29. juuli 2015

Kesälomalla*

Pealkiri tähendab soome keeles suvepuhkusel olekut. Puhkusenädala, eelkõige aiast puhkamise nädala ma endale tegin ka. Eelkõige aiast puhkamise nädala. Nädala alguses sai veel püaari grupiga ringi hulgutud, diskreetselt neid umbrohtunud kohtadest kaugemale juhatades. Peale seda tegin korda veel paar kõige enam võilille kasvanud roosipeenart ja istutasin maha Ahti kingitud põispõõsad (jälle üks täiesti rõve eestikeelne nimetus, tuletab meelde Aivar Saatmanni poolt öeldud, et krüptomeeria võiks olla hauaröövli, mitte puu nimi...). Ladinakeelsed nimed neil iludustel colutea media ja colutea arborescens,
Koera lahkumine lõi ka paariks päevaks rea pealt maha, aga laupäeval sai juba teiste Aalujatega Kivi-Lillemäe aias lillutatud. Sellest aga on teised nii palju kirjutanud, et ma ei täienda. Mulle meeldisid kõige rohkem kivid ja aiaperemehe ellusuhtumine :).
Pühapäeva varahommikul sai suund Soome poole võetud. Tänan siinkohal veelkord lahket öömaja pakkujat, aga kaarti ja meie ajagraafikut vaadates poleks kuidagi võimalk olnud nii kaugele öömajale jääda. Me siin keegi väga ei armasta autosõitu, juba esimese päeva õhtuks Taivassalosse jõudes oli okse maitse suus ja rohkem kui kaheks päevaks ära jääda polnud võimalik. Külastasime pojengide kodu ja mõned neist isegi veel õitsesid.

Õhtul kolasime lahke võõrustajaga veel ümbruskonnas, kus Saaristom eres pole võimalik aru saada, oled saarel või mandril, Soome Saaristomeres on wikipedia andmetel ligi 50 tuhat saart...külastasime kohalikku käsitööküla loodust ja vaatasime loodust. Neid Soome kive küll, meil on nendega võrreldes kivikesed.


 Laevu, nii kaldalseisvaid kui veeshulpivaid oli vaat et veel rohkem kui saari
Ööbisime Hakkanpää sadama kuue tärniga külalistemajas ja hommikul sõime imemaitsvat hommikusööki.
Hommikul võtsime koos võõrustajaga suuna rooside kodu poole. Ma polnud Soomes nii kaua käinud,et olin juba unustanud, et soomlaste mõistes ihan lähella (üsna lähedal) võib vabalt tähendada paari tunni sõitu. Umbes nii oligi, ja lõpuks jõudsime sellisesse karutagumikku, et omal jõul poleks seda vist üles leidnudki. Kui meie siin pingutame siltide, etikettide ja väljanägemise nimel, siis Soomes ei tundu see oluline olevat.
Aga rooside valik, ligi 160 sorti, ületas igasugused ootused ja päris õnn, et hakkas paduvihma sadama, muidu oleks kindlasti igasuguseid kiusatusi tekkinud. Õnneks polnud ka ei silte ega pilte, omanik tundis oma taimi küll nime- ja nägupidi. Tegeleb ka ise uute sortide aretamisega, põhiliselt kanada rooside baasil, nii et tulemas on sealt nii mõndagi omajuurset, külmakindlat ja põnevat, mõnda näidist sai ka piiluda. Kogu selle meeletu töö kõrval oli võimalik mõista, miks osa platsist umbrohu seest välja ei paistnud ja ma rahunesin oma paari põldrõika pärast täiesti maha. Seal peaksid olema roosid, aga neid pole lihtsalt näha.
Okaspuude osakonnas ainult jalutasime, vihma sadas ja eriti ostlemise isu polnud.
Kui lõpuks roosilaadungiga autosse sain, olin nii läbimärg, et kallasin oma nahkkingadest vett välja ja olin sunnitud tagasiteel uued kingad ostma. Õnneks tuli vahepeal ka päike välja, tulime väikese ringiga mööda rannaäärseid väiksemaid teid ja ikka neid kivid...
Miskipärast tuli siinkohal meelde meiekandi rändrahn, mis Maanteeameti hinnangul jäi ohtlikku tsooni ehk teele lähemalt kui seitse meetrit ja detsembris seetõttu õhku lasti...muidu turvalisuse suhtes ülihoolsad soomlasid oma teeäärseid kaljusid miskipärast ohtlikuks ei pea ja õhkama ei kipu...
Koju jõudsin kell kaks öösel, magama veerand neli, sest enne ei tulnud und ja eilne päev oli pehmelt väljendudes raske, sest tõusta ja tööle hakata tuli peale mõnetunnist und, mis mulle jääbn ilmselgelt väheks, autoga sõita julgesin alles täna.
Aga tore reis oli ja aitas stressist üle saada.



