31. juuli 2016

Nipet ja näpet

Terve nädala ei liigutanud aias sõna otseses mõttes mitte lillegi. Veel vähem umbrohtu. Kuigi ajakiri Maakodu käis reedel aiast lugu tegemas ja pildistamas, ei lasknud ma ennast sellestki segada. Minu aiafilosoofia lihtsalt ongi selline, et aed on mõnusate elamuste saamise koht ja seal ei pea vahetpidamata tööd lõhkuma või millegagi võitlema. Teeme siis, kui selleks on aega, tahtmist ja meeleolu ja kui midagi jääbki tegemata, siis lihtsalt jääb. Kui see kedagi segab, siis on see tema probleem, mitte minu oma.
Ropp väsimus oli ka muidugi peal, alles täna hommikul peale eilset kolm korda saunalaval higistamist ja ligi kümmet tundi unenägudeta und oli lõpuks ometi tunne, et olen välja puhanud. Ilm aga käskis edasi logeleda, sest kuni pärastlõunani sadas vihma ja paukus äikest.
Ahjahh, eile õhtul enne saunakütmist käisime veel Leetse rannas Rohenäpu perega piknikku pidamas, kohvikann ja toodud kook kaasa ja lainete laksumise saatel üks mõnus minipiknik. Minu fotokas jäi koju, aga Rohenäpul kindlasti mõni pilt on.
Kui täna vihm järele jäi, jõudsid Rohenäpud ka meie aeda, tore oli.
Midagi on ikka ka valmis saanud, kuigi mitte täielikult. Esimene asi sai kasutuskõlblikuks juba tegelikult enne Avatud Talude päeva. Koristasime seda triibulist maja seestpoolt juba pikemat aega, aga lõpuspurt toimus eelmisel nädalal. Algul arvasin, et ei hakka uksi lahti tegema, seinad alles värvimata, kardinad puudu ja pooled eksponaadid ka kuskil, aga Lepatriinu leidis, et teeme ikka korda ja esimest korda avas uksed möödunud pühapäeval
Kuigi jah, kaugeltki mitte veel valmis. Aga selle masinaga pidas mu vanavanaema kahe sõja vahelisel ajal talviti üleval talu ja kasvatas üles viis last ja see masin vajab küll vähe häälestamist ja õlitamist, aga on täiesti töökorras, tagaplaanil on pisut näha ka vanaisa mannekeeni
Selline nukumööbel oli meie lapsepõlves
ja küllap paljud mäletavad sellist raadiot
Mõni asi aga kukub iseenesest õigele kohale. Oli üks selline jala peal kuivanud saar, igavesti pikk ja mitte eriti jäme nagu siinkandi puud tavaliselt, palusin selle kopajuhil välja tõmmata ja esialgu sinnapaika jätte, sest mahavõtmine on alati suurim probleem, tükeldamisega ja ahjutoimetamisega saab veel hakkama. Vedeles see puu siis nädalakest paar ja õhtuti aias ringi jalutades avastasin, et selle peal on väga mõnus istuda, lisaks paistab sinna õhtupäike. Täna panidki Lepatriinud oma uue peene mootorsae käima, eemaldasid üleliigsed oksad ja sikutasid ka puu teise otsa ühe kivi otsa (kännuots juba oli teise kivi peal) ja valmis ongi istumiskoht kasvõi kümnele inimesele. Oksad veel koristamata, sest neid saab küttepuid tükeldada, aga täna polnud selleks tuju.
Pingi ühe otsa all on kääbikuurg
Puud sahisevad tuules, rohutirtsud siristavad ja puhkema hakkavad esimesed puishortensiad. Annabelle on alles rohekas
Hayes Stardust on istutatud alles eelmisel aastal, aga juba hakkab oma täidisõielist ilu näitama. Pink Percussioni roosad õisikud ümberringi on hoopis väiksemad.
Invincibelle Spirit ehk Pink Annabelle aga moodustab sel aastal pea inimpeasuuruseid õisikuid, kuigi väetist pole saanud grammigi ja ega mulda ka selle koha peal väga palju ei ole.
Pikemat puhkust kui paar päeva sel aastal pole olnud ega ole ka tulemas, seetõttu tulebki iga puhkusepäeva erilise mõnuga nautida. Aalu näitab ette, kuidas
Homme algab august ja ilmateade näitab lähinädalaks pea igal päeval hoovihma. Mis on hea, sest platsikastmise asemel saab ehk igal õhtul midagi maha istutada. Palju neid asju pole, mis järge ootavad, mõned puud ja pojengid. Aga pojengidele on vaja hiigelsuuri auke, sest nad on praegu 12l pottides ja puud tuleks ka õigele kohale istutada, sest kipuvad juba suureks kasvama...selleks oleks jälle tugesid vaja, milleks tuleks Ristile sõita - no eks näis.

