30. aprill 2013

Aprillist, lühidalt

Kui meil hakkavadki sellised aprillid olema, siis mina kolin Madeirale, ausõna.
Selleteemaline postitus küll tegemata, aega pole.
Tsiil, ma magan viimasel ajal 9-10 tundi päevas. Ise ka ei saa aru, kust see lõppematu uni tuleb. Täna hommikul olin peaaegu valmis kell 8 hommikul helistanud DSV autojuhi mõrvama.
See-eest on müügiplats peaaegu valmis. Homme teen pilti ka.

22. aprill 2013

Esmaspäevane

Püsikupeenrad said suurest sodist puhtaks, väiksema eest kannab loodus ise hoolt. Suuremal hulgal koerte sedasamust kah kokku korjatud.
Koerajõmpsikas aitas kärusid ära viia ja vahepeal näris tähtsa näoga püsikupealseid. Konnatatra, ristirohu ja makleia vartega võiks küll vist vaesel ajal ahju kütta, nagu halud teised.
Tegemata veel rooside lahtimuldamine ja tiigiäärne. Jõuab.
Kõik taimekastid taas õue tassitud. Suurest rõõmust taimevaba elutoa üle ajasin õue ka kõik koerad ja pesin puhtaks kõik põrandad. Elutuba vaadates tuli meelde järgmine anekdoot:
"Vaene juut läheb rabi juurde ja kurdab, et kodus hirmus kitsas, naine ja viis last, kõik peavad mahtuma tillukesse ühetoalisse onnikesse.
Rabi käsib võtta kitse. Juut ei saa küll asja mõttest aru, aga võtab.
Paari nädala pärast taas rabi juures, et nüüd ikka päris õudne, kits ka veel lisaks. Rabi käsib kitse maha müüa.
Edasi juudist ei kippu ega kõppu, ükskord kohtab rabi teda tänaval ja küsib, kuidas elamisega.
"Oeh," on juut ülirõõmus. "Peale kitsest lahtisaamist on meil nüüd nii palju ruumi!"
Meil ka nüüd siis kits õues ja toas ruumi kuipalju.
M veetis oma päeva kaubiku all ja ma kohtasin ainult ta jalgu. Ülevaatuse sai õhtupoolikul siiski tehtud. Autole loomulikult.
DSV võttis Hollandist peale poolteist tonni hortensiaid, paari päevaga peaksid need siia jõudma.
Siis on tulemata veel ainult osa soome pojenge.
Kuidas ma selle kõige kõrvalt veel tippjuht olla suutsin, on selgusetu. Ilmselt ei olnud kutsikat ja mastaap oli ka väiksem.

21. aprill 2013

Kevade tulemine

Sel aastal on küll mulje selline, et kevad viskas lumeteki pealt, avastas kalendrit vaadates, et on sisse maganud ja asus erakordse innuga tegutsema. Suurveest sel aastal pääsesime, lumi otsekui auras ära. Tiik on küll ääreni täis ja ajab natuke ülegi, aga teed on läbitavad ja naabrid ei upu.Lund pole enam kusagil ja lausa imelik on mõelda, et veel esmaspäeval asjatasin taimekastidega põlviniulatuvate hangede vahel.
Pool aeda koristasin eile püsikupealsetest ja muust sodist puhtaks, teine pool on tegutsemiseks veel liiga porine. Ega rohkem poleks jõudnud ka. Kuna norra ilmateade lubas öökülma, sai taimekastid tuppa tassitud. Hommikul polnud hallast küll märkigi, aga parem karta kui kahetseda, sest kõik säästud on ju nendesse pottidesse istutatud. Tuppa jäävad igaks juhuks kuni homseni, sest ka tänaseks ööks lubatakse kahte miinuskraadi enne päikesetõusu.
Rõõmuga avastasin, et pottidega peenrasse talvituma pandud ümaralehine alpikann on kenasti ärganud ja õitseb. Aru ei saa ma aga sellest, et ta õitses ka sügisel, õitsebki kaks korda aastas?
Võrkiirise ja krookused on nii tihedateks puhmikuteks kasvanud, et vajaksid vist lausa harvendamist.



Valevlill, eelmise aasta uustulnuk Inglismaalt
Lumeroosidest aga ei ole jälgegi. Rohkem ei proovi ka. Kui ikka mõni liik mitmekordsest proovimisest hoolimata aias ellu ei jää, järelikult talle miski ei sobi ja pole mõtet raha raisata.

Kutsik sai eile neljakuuseks, kaalub paarkümmend kilo ja ulatub igale poole. Eile külas käinud naabrid naersid, et meil oleks nagu väikelaps majas, kõik asjad lae alla tõstetud ja kapiuksed kummidega kinni. Eks ta ongi väikelaps, ainult et neljajalgne ja karvane. Peenrad ja taimed teda õnneks väga ei huvita, palju toredam on teiste koertega hängida ja pererahvast ning külalisi kiusata.


