31. mai 2009

Sirelite aeg...

on lõpuks ka meile jõudnud. Lilla õitseb täies ilus ja lõhnab hullutavalt, valge alles võtab hoogu. Need tumedad sirelid on samas kohas ja peaaegu samas suuruses olemas juba viiekümnendatest pärinevatel fotodel, ka valge on mu vanavanaema istutatud. Lillade sirelite alune pügatud hekk on mu enda kujundatud, ühest inglise ajakirjast ideed pätsates. Mulle lihtsalt ei meeldinud need põõsaalused.Vanades sirelites on minu jaoks natuke ka hingekriipivat nukrust. Igal aastal juuni alguses puhkevad Pakri poolsaarel, kus ruutkilomeetrite kaupa pole ühtegi maja, õide sajad lillad sirelid. Pealtnäha kohtades, kus sirel mitte kasvada ei tohiks. Läbi võsa ja rinnuni heina lähemale kahlates võib aimata ahervaremeid. Need on mälestusmärgid 1939.aasta esimesele küüditamisele, millest on väga vähe räägitud, peale baaside lepingu sõlmimist sunniti kohalikud elanikud kodudest lahkuma ja Pakri poolsaar jäi okastraataiaga eestlastele suletuks ligi kuuekümneks aastaks. Tühjendamise piir jäi meie talust umbes seitsmesaja meetri kaugusele. Nendest seitsekümmend aastat tagasi mahajäetud kodudest on alles ainult sirelid.
Sireleid on mul plaanis millalgi ka juurde soetada, isegi koht neile välja mõeldud. Aga eks ajapikku. Muuseas, eile Ehitusmarketist turvast ostes viskasin pilgu ka seal müügil olevatele sirelitele...Juhani puukooli etikett ütles, et Mrs.Edward Harding, õied purpurpunased, aga kui ma just parasjagu värvipime ei juhtunud olema, õitses see purpurpunane sirel valgete õitega. Niipalju siis valedest etikettidest. Ja see ei olnud ainuke vale märgistusega sirel, neid oli seal ikka mitmeid.
Üldiselt aga olen oma pika nädalavahetusega väga rahul. Sain oma istutamistöödega järjele, käisin Keila laadal, rohkesti muruniitmist - mina kui suurem ja vanem traktoriga, õde kui noorem ja käbedam väikese niiduki ja trimmeriga, traktor meie kivide vahele igale poole ei mahu. Niidetud muru on nii ilus...
ja natuke kiiksuga ka...

Keila laadal ei suutnud ma rahulikult mööduda sellest:Punane õunapuu õitseb, milline lõhn, mmmmmm....No miks peaks poest kalleid kõrrelisi ostma, kui nad kasvavad ise:
Meie pisikesed barburid :D. Lugu ise selline: mul jäi paar aastat tagasi poes pihku pakk rabarberiseemet, panin külvikasti ja pea kõik idanesid.Kuna ma ei osanud selle suure rikkusega midagi pihta hakata, istutasin metsaserva kohta, kus niita kivide tõttu peaaegu ei saa. Nüüd on dekoratiivtaimede eest, sest niipalju rabarberit ei suuda küll keegi ära süüa.
Õhtuse kastmise käigus avastasin, et mairoos, rosa pimpinellifolia, on oma tagasihoidlikud õied avanud.