28. juuli 2016

Roosidest, lühidalt

Mis oleks südasuvi minu jaoks roosideta...suur hullustus, kui neid pidevalt vaja juurde soetada oli, on õnneks üle läinud ja sel aastal olen soetanud juurde ainult neli lihtõielist pinnakatteroosi, mis sõna otseses mõttes augutäiteks läksid. Pikk soe sügis ja sellele järgnenud pea lumetu külm laastasid roosikollektsiooni ikka korralikult, aga esimest korda ei olnudki mul väga kahju, sest mu hooldusvõime on ikka tõesti viimase piiri peal ja paarkümmend põõsast vähem tähendab lihtsalt vähem tööd. Lemmikud jäid enamuses ellu. Kasutan Ahti Tiirmaa poolt nädalavahetusel tehtud pilte, sest ise olen sel aastal väga vähe pildistanud.
Rhapsody in Blue
 Haapsalu valge, tundmatu roosisort, mis Haapsalu promenaadil aastakümneid õitsenud
 Grete, Mart Ojasalu sort
 Souvenir de Greuville, väsimatu õitseja
 Loredo
 Sexy Rexy, samuti üks hull õitseja
 Novalis, vähe õisi, aga see-eest millised
 Modern Art
Osa roose veel pole õitsema hakanudki, sealhulgas enamik lihtõielisi lemmikuid. Pungad siiski on. Rohutirtsud siristavad, naat kasvab jõudsalt, aga rohida ma sel nädalal ei viitsi sellestki hoolimata, et ajakiri Maakodu tuleb homme aeda pildistama. Pildistagu neid kohti, kus naati ei ole, kuigi viimaseid, khm, on vähevõitu.
Ja üleüldse ostsin ma endale teisipäeval ilusa kihnutriibulise võrkkiige ning mitte ainult ei ostnud ja ei riputanud üles, vaid kavatsen seda iga päev ka sihtotstarbeliselt kasutada. Täna on küll vähe kiire, autotäis pakke ootab postitamist ja muud tööasjad ajamist, aga kiik sai pandud õhtupäiksesse ja hetke ikka leiab.

25. juuli 2016

Avatud talude päev

Ei oskagi kuskilt otsast alustada. Väsimus ja pingelangus nii suured, et täna poleks tahtnud kätt ega jalga liigutada. Paraku tuli hommikul kella kümneks kolmekümne kilomeetri kaugusele koosolekule jõuda. Koosolek õnnelikult üle elatud ja kolleegidega lõunal käidud, rohkem ma täna umbses kontoris istuda ei tahtnud ja teised said sellest suurepäraselt ka aru. Nüüd vedelen kodus varjulisel terrassil ja väga mõnus on.
Inimestel on tekkinud veider arusaam, et riik maksab avatud taludele selle päeva eest. Ei maksa sentigi, aga teeb rohkelt ja korralikku reklaami, talu saab sildid, õhupallid, rinnamärgid ja sel aastal ka piiramislindi. Mille ma sel aastal kuskile kapitaalselt ära panin ja pole siiani üles leidnud. Õnneks oli endal varuks punavalgetriibulist hoiatuslinti, sest igale poole siiski külalisi lubada ei saa, näiteks on vana kelder varisemisohtlik.
Valmistunud olime paremini kui eelmisel aastal. Naabrimehed olid puhtaks niitnud maanteeäärse riigimaa, kus eelmisel aastal seisid teeremondimasinad ja ilma selleta poleks autod ka kuidagi mahtunud,
Lääne-Harju Koostöökogu aitas suure Loode-Eesti telgiga, mis loengute pidamiseks
ja meie enda 3x3 telk läks papagoide ja kakaduude näituse varjualuseks pojengiala läheduses, linde tuli uudistama nii väikeseid kui suuri. Ei, me ise pole toalinde pidama hakanud :), sellega tegeleb üks meie küla proua.

