30. oktoober 2011

Õhtud on varakult pimedad

...juba kella viiest oli üsna pime. Oma roll selles nii öisel kellakeeramisel kui oktoobrilõpul. Niisiis on käes see aeg, kui töölt koju saab sõita ainult pimedas ja nii lähimad neli kuud. Prr, ma vihkan seda. Aga tuleb üle elada, eks on varemgi elatud.
Öökülma pole endiselt olnud, kraadiklaas näitas miinimumiks 0,5 plusskraadi. Puud on lehtedest lagedad, rohelisena need sel aastal maha langesidki, ei mingit värvilist sügist. Sirelitel ja äädikapuul on vaid veel lehed küljes ja needki täiesti suviselt rohelised. Natuke lustakat sügist leidsin ainult Rosa rugosa "Red Pavement" põõsastest.




Eilset kaunist sügisilma nautisime kõik, pildil üritab meie koerpensionär kuus aastat nooremat kaukat mürama meelitada, viimane aga ei võta kuidagi vedu...
Värvi leiab veel lillepeenardest ja mõned vaprad roosidki õitsevad novembri lävepakul:


ja värvilisi marju on ka igal pool

Tänane ilm oli kõle ja tuuline, siiski sai maha pandud veel mõned krookuse- ja tulbisibulad, mis eile Paldiski Maximast iseenesest näppude külge kleepusid :). Siis aga sooja kööki, söögitegemine oli selle ilmaga päris mõnus. Mulle iseenesest meeldivad vanad klassikalised toidud, millele mõni väike kiiks külge tekitada. Nii näiteks olen avastanud, et ristõielised, mida mu seedimine tavaliselt üleüldse ei talu, on võimalik seeditavaks muuta rohke tshillipipra lisamisega, nii saigi tavalisest värskekapsasupist keedus, mis suu õhkama pani ja suur potitäis kadus pea päevaga, kuigi M süüdistas mind ilmses kavatsuses teda uuesti paksuks sööta. No mina ei valanud talle nelja taldrikutäit,eks...ega sundinud ähvardustega lisaks ära sööma poolt plaaditäit kohupiimakooki, mille retsepti leidsin küll ürgvanast Ida Savi koogiraamatust, kuid tavalise kohupiima asendamine ricottaga ja paari peotäie erinevate rosinate lisamine tegid koogi eriliselt hõrguks ja tavapärase kohupiimakoogi kergelt nätske olek kadus täiesti, tulemus oli mure ja maitsev. Igatahes kulus mulle üks loid ja laisk nädalavahetus peale eelmise nädala masendavaid sündmusi, millest teises blogis rohkem juttu, marjaks ära...

23. oktoober 2011

Koera juubel ja natuke sügist

Kuigi võiks mõelda, et kolmteist pole ju juubel, aga sellises vanuses kolli jaoks on iga sünnipäev juubel. Ja kuigi juubilar on natuke hambutu ja kurdivõitu, on ta endiselt rõõmsameelne ja naudib õuesolekut täiega:

Millega siis veel ühe shoti lambakoera sünnipäeva tähistada, kui mitte lambapraega. Lammas on mu suur lemmik, kahjuks seda meie kaubanduses just tihti ei liigu, kui siis hingehinnaga. Seetõttu keksisin reedel rõõmust, kui vastavatud Sütiste toiduturult täiesti mõistliku hinnaga ilusat lambakarbonaadi leidsin. Laupäeval aga seisin silmitsi tõsiasjaga, et ma vist ei olegi ise kunagi lambapraadi küpsetanud, põhiliselt olen teiste tehtut nautinud. Aga liha on liha, mis seal ikka keerulist. Panin selle 1,3 kilose käntsaka klaasist ahjuvormi, umbes pool liitrit vett, peoga meresoola peale, siis veel uhke kiht teravat maitseainet ja küüslaugupulbrit, fooliumiga pealt kinni ja 220-kraadisesse ahju tunniks ajaks. Tunni aja pärast võtsin fooliumi ära, keerasin ahju 200 kraadi peale ja lasin veel tunni küpseda. Tulemus sai tõeliselt hõrk, ei mingit kasukamaitset ja tänaseks on sellest alles veel paar kondikest, mida veel pole raatsinud koertele ära jagada.
Hämmastav sügis on tegelikult, täna oli meil 11 kraadi sooja ja ühtegi öökülma pole endiselt olnud. Seetõttu on need puud, mis veel raagus ei ole, nagu sirelid, sarapuud, äädikapuu ja tamm, täiesti suviselt rohelised. Ülejäänud puud aga täiesti raagus. Isegi mõned hostad näevad veel täiesti kobedad välja.


Õitsevad peamiselt suvikud, kosmosed, saialilled ja kressid. Mõned roosid.