23. juuli 2015

Hüvasti, Bella 03.05.2004-23.07.2015

Seda, et sind enam kauaks pole, teadsin ma juba pikka aega. Kolm erinevat loomaarsti olid öelnud, et opereerida nii suurt ja eakat koera oleks liiga riskantne. Kasvaja oli juba mitme rusika suurune ja tegi ilmselt ka haiget, sest käia ei tahtnud sa juba pikka aega. Nii et moraalselt olin ma valmis, et see võib juhtuda iga päev.
Kuidas Sa seda tegid, hämmastas ja liigutas mind sellegipoolest sügava hingepõhjani. Veel eile Su silmad särasid ja sa lantisid laua ääres võileibu. Täna hommikul aga õue minnes olid limpsanud keelega üle mu ema käe ja vaikselt kuhugi eemale vantsima asunud.
Parematel päevadel käisid sa ikka naabreid vaatamas, nii et algul ma eriti ei pabistanud. Kui sind aga paari tunni pärast ikka veel ei olnud, hakkasin pabistama, tegin autoga ringi mööda küla ja käisin ka Malatiga lähedased kohad läbi.
See oli Lepatriinu, kes ütles, et kas ma mere äärde vaatasin. Ei vaadanud, sest ei uskunud, et haigete käppadega vana koer hakkab kaheksa meetri kõrgusest pankrannikust alla minema, ta ei tahtnud sellest trepist juba ammu ei üles ega alla minna.
Ometi sealt mererannalt, kus noore koerana nii armastasid jalutamas käia, ma Su leidsingi. Trepijalamist mõne meetri kaugusel rahulikult lamamas, koon käppadel ja juba kustunud pilk ikka veel merele suunatud.
Naabrid tulid appi. Suurim probleem oli ligi kuuekümnekilose koera trepsist üles saamine, õnneks oli ühel sõbrannal käepärast poeg ja teisel väimees, noorte meest jõul saime Bella üles ja autosse. Sõbraanna Margit ja tema tubli poeg kaevasid. Nüüd puhkab Bella suurte puude all koos Salla ja Allyga ja jääb igaveseks koju. Mu pisarad küll jooksevad, aga hing on rahul, sest nii ilusat ja liigutavat lahkumist ei ole mitte igaühele antud ja tal ei ole enam mingeid valusid ega piina. Kerget käppa vikerkaare taga, mu kallis Bella.

