valgeksminemiseni tegin tööd, siis otsustasin lumelahingusse astuda. Vaatepilt oli selline:
Selle ukse taga oli auto. Selle ukse taga oli sahaga murutraktor. Lumelabida olin õnneks taibanud tuppa tarida.

Esimesed tööd olidki tagumise terrassi puhtaks lükkamine, et koerad jalutama pääseksid, ja kuuriukseni raja väljakaevamine. Siis sai juba traktori käima panna.
Olin juba parkla enam-vähem puhtaks lükanud ja prügikastini jõudnud, kui traktor kinni jäi. Vaatlusel selgus, et üks kett kadunud. Tirisin traktori käsitsi künka otsa tagasi. Must masendus tuli peale, sest enamik lund oli endiselt enamus lükkamata. Puhurist polnud tolku, sest lumi oli märg, raske ja hakkas tükki.
Hädas tuleb teatavasti helistada sõbrale. Mina helistasin Eksile. Kellel oli õnneks aega mulle appi tulla ja kuna Lumehelbeke oli ka parasjagu tema valduses, polnud ka juurdepääsemisega probleemi.
Helistasin Lepatriinule, kes lubas igaks juhuks uue ketipaari tuua.
Eks jõudis kohale ja õnneks leidis keti, mida mina olid pool tundi tagajärjetult taga otsinud, pea silmpilkselt paksust lumest üles. Rallisõitja vaist, midagi pole öelda.
Traktor sai uuesti ketid peale ja liikuma. Möllasime eksiga kahekesi mitu mõnusat tundi, mina põhiliselt traktoriroolis ja tema labidaga kaasa aitamas. Hiljem käisime veel korra Paldiskis, teed olid ikka hullult jäised ja libedad. Ning siis tegime sauna. Oli mõnus päev.
Traktor lükkas meie sissesõidutee puhtaks laupäeval, kell 9.30.
Ja nüüd üllatus-üllatus, sajab jälle lund. Laia lund.
Talveks tundub ikka täiesti mõttetu olevat endale mingeid plaane teha, sest kogu vaba aeg kulub lumelükkamisele ja kütmisele :(. Vähemalt täna katsun lumelükkamise vahele jätta ja seljale natuke puhkust anda.
Aga ise olen ma enesele selle maaelu valinud. Kui peaksin kunagi ümber otsustama, eks siis valin uuesti. Viimasel ajal võtan nagunii päeva korraga. On lihtsam.