Raitaster on täies hiilguses, nimetu roosa krüsanteem ei paista selle kuhja alt enam väljagi ja tuleb ilmselt kevadel kuskile ära kolida:
ja mu lemmikhortensia on isegi õitsemise viimases staadiumis veel ikka väga ilus:
Suvel uhkeid kõrvakesi kasvatanud kaktused aga valmistuvad talveks, on vee välja lasknud auruda ja näevad krimpsus välja:
Seda pilti vaadates jõudsin ka järeldusele, et järgmisel aastal ilmselt ikka tuleb hakata maja üle värvima...oli plaanis juba sel aastal, aga suure aia ümberkujundamise hasardiga ei jäänud nii maiseteks asjadeks lihtsalt aega.
Ja ainuke koht terves aias, kus ma tõelist sügisvärvi leidsin, on forsüütia:



16. oktoober 2011

16.oktoober pildis

Kirjutada ma eriti ei jaksa, pea on töömuresid nii täis, et need ei jäta ka nädalavahetusel rahule. Paar tiiru sai ikka õues ka tehtud, aga terve õhtupooliku vaatasin netist Kättemaksukontori vanu osi...
Lihtsalt ajaloo tarbeks, ühtegi öökülma pole meil endiselt olnud.










9. oktoober 2011

Et selline sügis siis

Värviline sügis jääb siinkandis sel aastal vahele. Kuni tänaseni pole olnud ühtegi öökülma, mis puulehed kirjuks värviks. Küll aga on ohtrasti jagunud tormituuli, mis lehtpuid kõvasti rüüstanud on. Täiesti paljad on toomingad ja saared, mõni üksik lipendav leht on veel vahtratel ja kaskedel ning pärnade ladvadki on üpris kiilaspäiseks jäänud:
Linnuparved on teel




See-eest on veel küllaga õisi ja marju, mis värvi annavad




Terrassikastist said begooniad välja võetud ja kodumetsa kuuse-kadaka-männijütsid asemele. Kulu minimaalne, pole väga kahju, kui kevadeni vastu ei pea, nagunii vajab see metsaalune tõsist korrastamist.
Kaks imeilusat päeva olen lihtsalt mööda aeda ringi kakerdanud, oskamata midagi erilist teha. Istutada pole ammu enam midagi. Koristada kah mitte, aianänn sai juba eelmisel nädalal talvekorterisse ja äraõitsenud püsikupealseid korjasin eile kokku vaid ühe kärutäie. Rohida ehk leiaks midagi, aga esiteks on peenrad väga läbivettinud ja teiseks nagu väga ei viitsi ka. Vett aga on meil sel aastal tõsiselt liiga palju, eks kevadel näeb, mis neist tiigiservale istutatud taimedest järele jääb.
Varjud on pikad ka südapäeval

Toas oleks tegemist küll, aga lihtsalt veel ei raatsi toas olla, kui päike paistab...vastik pimeduse aeg on nagunii kohe tulekul.



2. oktoober 2011

Istutushooajale joon alla

Ei tea, kes see küll oli, kes möödunud sügisel rääkis midagi teadusliku arendamise aastast... noh eks arendatud on ka muidugi ja ise arenetud ka, vähemalt on see olnud aasta, kus ma esmakordselt olen suutnud järjekindlalt kevadest sügiseni hankimis- ja istutuspäevikut pidada ja nüüdseks peaksid vähemalt selle aasta taimed olema eeskujulikult ka Exceli tabelisse kantud.
Igatahes näitavad need tabelid mingeid imelikult suuri numbreid...roosisortide koguarvuks on hetkel 218 ja jääb üle ainult loota, et nad ka ilusti talvituksid, lubatakse sama külma ja lumerohket talve kui eelmisel aastal. Püsikutest-puudest-põõsastest on sel aastal aeda kolinud 308 uut sorti ja erinevate sortide koguarvu aias ma tegelikult ei teagi, sest eelmistel aastatel pole mu "raamatupidamine" sugugi nii korras kui nüüd. Ja see asjade kaardistamine kipub alati viimasesse järjekorda jääma, s.t. enne tuleb lumi maha, kui selle tegevuse järjekord kätte jõuab.

Aga selle kaunitari nime leidsin oma pahna seest ikka üles, kirjuleheline virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana variegata)
ja hirmlahedaid kanarbikke on viimasel ajal müügile ilmunud, kahju, et neid vist ületalve ei õnnestu pidada:

Hirmus tänulik olen M-le, kes on kaevanud kõik peenrad ja istutusaugu, pannud teed ja peenraservad ja üleüldse teinud ära nii meeletult suure töö, et ise ei oleks ma seda ka kümne aastaga vist ära teha jõudnud. Nagu kusagil juba öeldud, on asjalik mees majapidamises ikka tõsiselt väärt riistapuu.
Plaanid aastaks 2012 on kah täiesti olemas, annaks saatus vaid tervist...praegu tundub õnneks kõik korras olevat ja ka arst oli möödunud nädala korralise kontrolli ajal optimistlik.

1. oktoober 2011

Miks armastada roose..

kasvõi sellepärast. et 1.oktoobril on nad ikka veel kaunid:





Aga on ka veel teisi imelisi õitsejaid, näiteks sel aastal esimest korda end täies ilus näitav konnatatar:

Mõnel põõsal varjutab lehtede ilu kõik muu, must leeder "Black Lace"

ja mõnel taimel on äraõitsenud õietutid vaat et ilusamadki kui õied, jõgi-ristirohi:

Roosid said täna kõik mullatud. Kuna muld kolis ise kärusse ja sõitis traktoriga kohale, oli minu roll lihtne. Püsikupeenrad said ka kaks traktorikärutäit sõnnikut.