30. märts 2014

Neljas päev potistamist

ja ausalt öeldes on kaunikesti siiber. Igal õhtul, kui silmad sulen, näen silme ees siuglevaid juurikaid ja kandilisi potte. Efektiivsus on kah madalam kui eelmisel aastal, suurt üle 150 poti päevas teha ei jõua ja täna ei jõudnud sedagi. Aga õnneks on kõige kapriissemad ja tülikamad tegelased potis, leotatud ja kasvuhoones, kus kiirgur annab öösiti miinimumiks 4 soojakraadi ja tundub, et juba pottisaanud tited kosuvad kenasti (ptüi-ptüi-ptüi). Ülejäänud juurikatel pole hämaras ja jahedas sauna eesruumis häda midagi, inimkontide soojendamise eest hoolises sel nädalavahetusel naabrite leiliruum.
Efektiivsus on eelmisest aastast madalam, sest kõk potid saavad korralikud etiketid, taimed on suuremad ja potistamine võtab rohkem aega. Ja kui eelmisel aastal möllasin mõnikord kella üheksa-kümneni toas potistada, siis nüüd on siiski õues varahommikuti ja õhtuti liiga külm. Ehk ongi hea, ei tööta end kohe laibaks.
Kohutavalt palju abi oli nädalavahetustel ringisibanud Lepatriinudest, nagu nõiaväel kadusid veel lõikamata kõrrelistelt ja tiigiäärsetest peenardest pealsed ja metsa alt oksarisu, järgi jäi ainult suitsev tuhahunnik. Kuigi keerutav tuul oli kohati üsna külm ja lõikav, polnud ta siiski nii tugev, et poleks lasknud tuld teha. Lõkkeasemeümbruse savine maa oli ka piisavalt märg.
Lepatriinuisandal on oma projekt käsil, mis hakkab ka juba otsast välja nägema. Aga pilti teeme hiljem.
Ise ei raatsi kah ainult koguaeg ninapidi pottides olla, tahaks ka aias ringi vaadata. Küll mul vedas, et mul esimesel aiaäri aastal nii palju võrkiiriseid kätte jäi, need paljunevad ka kenasti, varsti saab ehk muudesse kohtadessegi jaotada. Mulle meeldiks, kui neid oleks aias kevadel nii paar tuhat :) ja paistab, et ka närilistele nad eriti ei meki. Küll mekivad närilised hästi kellelegi teisele, hommikul oli terrassi ees taas kaks prisket hiirelaipa ja mõrvar ise laseb praegu kirjutuslaual mu vasaku käe najal valju nurru. Täna võisin oma silmaga taas veenduda, et kass maandub alati käppadele: Aalu põõnas diivanil ja keeras end unes nii, et pudenes diivanilt maha ja juba selle mõnekümne sentimeetriga suudeti end niimoodi pöörata, et maanduti graatsiliselt käppadel.
 Eelmisel sügisel tellitud uued sordid panin põhjata potiga peenrasse, et ma neid kogemata välja ei tiriks.
Kuh-e-Abr on tegelikult pettumus, kirjade järgi suurema õiega kui teised, mina küll erilist erinevust ei märka
teised, praegu sordinimesid ei viitsi otsida





Koerapubekas on vanuses, kus katsetab piire kuni mu kannatuse katkemiseni. Eile sain ta kätte ühtede naabrite aiast, kust ta läbi võrgu mulle sõna otseses mõttes näkku irvitas, tema seespool ja mina väljaspool. Tänane hommik algas sellega, et teine naabripoiss postitas mu FB lehele pildi sellest, kuidas Malati nende autoväravat demonteerib, et nende berni karjakoeraga mängima pääseda. Lisaks õpiti sujuvalt käpaga kõiki uksi avama, ükskõik kummale poole need ka avaneksid ja demonstreerti uhkelt seda oskust ka läbiastunud naabrimehele, kusjuures tal polnud kavatsustki sellest uksest läbi minna, lihtsalt pandi käpp lingile ja tõmmati välisuks lahti. Nii et ilmselt hakkab meil nüüd olema alaliselt lukus ustega maja vähemalt seni, kuni ta võtmeid kasutama ei õpi.

27. märts 2014

Maratoni esimene päev

Potistatud 130 püsikut. Vähevõitu, aga esimene päev on alati kõige ebaefektiivsem, hiljem hakkavad õiged võtted käe sisse harjuma. Igatahes tänu loodusele ilma eest, mis lubab seda tööd kasvuhoones teha, möödunudaastane potistamine sauna eesruumis meenutas rohkem nagu tünnis kaklemist.
Mullast sauna eesruumi põrandal siiski ei pääsenud, seal sorteerisin ära 25 sorti liiliasibulaid, sest selleks ajaks oli väljas liiga külm ja hämar. Kasvuhoonesse jälle ei taha sibulaid viia, seal on liiga valge. Kiirgur jäi ööseks sisse ja kasvuhoome näeb ööpimeduses päris müstiline välja.
Liiliate jaoks üritasin taaskasutada hollandi sibulakaste, aga tee või tina, inglaste sibulad hollandlaste kastidesse lihtsalt ei mahu :(.
Mõlemad penilased olid õhtul sama väsinud kui mina, pidid mind ju päev läbi õues valvama. Õhtu lõppes vabamaadlusega tiibeti mastifipubekaga, kelle indiaaninimi on Ma Ei Võta Ussirohtu. Mina võitsin ja kõik tabletid läksid õigesse kohta.
R ehk Lepatriinuisand tõi Paliverest ära immutatud lauad ja kaevas natuke kraavi, niipalju kui pehme pinnas lubas.
Etiketiprinter sülitab homseks etikette välja, neid ei saa ette ka teha, sest vahel ei tea viimase hetkeni, mida saab ja mida mitte. Ja niisama riskeerimiseks on ilmastikukindel printerilint liiga kallis. Käsitsi kirjutamine võtaks veel meeletu aja.
Tegelikult tegin õitsejatest pilte ka, aga ei viitsi mälukaarti tooma minna.
Uni tuleb arvatavasti magus.