21. juuli 2015

Tee lugu

Kunagi minu lapsepõlves tuli sissesõidutee siia tallu hoopis teiselt poolt kui praegu, vanalt Kersalu-Madise maanteelt. Ega seegi mingi tee olnud, kaks rööbast, mida mööda hobuvankriga kulgeda. Autode ajastul aga hakkasid selle teejupiga jamad pihta, kevadel ja sügisel oli seal liiga märg, pinnas õhuke ja mätta all puhas rannaliiv, millesse autod lihtsalt kinni jäid.
Seda aastat ma muidugi ei mäleta, olin siis laps alles, kui isal süda täis sai ja ta oma Volgaga uue, otse Paldiski maanteelt tuleva sissesõidutee sisse sõita otsustas. Rööbastee oli seegi ja aastakümneid kasutas seda ainult meie pere ja naabermaja rahvas, kes aga samuti pidevalt kohal ei elanud.
Üheksakümnendate keskpaiku ehitati tee äärde vanale kogukonna karjamaale veel üks majapidamine ja uue aastatuhande alguses veel üks. Liiklustihedus läks suuremaks, aga tee oli endiselt rööbastee ja kippus mõnikord ka vee alla jääma, nagu sel kevadel, kui talvel palju lund oli
Kui kodust ka töökoht sai, muutus teeprobleem tõsiseks peavaluks. Keerama ei mahtunud ei kaubaautod ega turismibussid, sest õhuke kamar ja liivane pinnas ei lasknud eriti teelt välja sõita. Teesse sisse vajus paar aastat tagasi ka venna kallur koos seitsmeteistkümne tonni hobusekompostiga, mida tookord tüdrukud kaks nädalat aiatraktoriga teelt koju vedasid. Kalkuleerisime ja mõtlesime naabritega, kord õnnestus ühel koorem killustikku hankida, kord teisel, ühistel jõududel laiali lükatud ja auke lapitud, aga saavutasime põhiliselt seda, et tee oli küll läbitav, aga mitte ikkagi tee.
Ja siis juhtus ime.
Juba eelmisel aastal alanud Tallinn-Paldiski maantee kapitaalremont jõudis meieni. Aga sellest algusest olen ma juba kirjutanud.
Pisut stiihiliselt ja tavaliselt ootamatute etappidena see tee-ehitus meil käis, tavaliselt toimus midagi täiesti ette teatamata ja kuigi minu meelest sai tee juba paar nädalat tagasi valmis, ilmus eile veel paar kallurit, greider ja teerull ja pandi veel üks kiht teekatet peale. Nüüd on nagu päris ja üks suur mure murtud. Ning maksma ei läinud see meile mitte sentigi.
Mahapööre maanteelt
 Krundi piiril
Vastu valgust pildistatud pilt koos lõbusa triibulise majaga, mis kõigile hirmsasti meeldib. Parkla asub kohas, kus esimesel pildil vesi loksub, maapinda on kõvasti tõstetud, ja ma ausalt ei teagi, kuipalju neid kruusakoormaid kohale toodi, sest osa asju toimus ajal, kui mind koduski polnud.
Teemure on aastateks murtud ja parimad asjad maailmas tulevad tasuta. Tuleb ainult väga soovida.

20. juuli 2015

Suve kõrghetk

Kusagil talvel mõtlesin, et kas üldse selleaastast aiapäeva korraldadagi, kas ikka on mõtet nii palju energiat kulutada...aga kui avastasin, et Põllumajandusministeerium korraldab täiesti meile sobival ajal avatud talude päeva, otsustasin ka kampa hüpata. Pole nagunii osanud kuskilt mingit riigiabi küsida, ehk siis saab viidad ja pisut reklaami.
Et see reklaamikampaania nii vägevaks kujuneb, ei osanud üldse ette kujutada, ma olen suveajal küll kehv meediatarbija, aga isegi mina nägin seda nii teleris kui kuulsin raadios, kõikvõimalikest internetikanalitest rääkimata.
Algusaja suhtes olin natuke skeptiline, no kes viitsib pühapäeval kella kümneks kuskile sõita, aga esimesed autod hakkasid õuele keerama juba 9.25 ja kella kümneseks ekskursiooniks oli koos oma viiskümmend inimest. Vahepeal oli rahulikum, aga päevasel ajal oli rahvast ikka nii palju, et appi hüpanud naabrimehed läksid helkurvestides maanteele liiklust reguleerima ja osa autosid pandi maanteeäärsesse ehitajate parklasse, sest meie enda parkla ja metsaalune oli paksult autosid täis.
Lõunasest ekskursioonist mahtus korraga pildile ainult osa. Külastajaid ei lugenud keegi, aga parkimiskorraldust dirigeerinud naabrimees arvas, et kuskile kolme- ja neljasaja vahele see number. jäi. 
Pildistasid naabrimees, Lepatriinu ja sõbranna, külalised loomulikult ka, aga nende tehtud pilte mul kahjuks pole. Ise ei jõudnud ainsatki pilti teha. Pereliikmetest ja headest naabritest oli tohutult abi. 
Appi tulid ka lõunaosariiklased, hea mõte oli taimi müüma kutsuda ka Ahti Tiirmaa, kahe peale kokku sai ikka päris võimsa taimevaliku, üks erilisem kui teine. Müügiga jäime mõlemad rahule ja sõbranna kohvik müüs end tühjaks kuni viimaste juustuvõileibadeni. 
Õhtuks oli kõigil silme ees väsimusest hall, aga ülihea tunne sees. Meie küla Positivus, kui naabrimeest tsiteerida. 
Pille mänginud Kaaren oli nii väsinud, et puhkas hommikuni, rohis siis enne kojuminekut ära mul ühe koleda pulstipeenra (mis külalisi küll ei häirinud) ja sõitis siis Tartumaale tagasi.
Peale sellist sebimist on kuidagi väga vaikne ainult koerte seltskonnas olla. Ja sel nädalal ei kavatse ma aias kohe mitte midagi teha peale jalutamise ja nuusutamise. 