Naabrimehed panid üles ka uhke vanatehnikanäituse, mis olevat samuti väga rahvarohke olnud, aga kuhu ma ise paraku uudistama-pildistama ei jõudnudki, sest muud tegemist oli liiga palju. Pilte tegi peamiselt Ahti, kes uue fotoka õnneliku omanikuna suutis kahe päevaga pildistada 950 pilti, mida ma kõiki veel läbigi pole jõudnud vaadata.
R sai mitmel korral käima tõmmata kohaliku omaalgatuse programmi abiga soetatud uhke oksapurustaja ja kaigastest hulga sodi toota.
Mõlemad aiaekskursioonid, nii hommikune kui pealelõunane, olid väga rahvarohked, pildil vaid murdosa rahvast
Kuigi ametlikult oli Maaeluministeeriumi poolt nähtud päeva lõpuks kell 17.00, alustasime meie kell viis alles Padise Rahva Teatri etendusega "Pärijad", mis hoolimata pea saja aasta vanusest Oskar Lutsu tekstist rahva nii mõnelgi korral mõnusalt muhelema ajas .
Ilm oli ilus ja meeleolu mõnus. Registreerimislehtede järgi käis meil 562 inimest, tegelikkuses ilmselt rohkem, sest kõik registreerimislauda kahtlemata ei märganud. Taimemüüki oli ka pisut rohkem kui eelmisel aastal, kohvik söödi tühjaks ja kõigil tundus tore olevat. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis jäi, et seekord sai siis proovitud, et kui kaugele siis meie inimene arenenud on - Lääne-Euroopas toetatakse selliseid aedu palju vabatahtlike annetustega (ainuüksi meie aia niitmisel kulub bensiinile hooaja jooksul mitusada eurot ja seetõttu saigi mittetulundusühing moodustatud) ja panime seekord meiegi kolm karpi üles, rohkem küll huvi pärast. Päeva lõpuks oli ühes karbis kaks eurot, teine oli tühi ja kolmas varastati lihtsalt ära. Küll võis sel vargal alles pikk nägu pähe tulla, kui ta sellelt natuke katkiselt plekk-karbilt kinnitusteipi maha koorides avastas, et karbis ei kõlise mitte eurod, vaid minu enda poolt hommikul sinna pandud kümne aasta tagusest Ukraina töölähetusest jäänud kopinokid, mitte väärtus nüüdseks arvatavasti allla nulli...aga vastik maitse jäi sellest vargusest ikka suhu ja teadmine, et kõik uksed-aknad tuleKb sel päeval korralikult kinni hoida, kinnistus veelgi.
Kui kõik külalised läinud ja Lepatriinudki linna lennanud, hakkasime meie, kui Kaarnalille tsiteerida, jooma ja laaberdama :) ja kui naabrid kuulsid, et meil on lõbus, tulid nemad ka appi. Tegelikkuses mängisid Kaaren ja värske magister pilli ja laulsid, mina jorisesin niisama kaasa, naabrimees aitas ka muusikaga ja noh, natuke lahjat õlut ja siidrit kuulus ka asja juurde. Lõpetasime normaalsel kellaajal, sest kõik olid surmväsinud ja esmaspäeval oli enamusel vaja tööle minna.
Lõpetuseks - meie teist korda toimunud Avatud Talude päev on hea näide sellest, kuidas peaaegu ilma rahata on võimalik korraldada suur ja mõnus üritus ja mitte viriseda, et küll teeks, saaks ja oleks, kui vaid seda raha oleks...päris kuludeta küll ei saanud, oma raha eest sai trükitud aeda tutvustavad voldikud ja maanteeäärne kahe ruutmeetri suurune plakat, aga kuna voldikuid ja plakateid kujundan ma ise ja trükitöö tegid sõbrad soodushinnaga, polnud kulu kuigi suur ja plakat, millele Lepatriinu kiirelt uhke aluse ehitas, on korduvkasutatav.  Ja muidugi poleks mitte midagi ära teinud ilma appi tulnud vabatahtlike, oma pereliikmete, sõprade ja naabriteta.