23. märts 2014

Viimane vaba nädalavahetus,

sest järgmisel nädalal tuleb Inglismaalt kolmest eri kohast püsikuid ja see tähendab suure potistamismaratoni algust. Tõsi, esimesed mugulad saabusid juba reedel, aga kuna tegemist on liiliasibulatega, siis neid potti panna pole vaja. Igasuguste jamade vältimiseks ostsin lillesibulatele isegi eraldi kasutatud  külmkapi, mida küll siiani sisse lülitanud pole. Meil temperatuur varjus üle kuue kraadi tõusnud ei ole.

Iga päevaga paksemaks muutuv tellimuste kaust teeb ühtpidi rõõmsaks, aga natuke ka murelikuks, vahepeal tekkis päris kõhe tunne, et kuidas ma kõige sellega toime tulen. Samas tegelesin ka eelmisel aastal ju püsikutega ja postimüügiga ainult mina, M mässas peamiselt  roosidega. Roose aga enam praktiliselt pole (ja kui ma nägin Juhani kevadkataloogi, kus roose pakuti 5 euroga, tänasin ma iseennast õige mõtte eest, sest korralikku patendikaitse all olevat roosiistikut ei saa selle hinnaga kättegi)  ja laatadel kavatsen ma käia nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Seejuures ei muretse ma niipalju taimede ja aia, vaid sellega kaasneva paberimajanduse pärast, mis oli ja on samuti minu teha. Ja seda pole sugugi vähe. Raamatupidajat pole kah mõtet palgata, sest see kuu kokkuvõtete ja deklaratsioonide tegemine on tegelikult kõige väiksem ja vähem aega nõudev töö, kõige mahukam on laoprogrammi, tellimuste ja arvetega õiendamine.
Aga noh, küll lahendus leidub, alati on leidunud.
Reedel ja laupäeval oli küll päikeseline,kuid lõikav ja jääkülm tuul muutis väljasolemise kaunis ebameeldivaks. Koristasin maja, koristasin abihoonet, laupäeval möllasin pisut ka jälle võsalõikuriga. Kaua järjest seda teha ei saa, vibratsioon hakkab randmetele. Aga jupikaupa ka parem kui mitte midagi. Natuke jalutasin ka ringi ja tõdesin rõõmuga, et vahepealne külm ja lumi pole kevadistele ninakestele midagi paha teinud, katkujuur vist plaanib kohevarsti õitsema hakata, mulle need muksud nii meeldivad.

Viimase tööna viskasin kastidest-vaasidest välja vana mulla ja täitsin need uuega. Külvikastid joondu-valvel!
Sinna tuleb siis sibul,till ja salat, rohkem polegi vaja. Kasvuhoone seinaäärse kasti muld ka veel vahetada, sinna kolm-neli kurgi ja tomatitaime tuleb mõnelt laadalt. Eelmisel aastal kippusid isegi ainult kolmelt taimelt saadud kurgid üle kasvama ja komposti lendama.
 Õhtuks olid päkad nii ümmargused, et naabrite juurde sauna minekuks tekkis mõte aiatraktor võtta, ikkagi 150 meetrit...aga peale poolt tunnikest pikutamist olin ikka võimeline jala käima.
Mõnikord peab lihtsalt vedama ka, laupäeva hommikul helistas naabrinna, et hakkab kodunt vana elektroonikat jäätmejaama viima, kas mul ka midagi ära saata on...ma olin sama asja just endale kas teisipäevaks või neljapäevaks planeerinud, et muude sõitudega ühitada. Naabrimehe abiga vanad grammofonid-telekad-printerid kuuri alt autosse visatud, sai ruumi juurde ja välja tuli halogeenkiirgur, mida ma kaks aastat tagajärjetult taga otsinud olin :). Kasvuhoonesse külmadeks öödeks parim ja suurima kasuteguriga riistapuu.
Ilm oli täna tõeliselt rõve, paar soojakraadi ja hommikust saadik imbus taevast mingit vihmasarnast asja, mis kõik läbi leotab ja niiskeks ja vastikuks teeb. Välitööd jäid kõik tegemata, õu oli porist nii libe, et traktor poleks kuhugi liikunud.
Kasvuhoones ma pool tänast päeva veetsingi, tegin seemnekülvi, kasvuhoone ülemistel riiulitel ei külmu need ära. Seemnetel on ikka uskumatu elujõud, päevalillede seemned panin reedel likku ja tänaseks olid nad endale juba sentimeetrised sabakesed kasvatanud. Muidu ma suvikutega suurt jannata ei viitsi, aga päevalilled, peiulilled ja päsmaslilled peavad olema, viimased kaks küll peamiselt aiavaaside jaoks.
Toas õitseb valge karukell ja kui nüüd esimesed paljasjuursed müügitaimed saabuvad, läheb kasvuhoone küte sisse ja siis saab ka Edromi asjad ehk majast kasvuhoonesse, toas kipuvad võrsed ikka väga välja venima, liiga pime.