16. juuli 2015

Martagonide paraad

Kõige suuremad ja kolisevamad ämbrid, kuhu ma algaja aiafirmana sisse astusin, olid kolmiklillede ja martagonliiliate sisseostmine. Kuigi miinimumkogused polnud üüratult suured, olid taimed ise kallid ja ostjaid nii vähe, et ilmselt müün neid taimi veel paarkümmend aastat, kui elupäevi antakse. Kolmiklilledele sai vähemalt pistiketiketid tehtud ja nendest on ülevaade olemas, aga martagonidega läks kehvemini. Potistasin kättejäänud sibulad kenasti ära ja sildistasin kleebisetikettidega, aga kui sügisel potte korrastasin, sain täieliku šoki. Meie tigudehordid olid klleebisetiketid koos liimiga pintslisse pannud ja mitte kuskilt polnud võimalik välja mõistatada, milline sort millises potis olla võiks.
Hea seegi, et kõik kasvama läksid. Eelmisel aastal õitsesid vähesed, sel aastal aga õitseb kuldvihma all terve pottiderivi ja on võimalik nimed külge saada. Lisaks vajavad nad hädasti ka suurematesse pottidesse ümberistutamist, sest 1,7 liitrine pott on juurestikku täis. Sellega tegelen peale õitsemise lõppemist. 
Lisaks pottides õitsejatele tegin sireli varju ühe näidispeenra ka. Martagonid on ilusad, kui neid on grupp, ühekaupa nagu tagaaia peenras on kuidagi kidur ja lahja. 
Berzini käis külas ja otse loomulikult tekkis ka omale seina äärde müügitaimedest kärutäis. Õigustasin ennast variserlikult sellega, et millegagi peab ju pühapäeval suvise vetteistutamise õpituba tegema, mul polnud ju ühtegi istutamata taime. Ning Berzini püsikud on nii suurepärase kvaliteediga, et panevad suu vett jooksma. Hommikul esimese kliendina tulnud aiakujundusfirmagi ei pidanud vastu, mis siis minusugusest nõrgukesest rääkida. Nüüd peaks nad veel kuidagi veebipoodi üles saama, aga arvutisaaga jätkub - eile õhtupoolikult kulleriga saabuunud uus sülearvuti läks täna poodi tagasi, sest võrgukaart ei töötanud ja klõbistan endiselt asendusarvutil ning fotokast pilte ka kätte ei saa, tuleb leppida tahvelarvuti kehva kaamera udukogudega. 
Tiigi juurest avastasin tohutult pikad, mulle üle pea ulatuvad iirised. Kahjuks kipuvad lamanduma. 
Tervis logiseb endiselt, operatsiooniga ei ole see seotud, aga majja hiilinud köha ja nohu painavad endiselt, juba kolmas nädal läheb.
Juuli on õnneks gruppide aeg ja turism on ka ainuke asi, mis selles aiandusäris midagi tõsiseltvõetavat sisse toob. Täna käisid lisaks varembroneeritud suurele grupile isegi esimesed metsikult liikuvad välisturistid, voldikute viimine turismiinfopunkti annab vaikselt tulemusi. Kena väliseesti seltskond Rootsist, pakkusin kohvi ja lobisesime, tore oli.
Aed näeb vist peale Lepatriinuga korraldatud rohimismaratoni liiga hea välja, kõik küsivad, palju meil siin töötajaid on :D
Kauguses müristab. Meil polegi sel aastal ühtegi äikest olnud. Võiks natuke sadada küll, meil pole oma nädal aega tilkagi tulnud. Pühapäevaks lubab mõnda vihmahoogu, seega tõin hommikul sõprade käest lisaks oma 3x3 m telgile veel ühe 3x6m telgi. Mismoodi see jurakas autost välja ja üles saadakse, selgub laupäeval.
Turistidega mööda aeda ringi hulkumine tekitab mõtteid. Õigemini olid need mõtted juba kevadel. Kui tõstmisvõime tagasi saab, läheb paaris kohas lammutamiseks ja kännuaed ootab saagi.