22. juuli 2016

Sai pisut hulgutud

Küllap paljud on kuulnud anekdooti, kus mees ütleb kodus, et läheb tööle, tööl ütleb, et läheb armukese juurde, armukesele ütleb, et läheb koju, aga tegelikult läheb hotelli ja magab ennast korralikult välja. Midagi sellist tegin ma teisipäeval, viskasin oma miskipärast järjest pikeneva tegemata tööde nimekirja nurka ja läksin Mildale külla. Natuke oli asja ka, kastitäis hurmavalt lõhnavaid flokse ootas uut kodu ja ma ei olnud väga kindel, et ma suudan neid üle nädalavahetuse kaitsta.
Kokku saime Rapla Selveri parklas, edasi juba Milda autoga ja ootas meid mõnus hubane pesa keset avaraid vaateid.
Mõnus kodu ja aed, koht, kus puhata tööstressist, palju mugavaid istumiskohti. Igatpidi armas ja kodune. Taimi muidugi ka põnevaid ja rohkelt, aga taimed pole üheski aias minu jaoks peamine. Taimed on lihtsalt õhkkonna loomise vahendid.



Mõnus perekoer Aabik kui järjekordne tõestus sellest, et tiibetlased on ühed vahvad kaisumõmmid.

Kui te nüüd selle aia muusika kohta teada tahate, siis äkki see...

Edasi jõudsime ikka Haide aeda, kus mul ka seni käimata oli. Ma algul punnisin küll vastu, et mulpolejumidagivaja, aga kohapeal selgus, et on ikka küll. Kaasa hüppasid kallaspappel (populus deltoides) 'Purple Tower, sest viimaks ometi on mul nii ägeda ja suure punaste lehtedega puu jaoks koht olemas. Enne õigele kohale istutamist tuleb muidugi kuskil peenras suuremaks kasvatada. Suu võtsid lahti suures potis kahemeetrised humalapuud (ptelea trifoliata) ainult nelja euro eest ja sai neistki üks kaasa, liguneb praegu tiigis, sest juured olid väga keerdus ja õhtul istutan maha. Lubatud kolm mägisibulat aiavaasi jaoks, sest mujal na nende neetud juurumbrohtude tõttu mägisibulaid kasvatada ei saa ja harkjas azorell.
Jalutasime ka natuke kollektsioonaias ringi, oli imeline kujundus, mis saab sündida ainult hea maitse, suure ilutunde ja ka suure töö tulemusena.