19. märts 2014

Koeravärvimise tehnoloogiast

ehk kui sa juba peaaegu hingad kergendatult,  et koerapubekas hakkab suuremaks ja targemaks saama ja juba paar kuud ei ole ühtegi sussi nahka pandud, üllatatakse ikka millegi uuega. Täna koju saabudes pidin ma kõigepealt insuldi saama. Esimene märk, et pätiplika on millegagi hakkama saanud, oli see, et tervitamise asemel lidus ta kohe õue. Tuppa astudes jäi mulje, nagu oleksid siin tapatalgud toimunud, terve põrand oli punane. Samas tundusid mõlemad penid nagu täie tervise juures olevat...ja siis ma vaatasin kaukaaslast lähemalt...ja siis ma enam ei teadnud, kas nutta, karjuda või täiest kõrist naerma hakata, sest seni hall koer oli üleni roosa. Roosa koon, roosa rinnaesine, roosa kõhualune, neli roosat käppa.
Pilt on tehtud juba õues, siis vedasin eluka välja ja panin keti otsa, et nad küla peale hulkuma ei läheks. Kui ikka kellelegi oleks küla peal roosa kuuekümnekilone peni vastu jalutanud, oleks too vist endale hullumaja auto vabatahtlikult järele helistanud. Noorem peni tuiskas ringi ja sai päris puhtaks, aga vana laisk kaukaaslaseproua oli lihtsalt solvunud, et ta üle pika aja ketti pandi ja sooja tuppa ei lubatud.
Uurimine tuvastas, et Malati oli kuidagi käsitöötarvete korvist välja õngitsenud plastikkarbi raudoksiidiga (vesilahustuv pigment, mida kasutatakse punase värvainena loodustoodetes), vedanud selle raamatukogu diivanile, seal lahti näkitsenud ja siis alles avastanud, et sisu ei kõlba süüa. Pettumus missugune, tavaliselt on sellistes karpides ju maitsvad asjad nagu vorstid või lihatükid või või...igatahes jäeti see lahtine totsik diivanile vedelema ja suure tõenäosusega otsustas kaukaaslane hiljem samale diivanile pikutama minna. Tulemused on pildil näha.
Pigmendiga koosoleva diivani viskasin hetkel lihtsalt õue, selle riie oleks nagunii peale kutsika suurekssaamist vahetusse läinud. Põrandaid pesin mikrofiiberlapiga vist tund aega, puhtaks sain selleks korraks. Arvatavasti saan veel korduvalt pesta, sest pigmendiga koos olev peni ei ole mitte ainult roosa, vaid annab ka värvi. Vaene loom oli ise täiesti heitunud ja ei saanud üldse aru, miks ta kaheks tunniks õue peale jäeti, aga vähemalt on meil nüüd maja ees ilus roosakirju lumi ja koer on natuke heleroosam.
Viimasel hetkel tuli meelde, et hommikuks on loomakliiniku aeg...helistasin ja ütlesin aja ära ja rääkisin ausalt ära ka põhjuse. Et juhtus selline asi ja kui ma ka kuidagi värviandva koera autosse saaksin, siis ilmselt põhjustaksin karvase roosa mammutiga linna vahele ilmudes ahelkokkupõrkeid ja muid õnnetusi...igatahes arst peaaegu luksus naerust ja kui aus olla, siis ei saanud ma isegi kaua vihane olla, sest niipea kui ma jälle näen kahte solvunud-küsivat pruuni silma (miks sa mind elutuppa täna ei luba???) hiigelsuure heleroosa koonu kohal otsa vaatamas, tuleb selline naer peale, et silmad lähevad märjaks :DDD. Loodetavasti kulub värv esmaspäevaks natuke maha ja saame oma kõrvad arstile ette näidaya.

17. märts 2014

Põuda sel aastal ei tule

Kui siinelatud aastate jooksul (jah, kohe saab 11 aastat täis) paar aastat tagasi esimest korda tõsine lumi maha tulid, olime me kõik, endised linnainimesed, hädas mis hädas. Mina olin vist ainuke, kellel oli vähe laiem lumesahk, teised vehkisid kõik labidaga.
Järgmisel aastal ostsin ma endale murutraktori ette pandava saha, lund tuli juba märgatavalt vähem
Enne eelmist (mitte veel kestvat talve) investeerisime naabritega lumelükkamisse juba korralikult. Naabrimees investeeris murutraktori ette paigaldatavasse lumepuhurisse, samasse projekti andsin mina oma kunagi ostetud rattaraskused, mis mu enda uuele trakale ei sobinud. Nüüd kulub 300m sissesõidutee puhtakslükkamiseks alla tunni ja suur traktor polegi siiakanti eriti oodatud, sest lõhub tee ära. Ega pole paar aastat ühtki näha olnud. Mina investeerisin iseliikuvasse bensiinimootoriga puhurisse, mis on traktoripuhurist kitsam ja millega saab jalgteid puhtaks puhuda.
Nüüd, kui me oleme ühiselt relvastatud Lumeeide igasugusteks rünnakuteks, anti sel talvel lund linnunoka otsast ja naabrimees käis oma trakaga vist kaks korda, kui ma õieti mäletan.
Et mis seos sellel põuaga on...arvestades kõiki neid sadu töötunde, mis mul eelmisel aastal müügiplatsi kastmisele kulus käsitsi ja sprinkeritega, olen sügise ja talve jooksul välja mõelnud sellise kastmissüsteemi ja sellesse ka juba piisavalt investeerinud (tilkkastmiseosa, altkastmisematid, jaoturid, liitmikud jnejnejne), et...Lähtudes sellest, mis lumega juhtus, tuleb keskmisest vihmasem suvi :D ja kogu seda kupatust läheb vaja ainult mõnel päeval.