29. mai 2009

Liiga palju hostasid vol.2

...ehk kõiges on süüdi Muhedik, kes ütles, et mul on liiga vähe hostasid ja ma pidin kiiresti hakkama olukorda parandama :D. Küll on hea, kui saad oma lolluse kellegi teise kaela ajada ;). No ja teatavasti ega see nüüd ikka tõsi ka polnud.
Hostadest ei teinud ma eile pikemat juttu sellepärast, et polnud nendega lõpetanud. Aga täna kella poole üheks olid kõigil jalad mullas. Kõigepealt aga pisut ajalugu.
Esimesed hostad ilmusid minu aeda 2004.aastal peale maja esimese korruse renoveerimise lõppu. Siis käis mu aiandus tasemel oh-kui-lahe-taim, äkki läheb kasvama. Otsisin midagi maja põhjaküljele, sõnajalgadele seltsiks. Hostade paki pealt lugesin, et kasvab ka varjus, jee, seda vaja oligi. Sellest, milline auk ja kui sügav muld, ei teadnud ma muhvigi. Kasvama nad igatahes läksid ja kasvavad siiamaani ja näivad end mõnusalt tundvat. Kuigi vaevalt et ma neile labidalehest sügavama augu kaevasin ja pealegi kasvavad nad osaliselt lubjakivikillustiku sees...
Huvitaval kombel on alles mu esimese hosta silt ja see on Patriot, praeguseks peaaegu meetrikõrgune. Vahepealsete sildid on see-eest kõik kadunud, nii et ega ma väga täpselt ei tea, mis mul on ja mis mitte. Tollal ei pidanud ma seda oluliseks. Ega ma täpselt tea sedagi, kui palju mul neid on, lugema ka ei viitsi minna. Igatahes meeldivad nad mulle järjest rohkem.
Pole siis ka imestada, et ma hostakveker.nl kodukale sattudes kergelt ogaraks läksin. Suures tuhinas suutsin endale tekitada 148 eurose arve, millele lisandus 20 eurot postikulusid. Siis sain meili Joycelt, kes küsis, kas ma veel üht ei tahaks tellida, alates 150 eurost on pakk postikuluta, seda ma mingil põhjusel ei märganud. Arve aga olin ma juba ära maksnud, nii et vastasin, et nad võivad lihtsalt midagi juurde panna. No nad siis panid...viis tükki ja kuu tasuta hosta veel pealekauba.
Nüüd olen siis piisavalt pinget üles kütnud ja daamid ja härrad...teile esineb hostade koor koosseisus:
Frozen Margarita
Blue Mammoth
Hercules
Snowden
Jurassic Park
Earth Angel
Lilac Giant
Mardi Gras
Praying Hands
Northern Exposure
Gray Cole
Zounds
Prince of Wales
Titanic
Sum and Substance
Tyrannosaurus Rex
Domaine de Courson
Victory
Gunsmoke
Blue Angel
Winter Snow
Komodo Dragon
Need siis kõik Franseni hostad. Kui aus olla, siis on mul kasvuhoones veel mõned koha pealt ostetud juurikatest kasvatatud sordid, aga need on veel tillukesed.
Hostahoolik märkab kindlasti, et kõik on suured ja ülisuured. Hiidauke ma paraku neile suuteline kaevama ei olnud, selleks oleks dünamiiti vaja läinud. Eks näis, mis saab, võtame seda kui eksperimenti.
Peale hostasid läksin lillepottide kallale, see töö mulle meeldib, kui on taimi, mida kokku panna ja millega eksperimenteerida. Hortesest ostetud pikeerimispulk läks pooleks teise poti juures - nad võiksid vähemalt peale kirjutada, et need asjad on ühekordseks kasutamiseks :(. Läksin ja tõin köögist asendamatu aiatööriista kahvli. Pildil "loominguline köök" (Ma loodan, et Stokkeri poisid seda blogi ei loe, ma lubasin neile, et enam ei pane traktorile käru taha, aga jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et traktorile on võimalik varuosi saada, mulle aga eriti mitte).
Mingil hetkel said otsa nii turvas kui kastmisgeel ja ilma nendeta potte edasi teha ei saanud. Istutasin peenrasse veel neli külvikastitäit erinevaid peiulilli ja viis Russelli lupiini. Siis lorutasin veel pool tundi traktori otsas ja hävitasin võililli.
Oligi tegus päev seljataga.