Väheke üllatav (kuigi mitte pettumust valmistav) oli selle aia suurus, olen seda ju näinud nii aiasaadetest kui fotodelt ja läbi kaamerasilma on see aed tundunud hiigelsuur.  Tegelikkuses oli mitte just väike, aga kindlasti nii tohutu, nagu mulje oli jäänud.  Vulisev oja hiigelhostade vahel, uhke keldrimägi (pagan, et see meie keldrivare täiesti vales kohas on...).
Ühesõnaga oli üks äraütlemata mõnus pärastlõuna, mis aitas kõvasti akusid laadida ja kolmapäevasel päeval suuri tegusid sooritada. Hommikul tõi R linnast uue hekilõikuri, sest kahjuks selgus, et vanad Boschi akud enam voolu sisse ei võta, päris mitu seadet muutus sellega lihtsalt kasutuks prügimäekaubaks. Urr, ma ütlen. Uus Makita on küll mugav, kerge ja kiire, aga tähendas taas sajaeurost ootamatut väljaminekut. Palju meil neid lõigatavaid hekke õnneks pole, aga midagi ikka. Hekid korras, rohisin mõned püsikupeenrad, kus ma teistel seda teha ei luba. Vahepeal tegin tööinimestele süüa. R niitis ja niitis traktoriga, ma olin õhtuks nii läbi, et ei jaksanud isegi vaatama minna, kuhu ta välja jõudis, mürina ja bensiinikulu järgi otsustades võime varsti hakata PRIA-lt pindalatoetust taotlema :), aga korras on ilus ja ilu eest tulebki maksta.
Päeva eelviimaseks tööks (viimane on alati kastmine) jäi "vulkaani" ja selle ümbruse korrastamine ja kuna sealkandis oli malts juba minust kõvasti pikem, oli see üks paras Heraklese vägitöö. Millest sai eilse pika kontoripäeva jooksul natuke konte puhata. Täna tuleb tegemata tööde kallale söösta, taevas on teist päeva lauskpilves, mis tähendab, et õhk mustab sääskedest, aga midagi pole parata.



18. juuli 2016

Kõige suurem ämber

millega ma siiamaani aianduses hakkama olen saanud, on see tiigiäärne jupike, mis 2011.aasta augustis on välja näinud selline:
Istutasin sinna siberi iiriseid ja tahapoole kõrrelisi, vahed katsin vanade kardinate ja laudlinadega ning panin kive ja killustikku peale. Tulemus viis aastat hiljem on lihtsalt jube. Kuigi ma olen seda piirkonda sel aastal juba vähemalt kaks korda rohinud (loe: pealseid katkunud), oli tänahommikune seis järjekordselt selline, et siberlased ei paistnud naadi seest välja. Kogu taimedevaheline killustik on muutunud naadi- ja orasheinajuurtega läbi põimunud killustikmättaks, millesse labidas sisse ei lähe ja mille küllest saab tükke kätte ainult kive ükshaaval urgitsedes. Ühest kohast sain pika urgitsemise peale kangajupi kätte, selle alt tulid välja heas toonuses naadijuured, millele viis aastat katte all olemist polnud mitte kui midagi teinud. Osa siberlasetaimi on ka viis aastat peale istutamist kahe lehega, vaevu hingitsevad ja pole kunagi õitsenud.
Pärast kolme tundi urgitsemist sai selleks korraks kõrini ja ilmselt urgitsen ma seda killustikku, juurejuppe ja orasheinamättaid välja veel paar aastat. Pilt jäi esialgu selline, valgus halb, aga töötlema ka ei hakka.
Moraal siis selles, et kohtadesse, kust juurumbrohtusid välja ei saa, ei saa killustikumultši panna. Mis ei tähenda, et see mujale ei sobiks, kindlasti on kohti, kuhu sobib.
Samuti ei ole lootustki teha kohas, kus naatide ja osjade mitmemeetrised juured kivide vahele kaovad, kiviktaimlat. Kõik need padjandid on ju väga nunnud, aga...vulkaanitagune killustikuhunnik on ainuke koht kogu majapidamises, kuhu ma olen umbrohumürki pannud. Kaks korda kahenädalase vahega. Pärast lasksin kõik veel põletusrohimisega üle. Ja aasta hiljem tungivad naat, nõges ja osi läbi padjandite nagu poleks mitte midagi tehtud.