16. märts 2014

Kevadised mõtted

Poolteist päeva tuiskas nii, et nähtavus oli nullilähedane ja mul oli päris hea meel, et ma reedel ikkagi lõpuks poodi spurtisin ja mitme päeva toiduvaru ära tõin. Ilmateadet vaadates seda oligi oodata ja igaks juhuks panin valmis asjad ka võimaliku elektrikatkestuse jaoks. Neid seekord õnneks vaja ei läinud.
Praeguseks on sadu küll lakanud ja aeg-ajalt on pilvede vahelt isegi päikest vilksatanud, aga tuul kõigutab endiselt puid ja välja eriti ei kipu. Sooja 0,4 kraadi ja maad ning katuseid katab paarisentimeetrine valge pläga kiht. Puid pidin küll tassima, sest kuigi lumetormist laupäevaõhtut oli igavesti vahva sõpradega saunatades veeta, tekitas see puudevarusse augu.
Ega selles ilmas ju midagi erilist pole, tavaline märts. Ebatavaline oli vahepealne libakevad. Siin mere ääres küll üle viie soojakraadi ei tõusnud ja tuulekülm tegi enesetunde veel jahedamaks, reedel toppisin isegi väljas asjatamiseks talvemütsi pähe. Aga ma olen loodusele selle sooja perioodi eest täiesti tänulik, sest nii palju sai ära tehtud. Reedel jõudsin isegi oksapurumultši põõsaste alla laiali vedada, kaheksa traktorikärutäit. Üritasin ka turbahunnikust midagi kätte saada, aga sain ainult poolteist traktorikärutäit, sisemus oli külmunud, mis külmunud. Malati arvas, et seda hunnikut ei maksa torkida, seda on tal vaja.
Aalu jälle pakkus appi end põõsaid pügama

Kõndisin ringi ja pidasin plaane. Pojengiala, kokku juba praegu üle saja ruutmeetri. Istutasime pojengid murusse ja siiani olen seal vahel lihtsalt väikese muruniidukiga niitnud. Tüütu ja aeganõudev. Mingit konkreetset piiret ma sinna tekitada ei taha, sest kavas on seda igal aastal laiendada, ruumi selleks on. Lihtsalt rahaliselt pole võimalik kogu müüginomenklatuuri endale korraga maha istutada, nii olengi igal aastal kümmekond sorti lisanud. Vahed tahaksin katte alla panna, hele killustik ei sobi, sest sellega on juba tehtud kogu kõrvalasuv tiigiaed ja üldmulje hakkaks juba rohkem kruusakarjääri, kui aia moodi välja nägema. Kergkruus ilma piirdeta ei taha paigal püsida. Nii et praegune idee on kangas alla ja multš peale, kahtlus aga seejuures, et multš tähendab kõdu ja hallitust, mis omakorda ei meeldi ju sugugi pojengidele...mis targemad arvaksid?
Projekt 2, vähemalt sama kiire. Mõned aastad tagasi tellisin koorma segupaasi, mis kallati otse sissesõidutee kõrvale. See oli ikka segude segu, alates pöidlasuurustest kivikestest kuni selliste lahmakateni, mida liigutada ei jõuagi. Osa sellest sai ära kasutatud majaesise kujundamisel, osa jäigi vedelema ja eelmisel segasel suvel kasvatas rõõmsalt nõgeseid ja põdrakanepit, sest niita ei saa seal hunnikus isegi mitte trimmeriga. Tekkis mõte sinna mingi alpitaimede koht kujundada, aga selleks tuleb püsiümbrohu juurikad kätte saada. Õigemini maha tappa, sest kuigi ma muidu mürgitamist ei poolda, siis seal muu ei aita, ma ei jõua neid kive liigutada, mille vahele naadi- ja nõgesejuurikad end sokutanud on. Pilti unustasin reedel teha ja täna on koht lumine, pole aru saada, mis seal lume all on. Igatahes saaks sellest mõnusa koha alpitaimedele, mägisibulatele ja miks mitte ka mõnele kaktusele.
Projekt 3, samblanõlv, esmaspäevased pildid.


 Oleks pagana ilus, kui selline püsiks nagu praegu, aga teada on, et pole lootustki, esiteks kännuvõsud ja teiseks ikka ja jälle naat ja muud rõõmud. Niita seal kivide ja kändude rägastikus on riskantne isegi trimmeriga. Olen siin õhtuti surfanud erinevates samblaaia foorumites ja jõudnud järeldusele, et ikkagi on jälle ainus lahendus mürgitamine ehk lahjendatud Roundup, mis pidavat sambla küll mõneks ajaks kollaseks tõmbama, aga maha ei tapa.
Kändudega sama lugu, kuna traktor pööraks selle nõlva segamini ja midagi ilusat seal järgi ei jääks, tuleb kasutada juba proovitud ja toimivat nippi, lõigata kändudesse sälgud ja sinna kallata lahjendamata Roundupi. Töötab, aias ühe hiigelkännu peal testitud ja ei mingeid juurevõsusid.