28. mai 2009

Roosid ja liiga palju hostasid

Ma olen vist viimasel ajal hea laps olnud, sest aiahaldjas kinkis mulle tänaseks ideaalse istutusilma. Mis võiks olla veel parem, kui päev, mis ei ole liiga külm ega liiga soe, öine vihm on maa märjaks kastnud ja iga paari tunni tagant tuleb uus sabin, mis vahepeal istutatu kenasti ära kastab, sel ajal kui ise terrasil kohvi jood ja natuke palgatööasju ajad.
Kõigepealt siis roosid. Pinnakatteroosid Sonnenschirm, The Fairy, Tommelise, Sweet Pretty. Kordese roosid Westerland, Caramella, Maigold, Frühlingsgold, Linderhof. Põõsasroos Sahara. Pargiroosid Alexander Mackenzie ja Dornröschen. Roniroos, mille ostsin nimetuna Alansi laadalt ja mis pildi järgi otsustades võiks olla Veilchenblau. Kordese roosid Mein Schöner Garten ja Roter Korsar jäid esialgu potireziimile kosuma, vajavad veel poputamist.
Kuna mõnda sorti oli mitu ühikut, tuli sellele kupatusele kaevata kakskümmend auku.
Edasi läks kuuri nurga juures mulda punane seeder Plumea Aurea, imekaunis mu meelest. Eilne saak Hansaplandist.
Hostadega enam nii lõbus ei olnud, juba siis, kui ma nad tellisin, hakkasin pea kohe kahtlustama, et vist läksin natuke liiale...mitte et mul neid kuhugi panna ei oleks, enda meelest ma muudkui istutan ja istutan, aga aias pole ikka mitte kui midagi peale võilillede. No tegelikult on küll, välja läinud pole midagi. Lihtsalt aed on suur ja mina üksinda.
Hostadele suutsin kaevata seitseteist auku. Ja samapalju hostasid ka maha istutada.
Kokku seega kolmkümmend kaheksa istutusauku.
Nüüd valutab mu tagumik sellest kaevamisest nii, et istumine on keeruline.
Ega varem kah poleks jõudnud neid auke kaevata. Pealegi on meist igaühes pisike Monk varjus, minu oma ei kannata pooleliolevat songermaad. See allergia tekkis perioodil, kui terve talu nägi välja nagu romula ja oli ekskaasa alustatud ja poolelijäetud projekte täis. Mis enamuses jäid minu likvideerida või lõpetada.
Igatahes midagi olen ma suutnud ära teha, sest täna hommikul vaatas fekaaliauto juht ringi ja imestas, et kui ilus teil on, mida te teinud olete...

Kui ma homme elus olen ja liigutan, siis on veel mõned hostad istutada. Ja kasvuhoonetäis suvelilli.

26. mai 2009

Kõik kekkavad, mina kaaa

Et misasjad need on? Nartsissisibulad. Töökaaslane tõi kingituseks, pidavat mingist hinguseleläinud aiandist olema. No öeldagu mis tahes, sihukesi pirakaid minu silmad varem näinud pole. Poest ostetud hollandlasi otsi pakendist nagu Toots saia seest rosinaid... Nüüd kuivama ja suve teisel poolel mulda.Aga pojengid on meil alles sellised. Sortidest punane, valge ja roosa :). Need veel mu vanaema istutatud. Maja renoveerimise ajal tassisin neid põõsaid mööda õue ringi nagu koer kutsikaid, seni kuni okaspuuala lähedal uue koha leidsid. Mitu aastat põdesid, nüüd vist lõpuks lubavad õitsema hakata. Okaspuuala ise näeb jube välja, umbrohutõrjeks pole geotekstiilist küll mingit tolku, kasvab nii et mühiseb.

Gladioolipeenra rohisin ka peale tööd ära, hing oli tööasjade peale nii täis, et sai teine umbrohu peale välja valatud. Kevadiselt näljased sääsed sõid isuga, mind, mitte umbrohtu. Kui kellelgi sääski puudu on, andke teada, meil jääb neid igal aastal rohkesti üle.