14. juuli 2015

Juuli keskel

Võõra arvutiga pole isegi mitte kirjutada tahtnud, seda enam, et see on ka selline poollaip, USB pordid ei tööta korralikult, mälukaardilugejat ei ole jms. Aga hea, et seegi on, kolmandat nädalat hoopis ilma arvutita olla oleks tänapäeva tingimustes ikka päris karm. Seda enam, et eelmisel nädalal pidin ikka juba päris tõsiselt tööle hakkama. Palgatöö nõudis oma ja ka mõned tellimused tuli välja saata. Mis on muidugi hea, möödunud aasta juuli oli ikka väga vaikne, aga nüüd tuleb tellimusi ja ka kliente on pea iga päev käinud. Olen seda varemgi tähele pannud, et seni, kuni ma mingi asjaga hirmsasti pingutan, ei tule midagi välja. Kui siis ühel päeval otsustan, et põrgusse, läheb nagu läheb, on äkki tööd rohkem kui eales oodata oleks osanud.
Tehnikal on ka mingi streigiperiood. Lisaks kolmandat nädalat reanimatsioonis olevale arvuti kõvakettale andis eile hommikul otsad kohvimasin. Urr, ma ütlen, see aparaat, mis on nii kallis, et Mildat tsiteerides peaks selle raha eest ise poes kohvi järel ka käima, on aasta jooksul hoopis kaks korda remondis käinud ja nüüd siis kolmas kord. Tuli säästude kallale minna ja uus tellida, sest mul pole korduvalt remonditud tehnikasse erilist usku. Mis teha, hea kohv on üks mu tõsine nõrkus ja kuigi ma suudan mõned päevad ka tassi tehtud kohviga hakkama saada, siis seisnud või veel hullem, soojendatud kohvi asemel joon ma pigem vett.
Uus arvuti on ka teel. Mis muidugi tähendab, et midagi üle ei jää, tuleb hakata seda tööd tegema, mis midagi ka sisse toob.
Külmkapil kukuvad ka tükid küljest, aga sellega ei hakka ma enne jamama, kui mootor üles ütleb või uksed enam üldse kinni ei seisa. See on lihtsalt nii suur ja raske, et ma ei taha selle liigutamisele praegu mõeldagi.
See-eest on kahe inimese kahe haigusnädala jooksul aias päris ilusaks läinud. Ehk nagu Lepatriinu paar päeva tagasi end püsti ajades mainis, pärast kaht nädalat peamiselt neljakäpakil ringiliikumist tuleb tõdeda, et vaatepilt on päris ilus. Vähemalt aia esindusosas. Tiigiaed on jälle paras džungel, siberlased killustikukattest hoolimata põlvini naati kasvanud ja ka liiliate ja päevaliiliate ala vajaks taas ülekäimist, aga sellele ma praegu lihtsalt ei mõtle. Pisut sai paranevale kerele vist multšikärude lükkamisega liiga tehtud, sisemine haav ajab ikka aegajalt verd välja ja peab vist natuke rahulikumalt võtma. Ma ainult pole suurem asi lebotaja, igav hakkab. Lepatriinu teine samasugune ja kui tema rohib, siis on ikka tõsiselt must maa taga, sinna ei kasva suve lõpuni enam umbrohtu. Mina nii korralikult ei oskagi.
Eilse päeva veetsin seelikus, hommikupooliku arvuti taga hädavajaliku paberimajandusega tegeledes ja pealelõuna Eesti Päevalehe ajakirjanikega mööda aeda tuiates. Ehk ärimeeste slängi kasutades, feimi on jälle kuhjaga, aga kas see ka sulli sisse toob, on iseasi. Lugu peaks ilmuma kolmapäeval ehk homme, veebiversiooni läheb ka videosid. Pärast ei viitsinudki enam midagi, natuke koristasin taas triibulist maja (on sinna ikka aegade rämpsu ladustunud), viskasin hortensiatele väetist ja jalutasin niisama penidega. Pilte on ka ikka tehtud, aga enne uue arvuti saabumist neid kahjuks mälukaartidelt kätte ei saa.
Täna tuleb pea samasugune päev. Paar pakki teha ja Keilasse posti viia, kuulutused laiali vedada, sõbranna maalinäitus Keila raamatukogus üle vaadata ja üle tüki aja peaks vist toidupoodi külastama. Küll jõuab tiigiaeda ka rohida.
Ja midagi pole teha, mulle see jahedavõitu ja niiske suvi lausa meeldib. Palavust ei armasta ma juba ammu ja selle paari +28 päevaga said kondid juba mõnusalt sooja. Praeguste temperatuuride juures püsib maa mõnusalt niiske, taimed on ebamaiselt lopsakad ja õied püsivad kaua. Roosid on õiekoormuse all nii lookas, et tugesid on vajanud isegi need põõsad, mis eales seda enne vajanud pole. Ainuke häda, et meie kivisel maastikul saab toe panna sinna, kuhu saab. Mitte sinna, kuhu hädasti vaja.
Õhtuid muidugi õues veeta ei saa, liiga jahe ja niiske on, aga ikka parem, kui möödunudaastane pidev põud, mis isegi vesiroosid tiigis maha tappis.