Ühesõnaga ohkasin ja tellisin Scheteligist 20-liitrise kanistri ära, mitte küll Roundupi, aga mingit tema sugulast nimega Ranger 20. Glüfosaadi sisaldus 4% madalam, tootja teine ja hinnavahe neljakordne. Homme toon ära koos suvikuseemnete ja muu vajaliku nänniga.
Projekt 4, müügipunkt aiapoele. 30m2 soojak on vaja tühjaks visata, hallituse vastu Boracoliga üle tõmmata, aken paigaldada, värvida seest ja väljast, kujundada...ühesõnaga pole seda muretki, et igav hakkaks :).
Projekt 5, tegelikult vast päeva või poole töö
Esiplaanil olev kõver oks kukkus sama puu otsast alla ja jäi peaaegu samasse asendisse vabatahtlikult, andes justkui märku, et sinna võiks midagi istutada. Rajamine selle lapikese puhul on tühiasi, taimevalik natuke keerulisem, sest koht on kuiv vari, suured puud võtavad niiskuse endasse. Ühes hiljutises Gardener´s Worldis oli artikkel kuiva varju taimedest, peab üle vaatama, kas sealt midagi ka meie kliimasse kõlbaks.
Ja ülejärgmisel nädalal hakkavad saabuma paljasjuursed müügipüsikud Inglismaalt, siis umbes nädal aega ei toimu muud, kui üks suur potistamine. Annaks loodus ilma, et seda saaks teha kasvuhoones, mitte toas nagu eelmisel aastal.
Edromi püsikud kolisin eile õhtul ka kasvuhoonest ikkagi tuppa, järgmise nädala öödeks lubatakse tõsiseid külmakraade ja kuigi toas on jälle vist liiga soe, on nad siin mul vähemalt silma all. Kõige paremini tunnevad end lõokannused ja kõige halvemini woodwardia, mille lehed sõna otseses ära kuivasid. Lõikasin need maha ja loodan, et ehk juurdudes kasvatab uued. Vähemalt juhtus nii see mu puu-sõnajalaga (peaks olema dicksonia või cyathea, Funchali lilleturult infot kaasa ei saanud), mis on samuti joodik ja läbikuivamist ei kannata, ometi juhtus see mu jaanuarikuise põdemise ajal ikkagi. Nüüd hoian niiskusrežiimil silma peal ja kasvatab uusi lehti. Ehk juhtub sirmjalaga sama, kuigi lähedased sugulased nad vist pole.
Ja tegelikult on mul isegi hea meel, et loodus hoo maha võttis ja õiget märtsikuist ilma näitab, liigne kiirustamine pole ka mõnus ja ehk ei pea enam niipea maha rahustama kliente, kes juba tahavad suurelehelisi hortensiaid istutada. Halbade ilmade tarbeks on tubaseid tegemisi veel piisavalt.