24. mai 2009

Aiaring

Istusin täna hommikul päikese käes terrassitrepil, jõin kohvi ja mõtlesin, mida teha ja mida tegemata jätta. Valikud olid muruniitmine, rohimine ja terrassikastidesse mulla vedamine.Kuna mu selg valutas eilsest trimmerdamisest, läksin kergema vastupanu teed ja ajasin traktori kuuri alt välja. Pole tegelikult suuremat laiskloomatööd kui trakatsiga muruniitmine, meie keerulise maastiku puhul nõuab see küll teatud rallisõiduvilumust, et kivide vahelt terve masinaga läbi pääseda, aga see on töö ajule ja kätele, muud kehaosad võivad laiselda. No ja vahepeal, kui raputamine ära tüütas, sai aias ringi kolatud. Tulpe on küll häbiväärselt vähe järele jäänud, neid peab sügise poole jälle juurde panema. Osa tulpe ja enamik nartsisse pole veel õitsema hakanudki.
See-eest õitseb akakapsas basseini serval uhkelt: Ja väike mandlipuu on esimesed õied avanud: Paar nädalat tagasi istutatud sulgjas rodgersia kavatseb õitsema hakata, kas see on normaalne?Parukapuu aga, mille vahepeal juba kadunukeste kirja lugesin, on elus, see tähendab, et juurte juures on neli punast lehekest, aga kogu ülejäänud osa kuivanud. Ei oskagi arvata, milles häda, nii külm ka ju ei olnud. Väga räbal näeb välja ka sügisel istutatud meserva iileks, kõik eelmise aasta lehed on kuivanud, samas tulevad oksatippudest uued. Ja endiselt põeb kaks nädalat tagasi Hortesest ostetud kollane sirel "Primrose", lehed on longus. Ühel lehisel on latv ära kuivanud, vist on keegi seda närinud, kas tõesti maitsevad kitsedele ka okaspuud?
Sügisel istutatud forsüütiad lähevad lehte, aga ei õitsenud. Elus on ka siidpöörised ja lursslilled. Esimesed gladioolid on ninaotsad peenrast välja pistnud, aga peenar ise nägi nii jubedalt umbrohune välja, et ei kannatanud pildistamistki. Mitte mul mullaga ei vea, eelmine koorem oli nii elutu, et seda sai praktiliselt ainult pinnatäiteks kasutada. Eelmisel sügisel ostetud koorem on ka paras savikämp ja paksult umbrohuseemneid täis - kui eelmise koormaga sain kingiks kaasa rakvere raipe, siis sellel paistab ka üllatusi varuks olevat, igatahes on ta endale juba paraja kasuka kasvatanud.
Toomingad aga õitsevad metsaservas häirimatult edasi.
Kui muruniitmisest isu täis sai, sai ühe soojaga ka kaks kärutäit mulda terrassikastidesse veetud. Õhtupoolikul said sinna ka taimed sinna sisse istutatud.
Päeva lõppu mahtus veel selle kevade esimene rabarberikook.
Aeg on praegu nii ilus, et täiesti alatu tundub olevat homme kedagi tööle ajada. Ennast eelkõige. Leppisin ülemusega (tema survel) kokku, et saan neljapäeva ja reede vabaks. Ehk õnnestub see ka tegelikult.

23. mai 2009

Võitlus üheksa tuhande pealise lohega

Selleks, et endale kiires korras naadiaeda hankida, pole kuigi palju vaja. Piisab sellest, et sul on maikuus liiga vähe aega. Ja liiga palju naate.
Igatahes olin täna hommikul sunnitud nentima, et kuuritagusel alal, kus kunagi ammu oli vana õunapuuaed, on naadid ja nõgesed juba üle põlve kasvanud. Traktoriga pole seal midagi teha, maa on pehme ja kände täis, sinna pole lihtsalt veel jõudnud. Eelmisel aastal jäi sealt üldse hooldamata, lihtsalt püüdsin sinnakanti mitte vaadata. Aga kuna sel kevadel sai just sinnakanti kasvuhoone ja kõrgpeenar püsti pandud, tuli pealtungiva umbrohulaviiniga võitlust alustada. Relvaks maakodu parim sõber, bensiinitrimmer Stihl FS85, millele saab otsa panna nii murutrimmeri, võsalõikeketta, heinaketta ja vist veel üht-teist.
Läks kaks paagitäit bensiini, kella ma ei vaadanud ja kui lõpetasin, siis ei saanud isegi aru, kas ma meenutasin rohkem haldjat või sookolli, juustes tolknesid naaditükid, riided olid peenikest rohupuru täis ja hoolimata pikkadest pükstest-varrukatest oli nahk sellegipoolest roheka varjundi omandanud. Tulemus aga jäi ikka kiiksuga, sest tõrvalilled ja meelespead olid liiga ilusad, et neile trimmeriga kallale minna.