7. juuli 2015

Kahe vihmahoo vahel

...tuli hommikul meelde, et pildistada ja pilte üles panna saab ka tahvelarvutiga. Hiljem tekstikirjutamiseks aga teise arvutisse logida, sest tahvelarvutiga kirjutada on vilets ja ebamugav. Sellega saab meili vaadata, kiirelt vastata, FB-s kõõluda ja ajalehti lugeda, aga kirjutada...prrr.
Olen tagasi roosilainel - kui taimemaailma Lamborghinid ja Maseratid areenile saabuvad, muu jaoks enam tähelepanu ei jätku. Lemmikud on ikkagi Austini roosid. piltidele jäid neist täna Teasing Georgia
Golden Celebration
Teised lemmikud on lihtõielised roosid, Alissar, Princess of Phoinicia. Meenutab mulle mu lahkunud kuldset kutsikat. 
David Austini Kew Gardens
Taas Austin, Crown Princess Margaretha
Kellele lihtõielised lahjaks jäävad, natuke tordiroose ka, Chippendale (Tantau 2005)
Kahe ja poole meetri kõrguse roniroosi Alchymist suutsin enne õitsema hakkamist üles siduda, muidu oli teda terve pool aeda täis. Kahjuks vaid ühekordne õitseja, see-eest milline õitsemine...Vasakul allnurgas piilub Caramella. Taga majaseina ees kriibib teist korrust Rote Flamme. 
Modern Art on ikka täiesti hull roos, iga õis absoluutselt erinev. Seda impressionistide seeriat olen vaikselt juurde soetanud. 
David Austini Wincester Cathedral jäi väga kehvasti ja vihmamärjalt pildile, aga väärib sellegipoolest näitamist. Oli 2006.aastal üks mu esimesest viiest roosist aias, alati üks esimesi õitsejaid ja viimaseid lõpetajaid, olles viimaseid tillukesi õisi näidanud isegi jõululaupäeval :)
Peale pehmet talve on kõrgeks visanud ka Souvenir de Greuville, mille suurem osa õisi on veel avanemata. Õitsemise tippajal pole lehti vahel nähagi. 
Viis roosi ootavad veel nurga taga istutamist, kõik taas Garden.ee-st. Mujalt rooside ostmisest olen praktiliselt loobunud. Mart Ojasalu ja Christi Undi käest on ka mõtet osta, aga kõik ülejäänud Eestis saada olevad roosid ajavad nii hullult juurevõsu, et ma olen sellest täiesti tüdinenud. Originaalsetel Austinitel, Tantaudel, Kordestel ja muudel kindla päritoluga roosidel seda miskipärast ei esine, ilmselt pookealuste teema. Kuna aga ise pole ühtki roosi pookida üritanud ja oma töbide käppadega ei kavatse ka, siis ei oska seda fenomeni ka lahti seletada. 
Paljud on veel avanemata. Tõeline roosiplahvatus on umbes nädala pärast. 