13. märts 2014

Oh Happy Day

)
Kui ma just kuskil kellaajaliselt olema ei pea, on minust viimasel ajal saanud hommikune loivaja. Ärkan küll vabatahtlikult kella kaheksa paiku, aga enne kuidagi välja ei jõua, kui kell üksteist. See ei tähenda, et ma niisama lakke vahiksin ja kohvi jooksin, tavaliselt vastan meilidele, tegelen tellimustega, teen tööasju jms.
Täna see ei kehtinud, põhjuseks ikka seesamane pappkast sauna eesruumi jahedal põrandal, mis mõjus nagu magnet ja pani näpud kohe väga sügelema. Seetõttu olin täies mundris ja õues juba enne kümmet, otsustanud enne potistamist ära teha rutiinsed tööd nagu puudetassimine, sest nädalavahetuseks lubab taevast kõike ebameeldivat peale väikeste poiste pussnugadega. Kuna lisaks valitses meil nii haruldane tuulevaikus, üritasin ka suure lõkke põlema panna. See otsustas küll ainult pooleni ära põleda ja ära kustuda, sest mul polnud aega seal kõrval sussitada, aga nüüd on vähemalt ruumi viimaste mahalõikamist vajavate püsikuvarte jaoks.
Siis oli vaja kõik oluline kasvuhoonesse toimetada. Muld, väetised ja potid ootasid seal juba ees, aga käärid, kindad, Kast ise, Kassitoidupurgid (naerate, jah, aga neid saab täiesti sihipäraselt kasutada taimede ühekaupa likku panemiseks).
Endal oli küll selline tunne peal, et...ühesõnaga täna sain aru, et mul on välja kujunenud raskekujuline aiandussõltuvus. Kui ikka enne potistamist on tunne nagu suitsetajal enne kauaoodatud sigaretti, on asi ikka väga tõsine. Peas kumises miskipärast kogu aeg see lugu, millega postitus algab ja selle kristliku sisuga polnud üldse pistmist, ainult refrään :D.
Nii ma seal kasvuhoones potistasin ja ümisesin raadiole kaasa, mõnus oli. Aeg-ajalt ilmus ukse vahele suur must karvane pea, küsiv pilk silmis, ikka veel mängid nende pottidega, miks sa minuga ei mängi...kompensatsiooniks viisin ta õhtul jalutama.
Üleeilsesse õhtusse tagasi kiigates, sellisena nad tulid, nagu silgud pütis. Pildil on tegelikult pealmine kiht juba maha võetud.
Kuna enamus taimi oli ühekaupa, siis ei jäänud muud üle, kui tegin iga tellija kohta nimesildi, Võtsin taimi ühekaupa välja ja asetasin neid siis juba kohe tabelist järge ajades õige nime juurde. Hiljem kontrollisin juba tellijate kaupa veelkord igaks juhuks üle.
Tunnistan nüüd ausalt üles, et sain sellest ühistellimusest ikka tulu ka :). Noh, rahalises mõttes osutus see küll pigem kuluks, aga kuna kõik nimekirjad koondusid minu kätte, oli mul hea vaadata, mida teised tellivad ja siis juurelda, kas ma endale ka seda tahaksin :). Ise olin valmis vaadanud ainult eri värvi lõokannuseid, emajuuri, amsooniaid ja gunnera, aga noh, teiste nimestikud olid nii ahvatlevad ja kuigi ma püüdsin piiri pidada, sai täna potti siiski 35 taime :).
Pärast pikka kõhklust jätsin potid siiski kasvuhoonesse ja lülitasin ööseks radiaatori sisse. Kui terve eelmine pikk talv sai radikaga kanaputkat köetud, kannatan ehk selle elektriarve ka välja. Eelmise aasta kogemus lihtsalt näitas, et toas pole kuskil piisavalt valge ja taimed venivad välja. Kui nüüd pühapäevast peaks tõesti nii külmaks minema, kui praegu lubatakse, tuleb kastid muidugi ööseks siiski tuppa tuua, aga ehk saab ka sellega hakkama.
Edromi taimede kvaliteet oli suurepärane ja rõõmu tegid ka iga taimega kaasas olnud ilmastikukindlad sildid. Kui sealt edaspidi tellida, on mõttekas teha seda samamoodi erasikute ühistellimusena, sest läbi firma asju ajades läheks asi käibemaksu võrra kallimaks. Ma pole selle inglaste taimede käibemaksusüsteemist siiani aru saanud, mõnikord on taimede käibemaks seal 21%, mõnikord 7% ja Edromi arvel 0%. Miks see nii on, pole ma eriti süvenenud, aga ettevõttena sisse tuues lisanduks seega Eesti käibemaks automaatselt. Ainult et järgmise tellimusega olen niipalju targem, et teen ühtse tellimisvormi, siis ei pea eri sõnumitest ja meilidest nimesid ümber kirjutama.
Suuremat muret teevad saabuvad külmakraadid hoopis aia suhtes, mõnel ööl lubatakse isegi kuni -8 ja mida see teeb kõigi nende ninade ja ninakestega... tulbid on oma 10 cm kõrged ja katkujuur kavatseb kohe õitsema hakata:
Aga ega looduse vingerpusside vastu ei saa ja kogu aeda millegagi katta ka ei jõua. Tuleb leppida sellega, mis tuleb.

10. märts 2014

Sellise märtsi ma võtaksin

ja selle talve vastu pole mul ka midagi olnud, on rahakoti- ja seljasõbralik olnud. Täna hommikul 4,5 soojakraadi ja lausa uskumatu omaenda blogist vaadata, et aasta tagasi samal ajal oli -15,4 ja lumi põlvini.
Eriti meeldib mulle see, et varajane kevad annab aega asju rahulikult võtta. Aias ringi kõndida, looduse tärkamist märgata, teha asju, milleks pole aastaid aega olnud ja mis on mõteteks jäänudki. Saabuvate paljasjuursete püsikute potistamismaratonini on veel paar nädalat aega ja seekord saab seda ehk teha kasvuhoones, mitte sauna eesruumis. Eelmise aasta bardakile, kus terve maja oli mulda, juurikaid ja potte täis, ei taha tagasi mõeldagi.
Reedel käisin Stihli võsalõikuriga üle kogu M omal ajal rajatud uudismaa, kuhu oli pea meetripikkune võsa uuesti peale kasvanud. Võimsa riistapuuga töötada on lõbus, lärrrrr ja kõik pikali. Hilisem risu kokkukorjamine on palju tüütum.
Laupäeva hommikuks lubas ilmateade lund, lörtsi, tormituult ja muid jälkusi, seetõttu olin planeerinud maja koristamist. Kella kuue paiku korraks silmi avades midagi vastu katust trummeldaski, aga kui kell üheksa lõplikult ärgates säras akna taga päike. Koristamata jätta ka ei saanud, kolm karvikut ajavad karva ja tassivad käppadega liiva sisse, aga nii kiiresti ma vist polegi suutnud oma sadat ruutmeetrit põrandaid üle käia kui seekord. Siis õue. Tuul oli küll selline, et lisaks kõrvadele tahtis küljest rebida ka pea, aga alustasin kasvuhoone koristamisest, seal polnud tuult ja oli mõnusalt soe. Väga palju koristada polnud, mõned asjad sügistüdimuses tagantkätt ära pandud, need korda, riiulid puhtaks ja nüüd on kõik hooaja ootel valmis.
Terrass ka suvevalmis pandud ja esimene kohvgi seal joodud. Olin hiljuti sunnitud tegema plaanivälise investeeringu, vana kohvimasin läks rikki, tegin südame kõvaks ja investeerisin espressomasinasse, oli ka väga soodne pakkumine. Ei kahetse, sest seisnud kohv mulle väga ei maitse ja õnneks andsid meeldivalt madalad talvised elektriarved natuke rahakotis hingamisruumi.
Lõunast saabusid appi ka Lepatriinud, asusime oksi koristama ja Lepatriinuisand naabritelt laenatud võimsa Boschi oksapurustiga oksi väärtuslikuks multšiks laskma. Seda tööd jätkus veel pühapäevakski ja mitu traktorikärutäit pinnakatet ootab veel laialivedu.
Tõsiseks probleemiks kujunes peenema pudi põletamine, sest sellise tuulega oleks lõke kohe metsa lennanud. Lepatriinuisandal tuli hiilgav mõte kaevata natuke maasse võsast leitud plekktünn, sellesse laskis ketaslõikuriga allserva veel õhuaugud sisse ja sai põletada küll, kuigi vähehaaval. Tünni vaadates tekkis kohe järgmine mõte, aga vaatame, mis sellest saab.