Õhtul jõudsin veel külvikastist peenrasse istutada madalad päevalilled ja tokkroosid "Black Knight". Pole küll istutusaeg, aga jõuad sa kevadel seda hetke oodata, kui oleks istutusaeg, õiepäev ja juhuslikult veel vaba aeg ka.
Lõpuks hakkas vihma sadama.
Nüüd lähen ja proovin vitamiinimaski (nõges ja naat peaksid seda ju olema?) saunas maha pesta.
Ahjah, Odessa muljed kribasin ka eilsel vihmasel õhtul valmis.

21. mai 2009

Toomingad bensiiniga ja murulaugu-võilillesalat

Ei kõla eriti isuäratavalt? Ega ma seda ei söönud ka. Ainult nuusutasin. Teist päeva järjest on koju saabudes kõik kohad hullutavat toomingalõhna täis.
Trakats sai lõpuks haiglast välja. Kurtsin õele, et hakkan vist vanaks jääma, järjest raskem on tuttavaid meesterahvaid millegagi erutada, isegi rekvisiitide abiga. Saabumine kahetonnise Lumehelbekese roolis ei pannud Stokkeri poisse isegi mitte kulmu kergitama. No kui arvestada, milliseid äärmiselt ebanaiselikke riistapuid me nende käest viimasel kaheksal aastal oleme ostnud (kaasa arvatud kaks gaasitõstukit ja üks elektritõstuk, need küll töö juurde), üllataks neid ehk mõnevõrra ainult kosmoselaevaga hoovile maandumine.
Muidugi kohe niitma. Õde niitis üleeile esimese jupi, eile jäi märja rohu tõttu vahele, täna jätkasin mina. Sellest ka toomingad bensiiniga. Võililled otse loomulikult igal pool ja kogu majatagune rohumaa on meil kevadeti üksainus murulauguväli, sibulalõhna niites kõik kohad täis. Loodetavasti on selle sissehingamine tervislik, murulauk ise mulle suuremat ei maitse, kuigi tavalist sibulat ja küüslauku söön küll.
Terrass sai ka eile Pinoteksi selga, õde värvis ära pingid ja väravakaared.
Midagi jälle tehtud.

17. mai 2009

Home, sweet home

Parim asi reisimise juures on kojutulek. Võtad teel lennujaamast koju koerahotellist kaks ülimat õnnelikku koera ja astud kodu juures kergenduse ja rõõmuga autost välja. Ja tõmbad kopsud lillelõhna ja merehõngu täis. Parim koht maailmas.
Sel ajal,kui mina Ukrainas umbses ruumis nõupidamisel istusin, sai kodus valmis terrass ja maja 1936.aastast pärinev plekk-katus uue kuue.