Aga mis siin ikka toriseda, eksimatuid inimesi pole olemas ja äpardusi ikka juhtub. Üldiselt on kõik ilus. Värske füüsikateaduste magister pani terrassile Wifi ja nüüd saab jälle õhtul õues blogida, terrassisoojendaja ja sääsepeletaja peavad küll töötama ja villased sokid on jalas, põhjamaa suvi, aga ikka on mõnus. Väike Abiline tegi hindamatu kingituse, mille ta kuskilt tasuta annetatud raamatute kuhjast leidnud oli
Ma pole neid raamatuid küll ekstra otsinud, sest praeguseks on nad ammu läbi müüdud ja välja antud enne, kui mul mingisugunegi aiandushuvi tekkis (ilmumisaasta 2004), aga olen nende eest väga tänulik. Väikese Abilise ema korjas napi pooltunniga meie enda ürgmetsast sellise koguse mustikaid
Ja päevaliiliate pidu on alanud, sordinimesid ei tea, sest mul on küll nimekiri ja on päevaliiliad, aga nende kokkuajamiseks pole ju kunagi aega.






Päevaliiliate ja liiliate ala on jälle selline, mis paneb mind kahtlema naaditapmise võimalustes ja selles, et naat on üldse viljaka maa taim. Maa on seal vilets, liiv ja kruus, enne nende peenarde rajamist 7-8 aastat niidetav heinamaa, siis naati tõesti polnud. Päevaliiliad ise kiratsesid neli aastat, enne kui korralike taimedena välja hakkasid nägema. Aga naat on jälle kohal. Nii et jah...võtab kahtlema.

17. juuli 2016

Südasuvi on mõnus

Sel aastal on olnud kõike piisavalt, nii vihma, soojust kui päikest. Tänaseks lubati küll vihma, õnneks ei tulnud. Kui keegi arvab, et lakume aeda puhtaks avatud talude päevaks, siis eksib. Aia jaoks on sel aastal häbiväärselt vähe aega olnud ja naati leidub igal pool. Nii palju, kui sel nädalavahetusel aega oli, lõikasin peenraservi, enam-vähem sai kõik tehtud.
Eile proovisime ära siis projektirahadega soetatud võsapurustaja, on ikka võimas riistapuu küll. Roikaid ja kaikaid on meil terve metsaalune täis, ja sellel elukal pole ka priskemate kaigaste läbinärimisega mingit probleemi. Kõik vajalikud kohad said multšitud.
Lepatriinud käisid reedel Paliveres terrassilaudu ja tellitud pinke ära toomas, tubli Lepatriinu kruvis täna kõik kuus pinki kokku ja lõpuks ometi on aias piisavalt istumiskohti. Ning 27 eurot ühe sellise toeka pingi eest pole sugugi palju makstud.
Aed on värve täis, puhkevad kõik roosid ja alustamas on päevaliiliate ja liiliate ühendorkester

Erinevaid värve ja lõhnu on niigi metsikult palju, lisaks on mind sel aastal tabanud floksipalavik. Õigemini piinab see mind juba paar aastat alates Koidu Reinupi imelise floksiaia külastamisest saadik, aga mul lihtsalt polnud flokse kuskile panna. Olen raudselt kinni pidanud lubadusest, et ei ühtegi uut istutusala, rohkem hooldada ei jõua, sest iga päev pole aedlemiseks ei aega ega ka tuju. Sel aastal aga läks ühest üsna keskpäevapäikeses olevast peenrast välja terve posu roose ja ma isegi ei kahetsenud seda väljaminekut, sest M ajal sai roose pisut palju kokku ahnitsetud...seega sai endisest roosipeenrast nüüd floksipeenar, kevadiseks silmailuks tuleb sinna ilmselt veel sibullilli sokutada ja ongi kõik jälle hästi.
Muru niita oli ka muidugi vaja, eile oli päris naljakas vaadata laitmatult multšitud põõsaala kesk nõgesemerd, aga tubli Lepatriinuisand lahendas õhtuks nõgesemereprobleemi ära. Mina niitsin täna majaümbrust.
Pildistamiseks polnud täna õiget soolikat, pildid tulid kuidagi luitunud ja udused, seepärast rohkem neid ei pane ka. Aed on praegu nii kolmedimensiooniline, et kõik pildid tunduvad selle kõrval lamedad.