Pühapäeval jätkasime. Lepatriinud koristasid ja purustasid, lõunast tuli appi ka väike abiline emaga oksi vedama. Tänu rohketele abilistele sai ikka väga suur tükk tööd ära tehtud. Sodi on põletada veel hulgem, aga tänanegi tuul pole oluliselt vaiksem ja nii kiire sellega nüüd ka pole, et tingimata kulupõlenguga riskima peaks.
Nädalavahetuse möllamisest on veel roidumus kere vahel ja kuna tuul tõesti endiselt vastik, siis õue tegutsema täna väga ei tõmba, natuke peab vahet ka pidama. Teha leiaks muidugi alati midagi, ka tuulega, aga ka tubased tööd arvuti taga tuleb ära teha ja küllap tuleb peagi ka mõnusama ilmaga päevi. Natuke sai siiski fotojahti peetud.



Peale püsikuvarte ärakoristamist näeb aed kuidagi kummaliselt lage välja ja väljapiiluvaid ninasid ja ninakesi on kohe hulgem; Kuu teisel poolel lubab öösiti siiski külmakraade, eks näis. Praegu on küll juba kõigil põõsastel suured pungad, kõik roosid ja hortensiad tunduvad end suurepäraselt tundvat ja isegi potis talvitunud pojengid näitavad esimesi punaninasid.

5. märts 2014

Minust ikka õiget aednikku ei saa,

mõtlesin ma täna hommikul, kui hoolimata suurepärasest ilmast, peaaegu tuulevaikne ja päikeseline, paar kraadi sooja, end kuidagi diivanilt lahti tõmmata ei suutnud. Mitte midagi polnud viga peale selle, et lihtsalt ei viitsinud. Kõik muu oli olulisem, uus aiaajakiri, tööasjad, meilidele vastamine, kassi slitamine. Lohutasin end sellega, et mõtlemine on ka töö.
Üheteistkümne paiku suutsin end siiski uksest välja kihutada. Kolasin natuke aias ringi ja püüdsin tekkinud ideede kohad ka reaalsuses üle vaadata. Vähemalt ideed on :).
Õues kooserdades hakkas jälle kõht niimoodi korisema, et tuli tuppa kobida ja süüa tegema hakata. Pärast sööki oli kõht jälle täis ja tahtmine hoopis Aalust eeskuju võtta.

Aga ma käskisin endal siiski õue minna ja pooleliolev projekt ära lõpetada. Muhediku rahustuseks, kuna maa oli jääs, sai seekord kõik veod traktoriga tehtud. 
2009.aastal nägi majaesine välja selline:
2011.aastal otsustasime, et paneme ala üleni katte alla. Selgituseks ka, et sellel 2009.a. pildidl oleva okaspuuala ja abihoone vahele ei saa istutada, sest selle ala all jookseb kogu majapidamise vereringe ehk elektrijuhtmed ja veetorud. Paljas killustikuala oleks nats igav olnud. Lahenduse mõtlesin välja, paraku jäi see 2011.aasta sügisel pooleli sellisena. 

Alates aiapoe alustamisest 2012.aasta kevadel polnud M-l enam koduse ehitamise jaoks üldse aega ja mina käisin täiskohaga tööl. Hiljem olen küll mõelnud, et mismoodi ma üldse selle 2012.aasta suvehooaja üldse üle elasin - täiskohaga tippjuhitöö, mis kohe kindlasti ei piirdunud 40 tunniga nädalas, aiafirma alustamine, aed...tagantjärele mõeldes sai ka palju vigu tehtud ja peamiseks põhjuseks oligi ülekoormus. 
Ala juurde tagasi minnes oli seda kahe killustikuala vahelist mururiba kohutavalt ebamugav niita isegi väikese niidukiga ja traktoriga veel lootusetum. See oli ka üks põhjus, miks ma eelmisel pühapäeval killustikku käsikäruga vedasin, traktoriga seal praos manööverdamine oleks vähemalt sama tüütu olnud. Ma isegi proovisin, aga saavutasin ainult suured mudased jäljed ja kinnijäämise kahtluse. 
Niisiis sai eelmisel nädalavahetusel paika kangas ja killustik, täna sai paika purskkaev, laotud kivid, ja veel natuke killustikku juurde toodud. Algne idee sisaldas ka märksa suuremaid kive, aga neid ma kahjuks üksinda liigutada ei suutnud, isegi mitte veeretades. 
Juulikuiseid ja märtsikuiseid vaateid on muidugi keeruline võrrelda, aga tänased vaated siis sellised: 