Terrassi pinoteksimise jätsin enda teha, elu on näidanud, et olgu see terrassilaud nii immutatud kui tahes, ilma lisatöötluseta tõmbub ta siin mere ääres aastaga halliks ikka. Sellega on selleaastane suurem ehitushooaeg ka läbi, sest kui aus olla, siis ma ei taha oma pangaarvet hetkel vaadata ka mitte, nii kõhnuke teine.
Aga lilled õitsevad ja mõneti on see jahe kevad mõnus, õiteilu jätkub kauemaks. See punakas nurmenukk on meie peenardes juba aastaid elanud:Sellised aga näevad välja punase vahtra õied:Mõtlesin reisides pikalt sellele, et ilmselt pean aeda uute taimede soetamisel hakkama hoolikamalt valima, nii suure krundi puhul nagu meil, ja nii vähese aja puhul, nagu minul, tuleb edaspidi põhjalikult kaaluda, mida enesele soetada, mida mitte. Aja- ja töömahukus on üks võtmesõna, pean hoolega vaatama, et asi mulle enesele üle jõu käima ei hakka, näiteks suuremat ala kui praegu, ma rohida küll ei jõuaks. Teine võtmesõna on koduloomad. Igaühele oma, mina olen jääval seisukohal, et elu aiata oleks kurb, elu koerteta aga täiesti talumatu. Mida aga koerad-kassid aiast mõtlevad...poos nr.16, võite mu käppa suudelda... Sellesse nädalavahetusse mahtusid nii selle aasta esimene hommikukohv õueterrassil ja esimene muruniitmine. Viimasega tegeles õde, väikese niidukiga, sest traktorist pole endiselt kippu ega kõppu. Vähemalt majaümbrust on peale seda kena vaadata, kaugemad kohad jäävad siiski trakatsit ootama.
Aiaring näitas, et talvekahjustusi väga palju pole, ainuke välja läinud roos on üks Weisse Nelkenrose. Mille puhul ei imesta ma mitte seda, et üks välja läks, vaid pigem seda, et kolm on elus. Nii viletsakesed olid need taimed eelmisel kevadel. Hinge on heitnud ka mu paari aasta vanune parukapuu, aga selles tuleb süüdistada mitte talve, vaid seltsimees Mutti, kes oma kuhilaga ilmselt puukese juuri vigastas. Sellest on mul kahju.
See-eest on elus ja terve tulbipuu, mille puhul Aiasõbrast ausalt hoiatati, et läänerannikul võib talve üle elada, aga võib-olla ka mitte. Pungad täiesti küljes.
Kõrreliste kohta ei oska veel suurt midagi öelda, näha pole suurt midagi. Aga looduses kasvavast lõikeheinast pole veel märkigi.
Kasvuhoones on ka hoolimata viiepäevasest mittekastmisest kõik lapsukesed elus, ainult hostad on natuke lontis.
Järgmisel nädalal paistab jahe tulevat, aga öökülma meil pole olnud ja ega vist tule ka. See,et toomingate õitseajal jahe on, on tavaline.

10. mai 2009

Sõrmeküünte all sünnimaa muld

Eilsest molutamisest oli kasu, täna oli hoopis teine tunne sees. Hommikul panin kohe masina pesu pesema ja ise labidaga õue. Ligustrid ja kontpuud said maasse, aga haavakesed nägid nii pisikesed ja õnnetud välja, et panin nad suurtesse pottidesse kosuma, ega mul mujal neid koolitada pole. Eks näeb suve peale, kuidas kasvavad. Juhani puukool vahetas valesti saadetud kased haabade vastu välja küll, sest haabadega on mul eriline suhe, talu nimi ju (H)Aaviku. Kunagi lapsepõlves meil haabasid ka oli, aga nüüd pole enam leidnud.
Rooside katmatajätmise eksperiment lõppes sellega, et kõik on elus. Kõige rohkem on kannatada saanud muidugi hellakesed inglased, Clamis Castle ja Teasing Georgia, neil tuli kõige rohkem maha lõigata. Aga hing on sees ja üldiselt pole neil häda midagi, kasvatavad usinalt lehti.
Rohimismaraton andis tulemuseks kaks kärutäit naate, võililli, vereurmarohtu ja muid pahalasi. Ja eks kakkuda tuleks veelgi, kuigi suurem osa on õnneks tehtud. Aed jääb nüüd nädalaks üksinda, muidu oleks tagasi jõudes vist umbrohi põlvini. Aitab sellest, et rohi kasvab lausa kuuldavalt ja traktor on endiselt haiglas.
Öökülma siin enam ilmselt ei tule, sest laanesõnajalad on endale ligi kümnesentimeetrised krimblid kasvatanud ja nemad juba teavad.
Lõpuks veel mulla mahapesemine ja kohvripakkimine. Homme samal ajal olen Odessas.