18. aprill 2013

Samblaloomad

Kohustuslikke krookusepilte ei ole, sest meie krooksud veel ei õitse. Õitsevad võrkiirised, aga ka ainult üksikud. Sinililled ja lumikellukesed.

Kui see kevad juba tuleb, siis mürtsuga. Vaevalt lumi minemas, kui juba lilled õitsemas.
Kutsikaga krundil ringi hulkudes pildistasin maagilises õhtuhämaruses hoopis magavaid samblaseid kivimürakaid.








Väga kahju, et varsti hakkab sellest mõnusast vaibast rohi läbi kasvama. Poodides müüakse miskipärast samblaeemaldajat. Mulle meeldiks selline asi, mis eemaldab samblast muru :).
Ühes hiljutises ajakirjas oli kaks väga mõnusat artiklit sammaldest, samblikest ja samblaaedadest. Panin hilisemaks sügavamaks süvenemiseks kõrvale ja nüüd ei mäleta, kuhu. Kodus on paras sõjaseisukord endiselt, sest kutsikas kasvab järjest suuremaks ja ulatub järjest kõrgemale. Eile tabasin ta kõigi nelja käpaga meetrikõrguselt aknalaualt kassi kaussi tühjendamas. Pärast kassitoidu nahkapanemist keerati end samasse aknalauale pikutama ja õue vaatama.





16. aprill 2013

Koleaeg ja kiireaeg

Tundub, et ühine õhkamine päikese poole toimis. Taimed kolisin esmaspäeval suuremalt jaolt õue,sest yr.no lubab plusskraadides öid kuni esmaspäevani. Siis võib öösek külmaks minna, aga neljapäeval toon katteloorirulli koju. Kuna ma siiamaani pole põhimõtteliselt midagi katnud ega varjutanud ehk mis kasvab, see kasvab, siis polnud kodus ka ruutsentimeetritki katteloori. Aga nüüd on paraku vaja, taimeriiulid on küll mööda majaseina, mis omakorda peaks soojust akumuleerima, aga parem on mitte riskeerida.
Õues on endiselt koleaeg. Kus pole lund, on pori või vesi. Jalutada saab ainult ümber maja, kuhu M üleeelmisel aastal aiateed ehitas, olgu ta selle eest tänatud. Miskipärast meeldib ka koertele mööda teed jalutada, seetõttu on poriseid käpajälgi vähem kui varem.
Kutsika kohta on muidugi eritingimused. Kaal reedel vaktsineerimise ajal 17,5 kilo, aga peas kutsikaaju. Eelmisel nädalal õppisime kraanikausialust kappi avama, nii lahe on prügikasti sisu köögipõrandale laiali sorteerida, jee. Viimastel päevadel ära söödud kaks nõudepesulappi, mopivars, kastekann, mille ma kogemata ripakile jätsin, ja ilmselt M viimased sokipaarid.
Et jumala eest igav ei hakkaks, sündis teine küülikupesakond, 10 tükki.

14. aprill 2013

Õhtupalve

Kallis Päike, palun tule ja tee see ilm natuke soojemaks. Ma ei palu üldse enese, vaid oma ilusate taimede pärast. Neil on toas liiga pime ja liiga soe, kui ma saaksin nad kasvõi päevaks õue viia (sest riiulitel on rattad all), oleks seegi abiks. Istikud on võimsad ja elujõulised, elutoas õitsevad varsakabjad ja murtudsüdamed, ja kui asi paremaks ei lähe, õitseb mul paari nädala pärast magamistoas paarsada siberi iirist, kes viskavad praegu lausa silmnähtavalt kasvada. Ma lepin sellega, et elutoa temperatuur on taimede pärast tõmmatud 16 kraadi peale ja ma istun arvuti taga villases kampsunis ja kahe paari sokkidega, aga hädasti oleks valgust juurde vaja.

2. aprill 2013

Elu nagu lahinguväljal

Nii. Kusagil 1300 püsikut potistatud, roosid ja pojengid jäävad M-le, et tal minu äraoleku ajal igav ei hakkaks, Elutuba näeb välja selline:
ja magamistuba
Taimehakatiste jõud on meeletu. Esimesena potti saanud sibiricad ja pseudacorused on juba viiesentrimeetrised prisked taimetited ja elutoas otsustas õitsema hakata alles eile potti saanud täidisõieline varsakabi, mille õie ma muidugi peale pildistamist ära näpsisin, tal vaja juurduda,mitte õitseda. 
Paar päeva tagasi sai pilti tehtud ka paarinädalastest jänkujussidest
ja lillekastid vallutas vahepeal Jasmiiniõieke
Nüüd aitab potistamisest. Homme natuke teise koha tööd.