Kui kellelgi tekib küsimus, millisest varrukast ma keset varakevadet selle betoonpurskkaevu välja tõmbasin, siis vastus on, et see tegelikult pole betoon. Selle plastikust asja ostsin mõned aastad tagasi mingis meeltesegaduses ja pole talle siiani õiget kohta leidnud. Seda, kas nüüdne on õige, näitab aeg.
Suvel võiks lisada mõned vaasid suvikutega, kuigi ma olen väga vilets vaaside kastja. Ja tagaplaanil vedelev voolikupundar kolib maa sisse, kui maa kaevatavaks muutub. Üks koht jälle hooldusvabam.
Kuigi teha oleks aias küll ja enamgi, rohkemaks täna võhma ei jätkunud. Just väljas askeldades tunnengi kõige rohkem teisest inimesest puudust. Mitte niipalju kive vedamas või muud rasket tõstmas, vaid lihtsalt et oleks kellegagi vahel mõni sõna vahetada ja töötuju üleval hoida. Toas ma sellest puudust ei tunne. 

2. märts 2014

Märtsiplärts

Eile hommikul õue vaadates oli selge, et toas toimetada sellise ilmaga küll ei raatsi, pilvede vahelt paistis päikestki. Maa aga oli keltsas. Otsustasin kõigepealt nädala puudevaru tuppa tassida, siis nädala sees hea rahulik.
Mõlemat peni korraga ma tavaliselt välja ei lase, üksipäini ei lähe kumbki koduõuelt kaugemale. Aga koos tulevad neile igasugused napakad mõtted pähe. Olin ka ise totu, kauka tegi nägu, et tal on väga vaja asjale minna ja Jasmiiniõieke tuuseldas nagunii ringi, mõtlesingi siis, et hoian neil silma peal.
See oli viga. Kaks karvast pead pandi kokku ja nägin lausa silmnähtavalt seda mulli kerkimas, milles moodustus Plaan. Ja tarvitses mul vaid hetkeks valvsus kaotada, kui karvikud võssa haihtusid. Õnneks suunda, kus sadade meetrite ulatuses pole ühtegi teed ega maja.
Ohkasin, kontrollisin telefoni olemasolu taskus ja tõin toast autovõtmed, sest kuigi meil pole ametlikult registreeritud naabrivalvet, töötab see ka ilma ametlikkuseta suurepäraselt ja lisaks on koertel ka telefoninumbrid kaelarihma küljes. Iseküsimus, kas võõras inimene kaht karvast mammutit väga tahab näppida.
Tassisin puid edasi, aga kui tunni aja jooksul keegi helistanud polnud, hakkasin närviliseks muutuma ja istusin autosse. Leidsin jooksikud kadumissuunale vastassuunast, kodunt poolesaja meetri kauguselt jaama mineva maantee äärest. Kaukaaslane õnnestus kohe krattipidi kätte saada ja autosse toppida, aga mastifipubekaga oli asi märgatavalt keerulisem. Ajasin teda mööda poolt küla ja metsa taga, küll üksi, küll naabrimeestega, aga kätte ei saanudki. Lõpuks vihastasin ja tulin tulema lootuses, et kui plikal kambajõmmi pole, tuleb ise koju.  Läks isegi paremini, jäin koduteel naabritega rääkima ja juba saabuski ületee-naabrimees, pätiplika nöörijupi otsas. Oli kommikarbiga meelitades end lõpuks kätte andnud.
Patukotid koduarestis, läksin ise õue tagasi. Torkisin labidaga turbahunniku jäänuseid, mis peale võsa eemaldamist torkavad silma nagu koeranael, aga mis jääs, see jääs. Küll aga oli töödeldav killustikuhunnik ja otsustasingi tegeleda juba paar aastat poolikuna seisnud eesaiaprojektiga. Vedasin kümneid kärutäisi killustikku mäest üles käsikäruga, sest maa oli libe ja trakats käruga üles ei saanud, püherdas ainult õue mudaseks. Lõpetasin hämaruses, hambad ristis ja vere maitse suus, aga pooleli ka ei tahtnud vedamist jätta. Kogu vajalik paarkümmend ruutmeetrit sai kaetud, aga pilti teha ei jõudnudki, pime oli.
Enne naabrite juurde sauna minemist jõudsin isegi külakostiks kähku juustu- ja kaneelisaiu küpsetada ja seekord päästis küll kuum saun ja vihtlemine tänase päeva, sest kondid ei valuta peale seda mahtrat üldse.
Täna teatas loodus, et pühapäev on puhkepäev. Hommikul silmi avades nägin akna taga üleni lumiseid puid ja laialt langevaid  räitsakaid. Pilti sellest ilust teha ei jõudnudki, hommikukohvi lõpetamise ajaks oli puudelt lumi sulanud ja maapinda kattis mõne sentimeetri paksune lirtsuv ollus. Õueskäimine piirdus koos naabrite ja koertega metsa all kolamisega ja tuulemurdude ülevaatamisega, isegi selle käigus muutus olemine vastikult märjaks ja külmaks. Räästad isegi mitte ei lirtsu ega plärtsu, vaid solisevad.
Projekt aga jätkub siis, kui taas õuel liikuda saab. Tänane päev raamatuhunnikus.