9. mai 2009

Las kallab!

Täna hommikul ärkasin ja kuulsin, kuidas vihm krõbistab katusel. Olen kohanud inimesi, kes ei salli silma otsaski plekk-katuseid, kuid minu enda jaoks on vihma kõndimine katusel miskipärast olnud eluaeg üks mõnusamaid helisid. Mitte et ma väga vihmafänn oleksin, märjaks saada mulle eriti ei meeldi. Aga heli on vahva. Ühte korralikku sadu vajas maapind aga hädasti, need paar sutsakat, mis nädala sees maha sadasid, ei teinud mulla pealispindagi märjaks, ainult koerad suutsid kusagilt pori üles leida. Spetsialistid sellised.
Ega ma eriti ei jaksakski aias mütata. Peale eelmise nädala töömaratoni, mis lõppes lepingu võiduka allakirjutamisega Vilniuses, tunnen end nagu trammi alla jäänud vihmavari. Istutada oleks veel vaja 30 kontpuud, 30 ligustrit ja 10 hübriidhaaba, aga küll ka selleks aja leiab. Rooside talvekahjustused lõpuks välja lõigata. Ja pooltel peenardel võidutseb endiselt umbrohi. Küll jõuab.
Esmaspäeva õhtul toppisin potti ja kasvuhoonesse veel naabrinaise sokutatud viisteist tomatitaime. Kolmapäeval tegelesin poole pimedani Franseni hostadega, ka need läksid esialgu potti ja kasvuhoonesse pikast loksumisest toibuma. Lugesin Kähri raamatust, et suurtele hostadele tuleks kaevata 90 cm sügavune auk... no sellise augu kaevamiseks tuleb mul naabertallu minna, meie krundil see kohe kindlasti võimalik pole. Õnneks ma seda varem ei teadnud, ja siiani on mul kõik hostad elus ja ilusad, oluliselt väiksemast august hoolimata.
Peale kasvuhoonesse veel kuue Ceresest ostetud kurgitaime sokutamist neljapäeval pole seal niigi palju ruumi, et sisse astuda, kasta saab kastmispüstoliga ukse pealt.
Luige laadale seekord ei jõudnudki, tavaliselt on mõistlik sinna reedel minna, aga eile olin Vilniuses, kus õitsesid õunapuud ja kirsid, ilus oli. Nädalavahetuse laadal on minu jaoks liiga palju rahvast, tüdinud-väsinud müüjad ja parkimiskoht õnnestub tavaliselt saada nii kaugele, et midagi osta ikka ei saa, sest ei suuda nii kaugele tassida. Need mõned viltlehed ja petuuniad, mida saada tahaksin, saan osta ka kuu lõpus Keila laadalt, praegu poleks neid kuhugi panna nagunii, uus terrass pole veel päris valmis.
Kordese roosid kolisid kasvuhoonest välja, kuid on endiselt pottides. Enamik tunneb end hästi, kuid paar Westerlandi näevad väga nirud välja, ehk on asi ikkagi selles, et oli liiga külm, kui nad tulid. Huvitav oleks teada, kuidas teistel sama partiiga saabunud roosidel läheb.