6. juuli 2015

Otsaga juulis

Aiale paistab see suvi tõsiselt meeldivat, kõik on lausa vahemereliselt või vähemalt inglaslikult lopsakas. Jaanivihm tegi küll natuke liiga liiliatele ja pojengidele, aga maa sai juua ja suuremaid jamasid pole kuskil näha. Mõned päevad tagasi läks ka suviselt soojaks ja kohe hakkas ka õisi tekkima. Pojengid ja roosid õitsevad sel aastal korraga ja osa Itoh-hübriide alles kaalutleb, kas üldse hakata õiepungi tegema...ilmselt on siin vähese õitsemise süü eelmise aasta augustipõual.
Roosid on see-eest täiesti pöörased, nii õiterohkuse kui kõrguse poolest. 2,5 meetri kõrgune Alchymist, kolmemeetrine Rote Flamme, paarimeetrine alles nooruke Flammentanz. Inglased Crown Princess Margaretha ja Winchester Cathedral ulatuvad mulle üle pea. Pildid on fotoka mälukaardil ja laenuarvutil pole mälukaardipesa. Oma arvuti on endiselt reanimatsioonis ja ma juba hakkan kahtlema, et sealt üldse midagi kätte saab. Nagu kiuste, muidu olen hoolikas koopiate tegija, aga viimased kuud mitte, tegemist ja muid muresid on liiga palju olnud. Pildimaterjalist pole mul sooja ega külma, taimed on igal aastal üsna sama nägu, aga kui dokumendikaust läheb, on see ikka tõeline jama...
Kuna oleme Lepatriinuga mõlemad endiselt haiguslehel, aga rohida ja peenraservi nakitseda natuke saab, kui ettevaatlik olla, siis on aed vist rohkem korras kui eales varem. Lepatriinu on eriti tõhus rohija, kellel on auasi iga viimanegi juurejupp peenrast kätte saada ja tavaliselt pole tema rohitud kohtadega mingeid probleeme veel kuu aega hiljemgi. Kõplamise suhtes ükskõik millega muutun ma järjest skeptilisemaks, hetkeks see mingi mulje ju loob, aga minul küll pole aega ega tahtmist iga paari päeva tagant kõplaga ringi joosta ja kauem kõblatud peenar umbrohuvaba ei püsi. Seega olen ikkagi tagasi pöördunud vanaema õpetuse juurde, ehk kõik umbrohud viimase juurejupini välja. Võib-olla on eri umbrohtude käitumine ka erinev, meil siin rannamaastikul peamiselt risoomidega levijad, naat, roomav tulikas, orashein, osi...ja kui paarimeetrise risoomi otsast jupike ära kõblata, pole ülejäänud taimel sellest sooja ega külma.
Lepatriinuisand puhastas nädalavahetusel magesõstrahekid sinna sisse kasvanud toomingatest, saartest ja pihlakatest, puhtaks neid muidugi lõplikult ei saa, juured jäävad sisse, aga mõneks ajaks jälle kenam vaatepilt. Nüüd peaks natuke veel hekilõikuriga möllama, aga praegu veel ei saa.
Ühesõnaga, juuli teiseks pooleks muutub aed selliseks, et aednik võib natuke ka nautima hakata, mitte ainult, tagumik upakil, midagi hädavajalikku teha :).
Ise tegin enamiku aja päevast tööd, nii kirjavahetust kui postipakke, millega samuti päris palju arvutitööd kaasneb, komplekteerimine ja pakkimine ise võtavad vaat et veel kõige vähem aega sellest ühest tunnist, mis paki tegemise peale ära kulub. Kaks nädalat ei teinud eriti midagi töist, no kui kliendid lausa õuele tulid, sai ikka vastu võetud. Nüüd peab asjadega pisut järejele saama ja ilma laoprogrammita on see vastikult keeruline...
Õhtul hakkas vihma sadama, mis oli samuti väga teretulnud, kuumad päevad olid meie savimulla juba korralikult tolmama pannud.