3. mai 2009

Istutushaiguse süvenemine

Neljapäeva õhtust kuni tänase õhtuni olen suutnud siis maasse, peenrasse või potti toppida 171 mugulat, istikut või juurikat. Sellesse arvu ei lähe istutuskastidesse pandud suvelillede seemned, tänu millele on kasvuhoones nüüd umbes pool ruutmeetrit vaba põrandapinda ja tomatitaimed on endiselt aknalaual. Öökülma õnneks siiakanti enam ei lubata, meri, see suur reservuaar, hoiab ööd juba soojemad.
Sellega peaks suurem istutusmaraton ka selleks korraks läbi olema. Ootel on veel tomatid ja hekitaimed ja järgmisel nädalal peaksid saabuma hostad. Praegu siiski tundub, et enne Ukrainasse sõitu 11.mail jõuan kõik vajaliku ära teha.
Sel ajal, kui mina eesaias ja kasvuhoones muudkui istutasin, alustasid tagaaias pealetungi vaenlased, naadid, vereurmarohi, võililled ja nõgesed. Ei mõju neile põud, katk, ega vist ka püssirohi. Õde tuli appi rohima ja sellest oli tõsiselt hea meel.Esiteks on ta palju parem rohija kui mina. Teiseks on rohimine ainuke aiatöö, mis mind närviliseks ja pahuraks teeb, no kohe üldse ei meeldi. Aga kahe peale jõudsime päris palju.
Vahepealsesse aega mahtus veel Lumehelbekesega Alansi laadal käimine, ei ostnud midagi, sest auto jäi nii kaugele parklasse, et tassimine oleks mõttetu olnud. Soovitud petuuniad saan kusagilt aiapoest oluliselt väiksema vaevaga kätte.
Ega jäänud ka grillimine grillimata ja kevad imetlemata. Puudealune on sinilillesinisest ülasevalgeks muutunud (ma ei raatsi isegi traktorit enne kände välja võtma kutsuda, kui see kevadine õitemöll läbi saab)Sügisese istutusmaratoni tulemused hakkavad ninasid välja pistma, püvililled on lausa õitsele puhkemas, viiest istutatust küll kahjuks ainult neli
Esimesed trompetnartsissid on õied avanud (ärge naate palun vaadake, neid nüüdseks enam pole ka)Ja koeral peab ka ju lõbus olema:

1. mai 2009

Töörahva püha

Eile õhtul ikkagi jõudsin pargiroosid maha istutada, ilusad terved taimed seekord. Tänast hommikut alustasin gladioolipeenraga, kastitäis eelmise aasta sibulaid nägid hoolimata külmas toas seismisest kaunis krimpsus ja kuivad välja, eks näis, mis saab. Pool peenratäit sai uusi. Ja muidugi mulda, mulda, mulda.
Õde oigas, et tal on nii kallis laps, kolm paari pükse pikkusele 1.90 oli maksnud astronoomilise summa. Pakkusin rõõmsalt, et kallis laps võiks selle raha eest nüüd paar päeva kive vedada. Lapsuke urises, et tema plaanis hoopis Dostojevskit lugeda. Selle peale teatasime lausa ühest suust, et me võime talle ju ette lugeda. Oleks see vast vaatepilt olnud, kui poiss veab kive ja mina loen talle samal ajal "Idiooti" ette. Või "Kuritööd ja karistust".
Tänane päev jatkus kalmistukoristusega koos tädiga, lisaks viisin autot mittejuhtiva tädi Rõõmu kaubamajja shoppama. Endal ulus ka tühjus külmkapis. Mulle õudsalt meeldivad selle poe iseteeninduskassad, see on üks mu mehelikke iseloomujooni, et kõik, mis piiksub, vilistab ja vajab toimimiseks vähemalt kolme patareid, paneb mul silmad särama.
Kalmistult tagasi, taas käru, labida, kompostikoti ja kastekannuga aeda. Uskumatu küll, aga kollasele pojengile õnnestuski mul pommiauk kaevata, see on nii haruldane juhus, et selle puhul peaks lausa lipu heiskama...reegline tulevad meil umbes labidalehe sügavusel kivid vastu ja see on ka põhjus, mis ma vist iial naatidest lahti ei saa, nad ajavad oma pikad juured kivide vahele ja sikutades lähevad katki. Ning kasvatavad endale kenasti uued pealsed.
Aga paika said tanguutia rabarber, südajalehine krambe, laudleht, kobarpead, lursslilled, ülalmainitud pojeng "Yellow Crown", paar hostat. Istutasin ümber ühe hortensia.
Päevaga võib rahul olla.